15. septembril 2022 võeti Riigikogus vastu elektrituruseaduse ja konkurentsiseaduse muutmise seadus, mis toob elektriturule uue paketi – universaalteenuse. Seaduseelnõu seletuskirja järgi on universaalteenuse eesmärk energiakandjate hinnatõusu leevendamine ja seeläbi Eesti perede parema toimetuleku tagamine.
Universaalteenuse tagamiseks kohustatakse üle 150 MW võimsusega tootmisseadet omava isikuga ühes kontsernis olevat müüjat või Nord Pooli Eesti hinnapiirkonnas üle 50% turuosa omavat elektrimüüjat müüma toodetud elektrit universaalteenuse korras tarbijatele. Tegelikkuses on asi lihtne – Eestis kohustub universaalteenust pakkuma Eesti Energia AS. Ka teised elektrimüüjad võivad iseenesest universaalteenust osutada, kuid see ei ole neile kohustuslik. Konkurentsiameti juhi sõnul soovivad universaalteenust hakata pakkuma Alexela, Elektrum ning Eesti Gaas. Millised elektrimüüjad reaalselt universaalteenusega pakkumisega liituvad, selgub ilmselt lähiajal.
Kellele on universaalteenus mõeldud?
Eelnõu seletuskirjas on eraldi välja toodud, et universaalteenuse sihtgrupiks ei ole (väike)ettevõtted – põhjuseks on eelkõige asjaolu, et kodutarbijatele keskendumine võimaldab meetme kasutusele võtta võimalikult kiiresti – ootus teenuse kasutamiseks on juba alates 01.10.2022. Valitsuskoalitsiooni eelarvenõupidamisel otsustati laiendada elektri universaalteenust ka mikro- ja väikeettevõtetele, aga ettevõtjatele mõeldud meetme tingimused ja rakendamine praktikas on veel lahtised.
Seadusemuudatusega jõustunud universaalteenuse sihtgrupp on seega kodutarbijad – inimesed, kes ei kasuta elektrit enda majapidamises majandus-ja kutsetegevuse eesmärgil. Sellest tulenevalt ongi sätestatud, et universaalteenus on mõeldud kodutarbijale, aga ka kodutarbijat teenindavale äriühingule, korteriühistule ning mittetulundusühingutele, kes müüvad ja edastavad elektrienergiat oma kodutarbijatest liikmetele.
Siiski jätab regulatsioon kohaldumise osas mõned lahtised otsad.
On ebaselge, kas „kodutarbijat teenindava äriühinguna“ on käsitletav ka äriühing, kes enda majandus- ja kutsetegevuse raames omab ja üürib välja kinnisvara. Eelnõu seletuskirja kohaselt on „kodutarbijat teenindava äriühinguna“ eelkõige silmas peetud haldusfirmasid, aiandusühistuid ja sotsiaalkortereid haldavaid kohalikke omavalitsusi. Samas on selge, et üürikinnisvara puhul tasub kommunaalteenuste, sh elektrienergia eest lõppastmes üürnik, mistõttu oleks seadusmuudatuse mõttega kooskõlas laiendada universaalteenuse kasutamise võimalust ka eluruume välja üürivatele äriühingutele.
Eesmärgiga vältida ettevõtete toetamist on korteriühistutel kohustus eristada raamatupidamislikult kodutarbijaid ja äritarbijaid (nt kortermajade all tegutsevaid väikeseid keldripoode jms). Selline lahendus paneb korteriühistutele täiendava halduskoormuse ning regulatsiooni rakendamine praktikas võib osutuda keeruliseks – eelduslikult tuleb väikeettevõtetele universaalteenuse laiendamisel ka regulatsiooni muuta.
Eraldi küsimus on, kas enda korterit külaliskorterina välja üüriv eraisik kvalifitseerub universaalteenuse kasutajaks. Kuigi see pole eelduslikult kooskõlas universaalteenuse mõttega pakkuda soodsat elektrit just väljaspool majandustegevust, on selliste olukordade tuvastamine ja välistamine praktikas keeruline.
Mitte nii universaalne universaalteenuse hind
Meetmega soovitakse kodutarbijatele pakkuda võimalust osta elektrit kontrollitud hinnaga. Tähelepanuväärne on aga asjaolu, et meetmega ei ole otsustatud mitte fikseerida konkreetne elektri hinnalagi, vaid pakutud välja valem, mille kohaselt peab üle 150 MW netovõimsusega tootmisseadmega elektritootja kooskõlastama Konkurentsiametiga toomishinna. Seejärel lisab elektrimüüja kooskõlastatud tootmishinnale mõistliku ärikasumi ning müügikulud.
