Category Archives: Uncategorized

Euroopa Kohus: loodus- ja linnudirektiivi kohustusi ei pea täitma ainult paberil, vaid ka praktikas

22. juunil 2022 avalikustas Euroopa Kohus otsuse asjas C-661/20, andes olulisi suuniseid seoses metsamajandamise ja looduskaitsega nn Natura 2000 võrgustiku aladel. Otsuses võetud kohtu seisukohad on olulised ka Eesti jaoks, kuivõrd Euroopa Komisjon on ka meie valitsuse suhtes algatanud rikkumismenetluse seoses metsamajandamise ning selle mõjudega nn Natura-aladel. Olulisim on kohtu järeldus, et looduskaitse neil aladel peab seisnema praktiliste meetmete võtmises ja tulemuste saavutamises, pelgalt planeerimisest ja dokumentide koostamisest ei piisa.

Natura 2000 võrgustiku aladel kohalduvad reeglid

Suvises otsuses leidis kohus, et Slovakkia on rikkunud EL loodusdirektiivist tulenevaid kohustusi. Sarnaselt teiste Euroopa Liidu direktiividega ei sisalda loodusdirektiiv sedavõrd täpseid norme, mis võimaldaks neid kohaldada otse, ilma siseriiklike õigusaktide abita. Direktiiv seab liikmesriikidele eesmärgid (eelkõige kaitsealuste liikide ja elupaikade soodsa seisundi saavutamine ja seejärel säilitamine), kuid jätab riikidele õiguse otsustada millisel moel neid vastavaid eesmärke täpselt saavutatakse. Muuhulgas on liikmesriikide otsustada (ette antud kriteeriumite põhjal), millised alad on looduskaitseliselt eriti väärtuslikud ning tuleks hõlmata üle-euroopalisse Natura 2000 kaitsealade võrgustikku. Võrgustiku hõlmatud alade osas näeb direktiiv ette kohustuse hinnata nende kaitse-eesmärke mõjutavate projektide ja kavade mõju. Viimases küsimuses on Euroopa Kohus arendanud välja pikaajalise ja põhjaliku praktika, millega mõju hindamisel arvestada tuleb.

Vaidluse taust

2017. aasta vältel sai Euroopa Komisjon mitu kaebust tegevuste kohta Slovakkia poolt määratud Natura 2000 aladel, mis mõjutasid metsise (Tetrao urogallus) kaitsestaatust. Kaebustes oli välja toodud, et metsise populatsioon oli 2004. aastast saati vähenenud 49,4% võrra kaheteistkümnel alal, mis olid määratud selle liigi kaitseks ja säilitamiseks. Kaebajate sõnul oli metsise languse põhjuseks peamiselt raietegevus, mis hävitas tema elupaiku. Sellest tulenevalt algatas Euroopa Komisjon rikkumismenetluse, heites Slovakkiale ette, et riik ei olnud võtnud vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada Natura 2000 aladel metsise seisundit.

Slovakkia proovis oma seaduseid 2019. aastal loodusdirektiiviga vastavusse viia. Euroopa Komisjon leidis sellele vaatamata, et meetmed on ebapiisavad ning Slovakkia rakendab olemasolevaid meetmeid liiga aeglaselt, mistõttu on jätkuvalt risk metsise elupaikade halvenemiseks. Kuivõrd Euroopa Komisjoni poolt algatatud rikkumismenetlus ei viinud Komisjoni hinnangul vajaliku tulemuseni, pöördus viimane Slovakkia vastu Euroopa Kohtusse.

Isane metsis pulmamängul.
Foto autor: Tero Laakso, autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons BY 2.0 standardile

Slovakkia proovis oma seaduseid 2019. aastal loodusdirektiiviga vastavusse viia. Euroopa Komisjon leidis sellele vaatamata, et meetmed on ebapiisavad ning Slovakkia rakendab olemasolevaid meetmeid liiga aeglaselt, mistõttu on jätkuvalt risk metsise elupaikade halvenemiseks. Kuivõrd Euroopa Komisjoni poolt algatatud rikkumismenetlus ei viinud Komisjoni hinnangul vajaliku tulemuseni, pöördus viimane Slovakkia vastu Euroopa Kohtusse.

Puudujäägid raiete mõju hindamise reeglites

Esimeseks Komisjoni etteheiteks oli asjaolu, et Natura-alasid puudutavad metsamajandamiskavad olid vahemikus 2015-2019 vabastatud mõju hindamise kohustusest (enne 2015. a selline kohustus eksisteeris). Puudujääk küll kõrvaldati 2020. a alguses, ent nii Komisjon kui Euroopa Kohus leidsid, et Slovakkia pidanuks ka vahepeal kehtestatud kavade osas viima (tagantjärgi) läbi mõju hindamise.

Teiseks leidis Kohus, et EL õigusega oli vastuolus see, et hädaraieks (Eesti mõistes sanitaarraieks), mida rakendati ennekõike üraskite kahjustuste vähendamiseks ja piiramiseks, oli võimalik anda luba metsamajandamiskavades ette nähtud raiemahte ületades, ilma et enne seda viidaks läbi nõuetekohane mõju hindamine. Seejuures ei olnud hädaraied harva esinevad, vaid moodustasid suure osa kogu Slovakkia raiemahust (nt aastal 2017 ca 52% kogu raiemahust). Loodusdirektiiv keelab liikmesriikidel kehtestada riigisiseseid norme, mis vabastavad sedavõrd üldiselt Natura 2000 võrgustiku alasid mõjutavaid projekte või kavasid mõju hindamise kohustusest, mistõttu leidis Euroopa Kohus, et Slovakkia rikkus direktiivist tulenevaid kohustusi.

Muud puudused metsise heaks loodud Natura-alade kaitsmisel

Teise põhimõttelise etteheitena tõi Euroopa Komisjon välja, et intensiivne metsaraie, monokultuuride istutamine, suurte alade raadamine ja pestitsiidide kasutamine oli lõpptulemusena kahjustanud metsise elupaiku kõigil kaheteistkümnel metsise kaitseks moodustatud Natura-alal, vähendades elupaikade pindala, struktuuri ja funktsioone. See tõi omakorda kaasa metsise arvukuse olulise vähenemise vastavatel aladel. Eriti halb oli seejuures olukord alal, kus oli lubatud ulatuslik raie üraskite leviku peatamiseks.

