Tag Archives: energiaturg

Kavandatavad muudatused elektrituru regulatsioonis

sandrasillaots's avatar

sandrasillaots

Energiamajanduse korralduse seadusega raiuti kivisse üllas eesmärk – aastaks 2030 peab elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest moodustama taastuvenergia vähemalt 100 protsenti. Uute ja entusiastlike tootjate keerulist olukorda turule sisenemisel on püütud seadusandlikul tasemel järk-järgult leevendada, näiteks võideldes „fantoomliitujate“ vastu ja korraldades taastuvenergia vähempakkumisi. Protsessi käigus on aga ilmnenud, et (põhi)võrguettevõtjal on keeruline kärmelt kasvanud liitumistaotluste arvuga kaasas käia.

Viimast muret püüab lahendada käesoleva aasta mai lõpus Kliimaministeeriumi poolt välja jagatud elektrituruseaduse ja elektrisüsteemi toimimise võrgueeskirja muutmise eelnõu. Eelnõus leidub soodsaid suundumusi ka teistele turuosalistele, sh tootjatele. Muudatused on eelnõu staadiumis, mistõttu ei pruugi kõik siinkirjutatu siiski seaduse tasandi saavutada.

Toomistehnoloogia lisamise võimaldamine

Elektrituruseaduse praeguses regulatsioonis ei ole võimalik liitumistaotluses esitatud tootmistehnoloogiat muuta enne, kui liitumine on kogu võimsuses valmis ehitatud. Selline eranditeta kitsendus on aga osutunud probleemseks, kuna arendajatel on praegu piiratud näiteks salvestusseadmete lisamine sama liitumise juurde enne, kui esialgne tootmisvõimsus on välja ehitatud. Eelnõuga on pakutud välja lahendus, mille raames ei loeta enam tootmistehnoloogia muutmiseks seda, kui liitumislepingus nimetatud tootmisseadmele lisatakse juurde selline tehnoloogia, mis ei suurenda olemasolevat tootmissuunalist võimsust (nt salvestusvõimsus).

Fikseeritud liitumistasu ja hinnakiri

Ilmselt laiahaardelisima muudatusena nähakse eelnõuga ette võrguettevõtja poolt nõutava liitumistasu erisus tootmisvõimsuse ühendamisel olemasolevasse põhivõrku ja rajatavasse põhivõrku.

Esimesel juhul, kui tootja soovib tulla turule olemasolevas põhivõrgus uue tootmisvõimsusega või oma tootmisvõimsust suurendada, hakkab kehtima fikseeritud liitumistasu 44 000 eurot iga lisanduva megavoltampri kohta. Eelnevale lisandub omakorda uus hinnakirjapõhine tasu. Vastavas hinnakirjatabelis on välja toodud võrguettevõtja poolt vajalikud tegevused, eristustega 110 kV ja 330 kV pingeastmetel. Hinnakirja näitlikustamiseks, ühe uue 110 kV liitumispunkti jaoks uue 110 kV alajaama rajamine olemasolevale 110 kV õhuliinile kuni 1 visangu kaugusele (200 m) olemasolevast liinist hakkab maksma liituja jaoks 3 210 000 eurot, millele lisandub siis täiendav tasu 44 000 eurot megavoltampri kohta. 50 MW võimsusega liitumise korral on liitumistasuks seega 3 210 000 + 2 200 000 (44 000×50) ehk 5 410 000 eurot.

Teisel juhul, kui tootja soovib liituda põhivõrguga, kuid tema asukohas põhivõrk puudub, siis nõuab põhivõrguettevõtja liitumistasu lisaks ülaltoodule ka kulupõhiselt. See tähendab, et kui liitumine tooks kaasa vajaduse rajada põhivõrku turuosalise asukohas ning põhivõrguettevõtja ei ole selles asukohas põhivõrgu rajamist oma investeeringute kavas ette näinud, siis saab põhivõrguettevõtja turuosaliselt nõuda lisaks 44 000 eurole iga lisanduva megavoltampri kohta ja fikseeritud hinnakirja põhjal arvestatavatele maksetele ka kulupõhiseid makseid.

Fikseeritud liitumistasu ja hinnakiri toovad turuosalistele iseenesest mõningat ettenähtavust kulutuste osas, mida peab turule sisenedes või tootmisvõimsust laiendades kandma, sest praeguse regulatsiooni kohaselt saab liituda sooviv tootja liitumistasu suuruse teada alles võrguettevõtjalt vastava hinnapakkumise saamisel. Teisalt tekitab regulatsioon küsitavusi sellest, kas 110 kV ja 330 kV õhuliiniga liitumise erinev maksumus pakutud ulatuses on põhjendatud ning kas eelnõus toodud summad katavad realistlikult ära tegelikud kulud, mis on vajalikud nii konkreetse liitumispunkti kui ka üleriigiliste võrgutugevdustööde jaoks.

Võrguettevõtja arendamiskohustus

Eelnõuga laiendatakse võrguettevõtjate kohustust välja arendada turu vajadusi peegeldav elektrivõrk. Võrguettevõtjad (s.t ka jaotusvõrguettevõtjad) peavad eelnõu kohaselt laiemalt arvestama oma teeninduspiirkonnas asuvate ja tulevikus lisanduvate turuosaliste vajadustega oma arenduskohustuse täitmisel, sh tootjate poolt potentsiaalselt lisanduvate elektripaigaldistega. Kui praeguse regulatsiooni kohaselt piisas jaotusvõrguettevõtjal Konkurentsiametile investeeringuprojektide nimekirja ja ajakava esitamisest, siis edaspidi peab Konkurentsiamet eelmainitud dokumendid ka kooskõlastama.

Süsteemihalduri hüvitamiskohustus

Praegu kehtiva elektrituruseaduse regulatsiooni kohaselt puudub Eleringil kohustus hüvitada tootjatele saamata jäänud tulu, kui Elering on andnud tootjatele korralduse tootmist vähendada süsteemi ülekoormuse vähendamiseks. Eelnõuga plaanitakse Eleringi vaba voli kitsendada, kui süsteemi ülekoormus on tingitud Eleringi tegemata töödest. See tähendab, et kui Elering annab tootjatele korralduse tootmist vähendada põhjusel, et Eleringil on jäänud tegemata vajalikud süsteemitugevdustööd, siis on Eleringil kohustus hüvitada tootjale tootmise vähendamisest tingitud saamata jäänud tulu.

Muudatus annaks süsteemihaldurile loodetavasti teatava initsiatiivi võrguarendustööde õigeaegseks valmimiseks, kuivõrd tööde tegemata jätmise korral tuleks Eleringil kanda topeltkulusid (esmalt saamata jäänud tulu hüvitamine ja hiljem võrgutugevdustööde läbiviimine). Kuidas aga sellise saamata jäänud tulu hagemise protsess päriselt välja hakkab nägema ning kui edukas see olema saab, on keeruline spekuleerida. Ühtlasi ei nähtu praeguses vormis eelnõust arvutuskäike selle kohta, milliseks võib tegelikkuses kujuneda Eleringi poolt makstavate hüvitiste suurus.

Tagatise tingimuste lihtsustamine

Alates 2023. aasta kevadest nõutava tagatise regulatsioon liitumistaotluse esitamisel on osutunud praktikas murekohaks, kuna elektrituruseaduse kohaselt peab krediidiasutuse, finantseerimisasutuse või kindlustusandja reiting, kes tagatise on väljastanud, vastama investeerimisjärgu krediidireitingule. Sätestust muudetakse viisil, et tagatise andjaks sobivad ka sellised Eesti filiaalidest finantsasutused, kelle emaettevõte vastab investeerimisjärgu krediidireitingule.

Kasutamata tootmisvõimsuse tasu reguleerimine

Samal ajal eeltoodud tagatise regulatsiooniga lisati seadusesse nn tootmisvõimsuse mittekasutamise tasu. Eelnõuga täpsustatakse selle tasu rakendamise põhimõtteid.