Eeltoodust nähtuvalt on Konkurentsiametiga kooskõlastatud ning fikseeritud üksnes elektri tootmise hind ning lõplik hind tarbijale selgub alles siis, kui elektrimüüja on lisanud sinna ärikasumi ja müügikulud. Konkurentsiamet neid hinnakomponente ei kooskõlasta, kuigi tal on õigus vajadusel algatada hinna osas järelevalvemenetlus.
Asjaolu, et valemis on muutujad, tähendab seda, et erinevate elektrimüüjate universaalteenuse hind saab tõenäoliselt olema erinev, sest elektrimüüjate müügikulud ja kasumiootus võivad olla erinevad. Lõppastmes tähendab see, et universaalsena mõeldud teenuse hind kujuneb elektrimüüjate lõikes erinevaks, pannes samal ajal Konkurentsiametile täiendava halduskoormuse teostada vajaduse ilmnemisel järelevalvet universaalteenust pakkuda soovivate ettevõtjate hinnakujunduse üle.
Arvestades, et tegemist on ajutise meetmega, mida kohustuslikus korras peab pakkuma ainult Eesti Energia, pole täpselt selge, miks on konkreetse hinnalae kehtestamise asemel ette nähtud hoopis keerukam hinnavalemi regulatsioon.
Leppetrahvide regulatsioon
Tähtajaliste elektrilepingute sõlmimisel on praktikas tavapärane, et elektrilepingu ennetähtaegsel lõpetamisel peab klient tasuma lepingus kokku lepitud leppetrahvi – nimetatud õigus sätestati elektrituruseaduses 2022. aasta märtsis.
Sellest tulenevalt tekitas elektrimüüjate seas tekitas palju vastukaja universaalteenusega kaasnev regulatsioon, mille kohaselt peab universaalteenusega liituval tarbijal olema õigus seni sõlmitud elektrileping lõpetada ilma leppetrahvi maksmise kohustuseta. Kui esialgses versioonis nägi eelnõu ette, et leppetrahvi maksmise kohustusest tuleb tarbijad vabastada esmakordsel universaalteenusega liitumisel olenemata sellest, universaalteenusega liitumine toimub (universaalteenust on võimalik osta kuni 2026. aasta aprillini), siis lõplikus versioonis on sätestatud, et universaalteenuse tarbija võib tähtajalise lepingu üles öelda kuni 2023. a 30. septembrini. Võrdluseks – eelnõule laekunud arvamustes pakkusid elektriettevõtjad selliseks tähtajaks 31.12.2022.
Kuigi tuleb nõustuda ettevõtjate kriitikaga, et selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, võib leppetrahvist vabastamist pidada meetme erakorralisust arvestades mõistlikuks. Ka seletuskirja kohaselt kaalub avalik huvi soodsama elektri järele üles elektrimüüjate huvi nõuda leppetrahve Siiski on küsitav, kas niivõrd pikk periood universaalteenusega leppetrahvivabalt liitumiseks on põhjendatud, sest elektrimüüjad vajavad hinna ja teenuse kujundamisel eelduslikult kindlust selle osas, palju kliente universaalteenusega soovivad liituda. Aastase leppetrahvivaba perioodi kohaldamine tähendab, et kindlus ei saabu nii pea.
Mis edasi?
Kahtlemata on universaalteenuse näol tegemist ülla ideega säästa kodumajapidamisi meeletutest elektriarvetest ning seadusandjat tuleb kiita kiire ja operatiivse tegutsemise eest eelnõu väljatöötamisel ja vastuvõtmisel, eriti arvestades lähenevat pimedust ja külma.
Samas paistab, et ees ootab mitmeid praktilisi väljakutseid universaalteenuse rakendamisel, samuti ei ole kõige paremini tasakaalustatud elektrimüüjate huvid ja õigused.
Nagu Siim varasemalt kirjutas, näeb Euroopa Komisjoni määrus ette võimaluse laiendada ilma keeruka riigiabi loa menetluseta universaalteenust ka väiksese ja keskmise suurusega ettevõtetele ning viimaste päevade uudiste pinnalt paistab, et seda võimalust ka kasutatakse. Ettevõtjatele kohaldatavatest meetmetest kirjutame pikemalt siis, kui need on saanud konkreetsema kuju.
Rohereeglite blogi 