Tag Archives: elektriturg

Kavandatavad muudatused elektrituru regulatsioonis

sandrasillaots's avatar

sandrasillaots

Energiamajanduse korralduse seadusega raiuti kivisse üllas eesmärk – aastaks 2030 peab elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest moodustama taastuvenergia vähemalt 100 protsenti. Uute ja entusiastlike tootjate keerulist olukorda turule sisenemisel on püütud seadusandlikul tasemel järk-järgult leevendada, näiteks võideldes „fantoomliitujate“ vastu ja korraldades taastuvenergia vähempakkumisi. Protsessi käigus on aga ilmnenud, et (põhi)võrguettevõtjal on keeruline kärmelt kasvanud liitumistaotluste arvuga kaasas käia.

Viimast muret püüab lahendada käesoleva aasta mai lõpus Kliimaministeeriumi poolt välja jagatud elektrituruseaduse ja elektrisüsteemi toimimise võrgueeskirja muutmise eelnõu. Eelnõus leidub soodsaid suundumusi ka teistele turuosalistele, sh tootjatele. Muudatused on eelnõu staadiumis, mistõttu ei pruugi kõik siinkirjutatu siiski seaduse tasandi saavutada.

Toomistehnoloogia lisamise võimaldamine

Elektrituruseaduse praeguses regulatsioonis ei ole võimalik liitumistaotluses esitatud tootmistehnoloogiat muuta enne, kui liitumine on kogu võimsuses valmis ehitatud. Selline eranditeta kitsendus on aga osutunud probleemseks, kuna arendajatel on praegu piiratud näiteks salvestusseadmete lisamine sama liitumise juurde enne, kui esialgne tootmisvõimsus on välja ehitatud. Eelnõuga on pakutud välja lahendus, mille raames ei loeta enam tootmistehnoloogia muutmiseks seda, kui liitumislepingus nimetatud tootmisseadmele lisatakse juurde selline tehnoloogia, mis ei suurenda olemasolevat tootmissuunalist võimsust (nt salvestusvõimsus).

Fikseeritud liitumistasu ja hinnakiri

Ilmselt laiahaardelisima muudatusena nähakse eelnõuga ette võrguettevõtja poolt nõutava liitumistasu erisus tootmisvõimsuse ühendamisel olemasolevasse põhivõrku ja rajatavasse põhivõrku.

Esimesel juhul, kui tootja soovib tulla turule olemasolevas põhivõrgus uue tootmisvõimsusega või oma tootmisvõimsust suurendada, hakkab kehtima fikseeritud liitumistasu 44 000 eurot iga lisanduva megavoltampri kohta. Eelnevale lisandub omakorda uus hinnakirjapõhine tasu. Vastavas hinnakirjatabelis on välja toodud võrguettevõtja poolt vajalikud tegevused, eristustega 110 kV ja 330 kV pingeastmetel. Hinnakirja näitlikustamiseks, ühe uue 110 kV liitumispunkti jaoks uue 110 kV alajaama rajamine olemasolevale 110 kV õhuliinile kuni 1 visangu kaugusele (200 m) olemasolevast liinist hakkab maksma liituja jaoks 3 210 000 eurot, millele lisandub siis täiendav tasu 44 000 eurot megavoltampri kohta. 50 MW võimsusega liitumise korral on liitumistasuks seega 3 210 000 + 2 200 000 (44 000×50) ehk 5 410 000 eurot.

Teisel juhul, kui tootja soovib liituda põhivõrguga, kuid tema asukohas põhivõrk puudub, siis nõuab põhivõrguettevõtja liitumistasu lisaks ülaltoodule ka kulupõhiselt. See tähendab, et kui liitumine tooks kaasa vajaduse rajada põhivõrku turuosalise asukohas ning põhivõrguettevõtja ei ole selles asukohas põhivõrgu rajamist oma investeeringute kavas ette näinud, siis saab põhivõrguettevõtja turuosaliselt nõuda lisaks 44 000 eurole iga lisanduva megavoltampri kohta ja fikseeritud hinnakirja põhjal arvestatavatele maksetele ka kulupõhiseid makseid.

Fikseeritud liitumistasu ja hinnakiri toovad turuosalistele iseenesest mõningat ettenähtavust kulutuste osas, mida peab turule sisenedes või tootmisvõimsust laiendades kandma, sest praeguse regulatsiooni kohaselt saab liituda sooviv tootja liitumistasu suuruse teada alles võrguettevõtjalt vastava hinnapakkumise saamisel. Teisalt tekitab regulatsioon küsitavusi sellest, kas 110 kV ja 330 kV õhuliiniga liitumise erinev maksumus pakutud ulatuses on põhjendatud ning kas eelnõus toodud summad katavad realistlikult ära tegelikud kulud, mis on vajalikud nii konkreetse liitumispunkti kui ka üleriigiliste võrgutugevdustööde jaoks.