Seaduse kehtivas regulatsioonis saab võrguettevõtja rakendada turuosalise suhtes tasu 38 000 eurot kasutamata megavoltampri kohta, kui turuosaline ei kasuta liitumislepingujärgset tootmisvõimsust kindlaksmääratud tähtaja jooksul esmase kahe aasta möödudes. Regulatsiooni soovitakse muuta tootjate kasuks – võrguettevõtja saab tasu rakendada vaid juhul, kui turuosaline on kasutanud alla 95% tema jaoks broneeritud  liitumislepingujärgsest tootmisvõimsusest. Selle muudatusega kaoks tasu rakendamise võimalus väheolulise tootmisvõimsuse kasutamata jätmise  korral.

Pärast kaheaastase perioodi möödumist rakendatakse tasu iga järgneva aasta eest, kui turuosaline ei kasuta tootmissuunalist võimsust sellele eelnenud aasta jooksul. Võrguettevõtjale hakkab kohaldama kaalutlusruum, kas lükata edasi tootmise alustamise tähtaega või kas üleüldse tasu rakendada, olenevalt sellest, kas võimsuse mittekasutamine on toimunud nt turuosalisest sõltumatutel asjaoludel.

Kokkuvõttes on tervitatav, et elektrituru regulatsiooni täiendatakse ja täpsustatakse, siiski on praeguses sõnastuses eelnõu üpris üldine ning jääb mulje, et kõiki võimalikke (negatiivseid) mõjusid ei ole põhjalikult analüüsitud. Seda ilmestab ka asjaolu, et Justiitsministeerium on kritiseerinud eelnõud muuhulgas väljatöötamiskava koostamata jätmise tõttu. On lootust, et turuosalistega läbiviidavate konsultatsioonide tulemusel jõutakse selgema ja täpsema regulatsioonini.

Postitus valmis koos kolleegi Tom Suistega.

, , ,

Eelnõu taastuvenergia arendamise kiirendamiseks (või pigem mitte)

Eelmise aastal kirjutasime sellest, et EL võttis vastu uue määruse, millega kehtestati ajutised meetmed taastuvenergia tootmise hoogustamiseks. Määrusega nähti ette jõulised sammud, et vähendada liikmesriikide energiatootmise sõltuvust gaasist, naftast ja kivisöest. Nõnda näeb määrus ette taastuvenergiaprojektidele (mitte küll absoluutse) prioriteedi andmise muude projektide ees, keskkonnamõjude hindamisest loobumise võimaluse, kiiremad menetlused päikeseenegiaprojektidele ja muid vajalikke abinõusid.

Kuigi tegemist on EL määrusega, mis tavapäraselt on liikmesriikidele otsekohalduv, siis nimetatud määruse puhul anti liikmesriikidele lai otsustusruum teatavate regulatsioonide kohaldamiseks. Septembris valmis energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärgiks on hõlbustada ja toetada viidatud määruse kohaldamist. Eelnõu on tänaseks läbinud kooskõlastusringi ning esitatud Vabariigi Valitsusele.

Eelnõuga soovitakse lahendada järgnevad küsimused:

  • Mis on ülekaaluka avaliku huviga taastuvenergia projekt?
  • Millal võib jätta keskkonnamõjude hindamine kohaldamata?
  • Millal ja milliseid leevendusmeetmeid peab arendaja kohaldama?
  • Millal peab arendaja hüvitusmeetmeid käsile võtma?

„Ülekaaluka avaliku huviga“ taastuvenergia projekt 

Nagu varasemalt kirjutasime, soovitakse anda „ülekaaluka avaliku huviga“ projektidele võimalus kaaluda kõrvale rangetest keskkonnanõuetest, sh seoses Natura 2000 alade ning lindude pesitsusperioodiga.

Kuna liikmesriikidele jäeti määrusega võimalus täpsustada „ülekaaluka avaliku huviga“ taastuvenergiaprojekte, ongi eelnõus defineeritud „ülekaaluka avaliku huviga“ taastuvenergia projekt kui järgnevate taastuvenergia tehnoloogiate jaoks vajalike ehitiste ning nendega seotud võrguühenduste ja salvestusseadmete planeerimise ja tegevuslubade menetlused:

  • tuule- ja päikeseenergia tootmine maismaal;
  • tuuleenergia tootmine merel;
  • ümbritsevast keskkonnast loodusliku soojusenergia tootmine;
  • biometaani tootmine.

Eelnõus selgitatakse, et seonduvad tegevusload on hoonestusluba, ehitusluba, ehitusteatis, kasutusteatis ja muud projektiks vajalikud load.

Huvitaval kombel on eelnõus välja toodud, et selleks, et projekt oleks ülekaaluka avaliku huviga, peab vastav tootmisehitis või salvestusseade asuma väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala ning projektil peab olema välistatud ebasoodne mõju Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidele, samuti peab olema tootmisehitis või salvestusseade väljaspool kaitsealuse liigi püsielupaika ja kaitsealal või hoiualal asuva kaitsealuse liigi Eesti looduse infosüsteemis registreeritud elupaika.

Üheks määruse ideeks oli justnimelt leevendada keskkonnalaseid meetmeid olukorras, kus avalik huvi taastuvenergia projekti arendamiseks kaalub teatud juhtudel üles negatiivse mõju Natura 2000 alade terviklikkusele. Eelnõus on valitud määruses sätestatust konservatiivsem lähenemine.

Keskkonnamõjude hindamise kohaldamata jätmine

Varasemas artiklis tõime välja, et liikmesriikidel on määruse kohaselt võimalus jätta teatud juhtudel keskkonnamõjude hindamine (KMH) kohaldamata menetluste kiirendamiseks. Eelnõu kohaselt peavad taastuvenergia tehnoloogia jaoks vajaliku ehitise ning sellega seotud võrguühenduse ja salvestusseadme tegevusloa menetluses KMH kohaldamata jätmiseks olema täidetud järgmised tingimused:

  1. tegevus asub alal, mis on kehtiva planeeringu kohaselt sobiv vastava taastuvenergialiigi tootmiseks ja kehtestatud peab olema detailplaneering või kui on koostatud eriplaneering, siis peab menetluses olema läbitud detailse lahenduse etapp;
  2. tegevuse mõju Natura 2000 võrgustiku alale ning kaitsealustele taime- ja seeneliikidele peab olema välistatud;
  3. mõju linnu- ja kaitsealustele loomaliikidele ei halvenda liigi seisundit ega takista soodsa seisundi saavutamist;
  4. kavandataval tegevusel puudub oluline piiriülene keskkonnamõju.

Täiendavalt on oluline märkida, et seadusandja on välistanud KMH kohaldamata jätmise meretuuleparkidele.

Leevendusmeetmete rakendamine

Tasakaalustamaks keskkonnakaitsele tehtavaid erandeid peab arendaja eelnõu kohaselt võtma käsile asjakohaseid ja piisavaid leevendusmeetmeid kogu tegevusloa kehtivuse vältel. Leevendusmeetmed eelnõu mõttes on tegevuse asukohas liikidele avalduva ebasoodsa mõju vältimiseks võetavad meetmed.

Selleks, et tegevusluba saada, peab taotlusele lisama vastavad leevendusmeetmed ning järelseire tingimused. Tegevusloa andja kooskõlastab tegevusloa eelnõus olevad leevendusmeetmed ja järelseire tingimused Keskkonnaametiga. Leevendusmeetmete sobivust ja piisavust tuleb seirata kogu tegevuse ajal ning järelseire või riikliku järelevalve käigus võib Keskkonnaameti ettepanekul tegevusloa andja algatada menetluse tegevusloa tingimuste muutmiseks.

