Märtsis jõustusid elektrituruseaduse muudatused, mille eesmärk oli üle võtta uus elektrienergia siseturu eeskirjade direktiiv (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/944). Üheks märkimisväärseks uuenduseks oli agregaatori regulatsiooni tutvustamine. Teemegi siinkohal lühikese ülevaate agregeerimisteenusest, sellega seonduvast regulatsioonist ning väljakutsetest.
Agregaatori olemusest üldiselt
Agregaator on teenusepakkuja, kes koondab erinevaid elektritarbijaid, ning nendega sõlmitud kokkuleppe alusel reguleerib vastavalt turusignaalile tarbijate tarbimist, st vastavalt vajadusele suurendab või vähendab eseda. Mitmete tarbijate koondamisel on agregaatoril võimalik kokku hoitud mahtu turule (üldjuhul reguleerimisturule) pakkuda. Agegraatori olemus seisnebki selles, et kui üksikute tarbijate poolt nn juhitud tarbimine ehk tipuhetkedel kokku hoitud tarbimine oleks liiga väike, et seda turule pakkuda saaks, siis erinevaid tarbijaid kokku koondades on saavutada reguleerimisturul pakkumise tegemiseks vajalik miinimumkogus.
Reguleerimisturult ostab süsteemis puuduoleva koguse süsteemihaldur, kelle ülesandeks on tagada, et igal hetkel oleks elektrisüsteemis tasakaal – st elektri tootmine ja tarbimine oleksid võrdsed. Kui mingil hetkel selgub, et süsteemis ületab nõudlus pakkumist, on süsteemihalduril vajalik tasakaalu säilitamiseks midagi teha – näiteks käivitada reservelektrijaam, mis toodaks puuduoleva elektri ise või osta reguleerimisturult agregaatori poolt koondatud ning tarbimise juhtimise tulemusena nö üle jäänud elektrit.
Agregaatoril on seega ühelt poolt kokkulepped tarbijaga, teiselt poolt osaleb ta reguleerimisturul, sõlmides kokkuleppe süsteemihalduriga.
Suures pildis on tarbimise juhtimine ning selle julgustamine regulatsioonide abil igati tervitatav, sest võimaldab paindlikkuse kõige optimaalsemat kasutamist, mis aitab kaasa nii võrguprobleemide lahendamisele kui ressursside kõige optimaalsemale kasutamisele. Regulatsiooni väljakutseks on aga see, kuidas tagada seejuures kõikide turuosaliste võrdsed õigused.
Bilansihaldurite roll
Süsteemihalduri abilisteks elektriturul tarbimise ja tootmise tasakaalu hoidmisel on bilansihaldurid, ehk avatud tarnijad, kes müüvad puuduoleva elektrienergia ning ostavad turult ülejääva elektrienergia. Bilansihaldurite bilansiportfelli aitab omakorda tagada süsteemihaldur. Eestis on bilansihaldureid 12, kellest igaüks haldab enda bilansiportfelli.
Agregaator võib tegutseda ühe bilansihalduri portfelli siseselt või portfellide üleselt. Kui agregaator tegutseb portfellisiseselt, muudetakse tarbija koormust vastavalt elektrimüüja/bilansihalduri nõudmisele. Kuna sellisel juhul on bilansihaldur teadlik agregeerimisest ning saab seda enda portfelli haldamisel arvestada, ei teki sellest täiendavaid kulutusi. Väga lihtsustatult – kui ühe bilansihalduri portfellis olev tootja toodab 10 ühikut ning eeldatav tarbimine on 12 ühikut, on agregaatoril võimalik ühtede tarbijate tarbimise vähendamise kaudu suunata vaba tarbimisvõimsus teistele tarbijatele ning tagada seega tootmise ja tarbimise tasakaal.
Olukord on aga keerulisem, kui agregaator tegutseb bilansihaldurite portfellide üleselt, st koondab tarbijaid, kes on erinevate bilansihaldurite portfellides.
Vastavalt direktiivile 2019/944, võivad tarbijad agregeerimist osta ja müüja sõltumata nende elektrivarustuslepingust ja elektriettevõtjast, sealjuures on lõpptarbijal õigus sõlmida agregeerimisleping ilma elektriettevõtja nõusolekuta. See tähendab, et bilansihalduritel puudub ülevaade sellest, kes ja millistel tingimustel nende bilansiportfellist on sõlminud agregaatoriga kokkuleppe agregeerimise osutamiseks. Samuti puudub bilansihalduril sellisel juhul ülevaade agregaatori tegevusest, st pole võimalik ette ennustada, kuidas agregaator ühe või teise tarbija tarbimist bilansihalduri portfellis juhib.