Võrguettevõtja arendamiskohustus

Eelnõuga laiendatakse võrguettevõtjate kohustust välja arendada turu vajadusi peegeldav elektrivõrk. Võrguettevõtjad (s.t ka jaotusvõrguettevõtjad) peavad eelnõu kohaselt laiemalt arvestama oma teeninduspiirkonnas asuvate ja tulevikus lisanduvate turuosaliste vajadustega oma arenduskohustuse täitmisel, sh tootjate poolt potentsiaalselt lisanduvate elektripaigaldistega. Kui praeguse regulatsiooni kohaselt piisas jaotusvõrguettevõtjal Konkurentsiametile investeeringuprojektide nimekirja ja ajakava esitamisest, siis edaspidi peab Konkurentsiamet eelmainitud dokumendid ka kooskõlastama.

Süsteemihalduri hüvitamiskohustus

Praegu kehtiva elektrituruseaduse regulatsiooni kohaselt puudub Eleringil kohustus hüvitada tootjatele saamata jäänud tulu, kui Elering on andnud tootjatele korralduse tootmist vähendada süsteemi ülekoormuse vähendamiseks. Eelnõuga plaanitakse Eleringi vaba voli kitsendada, kui süsteemi ülekoormus on tingitud Eleringi tegemata töödest. See tähendab, et kui Elering annab tootjatele korralduse tootmist vähendada põhjusel, et Eleringil on jäänud tegemata vajalikud süsteemitugevdustööd, siis on Eleringil kohustus hüvitada tootjale tootmise vähendamisest tingitud saamata jäänud tulu.

Muudatus annaks süsteemihaldurile loodetavasti teatava initsiatiivi võrguarendustööde õigeaegseks valmimiseks, kuivõrd tööde tegemata jätmise korral tuleks Eleringil kanda topeltkulusid (esmalt saamata jäänud tulu hüvitamine ja hiljem võrgutugevdustööde läbiviimine). Kuidas aga sellise saamata jäänud tulu hagemise protsess päriselt välja hakkab nägema ning kui edukas see olema saab, on keeruline spekuleerida. Ühtlasi ei nähtu praeguses vormis eelnõust arvutuskäike selle kohta, milliseks võib tegelikkuses kujuneda Eleringi poolt makstavate hüvitiste suurus.

Tagatise tingimuste lihtsustamine

Alates 2023. aasta kevadest nõutava tagatise regulatsioon liitumistaotluse esitamisel on osutunud praktikas murekohaks, kuna elektrituruseaduse kohaselt peab krediidiasutuse, finantseerimisasutuse või kindlustusandja reiting, kes tagatise on väljastanud, vastama investeerimisjärgu krediidireitingule. Sätestust muudetakse viisil, et tagatise andjaks sobivad ka sellised Eesti filiaalidest finantsasutused, kelle emaettevõte vastab investeerimisjärgu krediidireitingule.

Kasutamata tootmisvõimsuse tasu reguleerimine

Samal ajal eeltoodud tagatise regulatsiooniga lisati seadusesse nn tootmisvõimsuse mittekasutamise tasu. Eelnõuga täpsustatakse selle tasu rakendamise põhimõtteid.

Seaduse kehtivas regulatsioonis saab võrguettevõtja rakendada turuosalise suhtes tasu 38 000 eurot kasutamata megavoltampri kohta, kui turuosaline ei kasuta liitumislepingujärgset tootmisvõimsust kindlaksmääratud tähtaja jooksul esmase kahe aasta möödudes. Regulatsiooni soovitakse muuta tootjate kasuks – võrguettevõtja saab tasu rakendada vaid juhul, kui turuosaline on kasutanud alla 95% tema jaoks broneeritud  liitumislepingujärgsest tootmisvõimsusest. Selle muudatusega kaoks tasu rakendamise võimalus väheolulise tootmisvõimsuse kasutamata jätmise  korral.

Pärast kaheaastase perioodi möödumist rakendatakse tasu iga järgneva aasta eest, kui turuosaline ei kasuta tootmissuunalist võimsust sellele eelnenud aasta jooksul. Võrguettevõtjale hakkab kohaldama kaalutlusruum, kas lükata edasi tootmise alustamise tähtaega või kas üleüldse tasu rakendada, olenevalt sellest, kas võimsuse mittekasutamine on toimunud nt turuosalisest sõltumatutel asjaoludel.