Hüvitusmeetmete rakendamine

Leevendusmeetmed ei pruugi täies ulatuses ebasoodsat keskkonnamõju välistada. Sellisel juhul, kui ebasoodne mõju kaitsealusele liigile või looduslikult esinevale linnuliigile ei ole võimalik täielikult leevendada, määratakse sellise n-ö alles jääva mõju osas hüvitusmeetmed.

Hüvitusmeetmete rakendamise puhul võib tegevusloakohase tegevusega alustada alles pärast seda, kui hüvitusmeetmed on ellu viidud. Samamoodi nagu leevendusmeetmete puhul, kooskõlastab hüvitusmeetmete järelseire ja aruandluse tingimused Keskkonnaamet, kes lähtub kooskõlastuse andmisel järgnevatest asjaoludest:

  1. hüvitusmeetmete elluviimise piirkonna sobivus;
  2. mil määral ja kuidas hüvitusmeede aitab kaasa liigi soodsa seisundi säilimisele või parandamisele;
  3. meetmete rakendamise edukuse tõenäosus;
  4. hüvitusmeetmete elluviimiseks kuluv aeg;
  5. meetmetega kaasnevate kulude suurus ja proportsionaalsus.

Juhul, kui Keskkonnaamet leiab järelseire või riikliku järelevalve käigus, et hüvitusmeetmed ei ole sobivad või piisavad, saab Keskkonnaamet anda ettepaneku tegevusloa andjale, et rakendada täiendavaid hüvitusmeetmeid. Samas ei saa olla täiendavad hüvitusmeetmed asjakohatud ning need ei tohi põhjustada arendajale ülemäärast koormust.

Tuuleenergia prioriteetsete arendusalade määramine

Täiendavalt nähakse eelnõuga ette Vabariigi Valitsusele volitus määrata tuuleenergia prioriteetsed arendusalad 2024. aasta III kvartaliks. Keskkonnaagentuuri poolt tehtava kaardistuse tulemusel tehakse alade eelvalik ning selgitatakse välja ca 1000 m2 ulatuses alasid, mille kohta on vaja teha täpsemad analüüsid ja/või seired. Seejärel peaks Vabariigi Valitsus otsustama, milliste valitud alade potentsiaal arenduseni jõuda on suurim ning määratletakse need alad tuuleenergia prioriteetseteks arendusaladeks, otsustades vajadusel ka maatoimingute ja planeeringute algatamise vajadus. Erinevalt direktiiviga 2023/213 tutvustatud eelisarendusaladest, mis võivad hõlmata juba arenduses olevaid projekte, määratakse prioriteetsete arendusaladena just riigimaadel asuvad uued alad. Prioriteetsete arendusalade hulgast on välja arvatud merealad, sest merealade kasutus on reguleeritud merealade planeeringuga.

Kokkuvõte

Eelnõu seletuskirja kohaselt on tagada määrusega ette nähtud meetmete rakendamist praktikas, et kiirendada taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu. Samas on eelnõu kohaldamisala praktikas pigem kitsas – maismaa tuuleparkide puhul on üle 7,5 MW ja viiest tuulikust koosneva tuulepargi puhul kohustuslik viia läbi KMH eelhinnang, KMH on kohustuslik harvematel juhtudel. Juhul kui aga juba on peetud vajalikuks KMH läbiviimine, ei vasta arendusprojekt tõenäoliselt eelnõuga seatud kriteeriumitele, mis lubaks KMH läbiviimisest erandit teha.

Ka olukordades, kus erandeid KMH läbiviimiseks saab kohaldada, ei pruugi leevendus- ja hüvitismeetmeid ning nende seadmise protsesse arvestades olla tulemuseks kiirem taastuvenergia kasutuselevõtt. Loomulikult on praegu eelnõu mõjusid keeruline ennustada ning tegelik tõde selgub selle rakendamisel praktikas.

Käesoleva postituse autorid on Sandra ja kolleeg Tom Suiste

, , , , ,

Tuulikute talumistasu lubab omavalitsustele märkimisväärset sissetulekut

sandrasillaots's avatar

sandrasillaots

Juba talvel vastu võetud ning 01.07.2023 jõustunud keskkonnatasude seaduse redaktsioon näeb tuulenergiast elektri tootmisele ette keskkonna kasutamise eest tasu (nn talumistasu). Tasu makstakse alates tuuleelektrijaama ehitamise alustamise teatise registreerimisest kuni tuuleelektrijaama tema asukohast eemaldamiseni. Kusjuures, ehitusperioodil (alates tuuleelektrijaama ehitamise alustamise teatise esitamisele järgnevast päevast kuni elektrienergia tootmise alustamise päevani) makstakse tasu kümme protsenti tavapärasest tasu määrast. Selline vahetegu on tingitud asjaolust, et ka ehitustegevuse perioodil on märgatav keskkonnahäiring, kuid see on oluliselt väiksem tuuleenergia tootmisega kaasnevast keskkonnahäiringust. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu rakendatakse vaid uute tuuleelektrijaamade puhul, mille ehitustegevust või elektritootmist alustatakse pärast muudatuse jõustumist (01.07.2023). Juba rajatud ja tootmist alustanud jaamade eest hüvitist maksma ei pea.

Seadus eristab ka maismaal ja meres paiknevaid tuuleelektrijaamasid ning nende puhul on tasu ja tasumise mehhanism erinevalt reguleeritud.

Maismaal asuvad tuulepargid

Maismaal asuva tuuleelektrijaama puhul peab tuuleelektrijaama omanik või seda kasutama õigustatud isik maksma tasu kohaliku omavalitsuse üksusele, mille territooriumil tuulepark asub. Tasu määratakse vahemikus 0,7 kuni 1 protsenti (täpse protsendi selles vahemikus määrab KOV volikogu määrusega) järgmiste näitajate korrutisest:

1) tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 750-ga;

2) vastava kvartali Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetiline keskmine börsihind.

Tasu kantakse KOV üksuse eelarvesse kord kvartalis. KOV üksusele laekunud tasust maksab KOV 50% tuulepargi mõjualas asuvate eluruumide omanikele toetuseks. Toetust makstakse kord aastas, kui omanik on füüsiline isik, kelle jaoks on eluruum rahvastikuregistrijärgseks elukohaks. Kuni 250 meetri kõrguse tuuliku puhul arvestatakse mõjualaks kaks kilomeetrit ja sellest kõrgema tuuliku puhul kolm kilomeetrit. Tasu maksimaalne suurus eluruumi kohta on kalendriaastas vastava aasta kuue kuu Eesti töötasu alammäär. Kui eluruumide omanikele maksmisele kuuluv tasu ületaks 50% KOV üksusele laekunud tasust, siis jaotatakse KOV-ile laekunud tasust 50% eluruumide omanike vahel proportsionaalselt. Kui makstav tasu jääb aga alla 50% KOV üksusele laekunud tasust, siis jääb väljamakstud summat ületav osa KOV üksusele.

Võrreldes esialgse redaktsiooniga lisati jõustunud KeTSi redaktsiooni regulatsioon, mille kohaselt rakendatakse juhul, kui KOV ei ole jõudnud talumistasu rakendumise hetkeks vastavat määrust kehtestada, madalaimat võimalikku määra. Käesoleva blogipostituse avaldamise seisuga ei ole meile teadaolevalt veel ükski omavalitsus tasu määra kehtestanud.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt avaldatud arvutuste kohaselt tähendab oleks tasu suuruseks näiteks 100 MW võimsusega tuulepargi ja 50 €/MWh elektrihinna puhul ning 1% tasumäära korral 150 000 eurot aastas, mis jaotatakse vastavalt elanike ning kohaliku omavalitsuse üksuse vahel.