Komisjoni etteheidete kohaselt ei olnud Slovakkia hoolimata seadustes sätestatud normidest loonud praktikas struktuurset süsteemi, mis tagaks metsise kaitse ja lubaks raiet vaid juhul, kui see ei mõjuta oluliselt Natura-alasid, vaid oli rakendanud kaitsemeetmeid pigem üksikjuhtumitel, laekunud kaebuste alusel. Euroopa Kohus nõustus selle hinnanguga.

Lisaks eeltoodule oli Slovakkia küll vastu võtnud metsise kaitsekava perioodiks 2018-2022, ent selles sätestatud olulisemaid meetmeid (kaitsekordade rangemaks muutmine, hoolduskavade vastuvõtmine) ei olnud veel ellu viidud. Slovakkia valitsus küll tõi välja mitmeid pooleliolevaid projekte ja menetlusi, mis olid algatatud kaitsekava ellu rakendamiseks, ent Euroopa Kohus leidis, et alles kavandatavaid meetmeid ei saa riigi kohustuste täitmise hindamisel arvestada.

Viitega EL linnudirektiivile, mille artikli 4 lõige 1 näeb samuti ette lindude kaitses moodustatud Natura-aladel vajalike kaitsemeetmete võtmist, leidsid Euroopa Komisjon ja Kohus viimaks, et kuigi teatud alade suhtes olid kehtestatud konkreetsed hoolduskavad (Eesti kontekstis: kaitsekorralduskavad), ei olnud neid praktikas ellu viidud. Kohus toonitas ka selles osas, viitega mh Białowieża ürgmetsa asjas tehtud otsusele, et EL linnudirektiivi kohustuste täitmiseks ei piisa vaid kaitsemeetmete (paberil) kehtestamisest, vaid need tuleb ka reaalselt ellu viia. Linnudirektiivi eesmärk on kaitsta ohustatud linde reaalselt, mitte ainult õiguslikult. Kuivõrd metsise arvukus on Slovakkias ja ka Natura-aladel järsus languses, on liikmesriik rikkunud oma kohustusi.

Õppetunnid Eestile

Slovakkia suunas tehtud lahendist on Keskkonnaministeeriumil, Keskkonnaametil ja kõigil teistel, kes looduskaitse ja raietega kokku puutuvad (arvestades ka pooleliolevat rikkumismenetlust Eesti suhtes) võtta eelkõige kaks õppetundi:

  1. Nn Natura-hindamist puudutavaid reegleid tuleb järgida ka sanitaarraiete puhul, viimaseid ei saa mõju hindamise kohustusest üldiselt vabastada;
  2. Euroopa Komisjon ja Kohus ei rahuldu viimase aja praktika kohaselt loodus- ja linnudirektiivi rakendamisel pelgalt sellega, kui liikmesriik valmistab ette või kehtestab erinevaid arengukavu, kaitsekorralduskavasid ja kaitse-eeskirju, vaid üha olulisemaks on nende reaalne rakendamine nii süsteemselt kui üksikjuhtumil. Vastupidine võib tuua kaasa esmalt rikkumismenetluse, hiljem aga ka juba rahatrahvid.

Selle artikli autoriks oli koos Siimuga advokaadibüroo COBALT praktikant Paul Kattago.

, , , , ,

Universaalteenuse väljakutsed

15. septembril 2022 võeti Riigikogus vastu elektrituruseaduse ja konkurentsiseaduse muutmise seadus, mis toob elektriturule uue paketi – universaalteenuse. Seaduseelnõu seletuskirja järgi on universaalteenuse eesmärk energiakandjate hinnatõusu leevendamine ja seeläbi Eesti perede parema toimetuleku tagamine.

Universaalteenuse tagamiseks kohustatakse üle 150 MW võimsusega tootmisseadet omava isikuga ühes kontsernis olevat müüjat või Nord Pooli Eesti hinnapiirkonnas üle 50% turuosa omavat elektrimüüjat müüma toodetud elektrit universaalteenuse korras tarbijatele. Tegelikkuses on asi lihtne – Eestis kohustub universaalteenust pakkuma Eesti Energia AS. Ka teised elektrimüüjad võivad iseenesest universaalteenust osutada, kuid see ei ole neile kohustuslik. Konkurentsiameti juhi sõnul soovivad universaalteenust hakata pakkuma Alexela, Elektrum ning Eesti Gaas. Millised elektrimüüjad reaalselt universaalteenusega pakkumisega liituvad, selgub ilmselt lähiajal.

Kellele on universaalteenus mõeldud?

Eelnõu seletuskirjas on eraldi välja toodud, et universaalteenuse sihtgrupiks ei ole (väike)ettevõtted – põhjuseks on eelkõige asjaolu, et kodutarbijatele keskendumine võimaldab meetme kasutusele võtta võimalikult kiiresti – ootus teenuse kasutamiseks on juba alates 01.10.2022. Valitsuskoalitsiooni eelarvenõupidamisel otsustati laiendada elektri universaalteenust ka mikro- ja väikeettevõtetele, aga ettevõtjatele mõeldud meetme tingimused ja rakendamine praktikas on veel lahtised.

Seadusemuudatusega jõustunud universaalteenuse sihtgrupp on seega kodutarbijad – inimesed, kes ei kasuta elektrit enda majapidamises majandus-ja kutsetegevuse eesmärgil. Sellest tulenevalt ongi sätestatud, et universaalteenus on mõeldud kodutarbijale, aga ka kodutarbijat teenindavale äriühingule, korteriühistule ning mittetulundusühingutele, kes müüvad ja edastavad elektrienergiat oma kodutarbijatest liikmetele.

Siiski jätab regulatsioon kohaldumise osas mõned lahtised otsad.

On ebaselge, kas „kodutarbijat teenindava äriühinguna“ on käsitletav ka äriühing, kes enda majandus- ja kutsetegevuse raames omab ja üürib välja kinnisvara. Eelnõu seletuskirja kohaselt on „kodutarbijat teenindava äriühinguna“ eelkõige silmas peetud haldusfirmasid, aiandusühistuid ja sotsiaalkortereid haldavaid kohalikke omavalitsusi. Samas on selge, et üürikinnisvara puhul tasub kommunaalteenuste, sh elektrienergia eest lõppastmes üürnik, mistõttu oleks seadusmuudatuse mõttega kooskõlas laiendada universaalteenuse kasutamise võimalust ka eluruume välja üürivatele äriühingutele.