Kokkuvõttes on tervitatav, et elektrituru regulatsiooni täiendatakse ja täpsustatakse, siiski on praeguses sõnastuses eelnõu üpris üldine ning jääb mulje, et kõiki võimalikke (negatiivseid) mõjusid ei ole põhjalikult analüüsitud. Seda ilmestab ka asjaolu, et Justiitsministeerium on kritiseerinud eelnõud muuhulgas väljatöötamiskava koostamata jätmise tõttu. On lootust, et turuosalistega läbiviidavate konsultatsioonide tulemusel jõutakse selgema ja täpsema regulatsioonini.

Postitus valmis koos kolleegi Tom Suistega.

, , ,

Augud agregeerimisteenuse regulatsioonis

Märtsis jõustusid elektrituruseaduse muudatused, mille eesmärk oli üle võtta uus elektrienergia siseturu eeskirjade direktiiv (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/944). Üheks märkimisväärseks uuenduseks oli agregaatori regulatsiooni tutvustamine. Teemegi siinkohal lühikese ülevaate agregeerimisteenusest, sellega seonduvast regulatsioonist ning väljakutsetest.

Agregaatori olemusest üldiselt

Agregaator on teenusepakkuja, kes koondab erinevaid elektritarbijaid, ning nendega sõlmitud kokkuleppe alusel reguleerib vastavalt turusignaalile tarbijate tarbimist, st vastavalt vajadusele suurendab või vähendab eseda. Mitmete tarbijate koondamisel on agregaatoril võimalik kokku hoitud mahtu turule (üldjuhul reguleerimisturule) pakkuda. Agegraatori olemus seisnebki selles, et kui üksikute tarbijate poolt nn juhitud tarbimine ehk tipuhetkedel kokku hoitud tarbimine oleks liiga väike, et seda turule pakkuda saaks, siis erinevaid tarbijaid kokku koondades on saavutada reguleerimisturul pakkumise tegemiseks vajalik miinimumkogus.

Reguleerimisturult ostab süsteemis puuduoleva koguse süsteemihaldur, kelle ülesandeks on tagada, et igal hetkel oleks elektrisüsteemis tasakaal – st elektri tootmine ja tarbimine oleksid võrdsed. Kui mingil hetkel selgub, et süsteemis ületab nõudlus pakkumist, on süsteemihalduril vajalik tasakaalu säilitamiseks midagi teha – näiteks käivitada reservelektrijaam, mis toodaks puuduoleva elektri ise või osta reguleerimisturult agregaatori poolt koondatud ning tarbimise juhtimise tulemusena nö üle jäänud elektrit.

Agregaatoril on seega ühelt poolt kokkulepped tarbijaga, teiselt poolt osaleb ta reguleerimisturul, sõlmides kokkuleppe süsteemihalduriga.

Suures pildis on tarbimise juhtimine ning selle julgustamine regulatsioonide abil igati tervitatav, sest võimaldab paindlikkuse kõige optimaalsemat kasutamist, mis aitab kaasa nii võrguprobleemide lahendamisele kui ressursside kõige optimaalsemale kasutamisele. Regulatsiooni väljakutseks on aga see, kuidas tagada seejuures kõikide turuosaliste võrdsed õigused.

Bilansihaldurite roll

Süsteemihalduri abilisteks elektriturul tarbimise ja tootmise tasakaalu hoidmisel on bilansihaldurid, ehk avatud tarnijad, kes müüvad puuduoleva elektrienergia ning ostavad turult ülejääva elektrienergia. Bilansihaldurite bilansiportfelli aitab omakorda tagada süsteemihaldur. Eestis on bilansihaldureid 12, kellest igaüks haldab enda bilansiportfelli.

Agregaator võib tegutseda ühe bilansihalduri portfelli siseselt või portfellide üleselt. Kui agregaator tegutseb portfellisiseselt, muudetakse tarbija koormust vastavalt elektrimüüja/bilansihalduri nõudmisele. Kuna sellisel juhul on bilansihaldur teadlik agregeerimisest ning saab seda enda portfelli haldamisel arvestada, ei teki sellest täiendavaid kulutusi. Väga lihtsustatult – kui ühe bilansihalduri portfellis olev tootja toodab 10 ühikut ning eeldatav tarbimine on 12 ühikut, on agregaatoril võimalik ühtede tarbijate tarbimise vähendamise kaudu suunata vaba tarbimisvõimsus teistele tarbijatele ning tagada seega tootmise ja tarbimise tasakaal.

Olukord on aga keerulisem, kui agregaator tegutseb bilansihaldurite portfellide üleselt, st koondab tarbijaid, kes on erinevate bilansihaldurite portfellides.