Meres paiknevad tuulepargid

Meres paikneva tuuleelektrijaama puhul peab jaama omanik või kasutama õigustatud isik maksma tasu meretuulepargi mõjualas asuvale kohaliku omavalitsuse üksusele ja tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemisel kalandusettevõtjale. Meretuulepargi mõjuala on piirkond, mis ulatub meres paiknevast lähima tuuleelektrijaama torni keskpunktist kuni 20 kilomeetri kaugusele. KOV üksusele maksmisele kuuluv tasu määr on 0,5% järgmiste näitajate korrutisest:

1) tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 1000-ga;

2) vastava kvartali Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetiline keskmine börsihind.

Meres paikneva tuuleelektrijaama tasu kantakse KOV üksuse eelarvesse kord aastas. Kui meretuulepargi mõjualas on mitu KOV üksust, jagatakse tasu KOV üksuste vahel vastavalt iga KOV üksuse kohta arvutatud kauguspunktide osakaalule. Kui tuulepargi mõjualas ei asu KOV üksust, tasub tuuleelektrijaama valdaja vaid kalandusettevõtja hüvitist.

Kalandusettevõtjal on tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemise korral õigus saada hüvitist riigile laekunud meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu arvelt. Kalandusettevõtja hüvitise tasumise kohustus tekib, kui kalandusettevõtja on kalasaagi vähenemise hüvitamist taotlenud ja tema taotlus on rahuldatud. Kalandusettevõtja hüvitis ei ole rohkem kui 10% KOV üksusele maksmisele kuuluvast tasust. Kui aga hüvitis ületab 10% KOV üksusele makstavast tasust, siis vähendatakse kalandusettevõtjate hüvitise suurust proportsionaalselt. Sealjuures sisaldab KeTS volitusnormi anda kalandusettevõtja hüvitise taotluse menetlemiseks, hüvitise suuruse määramiseks, kalasaagi vähenemise tõendamiseks ja tasu väljamaksmise korraldamiseks ülesanded üle Kliimaministeeriumi haldusalasse kuuluvale sihtasutusele.

Talumistasu võimalikud mõjud tulevikus

Talumistasu suurust arvestades võiks uuel regulatsioonil tõepoolest olla tuuleenergiat soodustav mõju – praktikas on paljud omavalitsused kõhkleval seisukohal, kas võtta ette pikk ja keeruline eriplaneeringu protsess ning lepitada ja tasakaalustada kohalike elanike ja arendajate huvisid. Talumistasu võiks olla kaalukeeleks nii omavalitsustele kui ka kohalikele elanikele.

Samal ajal ei tasu ära unustada lähinaabrite kogemusi sellest, et liiga suured talumistasud võivad omada pärssivat mõju kauaoodatud tuuleparkide arendustele ning seda eelkõige merel, kus tuuleenergia arendamine on maismaatuulega võrreldes märkimisväärselt kallim.

Ühtlasi on märkimisväärne, et praegu on otsustatud minna just võimalike keskkonnahäiringute maksustamise teed, erinevalt näiteks naabritest Soomes, kes maksustavad (küll diferentseeritult) energiatootmiseks kasutatavat kinnisvara. See tähendab, et väiksemate keskkonnamõjudega päikesepargid ning salvestusjaamad ei pea enda taskust talumistasu maksma. See võib pikemas perspektiivis tekitada teatava eelise, mille lõplikud tagajärjed selguvad aga alles siis, kui tuuleenergia tootjad on asunud uue regulatsiooni alusel keskkonnatasusid maksma.

Artikli kirjutasid koos Sandra ja meie kolleeg Chris-Oliver Rahumägi, täiendavalt abistas praktikant Hendrik Viimsalu

, , ,

EL uue määrusega loodetakse anda hoogu taastuvenergia tootmisele

Vahetult enne jõule (22.12.2022) võtsid EL riikide energeetika-ministrid ametlikult vastu uue EL määruse, millega kehtestatakse ajutised meetmed, mis peaksid hoogustama taastuvenergia tootmist juba lähiaastatel. Määrus avalikustati EL Teatajas 29.12.2022 ning jõustus järgmisel päeval. Järgnevalt kirjeldatud otsekohalduvad nõuded kehtivad esialgu poolteist aastat (ehk 2024. a keskpaigani), ent Euroopa Komisjon hindab selle rakendamise käiku alanud aasta lõpus ning võib seejärel teha ettepaneku regulatsiooni kehtivuse pikendamiseks.

Uus määrus kujutab endast mitmeski küsimuses harjumatult jõulist sekkumist liikmesriikide ametiasutuste otsustuspädevusse. Omapäraseks muudab määruse ka asjaolu, et selle näol on tegemist ajutise meetmega, mille sisuliseks põhjenduseks ei ole soov ja vajadus tegeleda kasvuhoonegaaside vähendamisega, vaid vähendada Venemaa poolt vallandatud sõjaga kaasnenud energiakriisi mõjusid. Selliste kriisimeetmete võtmiseks annab aluse EL toimimise lepingu säte, mis võimaldab EL nõukogul (liikmesriikidel) võtta meetmeid teatud toodete ja teenuste (eriti energia) varustuskindluse tagamiseks. Tulenevalt kriisi iseloomust ja sellele kiirelt reageerimise vajadusest, ei käsitle määrus kõikvõimalikke taastuvenergia tootmise võimalusi, vaid valitud on tehnoloogiad ja meetmed, mis võiksid kõige kiiremini tuua kaasa täiendavaid tootmisvõimsusi ja vähendada sõltuvust (seni mh Venemaalt imporditud) gaasist, naftast ja kivisöest.

Sissejuhatavalt on veel oluline mainida, et määrus kohaldub vaid neile projektidele, mille lubade menetlemine algab määruse kehtivuse ajal. Liikmesriigid võivad siiski kohaldada määruse reegleid ka neile menetlustele, mis on juba käimas, kui see kiirendab otsusetegemist ja ei kahjusta samas kolmandate osapoolte juba tekkinud õiguseid.

Taastuvenergiaprojektidele prioriteedi andmine

Uue määruse kohaselt eeldatakse, et taastuvenergia tootmisseadmed, nende ühendused võrguga, vastav elektrivõrgu osa ning salvestusseadmed on projektideks, mille osas esineb „ülekaalukas avalik huvi“. Nimetatud mõistet on kasutatud mitmes EL keskkonna-alases õigusaktis (sh EL loodusdirektiivis, vee raamdirektiivis ja EL linnudirektiivis) rangetest keskkonnakaitsenõuetest erandi tegemise alusena. Muuhulgas võimaldab projekti liigitamine avalikes huvides olevana:

  • lubada selle elluviimist hoolimata Natura 2000 alade terviklikkuse kahjustamisest;
  • häirida linde pesitsusperioodil või kahjustada/eemaldada nende pesasid;
  • erandkorras jätta saavutamata veekogude hea seisundi.

Samas ei tähenda eeltoodu absoluutse prioriteedi andmist ükskõik millistele taastuvenergia tootmise või ülekandega seotud arendustele. Esiteks on projekti liigitamine avalikus huvides olevaks projektiks vaid eeldus, mis ei pruugi igal juhul tõele vastata. Liikmesriigid võivad piirata erandite tegemist konkreetsete projektitüüpidega või aladega. Lisaks eeltoodule tuleb erandite tegemisel (sh liigikaitsenõuete osas) võtta asjakohaseid leevendusmeetmeid, mis võimaldaks hoolimata erandite tegemisest saavutada liikide soodsa kaitsestaatuse.