Eesmärgiga vältida ettevõtete toetamist on korteriühistutel kohustus eristada raamatupidamislikult kodutarbijaid ja äritarbijaid (nt kortermajade all tegutsevaid väikeseid keldripoode jms). Selline lahendus paneb korteriühistutele täiendava halduskoormuse ning regulatsiooni rakendamine praktikas võib osutuda keeruliseks – eelduslikult tuleb väikeettevõtetele universaalteenuse laiendamisel ka regulatsiooni muuta.

Eraldi küsimus on, kas enda korterit külaliskorterina välja üüriv eraisik kvalifitseerub universaalteenuse kasutajaks. Kuigi see pole eelduslikult kooskõlas universaalteenuse mõttega pakkuda soodsat elektrit just väljaspool majandustegevust, on selliste olukordade tuvastamine ja välistamine praktikas keeruline.

Mitte nii universaalne universaalteenuse hind

Meetmega soovitakse kodutarbijatele pakkuda võimalust osta elektrit kontrollitud hinnaga. Tähelepanuväärne on aga asjaolu, et meetmega ei ole otsustatud mitte fikseerida konkreetne elektri hinnalagi, vaid pakutud välja valem, mille kohaselt peab üle 150 MW netovõimsusega tootmisseadmega elektritootja kooskõlastama Konkurentsiametiga toomishinna. Seejärel lisab elektrimüüja kooskõlastatud tootmishinnale mõistliku ärikasumi ning müügikulud.  

Eeltoodust nähtuvalt on Konkurentsiametiga kooskõlastatud ning fikseeritud üksnes elektri tootmise hind ning lõplik hind tarbijale selgub alles siis, kui elektrimüüja on lisanud sinna ärikasumi ja müügikulud. Konkurentsiamet neid hinnakomponente ei kooskõlasta, kuigi tal on õigus vajadusel algatada hinna osas järelevalvemenetlus.  

Asjaolu, et valemis on muutujad, tähendab seda, et erinevate elektrimüüjate universaalteenuse hind saab tõenäoliselt olema erinev, sest elektrimüüjate müügikulud ja kasumiootus võivad olla erinevad. Lõppastmes tähendab see, et universaalsena mõeldud teenuse hind kujuneb elektrimüüjate lõikes erinevaks, pannes samal ajal Konkurentsiametile täiendava halduskoormuse teostada vajaduse ilmnemisel järelevalvet universaalteenust pakkuda soovivate ettevõtjate hinnakujunduse üle.

Arvestades, et tegemist on ajutise meetmega, mida kohustuslikus korras peab pakkuma ainult Eesti Energia, pole täpselt selge, miks on konkreetse hinnalae kehtestamise asemel ette nähtud hoopis keerukam hinnavalemi regulatsioon.

Leppetrahvide regulatsioon

Tähtajaliste elektrilepingute sõlmimisel on praktikas tavapärane, et elektrilepingu ennetähtaegsel lõpetamisel peab klient tasuma lepingus kokku lepitud leppetrahvi – nimetatud õigus sätestati elektrituruseaduses 2022. aasta märtsis.

Sellest tulenevalt tekitas elektrimüüjate seas tekitas palju vastukaja universaalteenusega kaasnev regulatsioon, mille kohaselt peab universaalteenusega liituval tarbijal olema õigus seni sõlmitud elektrileping lõpetada ilma leppetrahvi maksmise kohustuseta. Kui esialgses versioonis nägi eelnõu ette, et leppetrahvi maksmise kohustusest tuleb tarbijad vabastada esmakordsel universaalteenusega liitumisel olenemata sellest, universaalteenusega liitumine toimub (universaalteenust on võimalik osta kuni 2026. aasta aprillini), siis lõplikus versioonis on sätestatud, et universaalteenuse tarbija võib tähtajalise lepingu üles öelda kuni 2023. a 30. septembrini. Võrdluseks – eelnõule laekunud arvamustes pakkusid elektriettevõtjad selliseks tähtajaks 31.12.2022.

Kuigi tuleb nõustuda ettevõtjate kriitikaga, et selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, võib leppetrahvist vabastamist pidada meetme erakorralisust arvestades mõistlikuks. Ka seletuskirja kohaselt kaalub avalik huvi soodsama elektri järele üles elektrimüüjate huvi nõuda leppetrahve Siiski on küsitav, kas niivõrd pikk periood universaalteenusega leppetrahvivabalt liitumiseks on põhjendatud, sest elektrimüüjad vajavad hinna ja teenuse kujundamisel eelduslikult kindlust selle osas, palju kliente universaalteenusega soovivad liituda. Aastase leppetrahvivaba perioodi kohaldamine tähendab, et kindlus ei saabu nii pea.

Mis edasi?

Kahtlemata on universaalteenuse näol tegemist ülla ideega säästa kodumajapidamisi meeletutest elektriarvetest ning seadusandjat tuleb kiita kiire ja operatiivse tegutsemise eest eelnõu väljatöötamisel ja vastuvõtmisel, eriti arvestades lähenevat pimedust ja külma.

Samas paistab, et ees ootab mitmeid praktilisi väljakutseid universaalteenuse rakendamisel, samuti ei ole kõige paremini tasakaalustatud elektrimüüjate huvid ja õigused.

Nagu Siim varasemalt kirjutas, näeb Euroopa Komisjoni määrus ette võimaluse laiendada ilma keeruka riigiabi loa menetluseta universaalteenust ka väiksese  ja keskmise suurusega ettevõtetele ning viimaste päevade uudiste pinnalt paistab, et seda võimalust ka kasutatakse. Ettevõtjatele kohaldatavatest meetmetest kirjutame pikemalt siis, kui need on saanud konkreetsema kuju.

sandrasillaots's avatar

sandrasillaots

European Commission published the draft regulation reforming energy markets

On Wednesday, 14th of September the European Commission published a proposal for a Council regulation containing temporary measures reforming EU energy markets. The initiative is in response to record-breaking gas and electricity prices. The proposal came out on the same day as the annual State of the Union speech by the President of the European Commission (currently Ursula von der Leyen), in which the head of the Commission also focused on Russian aggression and the resulting energy crisis.

As expected, the proposal included additional taxation of certain electricity and fossil fuel producers, as well as obligations for member states to reduce electricity consumption. At the same time, what was not included in the proposal is also important – namely, the European Commission left out of the proposal, at least initially, to establish a price cap for natural gas. In the following post, we’ll introduce the proposal in more detail.