Vastavalt direktiivile 2019/944, võivad tarbijad agregeerimist osta ja müüja sõltumata nende elektrivarustuslepingust ja elektriettevõtjast, sealjuures on lõpptarbijal õigus sõlmida agregeerimisleping ilma elektriettevõtja nõusolekuta. See tähendab, et bilansihalduritel puudub ülevaade sellest, kes ja millistel tingimustel nende bilansiportfellist on sõlminud agregaatoriga kokkuleppe agregeerimise osutamiseks. Samuti puudub bilansihalduril sellisel juhul ülevaade agregaatori tegevusest, st pole võimalik ette ennustada, kuidas agregaator ühe või teise tarbija tarbimist bilansihalduri portfellis juhib.

Probleemi tuum seisneb selles, et nö agregeeritud ehk (reeglina) kokku hoitud ning reguleerimisturule pakutav energia märgitakse tarnena tarbija elektrimüüja bilansihalduri ja agregaatori bilansihalduri vahel, mistõttu tekib tarbija elektrimüüja bilansihalduril ebabilanss, millega kaasneb kulu. Taaskord väga lihtsustatult öeldes – kui tarbijad ühe bilansiportfelli raames tarbivad 10 ühikut elektrit ning hoiavad tarbimise juhtimise abil kokku 2 (mis jõuab agregaatori vahendusel reguleerimisturule), siis bilansihalduri vaatest on ta saanud raha 10 ühiku eest, kuid tema bilansis on kulunud 12 ühikut elektrit.

Puuduolev hüvitismehhanism

Direktiivi artikkel 13 lg 4 sätestab eraldi, et liikmesriigid võivad kehtestada rahalise hüvitamise nõude tarbimise juhtimise pakkujatele bilansihaldurite ees, kui tarbimise juhtimine neid vahetult mõjutab. Samas rahaline hüvitis ei tohi olla takistuseks agregeerimisega tegelevate turuosaliste turule sisenemisele ega paindlikkusele. Sellistel juhtudel peab rahaline hüvitis piirduma üksnes tarbimiskaja aktiveerimise tõttu tekkinud kulude hüvitamiseks. Hüvitise arvutusmeetodis võib arvesse võtta tarbimise juhtimise tegevusest teistele turuosalistele tekkivat tulu, ning kui tulu on tekkinud, võib energiavahendajatelt või osalevatelt tarbijatelt nõuda hüvitisse panustamist üksnes juhul kui, ja sellises ulatuses, milles kõikidele tarnijatele, tarbijatele ja nende tasakaaluhalduritele tekkinud tulu ei ületa nende kantud kulusid. Arvutusmeetodi peab heaks kiitma reguleeriv asutus või muu pädev riigiasutus.

Sisuliselt on seega vajalik välja töötada mudel, mis eeltoodut silmas pidades võimaldaks ühelt poolt kompenseerida bilansihaldurile tekkinud kahju ning teisalt jätaks alles rahalise motivatsiooni nii tarbijale kui agregaatorile tarbimise juhtimisega tegelemiseks.

Elektrituruseaduse § 214 lg 3 kohaselt töötab Konkurentsiamet välja tarbimiskajas (st tarbimise juhtimises) osalemise tingimused, viib läbi avaliku konsultatsiooni turuosalistega ja avalikustab nimetatud tingimused oma veebilehel. Tingimuste väljatöötamisel võetakse arvesse ka agregeeritud koormusi. Seletuskirja kohaselt peab tarbimise juhtimise turumudel olema kompensatsiooniga, mis katab bilansihaldurile tekkiva otsese kulu ning agregaator katab antud kulust referentshinna osa.

Problemaatiline on aga see, et käesolevaks hetkeks nimetatud tingimusi välja töötatud ei ole, kuigi teadaolevalt on need töös. Samas on Eestis Eleringi kodulehe andmetel tänase seisuga neli agregaatorit kelle tegevuse tulemusena tekib bilansihalduritele igakuiselt kahju.

Tänased lahendused

Millised on bilansihaldurite/elektrimüüjate võimalused seni, kuni nende kulusid kompenseerivat regulatsiooni kehtestatud ei ole?

Bilansihalduril on võimalik teha kokkulepe kulude jaotamiseks agregaatoriga või nõuda agregeerimisega tekitatud kahju sisse tarbijalt, kes mõlemad agregeerimisega märkimisväärselt võidavad. Samal ajal on regulatsioonis laiutava augu ära kasutamine tarbijate ja agregaatori huvides ning erilist motivatsiooni mõistliku kokkuleppe saavutamiseks ilma vastava kohustuseta neil ilmselt pole. Bilansihalduritel/elektrimüüjatel tasub aga üle vaadata sõlmitud elektrilepingute tingimused ning uute lepingute sõlmimisel tarbijatega enda õigusi silmas pidada – näiteks võiks elektrimüüja enda elektrilepingus sätestada, et tarbija peab agregeerimises osalemisega kaasneva kulu ja kahju hüvitama. Näiteks näeb ühe elektrimüüja tüüptingimuste regulatsioon ette tarbija kohustuse teavitada müüjat elektritarbimise optimeerimisest ning hüvitama Müüjale tarbimise optimeerimisest tekitatud kahju. Tänases turuolukorras ei ole ei Konkurentsiamet, Majandus-ja kommunikatsiooniministeerium ega Elering viidatud lahendust selgesõnaliselt ebaõigeks pidanud.