Keskkonnamõjude hindamisest loobumine eelisarendusaladel

Teise tehnoloogianeutraalse meetmena näeb määrus erisused taastuvenergia tootmisele ja sellega seotud elektrivõrgu rajamisele eelisarendusaladel, ehk aladel, mis on liikmesriikides selleks otstarbeks ette nähtud. Projektid (sh salvestusseadmetega seotud), mis asuvad sellistel aladel, on vabastatud keskkonnamõjude hindamisest (KMH-st) ning liigikaitsega seotud mõju hindamistest eeldusel, et vastavaid mõjusid on juba eelisarendusalade valimisel (nt vastavas planeeringus) keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) raames käsitletud. Lisaks tuleb kohaldada kas kohapõhiseid meetmeid mõjude leevendamiseks või kui neid ei ole olemasoleva teabe põhjal võimalik kindlaks määrata, peavad arendajad maksma rahalist hüvitist liigikaitsekavade rakendamiseks, et tagada mõjutatud liikide seisundi säilimine vähemalt senisel tasandil.

Foto autor: Dennis Schroeder. Autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons litsentsile.

Päikeseenergiale kiiremad loamenetlused ja vabastus mõjude hindamisest

Päikeseenergiat nähakse määruse kohaselt ühe kiireima võimalusena energiakriisi lahendamiseks, mistõttu selle osas on ette nähtud rida meetmeid:

  • ehitistele rajatavate päikeseenergia seadmete ning samas asukohas paiknevate salvestusseadmete ehitamiseks ning võrku ühendamiseks vajalikud load ja nõusolekud tuleb anda kolme kuu jooksul, samuti on sellised seadmed vabastatud keskkonnamõju hindamise kohustusest (andma ei pea isegi keskkonnamõju eelhinnangut). Sellest nõudest võivad liikmesriigid siiski teha erandeid muinsuskaitse, ohutuse ja riigikaitse huvides;
  • lisaks eeltoodule loetakse kuni 50 kW võimsusega tootmisseadmete puhul vastavad load „vaikimisi“ antuks, kui taotlusele ei vastata kuu jooksul selle esitamisest. Luba ei loeta vaikimisi antuks juhul, kui tootmisseadmete võimsus ületab võrguühenduse võimsust. Liikmesriikidel on suure halduskoormuse või võrgu tegevuse tagamise huvides õigus piirata eeltoodud nõuete kohaldamist selliselt, et need kohalduvad vaid kuni 10,8 kW võimsusega tootmisseadmetele.

Leevendused olemasolevate taastuvelektrijaamade uuendamisele

Määrus seab menetlustähtajad ka olemasolevate taastuvelektrijaamade uuendamisele:

  • olukorras, kus uuendamine toob kaasa elektrijaama võimsuse kasvu, tuleb kõik vajalikud load ja nõusolekud (sh seoses võrguühendusega) anda kuue kuu jooksul. Sellesse perioodi peab vajadusel mahtuma ka keskkonnamõjude hindamine;
  • kui võimsuse kasv jääb alla 15%, tuleks load ja nõusolekud anda veelgi kiiremini – kolme kuu jooksul. Erandiks on juhud, mil tegevusega kaasnevad ohutus-alased riskid või tehnilised ühilduvusprobleemid;
  • päikeseelektrijaamade uuendamisel, kui sellega ei kaasne täiendava ala hõivamist ning rakendatakse varasemalt kehtestatud leevendusmeetmeid, on tegevus vabastatud keskkonnamõju eelhindamisest (ja seeläbi ka KMH kohustusest).

Soojuspumpade kasutuselevõtu kiirendamine

Soojuspumpasid nähakse määruse kohaselt hea lahendusena just gaasi ja kütteõli kasutavate kütteseadmete (nii väikeste katelde kui ka keskkütte-katlamajade) asendamiseks. Seetõttu on ka soojuspumpade lubade ja nõusolekute andmisele ette nähtud lühikesed tähtajad:

  • Soojuspumpadele võimsusega kuni 50 MW tuleb vajalikud load ja nõusolekud anda 1 kuu jooksul, maasoojust kasutavatele seadmetele hiljemalt 3 kuu jooksul;
  • Seejuures väikseima võimsusega soojuspumpade (kuni 12 kW) ühendamine võrku on lubatud soojuspumba omaniku teavituse põhjal (eraldi nõusolekut vaja ei ole), välja arvatud juhul, kui esinevad põhjendatud kahtlused seadmete ohutuse suhtes, võrguühenduse suhtes on vaja teha täiendavaid töid või esineb tehnilisi ühilduvusprobleeme. Sama kehtib kuni 50 kW võimsusega soojuspumpade suhtes, kui neid toidetakse mh koha peal toodetava taastuvenergiaga ning taastuvenergia tootmisseade katab vähemalt 60% soojuspumba võimsusest.

Kokkuvõtteks

Eelkirjeldatud nõuded on küll otsekohalduvad, kuna tegemist on EL määrusega. Samas on mitmes küsimuses jäetud liikmesriikidele otsustusruumi ning regulatsiooni praktilisel rakendamisel on oodata küsimusi, millele määrus vastust ei anna. Näiteks on küsitav uute tootmisseadmete võrguga ühendamise võimalused olukorras, kus vabu ühendusvõimsusi ei ole saada, samuti see, milliseid alasid peetakse Eestis taastuvenergeetika eelisarendusaladeks. Neile küsimustele loodame anda juba varsti vastuse siinsamas blogis.

, , , , ,

Meretuuleparkide suuremad väljakutsed

Jätkuna eelmisele blogipostitusele teen ka mina (Sandra) väikese ülevaate novembri lõpus Äripäeva ja COBALTi poolt korraldatud Energia aastakonverentsist.

Minul oli suur rõõm rääkida ühest südamelähedasest teemast – meretuuleparkide arendusest ja sellest, kuidas nende arendamise protsessi võiks kiirendada. Päeva jooksul tehtud ettekannetest jäi kõlama, et mitmed minu välja toodud mured on hingel ka teistel asjaosalistel.

Meretuuleparkide rajamine – planeeringust liitumispunktini

Meretuuleparkide rajamise saab tingimuslikult jagada neljaks – mereala planeerimisega seonduvad tegevused, lubadega (hoonestusloa, ehitus- ja kasutusloaga) seonduvad tegevused, tegevused maismaal ning võrguga liitumine.

Pärnu maakonnaga piirneva merealade planeeringu kehtestamisega 2017 ning Eesti merealade planeeringu kehtestamisega aastal 2022 jääb veel üksnes lahtiseks Hiiu merealade planeerimise küsimus – kuna Riigikohus tühistas Hiiu maakonnaplaneeringu tuuleenergeetika osas, pole tänaseni selgust kas ja kuidas Hiiumaad ümbritsevatel merealadel tuuleenergiat arendada. See küsimus saab peagi siiski lahenduse, kuna Rahandusministeeriumi tellimusel on valmimas analüüs, mis teeb ettepanekud edasiste tegutsemisvõimaluste osas ning selgitab olemasoleva teadmise põhjal välja soodsaimad alad tuuleenergeetika arendamiseks.

Teine suur valdkond on hoonestuslubade menetlusega seonduv. Kehtiva regulatsiooni alusel peab riik konkureerivaid hoonestusloa taotlusi hindama ning samaväärsete (sh täpselt sama ala hõlmavate) taotluste korral korraldama enampakkumise. Probleem on aga selles, et mitme hoonestusloa taotluse puhul nende alad kattuvad vaid osaliselt ning tänaseni pole päris selge, kuidas toimub enampakkumine selliste alade osas. Siiani pole ka kehtestatud määrust, mis sätestaks enampakkumise korra täpsemad tingimused. Omajagu küsimusi tekitab ka regulatsioon, mis võimaldab riigil teatud tingimustel enda jaoks eelisjärjekorras hoonestusloa menetluse algatada – nimelt on Elwindi projekti raames tänaseks esitatud riigi poolt hoonestusloa taotlus, seda aga alale, mis kattub juba varasemalt esitatud hoonestusloa taotluse aladega.