Revenue Cap for Electricity Producers

The proposal sets a so-called revenue cap for electricity producers with lower production costs. In the proposal, the amount of the revenue cap is 180 euros per MWh produced. According to the Commission, such a cap significantly exceeds the average of peak electricity prices before the outbreak of the war in Ukraine, and thus the introduction of the cap should not breach the expectations of producers. In case the sales price exceeds the cap (regardless of whether the price is received through bilateral transactions or on the market), the sum exceeding the cap will be collected by Member States, who in turn must use it to support the final consumers.

Electricity prices for Estonia at Nord Pool market in the last month. Red line at the € 180 level

The proposal leaves it up to the Member States to decide when to tax the revenue (either during or after the transaction) as well as how to support final consumers. Regarding the latter, the regulation contains an indicative list of measures that could be implemented, which includes providing support to final consumers for reducing energy consumption, compensating electricity sellers for the lower price they offer to final consumers, promoting investments made by final consumers in the production of renewable energy, etc.

The electricity production to which the revenue cap would apply to is defined by the fuel used, which includes renewable sources (wind, solar, geothermal, biomass), waste, nuclear fuel, lignite, as well as crude oil and petroleum products. Electricity produced from natural gas and coal (the latter also previously imported to a large degree from Russia), on the other hand, would be exempt from the revenue cap. Member states have the option not to apply the revenue cap to small producers with a maximum production capacity of 20 kW – in practice, this primarily means excluding solar panels installed by private consumers.

Interestingly, oil shale is left out of the list. Given that this type of fuel is essentially only used in Estonia, it is possible that in the first version of the regulation the Commission simply missed it, and the final regulation would establish a revenue cap for electricity producers using oil shale as well. Otherwise, the implementation of the regulation, at least in the Estonian and Baltic region, could lead to quite significant market distortion. Such distortion could also be avoided through the introduction of national rules, as the new regulation does not preclude the implementation of additional revenue restrictions by Member States (provided that they are proportionate, non-discriminatory and otherwise in accordance with EU law).

Another important detail is that the basis for the revenue cap is the actual income from the sale of electricity. In other words, the revenue cap should not affect those companies that do not benefit from high electricity market prices because they have previously hedged against price fluctuations (e.g., signed a long-term, fixed-price electricity sales contract).

New rules on price-setting by Member States

The regulation would give Member States the opportunity to temporarily expand the price-setting exception also to medium-sized and small companies. Such companies could purchase a maximum of 80% of the highest annual electricity volume in the last five years this way.

In addition, Member States would be allowed to temporarily set the price of electricity for households (as well as small and medium-sized companies, if this option is used) lower than the actual costs of electricity production, provided that all market participants who want to are able to sell electricity to final consumers at this price and the state compensates them for the corresponding price difference.

Solidarity Contribution for Fossil Fuel Producers

In addition to the revenue cap for electricity producers, the new regulation would also provide for additional taxation of the profits of fossil fuel companies and refiners through the so-called solidarity contribution. In essence, it is a one-time additional income tax that should be paid on the taxable profits of the fiscal year starting in 2022). The part of the profit of the corresponding fiscal year that exceeds 120% of the average taxable profits of the companies in the last three fiscal years, starting from 2019, would be subject to taxation. The relevant part of the profit would be taxed at a rate of 33%, which is additional to other taxes that should be paid on the corresponding amounts.

Like the state revenues received from revenue cap, the solidarity contribution should be used for specific purposes. The proposal lists specific measures for which the solidarity contribution should be used, e.g., supporting energy autonomy measures, supporting energy consumers (primarily individual consumers) to cope with high energy prices, etc.

Electricity Saving Requirements

As expected, the proposal also includes measures to reduce electricity consumption. Last week it was still unclear whether the reduction of electricity consumption during peak hours (hours with the most expensive market price) will be voluntary for the Member States or not. With the release of the proposal, it has become clear that the Commission proposes that reduction should be mandatory. Member States should take measures to save at least 5% of electricity consumption during peak hours. It is at the discretion of the Member States to determine the peak hours, but they must cover at least 10% of all hours of the month.

In addition to reducing electricity consumption during peak hours in a mandatory manner, Member States should additionally take measures to reduce monthly electricity consumption by a total of 10% compared to the reference period, which is the winter periods of the last five years (1 November to 31 March).

Conclusion

Bitter disputes are likely to be expected regarding the details and implementation of the proposal, at both the EU and national level. For example, the text of the proposal is not clear to which Member State the electricity producer should pay income exceeding the revenue cap. In terms of reducing electricity use, both in Estonia and in other countries, painful decisions must be made to achieve the relevant savings. Also, in the future, Estonia must resolve whether and under what conditions to extend the price-setting scheme to entrepreneurs, if the EU regulation will provide this option.

The questions about the gas price cap, which has previously caused disputes between Member States, as well as liquidity assistance for electricity producers, have yet not been resolved in the proposal. The Commission continues its work and discussions with the Member States on these issues, continuing to analyse the possibilities of establishing a gas price cap. In addition, there are plans to form a new working group for price negotiations with Norway as the new main gas supplier. As a third important course of action regarding natural gas, the Commission is trying to develop a new gas reference price, which, unlike the TTF index reflecting prices for pipeline-delivered natural gas, would take into account changed gas supply in Europe (primarily the increased LNG share). However, according to experts, the corresponding measure is a long-term solution that will not be ready before the end of this winter season.

Komisjon avalikustas energiaturge reformiva määruse eelnõu

Teisipäeval kirjutasime, et peagi on Euroopa Komisjonil kavas tutvustada energiaturgude reformimise meetmeid. Eile, 14. septembril avalikustas Euroopa Komisjon määruse eelnõu, mis sisaldab ajutisi meetmeid EL energiaturgude reformimiseks. Algatus on vastuseks rekordeid löövatele gaasi- ja elektrihindadele. Määruse eelnõu tuli välja samal päeval iga-aastase Euroopa Komisjoni presidendi (hetkel Ursula von der Leyen) „olukorrast EL-s“ kõnega, milles Komisjoni juht keskendus samuti palju Venemaa agressioonile ning sellest tingitud energiakriisile.