Probleemi tuum seisneb selles, et nö agregeeritud ehk (reeglina) kokku hoitud ning reguleerimisturule pakutav energia märgitakse tarnena tarbija elektrimüüja bilansihalduri ja agregaatori bilansihalduri vahel, mistõttu tekib tarbija elektrimüüja bilansihalduril ebabilanss, millega kaasneb kulu. Taaskord väga lihtsustatult öeldes – kui tarbijad ühe bilansiportfelli raames tarbivad 10 ühikut elektrit ning hoiavad tarbimise juhtimise abil kokku 2 (mis jõuab agregaatori vahendusel reguleerimisturule), siis bilansihalduri vaatest on ta saanud raha 10 ühiku eest, kuid tema bilansis on kulunud 12 ühikut elektrit.
Puuduolev hüvitismehhanism
Direktiivi artikkel 13 lg 4 sätestab eraldi, et liikmesriigid võivad kehtestada rahalise hüvitamise nõude tarbimise juhtimise pakkujatele bilansihaldurite ees, kui tarbimise juhtimine neid vahetult mõjutab. Samas rahaline hüvitis ei tohi olla takistuseks agregeerimisega tegelevate turuosaliste turule sisenemisele ega paindlikkusele. Sellistel juhtudel peab rahaline hüvitis piirduma üksnes tarbimiskaja aktiveerimise tõttu tekkinud kulude hüvitamiseks. Hüvitise arvutusmeetodis võib arvesse võtta tarbimise juhtimise tegevusest teistele turuosalistele tekkivat tulu, ning kui tulu on tekkinud, võib energiavahendajatelt või osalevatelt tarbijatelt nõuda hüvitisse panustamist üksnes juhul kui, ja sellises ulatuses, milles kõikidele tarnijatele, tarbijatele ja nende tasakaaluhalduritele tekkinud tulu ei ületa nende kantud kulusid. Arvutusmeetodi peab heaks kiitma reguleeriv asutus või muu pädev riigiasutus.
Sisuliselt on seega vajalik välja töötada mudel, mis eeltoodut silmas pidades võimaldaks ühelt poolt kompenseerida bilansihaldurile tekkinud kahju ning teisalt jätaks alles rahalise motivatsiooni nii tarbijale kui agregaatorile tarbimise juhtimisega tegelemiseks.
Elektrituruseaduse § 214 lg 3 kohaselt töötab Konkurentsiamet välja tarbimiskajas (st tarbimise juhtimises) osalemise tingimused, viib läbi avaliku konsultatsiooni turuosalistega ja avalikustab nimetatud tingimused oma veebilehel. Tingimuste väljatöötamisel võetakse arvesse ka agregeeritud koormusi. Seletuskirja kohaselt peab tarbimise juhtimise turumudel olema kompensatsiooniga, mis katab bilansihaldurile tekkiva otsese kulu ning agregaator katab antud kulust referentshinna osa.
Problemaatiline on aga see, et käesolevaks hetkeks nimetatud tingimusi välja töötatud ei ole, kuigi teadaolevalt on need töös. Samas on Eestis Eleringi kodulehe andmetel tänase seisuga neli agregaatorit kelle tegevuse tulemusena tekib bilansihalduritele igakuiselt kahju.
Tänased lahendused
Millised on bilansihaldurite/elektrimüüjate võimalused seni, kuni nende kulusid kompenseerivat regulatsiooni kehtestatud ei ole?
Bilansihalduril on võimalik teha kokkulepe kulude jaotamiseks agregaatoriga või nõuda agregeerimisega tekitatud kahju sisse tarbijalt, kes mõlemad agregeerimisega märkimisväärselt võidavad. Samal ajal on regulatsioonis laiutava augu ära kasutamine tarbijate ja agregaatori huvides ning erilist motivatsiooni mõistliku kokkuleppe saavutamiseks ilma vastava kohustuseta neil ilmselt pole. Bilansihalduritel/elektrimüüjatel tasub aga üle vaadata sõlmitud elektrilepingute tingimused ning uute lepingute sõlmimisel tarbijatega enda õigusi silmas pidada – näiteks võiks elektrimüüja enda elektrilepingus sätestada, et tarbija peab agregeerimises osalemisega kaasneva kulu ja kahju hüvitama. Näiteks näeb ühe elektrimüüja tüüptingimuste regulatsioon ette tarbija kohustuse teavitada müüjat elektritarbimise optimeerimisest ning hüvitama Müüjale tarbimise optimeerimisest tekitatud kahju. Tänases turuolukorras ei ole ei Konkurentsiamet, Majandus-ja kommunikatsiooniministeerium ega Elering viidatud lahendust selgesõnaliselt ebaõigeks pidanud.
Selge on see, et tarbimise juhtimine on kliimaeesmärke silmas pidades igati tervitatav. Siiski on praegune olukord ebaõiglane, võimaldades tarbijale ja agregaatoril tarbimise juhtimisest võita kuid jättes samal ajal bilansihaldurid/elektrimüüjad nendele tekkivate kahjudega üksi.
Rohereeglite blogi 