Meretuuleparkide rajamine eeldab tegevusi ka maismaal – tuulepargid on vaja ühendada põhivõrku ning selleks tuleb leida sobiv liitumispunkt. Seejärel tuleb lahendada küsimus tuuleparki liitumispunktiga ühendavate kaablite paiknemisest ning kaablite aluse maa kasutusõigustest. Just selles küsimuses on tänaseni ehk kõige enam määramatust. Arvestades meretuuleparkide arendamisele kuluvat aega, ei ole tegelikkuses praegu põhivõrguettevõtjal (Eleringil) võimalik öelda, milline oleks kõige optimaalsem viis tuulepargid põhivõrguga liita. Ühelt poolt on riik andnud suunise Eleringile hakata planeerima Saaremaale 330-kilovoldist elektriliini, mis võimaldaks ka ümbruskaudsed meretuulepargid liita Saaremaal. Teisalt väljendas Eleringi juht Taavi Veskimägi Energiakonverentsil arvamust, et Eesti meretuuleparkide liitmine maismaaga ei pruugi üldse olla kõige optimaalsem lahendus. Selline määramatus paneb arendajad ebamugavasse positsiooni, sest ka kaablite rajamiseks nii meres kui maismaal võib olla vajadus riigi eriplaneeringu järele, mis omakorda võib võtta aastaid. Arendajate vaatest oleks kindlasti soosivam lahendus see, kui vaated põhivõrgu arendamise osaks nii riigil kui hoonestuslubade (aga ka sisuliselt ehitus- ja kasutuslubade) menetleja kui Eleringil kui põhivõrguettevõtjal kattuks.

Peamised väljakutsed

Esimeseks ja vahest kõige suuremaks väljakutseks on riigi, arendajate ja põhivõrguettvõtja omavahelise koostöö parandamine. Ühelt poolt on arendajad kimbatuses sellega, et erinevate haldusorganitega suhtlemisel ei ole alati lähenemine ühtne. Nagu konverentsil üks arendaja välja tõi – ta sooviks suhelda riigiga, aga suhtleb selle asemel kuue erineva ametnikuga, kellel vaated ühele arendusprojektile võivad olla vägagi erinevad. Teisalt on näha, et ka riik ja põhivõrguettevõtja ei ole alati üksmeelel selle osas, millises suunas peaks liikuma põhivõrgu arendamine tagamaks meretuuleparkidele vajalik liitumisvõimsus.

Teiseks oluliseks väljakutseks on õigusraamistiku parandamine.

Kindlasti vajab ülevaatamist varem esitatud hoonestuslubade taotlustele kohalduv reeglistik. Üldreegli kohaselt tuleb hoonestusloa taotlusi menetleda hoonestusloa taotluse esitamise ajal kehtiva õiguse kohaselt. Hoonestusloa menetluse algatamise taotlusi on aga esitatud juba aastast 2005 ning vahepealsel ajal on hoonestuslubade menetlusega seonduvat regulatsiooni korduvalt muudetud ning rakendussätted näevad ette tänaseks kehtetuks tunnistatud veeseaduse sätete kohaldamise.

Veelgi suurem väljakutse on varasemalt mainitud küsimus, kuidas lahendada olukord, kus taotlusi hoonestusloa menetluse algatamiseks on esitatud aladele, mis kattuvad osaliselt. Selle küsimuse lahendus on kuuldavasti töös ning tulemusi on oodata juba lähikuudel. Selge on aga praeguseks see, et kõikide osapoolte huve võrdselt arvestavat lahendust ei ole.

Vaade tulevikku

Kuigi meretuuleparkide arendamisel on omajagu üpris suuri väljakutseid, oli konverentsil kõlama jäänud toon pigem positiivne. Välja hõigatud lootus toota meretuuleparkides tuule abi energiat hiljemalt 2030. aastal ei tundu enam kauge utoopia, kuigi väljakutseid veel jagub. Praegu on menetluses ka elektrituruseaduse ja teiste seaduste (sh ehitusseadustiku) muutmise eelnõu SE 696, mis nii mõnegi käesolevas postituses tõstatatud väljakutse üritab lahendada. Sellest kirjutame aga peagi pikemalt.

Augud agregeerimisteenuse regulatsioonis

Märtsis jõustusid elektrituruseaduse muudatused, mille eesmärk oli üle võtta uus elektrienergia siseturu eeskirjade direktiiv (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/944). Üheks märkimisväärseks uuenduseks oli agregaatori regulatsiooni tutvustamine. Teemegi siinkohal lühikese ülevaate agregeerimisteenusest, sellega seonduvast regulatsioonist ning väljakutsetest.

Agregaatori olemusest üldiselt

Agregaator on teenusepakkuja, kes koondab erinevaid elektritarbijaid, ning nendega sõlmitud kokkuleppe alusel reguleerib vastavalt turusignaalile tarbijate tarbimist, st vastavalt vajadusele suurendab või vähendab eseda. Mitmete tarbijate koondamisel on agregaatoril võimalik kokku hoitud mahtu turule (üldjuhul reguleerimisturule) pakkuda. Agegraatori olemus seisnebki selles, et kui üksikute tarbijate poolt nn juhitud tarbimine ehk tipuhetkedel kokku hoitud tarbimine oleks liiga väike, et seda turule pakkuda saaks, siis erinevaid tarbijaid kokku koondades on saavutada reguleerimisturul pakkumise tegemiseks vajalik miinimumkogus.

Reguleerimisturult ostab süsteemis puuduoleva koguse süsteemihaldur, kelle ülesandeks on tagada, et igal hetkel oleks elektrisüsteemis tasakaal – st elektri tootmine ja tarbimine oleksid võrdsed. Kui mingil hetkel selgub, et süsteemis ületab nõudlus pakkumist, on süsteemihalduril vajalik tasakaalu säilitamiseks midagi teha – näiteks käivitada reservelektrijaam, mis toodaks puuduoleva elektri ise või osta reguleerimisturult agregaatori poolt koondatud ning tarbimise juhtimise tulemusena nö üle jäänud elektrit.

Agregaatoril on seega ühelt poolt kokkulepped tarbijaga, teiselt poolt osaleb ta reguleerimisturul, sõlmides kokkuleppe süsteemihalduriga.

Suures pildis on tarbimise juhtimine ning selle julgustamine regulatsioonide abil igati tervitatav, sest võimaldab paindlikkuse kõige optimaalsemat kasutamist, mis aitab kaasa nii võrguprobleemide lahendamisele kui ressursside kõige optimaalsemale kasutamisele. Regulatsiooni väljakutseks on aga see, kuidas tagada seejuures kõikide turuosaliste võrdsed õigused.

Bilansihaldurite roll

Süsteemihalduri abilisteks elektriturul tarbimise ja tootmise tasakaalu hoidmisel on bilansihaldurid, ehk avatud tarnijad, kes müüvad puuduoleva elektrienergia ning ostavad turult ülejääva elektrienergia. Bilansihaldurite bilansiportfelli aitab omakorda tagada süsteemihaldur. Eestis on bilansihaldureid 12, kellest igaüks haldab enda bilansiportfelli.

Agregaator võib tegutseda ühe bilansihalduri portfelli siseselt või portfellide üleselt. Kui agregaator tegutseb portfellisiseselt, muudetakse tarbija koormust vastavalt elektrimüüja/bilansihalduri nõudmisele. Kuna sellisel juhul on bilansihaldur teadlik agregeerimisest ning saab seda enda portfelli haldamisel arvestada, ei teki sellest täiendavaid kulutusi. Väga lihtsustatult – kui ühe bilansihalduri portfellis olev tootja toodab 10 ühikut ning eeldatav tarbimine on 12 ühikut, on agregaatoril võimalik ühtede tarbijate tarbimise vähendamise kaudu suunata vaba tarbimisvõimsus teistele tarbijatele ning tagada seega tootmise ja tarbimise tasakaal.

Olukord on aga keerulisem, kui agregaator tegutseb bilansihaldurite portfellide üleselt, st koondab tarbijaid, kes on erinevate bilansihaldurite portfellides.

