22. novembril toimus järjekordne Energia aastakonverents, mida korraldavad juba pikemat aega koostöös COBALT ja Äripäev. Sel aastal oli mul (Siimul) rõõm intervjueerida Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialisti, kelle üheks ülesandeks on juhtida ameti tööd taastuvenergiaprojektide kooskõlastamisel looduskaitse aspektist. Intervjuu teemaks oli, kuidas lepitada looduskaitset ja taastuvenergia arendamise vajadust ning publiku küsimuste järgi otsustades on konflikt suhteliselt terav ja lepitamise vajadus suur. Tublimad, kes üritusel kohal olid, said juba seal kuulda, kas ja millised lahendused on olemas. Neile, kes sel aastal konverentsil ei jõudnud, mõned mõtted alljärgnevalt.
Esiteks on just tuuleenergia puhul üheks suureks murekohaks see, et juba pea kümnendi pole ühtegi uut tuuleparki püsti pandud. Kuna puudub praktiline kogemus, on ametkondadel ka nii keskkonnamõjudest kui nende vähendamise võimalustest vähe teadmisi. Üht-teist saab muidugi naabritelt õppida. Samas on ka tuuleparkide arendamise trendid muutunud, tuues kaasa üleüldisema teadmiste lünga. Näiteks võib tuua asjaolu, et kui varem rajati tuuleparke pigem avamaastikele (põllud, heinamaad), siis nüüd kavandatakse neid üha rohkem metsamaastikule. Erinevad ökosüsteemid ja tundlikud liigid tähendavad, et varasemast kogemusest ei saa üks-ühele lähtuda.
Positiivsema poole pealt on riik tellinud just hiljuti Eesti ornitoloogiaühingult põhjaliku töö tuuleparkide mõjust linnustikule ning sellest, kuidas seda võimalikult palju vähendada. Vastava analüüs saab loodetavasti kättesaadavaks juba lähinädalatel (töö ootab Keskkonnaministeeriumi heakskiitu).
Rääkides konfliktide ennetamisest ja lahendamisest, on kõige tähtsam nii päikese- kui tuuleparkidele sobiva asukoha valimine. Samas võib olla väga keeruline leida asukohta, kus mõjud täiesti puuduks. Näiteks Eestis kõrge kaitseprioriteediga kotkad ja must-toonekurg kasutavad väga ulatuslikke alasid oma pesakoha ümber toitumiseks – kui kuulutada kogu vastav ala tuulikute rajamise keelualaks, ei pruugi taastuvenergia eesmärkide saavutamine võimalikuks osutuda.
Lisaks asukohavalikule oodatakse suurt abi tehnoloogia arengust. Ka haruldaste lindude puhul võiks radari ning tehisintellekti koostöös olla võimalik välja töötada lahendusi, kus linnu lähenedes tuulepargile viimane end kokkupõrke vältimiseks välja lülitab.
Küsimuse peale, kas täna on rohkemate teadmiste valguses lihtsam tuulepargi mõjusid hinnata ning selle ehitust lubada, selgus huvitav paradoks. Nimelt on suurem teadlikkus mõjudest pigem vastupidise mõjuga – on ilmsiks tulnud uusi riske, mida varem ei osatud kahtlustadagi. See tähendab pigem täiendavate uuringute-leevendusmeetmete vajadust, mis ei tee menetlust tingimata lühemaks või lihtsamaks.
Rohereeglite blogi 