Jätkuna eelmisele blogipostitusele teen ka mina (Sandra) väikese ülevaate novembri lõpus Äripäeva ja COBALTi poolt korraldatud Energia aastakonverentsist.
Minul oli suur rõõm rääkida ühest südamelähedasest teemast – meretuuleparkide arendusest ja sellest, kuidas nende arendamise protsessi võiks kiirendada. Päeva jooksul tehtud ettekannetest jäi kõlama, et mitmed minu välja toodud mured on hingel ka teistel asjaosalistel.
Meretuuleparkide rajamine – planeeringust liitumispunktini
Meretuuleparkide rajamise saab tingimuslikult jagada neljaks – mereala planeerimisega seonduvad tegevused, lubadega (hoonestusloa, ehitus- ja kasutusloaga) seonduvad tegevused, tegevused maismaal ning võrguga liitumine.
Pärnu maakonnaga piirneva merealade planeeringu kehtestamisega 2017 ning Eesti merealade planeeringu kehtestamisega aastal 2022 jääb veel üksnes lahtiseks Hiiu merealade planeerimise küsimus – kuna Riigikohus tühistas Hiiu maakonnaplaneeringu tuuleenergeetika osas, pole tänaseni selgust kas ja kuidas Hiiumaad ümbritsevatel merealadel tuuleenergiat arendada. See küsimus saab peagi siiski lahenduse, kuna Rahandusministeeriumi tellimusel on valmimas analüüs, mis teeb ettepanekud edasiste tegutsemisvõimaluste osas ning selgitab olemasoleva teadmise põhjal välja soodsaimad alad tuuleenergeetika arendamiseks.
Teine suur valdkond on hoonestuslubade menetlusega seonduv. Kehtiva regulatsiooni alusel peab riik konkureerivaid hoonestusloa taotlusi hindama ning samaväärsete (sh täpselt sama ala hõlmavate) taotluste korral korraldama enampakkumise. Probleem on aga selles, et mitme hoonestusloa taotluse puhul nende alad kattuvad vaid osaliselt ning tänaseni pole päris selge, kuidas toimub enampakkumine selliste alade osas. Siiani pole ka kehtestatud määrust, mis sätestaks enampakkumise korra täpsemad tingimused. Omajagu küsimusi tekitab ka regulatsioon, mis võimaldab riigil teatud tingimustel enda jaoks eelisjärjekorras hoonestusloa menetluse algatada – nimelt on Elwindi projekti raames tänaseks esitatud riigi poolt hoonestusloa taotlus, seda aga alale, mis kattub juba varasemalt esitatud hoonestusloa taotluse aladega.
Meretuuleparkide rajamine eeldab tegevusi ka maismaal – tuulepargid on vaja ühendada põhivõrku ning selleks tuleb leida sobiv liitumispunkt. Seejärel tuleb lahendada küsimus tuuleparki liitumispunktiga ühendavate kaablite paiknemisest ning kaablite aluse maa kasutusõigustest. Just selles küsimuses on tänaseni ehk kõige enam määramatust. Arvestades meretuuleparkide arendamisele kuluvat aega, ei ole tegelikkuses praegu põhivõrguettevõtjal (Eleringil) võimalik öelda, milline oleks kõige optimaalsem viis tuulepargid põhivõrguga liita. Ühelt poolt on riik andnud suunise Eleringile hakata planeerima Saaremaale 330-kilovoldist elektriliini, mis võimaldaks ka ümbruskaudsed meretuulepargid liita Saaremaal. Teisalt väljendas Eleringi juht Taavi Veskimägi Energiakonverentsil arvamust, et Eesti meretuuleparkide liitmine maismaaga ei pruugi üldse olla kõige optimaalsem lahendus. Selline määramatus paneb arendajad ebamugavasse positsiooni, sest ka kaablite rajamiseks nii meres kui maismaal võib olla vajadus riigi eriplaneeringu järele, mis omakorda võib võtta aastaid. Arendajate vaatest oleks kindlasti soosivam lahendus see, kui vaated põhivõrgu arendamise osaks nii riigil kui hoonestuslubade (aga ka sisuliselt ehitus- ja kasutuslubade) menetleja kui Eleringil kui põhivõrguettevõtjal kattuks.
Peamised väljakutsed
Esimeseks ja vahest kõige suuremaks väljakutseks on riigi, arendajate ja põhivõrguettvõtja omavahelise koostöö parandamine. Ühelt poolt on arendajad kimbatuses sellega, et erinevate haldusorganitega suhtlemisel ei ole alati lähenemine ühtne. Nagu konverentsil üks arendaja välja tõi – ta sooviks suhelda riigiga, aga suhtleb selle asemel kuue erineva ametnikuga, kellel vaated ühele arendusprojektile võivad olla vägagi erinevad. Teisalt on näha, et ka riik ja põhivõrguettevõtja ei ole alati üksmeelel selle osas, millises suunas peaks liikuma põhivõrgu arendamine tagamaks meretuuleparkidele vajalik liitumisvõimsus.
Teiseks oluliseks väljakutseks on õigusraamistiku parandamine.
Kindlasti vajab ülevaatamist varem esitatud hoonestuslubade taotlustele kohalduv reeglistik. Üldreegli kohaselt tuleb hoonestusloa taotlusi menetleda hoonestusloa taotluse esitamise ajal kehtiva õiguse kohaselt. Hoonestusloa menetluse algatamise taotlusi on aga esitatud juba aastast 2005 ning vahepealsel ajal on hoonestuslubade menetlusega seonduvat regulatsiooni korduvalt muudetud ning rakendussätted näevad ette tänaseks kehtetuks tunnistatud veeseaduse sätete kohaldamise.
Veelgi suurem väljakutse on varasemalt mainitud küsimus, kuidas lahendada olukord, kus taotlusi hoonestusloa menetluse algatamiseks on esitatud aladele, mis kattuvad osaliselt. Selle küsimuse lahendus on kuuldavasti töös ning tulemusi on oodata juba lähikuudel. Selge on aga praeguseks see, et kõikide osapoolte huve võrdselt arvestavat lahendust ei ole.
Vaade tulevikku
Kuigi meretuuleparkide arendamisel on omajagu üpris suuri väljakutseid, oli konverentsil kõlama jäänud toon pigem positiivne. Välja hõigatud lootus toota meretuuleparkides tuule abi energiat hiljemalt 2030. aastal ei tundu enam kauge utoopia, kuigi väljakutseid veel jagub. Praegu on menetluses ka elektrituruseaduse ja teiste seaduste (sh ehitusseadustiku) muutmise eelnõu SE 696, mis nii mõnegi käesolevas postituses tõstatatud väljakutse üritab lahendada. Sellest kirjutame aga peagi pikemalt.
Rohereeglite blogi 