Vastavalt direktiivile 2019/944, võivad tarbijad agregeerimist osta ja müüja sõltumata nende elektrivarustuslepingust ja elektriettevõtjast, sealjuures on lõpptarbijal õigus sõlmida agregeerimisleping ilma elektriettevõtja nõusolekuta. See tähendab, et bilansihalduritel puudub ülevaade sellest, kes ja millistel tingimustel nende bilansiportfellist on sõlminud agregaatoriga kokkuleppe agregeerimise osutamiseks. Samuti puudub bilansihalduril sellisel juhul ülevaade agregaatori tegevusest, st pole võimalik ette ennustada, kuidas agregaator ühe või teise tarbija tarbimist bilansihalduri portfellis juhib.

Probleemi tuum seisneb selles, et nö agregeeritud ehk (reeglina) kokku hoitud ning reguleerimisturule pakutav energia märgitakse tarnena tarbija elektrimüüja bilansihalduri ja agregaatori bilansihalduri vahel, mistõttu tekib tarbija elektrimüüja bilansihalduril ebabilanss, millega kaasneb kulu. Taaskord väga lihtsustatult öeldes – kui tarbijad ühe bilansiportfelli raames tarbivad 10 ühikut elektrit ning hoiavad tarbimise juhtimise abil kokku 2 (mis jõuab agregaatori vahendusel reguleerimisturule), siis bilansihalduri vaatest on ta saanud raha 10 ühiku eest, kuid tema bilansis on kulunud 12 ühikut elektrit.

Puuduolev hüvitismehhanism

Direktiivi artikkel 13 lg 4 sätestab eraldi, et liikmesriigid võivad kehtestada rahalise hüvitamise nõude tarbimise juhtimise pakkujatele bilansihaldurite ees, kui tarbimise juhtimine neid vahetult mõjutab. Samas rahaline hüvitis ei tohi olla takistuseks agregeerimisega tegelevate turuosaliste turule sisenemisele ega paindlikkusele. Sellistel juhtudel peab rahaline hüvitis piirduma üksnes tarbimiskaja aktiveerimise tõttu tekkinud kulude hüvitamiseks. Hüvitise arvutusmeetodis võib arvesse võtta tarbimise juhtimise tegevusest teistele turuosalistele tekkivat tulu, ning kui tulu on tekkinud, võib energiavahendajatelt või osalevatelt tarbijatelt nõuda hüvitisse panustamist üksnes juhul kui, ja sellises ulatuses, milles kõikidele tarnijatele, tarbijatele ja nende tasakaaluhalduritele tekkinud tulu ei ületa nende kantud kulusid. Arvutusmeetodi peab heaks kiitma reguleeriv asutus või muu pädev riigiasutus.

Sisuliselt on seega vajalik välja töötada mudel, mis eeltoodut silmas pidades võimaldaks ühelt poolt kompenseerida bilansihaldurile tekkinud kahju ning teisalt jätaks alles rahalise motivatsiooni nii tarbijale kui agregaatorile tarbimise juhtimisega tegelemiseks.

Elektrituruseaduse § 214 lg 3 kohaselt töötab Konkurentsiamet välja tarbimiskajas (st tarbimise juhtimises) osalemise tingimused, viib läbi avaliku konsultatsiooni turuosalistega ja avalikustab nimetatud tingimused oma veebilehel. Tingimuste väljatöötamisel võetakse arvesse ka agregeeritud koormusi. Seletuskirja kohaselt peab tarbimise juhtimise turumudel olema kompensatsiooniga, mis katab bilansihaldurile tekkiva otsese kulu ning agregaator katab antud kulust referentshinna osa.

Problemaatiline on aga see, et käesolevaks hetkeks nimetatud tingimusi välja töötatud ei ole, kuigi teadaolevalt on need töös. Samas on Eestis Eleringi kodulehe andmetel tänase seisuga neli agregaatorit kelle tegevuse tulemusena tekib bilansihalduritele igakuiselt kahju.

Tänased lahendused

Millised on bilansihaldurite/elektrimüüjate võimalused seni, kuni nende kulusid kompenseerivat regulatsiooni kehtestatud ei ole?

Bilansihalduril on võimalik teha kokkulepe kulude jaotamiseks agregaatoriga või nõuda agregeerimisega tekitatud kahju sisse tarbijalt, kes mõlemad agregeerimisega märkimisväärselt võidavad. Samal ajal on regulatsioonis laiutava augu ära kasutamine tarbijate ja agregaatori huvides ning erilist motivatsiooni mõistliku kokkuleppe saavutamiseks ilma vastava kohustuseta neil ilmselt pole. Bilansihalduritel/elektrimüüjatel tasub aga üle vaadata sõlmitud elektrilepingute tingimused ning uute lepingute sõlmimisel tarbijatega enda õigusi silmas pidada – näiteks võiks elektrimüüja enda elektrilepingus sätestada, et tarbija peab agregeerimises osalemisega kaasneva kulu ja kahju hüvitama. Näiteks näeb ühe elektrimüüja tüüptingimuste regulatsioon ette tarbija kohustuse teavitada müüjat elektritarbimise optimeerimisest ning hüvitama Müüjale tarbimise optimeerimisest tekitatud kahju. Tänases turuolukorras ei ole ei Konkurentsiamet, Majandus-ja kommunikatsiooniministeerium ega Elering viidatud lahendust selgesõnaliselt ebaõigeks pidanud.

Selge on see, et tarbimise juhtimine on kliimaeesmärke silmas pidades igati tervitatav. Siiski on praegune olukord ebaõiglane, võimaldades tarbijale ja agregaatoril tarbimise juhtimisest võita kuid jättes samal ajal bilansihaldurid/elektrimüüjad nendele tekkivate kahjudega üksi.

Universaalteenuse väljakutsed

15. septembril 2022 võeti Riigikogus vastu elektrituruseaduse ja konkurentsiseaduse muutmise seadus, mis toob elektriturule uue paketi – universaalteenuse. Seaduseelnõu seletuskirja järgi on universaalteenuse eesmärk energiakandjate hinnatõusu leevendamine ja seeläbi Eesti perede parema toimetuleku tagamine.

Universaalteenuse tagamiseks kohustatakse üle 150 MW võimsusega tootmisseadet omava isikuga ühes kontsernis olevat müüjat või Nord Pooli Eesti hinnapiirkonnas üle 50% turuosa omavat elektrimüüjat müüma toodetud elektrit universaalteenuse korras tarbijatele. Tegelikkuses on asi lihtne – Eestis kohustub universaalteenust pakkuma Eesti Energia AS. Ka teised elektrimüüjad võivad iseenesest universaalteenust osutada, kuid see ei ole neile kohustuslik. Konkurentsiameti juhi sõnul soovivad universaalteenust hakata pakkuma Alexela, Elektrum ning Eesti Gaas. Millised elektrimüüjad reaalselt universaalteenusega pakkumisega liituvad, selgub ilmselt lähiajal.

Kellele on universaalteenus mõeldud?

Eelnõu seletuskirjas on eraldi välja toodud, et universaalteenuse sihtgrupiks ei ole (väike)ettevõtted – põhjuseks on eelkõige asjaolu, et kodutarbijatele keskendumine võimaldab meetme kasutusele võtta võimalikult kiiresti – ootus teenuse kasutamiseks on juba alates 01.10.2022. Valitsuskoalitsiooni eelarvenõupidamisel otsustati laiendada elektri universaalteenust ka mikro- ja väikeettevõtetele, aga ettevõtjatele mõeldud meetme tingimused ja rakendamine praktikas on veel lahtised.