Selge on see, et tarbimise juhtimine on kliimaeesmärke silmas pidades igati tervitatav. Siiski on praegune olukord ebaõiglane, võimaldades tarbijale ja agregaatoril tarbimise juhtimisest võita kuid jättes samal ajal bilansihaldurid/elektrimüüjad nendele tekkivate kahjudega üksi.

Universaalteenuse väljakutsed

15. septembril 2022 võeti Riigikogus vastu elektrituruseaduse ja konkurentsiseaduse muutmise seadus, mis toob elektriturule uue paketi – universaalteenuse. Seaduseelnõu seletuskirja järgi on universaalteenuse eesmärk energiakandjate hinnatõusu leevendamine ja seeläbi Eesti perede parema toimetuleku tagamine.

Universaalteenuse tagamiseks kohustatakse üle 150 MW võimsusega tootmisseadet omava isikuga ühes kontsernis olevat müüjat või Nord Pooli Eesti hinnapiirkonnas üle 50% turuosa omavat elektrimüüjat müüma toodetud elektrit universaalteenuse korras tarbijatele. Tegelikkuses on asi lihtne – Eestis kohustub universaalteenust pakkuma Eesti Energia AS. Ka teised elektrimüüjad võivad iseenesest universaalteenust osutada, kuid see ei ole neile kohustuslik. Konkurentsiameti juhi sõnul soovivad universaalteenust hakata pakkuma Alexela, Elektrum ning Eesti Gaas. Millised elektrimüüjad reaalselt universaalteenusega pakkumisega liituvad, selgub ilmselt lähiajal.

Kellele on universaalteenus mõeldud?

Eelnõu seletuskirjas on eraldi välja toodud, et universaalteenuse sihtgrupiks ei ole (väike)ettevõtted – põhjuseks on eelkõige asjaolu, et kodutarbijatele keskendumine võimaldab meetme kasutusele võtta võimalikult kiiresti – ootus teenuse kasutamiseks on juba alates 01.10.2022. Valitsuskoalitsiooni eelarvenõupidamisel otsustati laiendada elektri universaalteenust ka mikro- ja väikeettevõtetele, aga ettevõtjatele mõeldud meetme tingimused ja rakendamine praktikas on veel lahtised.

Seadusemuudatusega jõustunud universaalteenuse sihtgrupp on seega kodutarbijad – inimesed, kes ei kasuta elektrit enda majapidamises majandus-ja kutsetegevuse eesmärgil. Sellest tulenevalt ongi sätestatud, et universaalteenus on mõeldud kodutarbijale, aga ka kodutarbijat teenindavale äriühingule, korteriühistule ning mittetulundusühingutele, kes müüvad ja edastavad elektrienergiat oma kodutarbijatest liikmetele.

Siiski jätab regulatsioon kohaldumise osas mõned lahtised otsad.

On ebaselge, kas „kodutarbijat teenindava äriühinguna“ on käsitletav ka äriühing, kes enda majandus- ja kutsetegevuse raames omab ja üürib välja kinnisvara. Eelnõu seletuskirja kohaselt on „kodutarbijat teenindava äriühinguna“ eelkõige silmas peetud haldusfirmasid, aiandusühistuid ja sotsiaalkortereid haldavaid kohalikke omavalitsusi. Samas on selge, et üürikinnisvara puhul tasub kommunaalteenuste, sh elektrienergia eest lõppastmes üürnik, mistõttu oleks seadusmuudatuse mõttega kooskõlas laiendada universaalteenuse kasutamise võimalust ka eluruume välja üürivatele äriühingutele.

Eesmärgiga vältida ettevõtete toetamist on korteriühistutel kohustus eristada raamatupidamislikult kodutarbijaid ja äritarbijaid (nt kortermajade all tegutsevaid väikeseid keldripoode jms). Selline lahendus paneb korteriühistutele täiendava halduskoormuse ning regulatsiooni rakendamine praktikas võib osutuda keeruliseks – eelduslikult tuleb väikeettevõtetele universaalteenuse laiendamisel ka regulatsiooni muuta.