Ootuspäraselt sisaldas ettepanek teatud elektritootjate ning fossiilkütuste tootjate täiendavat maksustamist, samuti elektritarbimise vähendamise kohustusi liikmesriikidele. Samas on oluline ka see, mida ettepanek ei sisaldanud – nimelt jättis Euroopa Komisjon vähemalt esialgu ettepanekust välja maagaasile hinnalae kehtestamise. Alljärgnevalt tutvustame eelnõud lähemalt.

Käibelagi elektritootjatele

Määruse eelnõu seab teatud madalamate tootmiskuludega elektritootjatele nn käibelae. Ettepanekus on selle suuruseks 180 eurot toodetud MWh eest. Eelnõu seletuskirja kohaselt on tegemist summaga, mis ületab oluliselt elektri tipuhindade keskmist enne Ukrainas toimuva sõja puhkemist ning seega ei tohiks sellise lae kehtestamine olla vastuolus tootjate ootustega. Seda summat ületava müügihinna osa (sõltumata sellest, kas see on saadud kahepoolsete tehingute kaudu või turult) peavad tootjad loovutama liikmesriikidele, kes omakorda peavad seda kasutama lõpptarbijatele kõrgete elektrihindade kompenseerimiseks.

Möödunud kuu elektrihinnad Eesti hinnapiirkonnas, punane joon tähistab 180 €/kWh piiri

Määruse eelnõu jätab liikmesriikide otsustada, millal käivet maksustada (kas tehingu tegemise ajal või pärast seda) kui ka selle, kuidas lõpptarbijaid toetada. Viimase osas on määruses toodud näidismeetmeid, mille hulka kuulub lõpptarbijatele energiatarbimise vähendamise eest rahaliste toetuste andmine, elektrimüüjatele nende poolt lõpptarbijatele pakutava madalama hinna kompenseerimine, lõpptarbijate poolt taastuvenergia tootmisesse tehtavate investeeringute toetamine jms.

Elektritoodang, millele käibelage kohaldataks, on määratletud läbi kasutatava kütuse, hõlmates nii taastuvaid allikaid (tuul, päike, maasoojus, biomass), jäätmeid, tuumakütust, ligniiti kui ka toornaftat ning naftatooteid. Käibelaest oleks vabastatud eelkõige maagaasist toodetud elekter. Liikmesriigid võivad jätta käibelae kohaldamata väiketootjatele, kelle maksimaalne tootmisvõimsus on 20 kW -praktikas tähendab see ennekõike eratarbijate poolt rajatud päikesepaneelide välistamist.

Huvitaval kombel on nimekirjast välja jäänud põlevkivi. Arvestades, et seda kütuseliiki kasutatakse sisuliselt vaid Eestis, on võimalik, et esimeses määruse versioonis on see lihtsalt Komisjonil kahe silma vahele jäänud ning käibelagi kehtestataks määrusega ka põlevkivi kasutavatele elektritootjatele. Vastasel juhul võiks määruse rakendamine vähemalt Eesti-Balti piirkonnas tuua kaasa päris olulise turumoonutuse. Viimast annab igal juhul vältida ka siseriiklike reeglite kehtestamise läbi, kuivõrd uus määrus ei välista täiendavate käibepiirangute rakendamist liikmesriikide poolt (eeldusel, et need on proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ja muul viisil EL õigusega kooskõlas).

Oluline detail on veel, et käibelae arvestuse aluseks on tegelik elektri müügist saadav tulu. Teisisõnu – käibelagi ei tohiks mõjutada neid ettevõtteid, kes ei võida kõrgetest elektrihindadest seetõttu, et on varasemalt end lepinguliselt kindlustanud hinnakõikumiste vastu (nt sõlminud pikaajalise, fikseeritud hinnaga elektri müügi lepingu).

Universaalteenuse erisused

Määruse eelnõu annaks liikmesriikidele võimaluse ajutiselt laiendada reguleeritud hinnaga elektrimüüki (nn universaalteenust) ka keskmise suurusega ja väikestele ettevõtetele. Viimased võiksid sel viisil tarbida maksimaalselt 80% viimase viie aasta kõrgeimast aastakogusest.

Lisaks oleks liikmesriikidel lubatud seada universaalteenuse hind ajutiselt madalamale elektriteenuse tootmise omahinnast, tingimusel, et selle hinnaga saavad elektrit lõpptarbijatele müüa kõik seda soovivad turuosalised ning riik hüvitab neile vastava hinnavahe.

Fossiilkütuste tootjate „solidaarsusmaks“

Lisaks elektritootjate täiendavale maksustamisele näeks uus määrus ette ka fossiilkütuste kaevandajate ja rafineerijate (kellele elektritootjate käibelagi ei kohalduks) kasumite täiendava maksustamise nn „solidaarsuspanuse“ läbi. Sisuliselt on tegu ühekordse täiendava kasumimaksuga, mida tuleks maksta 1. jaanuaril 2022 (või selle järel 2022. a sees) algava majandusaasta maksustatavalt kasumilt. Maksustamisele kuuluks vastava majandusaasta kasumi osa, mis ületab 120% ettevõtete keskmisest kasumist viimasel kolmel majandusaastal, alates 1. jaanuarist 2019. Vastav kasumiosa maksustataks 33% maksumääraga, mis lisandub muudele maksudele, mis vastavatelt summadelt tasuda tuleks.

Sarnaselt käibelaest laekuvatele riigi tuludele on ka solidaarsusmaksule ette nähtud sihtotstarbeline kasutamine. Eelnõu loetleb konkreetsed valdkonnad, mille heaks solidaarsusmaksu kasutada tuleks, nt energeetilise sõltumatuse meetmete toetamine, energiatarbijate (ennekõike üksikisikutest tarbijate) toetamine kõrgete energiahindadega toimetulekul jms.

Elektrisäästu nõuded

Oodatult sisaldab eelnõu ka meetmeid elektritarbimise säästu osas. Kui eelmisel nädalal oli veel ebaselge, kas elektritarbimise vähendamine tipptundidel (kõige kallima turuhinnaga tundidel) saab olema liikmesriikidele vabatahtlik või ei, siis nüüd on selgunud, et Komisjoni nägemuses peaks see olema kohustuslik. Liikmesriigid peaksid võtma meetmeid, mille abil hoitakse kokku vähemalt 5% elektri tarbimisest tipuhinnaga tundidel. Tipuhinnaga tundide väljaselgitamine on liikmesriikide otsustuspädevuses, ent need peavad hõlmama vähemalt 10% kõigist tundidest.