Eraldi küsimus on, kas enda korterit külaliskorterina välja üüriv eraisik kvalifitseerub universaalteenuse kasutajaks. Kuigi see pole eelduslikult kooskõlas universaalteenuse mõttega pakkuda soodsat elektrit just väljaspool majandustegevust, on selliste olukordade tuvastamine ja välistamine praktikas keeruline.

Mitte nii universaalne universaalteenuse hind

Meetmega soovitakse kodutarbijatele pakkuda võimalust osta elektrit kontrollitud hinnaga. Tähelepanuväärne on aga asjaolu, et meetmega ei ole otsustatud mitte fikseerida konkreetne elektri hinnalagi, vaid pakutud välja valem, mille kohaselt peab üle 150 MW netovõimsusega tootmisseadmega elektritootja kooskõlastama Konkurentsiametiga toomishinna. Seejärel lisab elektrimüüja kooskõlastatud tootmishinnale mõistliku ärikasumi ning müügikulud.  

Eeltoodust nähtuvalt on Konkurentsiametiga kooskõlastatud ning fikseeritud üksnes elektri tootmise hind ning lõplik hind tarbijale selgub alles siis, kui elektrimüüja on lisanud sinna ärikasumi ja müügikulud. Konkurentsiamet neid hinnakomponente ei kooskõlasta, kuigi tal on õigus vajadusel algatada hinna osas järelevalvemenetlus.  

Asjaolu, et valemis on muutujad, tähendab seda, et erinevate elektrimüüjate universaalteenuse hind saab tõenäoliselt olema erinev, sest elektrimüüjate müügikulud ja kasumiootus võivad olla erinevad. Lõppastmes tähendab see, et universaalsena mõeldud teenuse hind kujuneb elektrimüüjate lõikes erinevaks, pannes samal ajal Konkurentsiametile täiendava halduskoormuse teostada vajaduse ilmnemisel järelevalvet universaalteenust pakkuda soovivate ettevõtjate hinnakujunduse üle.

Arvestades, et tegemist on ajutise meetmega, mida kohustuslikus korras peab pakkuma ainult Eesti Energia, pole täpselt selge, miks on konkreetse hinnalae kehtestamise asemel ette nähtud hoopis keerukam hinnavalemi regulatsioon.

Leppetrahvide regulatsioon

Tähtajaliste elektrilepingute sõlmimisel on praktikas tavapärane, et elektrilepingu ennetähtaegsel lõpetamisel peab klient tasuma lepingus kokku lepitud leppetrahvi – nimetatud õigus sätestati elektrituruseaduses 2022. aasta märtsis.

Sellest tulenevalt tekitas elektrimüüjate seas tekitas palju vastukaja universaalteenusega kaasnev regulatsioon, mille kohaselt peab universaalteenusega liituval tarbijal olema õigus seni sõlmitud elektrileping lõpetada ilma leppetrahvi maksmise kohustuseta. Kui esialgses versioonis nägi eelnõu ette, et leppetrahvi maksmise kohustusest tuleb tarbijad vabastada esmakordsel universaalteenusega liitumisel olenemata sellest, universaalteenusega liitumine toimub (universaalteenust on võimalik osta kuni 2026. aasta aprillini), siis lõplikus versioonis on sätestatud, et universaalteenuse tarbija võib tähtajalise lepingu üles öelda kuni 2023. a 30. septembrini. Võrdluseks – eelnõule laekunud arvamustes pakkusid elektriettevõtjad selliseks tähtajaks 31.12.2022.

Kuigi tuleb nõustuda ettevõtjate kriitikaga, et selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, võib leppetrahvist vabastamist pidada meetme erakorralisust arvestades mõistlikuks. Ka seletuskirja kohaselt kaalub avalik huvi soodsama elektri järele üles elektrimüüjate huvi nõuda leppetrahve Siiski on küsitav, kas niivõrd pikk periood universaalteenusega leppetrahvivabalt liitumiseks on põhjendatud, sest elektrimüüjad vajavad hinna ja teenuse kujundamisel eelduslikult kindlust selle osas, palju kliente universaalteenusega soovivad liituda. Aastase leppetrahvivaba perioodi kohaldamine tähendab, et kindlus ei saabu nii pea.

Mis edasi?

Kahtlemata on universaalteenuse näol tegemist ülla ideega säästa kodumajapidamisi meeletutest elektriarvetest ning seadusandjat tuleb kiita kiire ja operatiivse tegutsemise eest eelnõu väljatöötamisel ja vastuvõtmisel, eriti arvestades lähenevat pimedust ja külma.

Samas paistab, et ees ootab mitmeid praktilisi väljakutseid universaalteenuse rakendamisel, samuti ei ole kõige paremini tasakaalustatud elektrimüüjate huvid ja õigused.