Lisaks elektri tarbimise vähendamisele tipptundidel, tuleks liikmesriikidel täiendavalt võtta meetmeid, millega vähendatakse igakuist elektritarbimist kokku 10% võrra võrreldes referentsperioodiga, milleks on viimase viie aasta talveperioodid (1. novembrist 31. märtsini).

Kokkuvõtteks

Määruse eelnõu detailide ja rakendamise osas on tõenäoliselt oodata kibedaid vaidluseid nii EL kui siseriiklikul tasemel. Näiteks ei ole eelnõu tekstist päris selge, millisele riigile peaks elektritootja käibelage ületava tulu maksma. Elektrienergia kokkuhoiu osas tuleb nii Eestis kui teistes riikides teha valusaid otsuseid, et vastav energiasääst saavutada. Samuti ootab Eestis tulevikus lahendamist see, kas ja millistel tingimustel laiendada universaalteenust ettevõtjatele, kui EL määrus seda ette näeks.

Määruse eelnõus on lahendamata liikmesriikides eriarvamusi tekitanud küsimus gaasi hinnalaest, samuti likviidsusabist elektritootjatele, millest kirjutasime eelmises postituses. Komisjon jätkab nendes küsimustes tööd ja diskussioone liikmesriikidega, analüüsides jätkuvalt gaasi hinnalae kehtestamise võimalusi. Lisaks on plaanis moodustada Norra kui uue peamise gaasitarnijaga hinna teemal läbirääkimisteks uus töögrupp. Kolmanda olulise tegevussuunana maagaasi osas üritab Komisjon töötada välja uut gaasi referentshinda, mis erinevalt torugaasi hindu kajastavast TTF-indeksist arvestaks muutunud tarnetega (ennekõike suurenenud LNG-osakaaluga). Ekspertide hinnangul on vastav meede siiski pikaajaline lahendus, mis ei saa valmis enne käesoleva talvehooaja lõppu.

EL asub energiakriisi lahendama nelja uue meetme abil

Reedel, 9. septembril kohtusid EL riikide energeetikaministrid Brüsselis, et arutada, kuidas lahendada Venemaa põhjustatud energiakriisi. Ministrite kohtumise tulemina ootavad EL riigid Komisjonilt, et viimane töötaks välja konkreetsed eelnõud-mehhanismid neljas valdkonnas:

  1. maagaasi hinnalagi;
  2. elektriettevõtete ning nafta- ja gaasiettevõtete täiendav maksustamine;
  3. turuosaliste likviidsust tagavad meetmed ja
  4. elektritarbimise piiramine nn tipptundidel.

Tegemist oleks pretsedenditute muudatustega täna kehtivates EL energiaturu reeglites, mistõttu tutvustame käesolevas postituses nende tausta ja seni teada olevat sisu.

Maagaasi hinnalagi

Üheks enim vaidlusi tekitavaks meetmeks on hinnalae kehtestamine maagaasile. Maagaasi kõrge hind ei ole probleemiks ainult neile ettevõtetele ja kodudele, kes seda otse tarbivad. EL-i elektriturgudel määrab hinna see, millise hinnaga on elektrit valmis müüma viimase vajamineva megavati tootja. Hetkeolukorras on selleks enamasti just maagaasil töötavad elektrijaamad, mistõttu kajastub maagaasi kõrge hind peaaegu automaatselt ka elektri turuhinnas.

Vaidlusi liikmesriikide vahel ei tekita seejuures mitte see, kas maagaasile hinnalagi kehtestada, vaid millisel kujul seda teha. Põhimõtteliselt on kaks valikut.

Esiteks, kehtestada hinnalagi vaid Venemaalt pärinevale torugaasile. Seda valikut toetab mh Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen ja mitmed liikmesriigid, sh Eesti. Mitu EL riiki, sh Austria ja Ungari, on samas Vene-keskse lähenemise vastu. Oponendid kardavad, et vaid Venemaad puudutava hinnalae vastukaaluks lõpetab Venemaa igasugused gaasitarned Euroopasse (st tarned katkeks ka teistes magistraaltorudes peale NordStreami). Kui lugeda seda meedet sanktsioonipaketi osaks, vajaks selline muudatus liikmesriikide ühehäälset otsust, mis võib selle jõustamise ohtu seada.

Teine alternatiiv oleks seada hinnalagi igasugusele maagaasile, sõltumata päritolust. Selle ahenduse puhul võiks ohtu sattuda LNG-hankimine (kui hinnalagi on jäik ja madalam LNG-tootjate soovitavast hinnast) ning seeläbi omakorda gaasi varustuskindlus. Teisisõnu võib jäiga hinnalae kehtestamine viia selleni, et gaasi ei ole võimalik osta piisavalt palju, et seda kõigile tarbijatele kogu talveks jätkuks ning tuleb asuda tarbimist piirama. Seetõttu on nt Prantsusmaa valmis seda lahendust toetama vaid juhul, kui hinnalaest lubatakse erandeid varustuskindluse tagamiseks.

Täiendav energiaettevõtete maksustamine

Kuivõrd EL elektriturgudel dikteerivad eelnevalt kirjeldatud põhjustel hindu maagaasi kasutavad tootjad, on see toonud kaasa suured kasumid tuuma- ja taastuvenergia tootjatele, kelle puhul elektri tootmise omahind on turuhinnaga võrreldes madal. Üheks Komisjoni pakutud ideeks, mis Politico andmetel pälvis ka liikmesriikide toetuse, oleks vastavate tulude täiendav maksustamine. Sisuliselt seataks paika maksimaalne tulu, mida maagaasi ja naftat mitte kasutavad elektritootjad võiksid igalt toodetud ja müüdud energiaühikult teenida – seda summat ületav hind tuleks täiendava maksuna valitsustele loovutada. Saadud tulusid kasutataks kodutarbijate toetamiseks. Sarnase meetme on riiklikul tasemel juba välja käinud nt Saksamaa.

Paralleelselt madalate tootmiskuludega elektritootjate maksustamisega on Komisjon teinud ettepaneku täiendavalt maksustada ka nafta- ja gaasiettevõtteid, kes on viimasel ajal samuti teeninud rekordilisi kasumeid.

Turuosaliste likviidsuse tagamine

Eelkirjeldatud elektriettevõtete suurte kasumite taustal võib olla esmapilgul arusaamatu, miks on samad ettevõtted sattunud viimastel kuudel suurde likviidsuskriisi. See kriis on toonud kaasa vajaduse toetada mitut suurt elektriettevõtet avalike vahenditega (Austrias Wien Energie, Saksamaal Uniper, erinevad ettevõtted Soomes ja Rootsis).

Elektritootjate likviidsuskriisi põhjuseks on elektrituru vähetuntud mehhanism „minimaalne marginaal“ (ingl k minimum marginal). Elektriturul (hulgimüügis) müüvad elektritootjad suure osa oma elektrist teatud hinnataseme garanteerimiseks mitmeid aastaid ette. Selleks, et pakkuda elektrit ostvatele ettevõtetele garantiid juhuks, kui elektritootja peaks enne kokkulepitud tähtaega pankrotistuma või muul põhjusel jätma elektri kokkulepitud ajal tarnimata, peavad elektritootjad maksma teatud summa tagatisena ehk minimaalse marginaalina vastavale kontole. Tulevikus toota lubatud elektri eest tagatisena makstava summa suurus sõltub samas elektri turuhinnast. Kiirelt tõusnud turuhinnad on toonud seega kaasa vajaduse oluliselt suurendada summat, mida elektritootjad uute lepingute puhul peavad välja tagatisena käima või juba kord makstud tagatisele lisaks maksma. See summa makstakse tehingu realiseerimisel küll elektritootjatele tagasi, ent vahepealsel ajal ei ole seda võimalik kasutada, mistõttu on kõrged turuhinnad toonud kaasa olulise surve ettevõtete likviidsusele.

Likviidsuskriisi ületamiseks on Komisjonil plaanis välja töötada eraldi finantsinstrument, mida elektritootjad kasutada saaksid. Vastava mehhanismi detailid on hetkel veel ebaselged, ent tõenäoliselt saab see seisnema üle-euroopalise krediidimehhanismi loomises, mis võimaldaks likviidsushädas olevatel elektritootjatel tagatiseks vajaminevaid summasid soodustingimustel laenata.

Tipptundidel elektritarbimise piiramine

Elektrihindade kontrolli all hoidmiseks ning vältimaks süsteemi ülekoormust ja katkestusi, on Komisjon teinud ettepaneku ka koordineeritult, riiklikul tasemel piirata elektritarbimist tipptundidel. Kas süsteem saaks olema esialgu vabatahtlik ning hiljem vajadusel kohustuslik (nagu EL on juba kokku leppinud maagaasi osas) või algusest peale kohustuslik, on ebaselge. Parasjagu EL eesistujaks oleva Tšehhi tööstus- ja kaubandusminister ütles pärast kohtumist, et eelduslikult saab süsteem olema esialgu vabatahtlik. Energeetikavolinik Kadri Simson seevastu on välja öelnud, et Komisjon töötab välja eelnõud, mis näeks riikidele ette kohustuse elektritarbimist tipptundide ajal piirata.

Hinnang muudatustele ja edasised sammud

Eelkirjeldatud muudatused kujutaksid endast elluviimise korral enneolematult jõulist sekkumist EL energiaturgude toimimisse, eriti osas, mis puudutab teatud elektritootjate ning nafta- ja gaasiettevõtete täiendavat maksustamist. Samas võib olukorra erakordsust arvestades pidada positiivseks, et Komisjon ega liikmesriigid ei soovi asuda esimese asjana lammutama EL energiaturge ning nende põhialuseid, näiteks kehtestama püsivat hinnalage, millest kõrgema hinnaga elektrit või teisi energiakandjaid müüa ei tohi, piirama ettevõtete juurdepääsu turule või taaslooma riiklikke monopole vms. Vähemalt reedel ei andud EL liikmesriigid Euroopa Komisjonile ka ülesandeks CO2 kvoodikaubanduse süsteemi jõuliselt reformima asuda. Väljaspool Venemaa algatatud sõjast tingitud energiakriisi on turumehhanismid Euroopas tegelikult toiminud üldjoontes edukalt, andes turuosalistele õigeid signaale, suunates nii tarbimist kui tootmist kulutõhusal viisil soovitud suunas (säästvamaks ja keskkonnasõbralikumaks). Seega on õige, et erakorralises ja loodetavasti ajutises olukorras plaanitakse ennekõike ajutisi sekkumisi.

Komisjonilt on esimesi konkreetseid ettepanekuid eelnimetatud valdkondades oodata juba sel nädalal (13. septembril). Kirjutame neist avalikustamise järel juba täpsemalt!

, , , , , , ,

Kauaoodatud merealade teemaplaneering on kehtestatud, aga vaidlustatud

12. mail 2022 kehtestas Vabariigi Valitsus Eesti merealade teemaplaneeringu. Planeering reguleerib erinevate valdkondade tegevusi ning muuhulgas määrab põhimõttelised alad, mis on sobilikud meretuuleparkide arendamiseks.

Avalike väljapanekute valus tagasiside

Mereala planeeringu koostamine kestis kokku pea viis aastat, kuid teekond planeeringu kehtestamiseni ei olnud valutu. Peale põhilahenduse avalikustamist sai planeering kriitikat mitmest eri allikast, peamiselt seoses meretuuleparkidega. Näiteks keeldus keskkonnaministeerium rahandusministeeriumi poolt esitatud planeeringut esialgu kooskõlastamast, kuna planeeringu koostamisel on jäänud tagaplaanile eesmärk kaitsta ja säilitada keskkonda. Kritiseeriti just taastuvenergia kavandamist, näiteks suunist mitte kavandada tuuleenergeetika aladele ilma sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid hindamata uusi kaitstavaid loodusobjekte.

Ka Saaremaa elanikele mereplaneeringu tutvustamine päädis terava diskussiooniga. Kritiseeriti, et planeeringusse pole kantud võimalikke merelindude rändekoridore, pole tehtud uuringuid kuidas mõjutavad meretuulepargid kalade liikumisi ja koelmuid ning muinsuskaitse all olevaid laevavrakke pole piisavalt tähtsustatud.