Nagu Siim varasemalt kirjutas, näeb Euroopa Komisjoni määrus ette võimaluse laiendada ilma keeruka riigiabi loa menetluseta universaalteenust ka väiksese  ja keskmise suurusega ettevõtetele ning viimaste päevade uudiste pinnalt paistab, et seda võimalust ka kasutatakse. Ettevõtjatele kohaldatavatest meetmetest kirjutame pikemalt siis, kui need on saanud konkreetsema kuju.

sandrasillaots's avatar

sandrasillaots

EL asub energiakriisi lahendama nelja uue meetme abil

Reedel, 9. septembril kohtusid EL riikide energeetikaministrid Brüsselis, et arutada, kuidas lahendada Venemaa põhjustatud energiakriisi. Ministrite kohtumise tulemina ootavad EL riigid Komisjonilt, et viimane töötaks välja konkreetsed eelnõud-mehhanismid neljas valdkonnas:

  1. maagaasi hinnalagi;
  2. elektriettevõtete ning nafta- ja gaasiettevõtete täiendav maksustamine;
  3. turuosaliste likviidsust tagavad meetmed ja
  4. elektritarbimise piiramine nn tipptundidel.

Tegemist oleks pretsedenditute muudatustega täna kehtivates EL energiaturu reeglites, mistõttu tutvustame käesolevas postituses nende tausta ja seni teada olevat sisu.

Maagaasi hinnalagi

Üheks enim vaidlusi tekitavaks meetmeks on hinnalae kehtestamine maagaasile. Maagaasi kõrge hind ei ole probleemiks ainult neile ettevõtetele ja kodudele, kes seda otse tarbivad. EL-i elektriturgudel määrab hinna see, millise hinnaga on elektrit valmis müüma viimase vajamineva megavati tootja. Hetkeolukorras on selleks enamasti just maagaasil töötavad elektrijaamad, mistõttu kajastub maagaasi kõrge hind peaaegu automaatselt ka elektri turuhinnas.

Vaidlusi liikmesriikide vahel ei tekita seejuures mitte see, kas maagaasile hinnalagi kehtestada, vaid millisel kujul seda teha. Põhimõtteliselt on kaks valikut.

Esiteks, kehtestada hinnalagi vaid Venemaalt pärinevale torugaasile. Seda valikut toetab mh Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen ja mitmed liikmesriigid, sh Eesti. Mitu EL riiki, sh Austria ja Ungari, on samas Vene-keskse lähenemise vastu. Oponendid kardavad, et vaid Venemaad puudutava hinnalae vastukaaluks lõpetab Venemaa igasugused gaasitarned Euroopasse (st tarned katkeks ka teistes magistraaltorudes peale NordStreami). Kui lugeda seda meedet sanktsioonipaketi osaks, vajaks selline muudatus liikmesriikide ühehäälset otsust, mis võib selle jõustamise ohtu seada.

Teine alternatiiv oleks seada hinnalagi igasugusele maagaasile, sõltumata päritolust. Selle ahenduse puhul võiks ohtu sattuda LNG-hankimine (kui hinnalagi on jäik ja madalam LNG-tootjate soovitavast hinnast) ning seeläbi omakorda gaasi varustuskindlus. Teisisõnu võib jäiga hinnalae kehtestamine viia selleni, et gaasi ei ole võimalik osta piisavalt palju, et seda kõigile tarbijatele kogu talveks jätkuks ning tuleb asuda tarbimist piirama. Seetõttu on nt Prantsusmaa valmis seda lahendust toetama vaid juhul, kui hinnalaest lubatakse erandeid varustuskindluse tagamiseks.

Täiendav energiaettevõtete maksustamine

Kuivõrd EL elektriturgudel dikteerivad eelnevalt kirjeldatud põhjustel hindu maagaasi kasutavad tootjad, on see toonud kaasa suured kasumid tuuma- ja taastuvenergia tootjatele, kelle puhul elektri tootmise omahind on turuhinnaga võrreldes madal. Üheks Komisjoni pakutud ideeks, mis Politico andmetel pälvis ka liikmesriikide toetuse, oleks vastavate tulude täiendav maksustamine. Sisuliselt seataks paika maksimaalne tulu, mida maagaasi ja naftat mitte kasutavad elektritootjad võiksid igalt toodetud ja müüdud energiaühikult teenida – seda summat ületav hind tuleks täiendava maksuna valitsustele loovutada. Saadud tulusid kasutataks kodutarbijate toetamiseks. Sarnase meetme on riiklikul tasemel juba välja käinud nt Saksamaa.

Paralleelselt madalate tootmiskuludega elektritootjate maksustamisega on Komisjon teinud ettepaneku täiendavalt maksustada ka nafta- ja gaasiettevõtteid, kes on viimasel ajal samuti teeninud rekordilisi kasumeid.