Katse lepitada erinevate osapoolte huve

Planeeringu avalikustamise järgsed teravad arutelud tingisid selle, et tuuleenergeetika arendusaladega seoses muudeti planeeringut. Loobuti tuuleenergeetika arendusalast nr 3 (Harilaiust loodes). Viimases planeeringuversioonis on kahanenud ka arendusalade 1 ja 2 ulatus. Tuuleenergeetika arendusala 2 on vähesel määral vähenenud lõunatipust, mis vähendab seega tuuleparkide nähtavust Sõrve sääre tipust. Lindude peatumisalade ja rändesuundade uuringu ning mõjude hindamise alusel korrigeeriti tuuleenergeetika ala nr 1, vähendades ala ulatust 13%. Ala nr 1 vähendati ka veel täiendavalt 22 km2 võrra lennuliikluse tagamiseks Ruhnu-Kuressaare suunal ning ala nr 2 ohutu ja optimaalse lennuliikluse tagamiseks marsruudil Kuressaare – Gotland.

Vabariigi Valitsus tegi vaheotsuse (29.04.2021), määrates mereala planeeringus välja pakutud tuuleenergeetika aladest reservaladeks need, mis ühtivad ajalooliselt intensiivsema traalpüügi aladega. Reservalad saab kasutusele võtta alates 2027. aastast, kui teistel meretuule arendamiseks sobilikel aladel tehtud menetlusprotsessidest ja uuringutest on selgunud, et nendel aladel ei ole võimalik piisavas mahus meretuuleparke arendada. Aastatel 2022-2024 on planeeritud hinnata tuuleparkide müra mõju räime rändele, mille eesmärgiks on räimedele olulise häiriva mürataseme välja selgitamine. Kui leitakse oluline häiriv mõju, siis on tõenäoline, et tuuleenergia alasid vähendatakse veelgi kalade rändekoridoride arvelt. Samuti on kavas 2027. aastaks teostada merealal rändel peatuvate, sulgivate ja talvituvate lindude inventuurid (kogu mereala hõlmavad lennuloendused) ja merealal rändavate nahkhiirlaste inventuurid. Inventuur on plaaniks teostada ka veealusele kultuuripärandile (sh vrakkidele). See tähendab, et seoses kavandatavate uuringute ja inventuuridega võivad tuuleenergeetika arendamiseks määratud alad veelgi kahaneda.

Ebaselge tulevik

Eesti merealale arvukaid hoonestuslubade taotlusi esitanud arendajad ootasid merealade teemaplaneeringu kehtestamist pikisilmi. Siiski on tuleviku osas omajagu ebaselgust.

Kuuldavasti on merealade teemaplaneering halduskohtus vaidlustatud. Tekib küsimus, kas ja millises ulatuses otsustab riik hoonestuslubade taotlustega edasi minna – ühelt poolt on hoonestuslubade taotluste osas seisukohtade võtmisega viivitatud juba pikalt. Teisalt satub riik äärmiselt ebamugavasse olukorda kui hoonestuslubade väljastamise aluseks olnud planeering kohtus kehtetuks tunnistataks.

Augusti teises pooles on majandusminister Riina Sikkut saatnud ministeeriumidele kooskõlastamiseks määruse eelnõu, mille kohaselt on riigil kavas meretuuleparkide rajamiseks sobivad alad panna oksjonile. Eeltoodust võib siiski järeldada, et praegu on riigil plaanis hoonestuslubade menetlustega edasi minna ning riik lähtub eeldusest, et merealade teemaplaneering jääb kehtima sellisena nagu ta kehtestati. Ka hoonestuslubasid menetleva Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti dokumendiregistrist nähtuvalt on seni esitatud hoonestuslubade taotlusi hakatud saatma erinevatele asutustele arvamuste andmiseks, mis annab põhjust arvata, et riik ei kahtle merealade teemaplaneeringu kehtima jäämises.

Tere tulemast!

Tere! Kui loed neid ridu, oled moel või teisel jõudnud Rohereeglite blogisse ning selle kõige esimese postituseni. Heaks tavaks on uut blogi alustades end ja blogi tutvustada, nii et proovime ka omalt poolt mitte ebaviisakad olla.

Rohereeglite blogi peamisteks autoriteks ja asutajateks oleme meie – Sandra Sillaots ja Siim Vahtrus. Tunneme teineteist juba ajast, mil olime veel maailmas oma kohta otsivad tudengid, ent saatuse tahtel oleme mõlemad juristide-advokaatidena sattunud tegelema ehituse, planeerimise, energeetika ja keskkonna valdkonda. Täna töötame mõlemad advokaadibüroos COBALT, hetkel isegi ühes toas, nagu allolevalt pildilt näha võib. Oleme mõlemad pikalt tegelenud just avalik-õiguslike reeglite ja nõuetega, ent viimasel ajal ühe enam ka eraõigusega – käesolevas blogis plaanime kirjutada mõlemast.

Selle blogi kirjutamise idee tekkis meil juba 2022. a kevadel, aga nagu heade asjadega ikka, võtsime pisut hoogu, enne kui julgesime seda laiemalt jagada. Mida siis blogiga saavutada soovime? Siit blogist leiab infot teemade kohta, mis mahuvad katussõna „roheline“ alla alates juba pisut äraleierdatud „rohepöörde“ mõistest ja sellega seonduvast temaatikast kuni looduskaitse, planeeringute ning (taastuv)energeetikani. Soovime kajastada infot nende teemade kohta käivate reeglite, nende muutumise ja praktikas rakendamisel tekkinud küsimuste-vastuste kohta. Kindlasti ei ole me blogi ainus koht, kust seda infot leiab, ent meie teada on vähemalt Eesti kohta ja eriti eesti keeles sellist infot pigem hõredalt. Püüame leida seejuures tasakaalu ühelt poolt piisava detailsuse ja teiselt poolt ka mittejuristide jaoks loetavuse vahel. Teisisõnu paigutuda infomaastikul kuhugi Õhtulehe ja Juridica vahele. Olles ise ennekõike praktikud, siis loodame, et meie igapäevatööst inspireeritud ja blogis jagatav info saab olema lugejate jaoks nende töös ellu rakendatav ja annab ideid, mida (mitte) teha selleks, et olla ettevõtjana, ametnikuna või veel mõnes kolmandas rollis edukas.

Eestvedajatena ei taha ega plaani me olla blogi ainsad autorid – hea meelega kaasame sellesse nii kolleege kui koostööpartnereid. Samuti oleme igati avatud mõtetele teemade osas, mida blogis kajastada võiksime. Seega, kui tahate moel või teisel blogisse panustada, kaasa mõelda ja arvata, andke meile märku kas sandra.sillaots@cobalt.legal või siim.vahtrus@cobalt.legal.