Turuosaliste likviidsuse tagamine

Eelkirjeldatud elektriettevõtete suurte kasumite taustal võib olla esmapilgul arusaamatu, miks on samad ettevõtted sattunud viimastel kuudel suurde likviidsuskriisi. See kriis on toonud kaasa vajaduse toetada mitut suurt elektriettevõtet avalike vahenditega (Austrias Wien Energie, Saksamaal Uniper, erinevad ettevõtted Soomes ja Rootsis).

Elektritootjate likviidsuskriisi põhjuseks on elektrituru vähetuntud mehhanism „minimaalne marginaal“ (ingl k minimum marginal). Elektriturul (hulgimüügis) müüvad elektritootjad suure osa oma elektrist teatud hinnataseme garanteerimiseks mitmeid aastaid ette. Selleks, et pakkuda elektrit ostvatele ettevõtetele garantiid juhuks, kui elektritootja peaks enne kokkulepitud tähtaega pankrotistuma või muul põhjusel jätma elektri kokkulepitud ajal tarnimata, peavad elektritootjad maksma teatud summa tagatisena ehk minimaalse marginaalina vastavale kontole. Tulevikus toota lubatud elektri eest tagatisena makstava summa suurus sõltub samas elektri turuhinnast. Kiirelt tõusnud turuhinnad on toonud seega kaasa vajaduse oluliselt suurendada summat, mida elektritootjad uute lepingute puhul peavad välja tagatisena käima või juba kord makstud tagatisele lisaks maksma. See summa makstakse tehingu realiseerimisel küll elektritootjatele tagasi, ent vahepealsel ajal ei ole seda võimalik kasutada, mistõttu on kõrged turuhinnad toonud kaasa olulise surve ettevõtete likviidsusele.

Likviidsuskriisi ületamiseks on Komisjonil plaanis välja töötada eraldi finantsinstrument, mida elektritootjad kasutada saaksid. Vastava mehhanismi detailid on hetkel veel ebaselged, ent tõenäoliselt saab see seisnema üle-euroopalise krediidimehhanismi loomises, mis võimaldaks likviidsushädas olevatel elektritootjatel tagatiseks vajaminevaid summasid soodustingimustel laenata.

Tipptundidel elektritarbimise piiramine

Elektrihindade kontrolli all hoidmiseks ning vältimaks süsteemi ülekoormust ja katkestusi, on Komisjon teinud ettepaneku ka koordineeritult, riiklikul tasemel piirata elektritarbimist tipptundidel. Kas süsteem saaks olema esialgu vabatahtlik ning hiljem vajadusel kohustuslik (nagu EL on juba kokku leppinud maagaasi osas) või algusest peale kohustuslik, on ebaselge. Parasjagu EL eesistujaks oleva Tšehhi tööstus- ja kaubandusminister ütles pärast kohtumist, et eelduslikult saab süsteem olema esialgu vabatahtlik. Energeetikavolinik Kadri Simson seevastu on välja öelnud, et Komisjon töötab välja eelnõud, mis näeks riikidele ette kohustuse elektritarbimist tipptundide ajal piirata.

Hinnang muudatustele ja edasised sammud

Eelkirjeldatud muudatused kujutaksid endast elluviimise korral enneolematult jõulist sekkumist EL energiaturgude toimimisse, eriti osas, mis puudutab teatud elektritootjate ning nafta- ja gaasiettevõtete täiendavat maksustamist. Samas võib olukorra erakordsust arvestades pidada positiivseks, et Komisjon ega liikmesriigid ei soovi asuda esimese asjana lammutama EL energiaturge ning nende põhialuseid, näiteks kehtestama püsivat hinnalage, millest kõrgema hinnaga elektrit või teisi energiakandjaid müüa ei tohi, piirama ettevõtete juurdepääsu turule või taaslooma riiklikke monopole vms. Vähemalt reedel ei andud EL liikmesriigid Euroopa Komisjonile ka ülesandeks CO2 kvoodikaubanduse süsteemi jõuliselt reformima asuda. Väljaspool Venemaa algatatud sõjast tingitud energiakriisi on turumehhanismid Euroopas tegelikult toiminud üldjoontes edukalt, andes turuosalistele õigeid signaale, suunates nii tarbimist kui tootmist kulutõhusal viisil soovitud suunas (säästvamaks ja keskkonnasõbralikumaks). Seega on õige, et erakorralises ja loodetavasti ajutises olukorras plaanitakse ennekõike ajutisi sekkumisi.

Komisjonilt on esimesi konkreetseid ettepanekuid eelnimetatud valdkondades oodata juba sel nädalal (13. septembril). Kirjutame neist avalikustamise järel juba täpsemalt!

, , , , , , ,