Seadusemuudatusega jõustunud universaalteenuse sihtgrupp on seega kodutarbijad – inimesed, kes ei kasuta elektrit enda majapidamises majandus-ja kutsetegevuse eesmärgil. Sellest tulenevalt ongi sätestatud, et universaalteenus on mõeldud kodutarbijale, aga ka kodutarbijat teenindavale äriühingule, korteriühistule ning mittetulundusühingutele, kes müüvad ja edastavad elektrienergiat oma kodutarbijatest liikmetele.

Siiski jätab regulatsioon kohaldumise osas mõned lahtised otsad.

On ebaselge, kas „kodutarbijat teenindava äriühinguna“ on käsitletav ka äriühing, kes enda majandus- ja kutsetegevuse raames omab ja üürib välja kinnisvara. Eelnõu seletuskirja kohaselt on „kodutarbijat teenindava äriühinguna“ eelkõige silmas peetud haldusfirmasid, aiandusühistuid ja sotsiaalkortereid haldavaid kohalikke omavalitsusi. Samas on selge, et üürikinnisvara puhul tasub kommunaalteenuste, sh elektrienergia eest lõppastmes üürnik, mistõttu oleks seadusmuudatuse mõttega kooskõlas laiendada universaalteenuse kasutamise võimalust ka eluruume välja üürivatele äriühingutele.

Eesmärgiga vältida ettevõtete toetamist on korteriühistutel kohustus eristada raamatupidamislikult kodutarbijaid ja äritarbijaid (nt kortermajade all tegutsevaid väikeseid keldripoode jms). Selline lahendus paneb korteriühistutele täiendava halduskoormuse ning regulatsiooni rakendamine praktikas võib osutuda keeruliseks – eelduslikult tuleb väikeettevõtetele universaalteenuse laiendamisel ka regulatsiooni muuta.

Eraldi küsimus on, kas enda korterit külaliskorterina välja üüriv eraisik kvalifitseerub universaalteenuse kasutajaks. Kuigi see pole eelduslikult kooskõlas universaalteenuse mõttega pakkuda soodsat elektrit just väljaspool majandustegevust, on selliste olukordade tuvastamine ja välistamine praktikas keeruline.

Mitte nii universaalne universaalteenuse hind

Meetmega soovitakse kodutarbijatele pakkuda võimalust osta elektrit kontrollitud hinnaga. Tähelepanuväärne on aga asjaolu, et meetmega ei ole otsustatud mitte fikseerida konkreetne elektri hinnalagi, vaid pakutud välja valem, mille kohaselt peab üle 150 MW netovõimsusega tootmisseadmega elektritootja kooskõlastama Konkurentsiametiga toomishinna. Seejärel lisab elektrimüüja kooskõlastatud tootmishinnale mõistliku ärikasumi ning müügikulud.  

Eeltoodust nähtuvalt on Konkurentsiametiga kooskõlastatud ning fikseeritud üksnes elektri tootmise hind ning lõplik hind tarbijale selgub alles siis, kui elektrimüüja on lisanud sinna ärikasumi ja müügikulud. Konkurentsiamet neid hinnakomponente ei kooskõlasta, kuigi tal on õigus vajadusel algatada hinna osas järelevalvemenetlus.  

Asjaolu, et valemis on muutujad, tähendab seda, et erinevate elektrimüüjate universaalteenuse hind saab tõenäoliselt olema erinev, sest elektrimüüjate müügikulud ja kasumiootus võivad olla erinevad. Lõppastmes tähendab see, et universaalsena mõeldud teenuse hind kujuneb elektrimüüjate lõikes erinevaks, pannes samal ajal Konkurentsiametile täiendava halduskoormuse teostada vajaduse ilmnemisel järelevalvet universaalteenust pakkuda soovivate ettevõtjate hinnakujunduse üle.

Arvestades, et tegemist on ajutise meetmega, mida kohustuslikus korras peab pakkuma ainult Eesti Energia, pole täpselt selge, miks on konkreetse hinnalae kehtestamise asemel ette nähtud hoopis keerukam hinnavalemi regulatsioon.

Leppetrahvide regulatsioon

Tähtajaliste elektrilepingute sõlmimisel on praktikas tavapärane, et elektrilepingu ennetähtaegsel lõpetamisel peab klient tasuma lepingus kokku lepitud leppetrahvi – nimetatud õigus sätestati elektrituruseaduses 2022. aasta märtsis.

Sellest tulenevalt tekitas elektrimüüjate seas tekitas palju vastukaja universaalteenusega kaasnev regulatsioon, mille kohaselt peab universaalteenusega liituval tarbijal olema õigus seni sõlmitud elektrileping lõpetada ilma leppetrahvi maksmise kohustuseta. Kui esialgses versioonis nägi eelnõu ette, et leppetrahvi maksmise kohustusest tuleb tarbijad vabastada esmakordsel universaalteenusega liitumisel olenemata sellest, universaalteenusega liitumine toimub (universaalteenust on võimalik osta kuni 2026. aasta aprillini), siis lõplikus versioonis on sätestatud, et universaalteenuse tarbija võib tähtajalise lepingu üles öelda kuni 2023. a 30. septembrini. Võrdluseks – eelnõule laekunud arvamustes pakkusid elektriettevõtjad selliseks tähtajaks 31.12.2022.

Kuigi tuleb nõustuda ettevõtjate kriitikaga, et selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, võib leppetrahvist vabastamist pidada meetme erakorralisust arvestades mõistlikuks. Ka seletuskirja kohaselt kaalub avalik huvi soodsama elektri järele üles elektrimüüjate huvi nõuda leppetrahve Siiski on küsitav, kas niivõrd pikk periood universaalteenusega leppetrahvivabalt liitumiseks on põhjendatud, sest elektrimüüjad vajavad hinna ja teenuse kujundamisel eelduslikult kindlust selle osas, palju kliente universaalteenusega soovivad liituda. Aastase leppetrahvivaba perioodi kohaldamine tähendab, et kindlus ei saabu nii pea.

Mis edasi?

Kahtlemata on universaalteenuse näol tegemist ülla ideega säästa kodumajapidamisi meeletutest elektriarvetest ning seadusandjat tuleb kiita kiire ja operatiivse tegutsemise eest eelnõu väljatöötamisel ja vastuvõtmisel, eriti arvestades lähenevat pimedust ja külma.

Samas paistab, et ees ootab mitmeid praktilisi väljakutseid universaalteenuse rakendamisel, samuti ei ole kõige paremini tasakaalustatud elektrimüüjate huvid ja õigused.

Nagu Siim varasemalt kirjutas, näeb Euroopa Komisjoni määrus ette võimaluse laiendada ilma keeruka riigiabi loa menetluseta universaalteenust ka väiksese  ja keskmise suurusega ettevõtetele ning viimaste päevade uudiste pinnalt paistab, et seda võimalust ka kasutatakse. Ettevõtjatele kohaldatavatest meetmetest kirjutame pikemalt siis, kui need on saanud konkreetsema kuju.

sandrasillaots's avatar

sandrasillaots

EL asub energiakriisi lahendama nelja uue meetme abil

Reedel, 9. septembril kohtusid EL riikide energeetikaministrid Brüsselis, et arutada, kuidas lahendada Venemaa põhjustatud energiakriisi. Ministrite kohtumise tulemina ootavad EL riigid Komisjonilt, et viimane töötaks välja konkreetsed eelnõud-mehhanismid neljas valdkonnas:

  1. maagaasi hinnalagi;
  2. elektriettevõtete ning nafta- ja gaasiettevõtete täiendav maksustamine;
  3. turuosaliste likviidsust tagavad meetmed ja
  4. elektritarbimise piiramine nn tipptundidel.

Tegemist oleks pretsedenditute muudatustega täna kehtivates EL energiaturu reeglites, mistõttu tutvustame käesolevas postituses nende tausta ja seni teada olevat sisu.

Maagaasi hinnalagi

Üheks enim vaidlusi tekitavaks meetmeks on hinnalae kehtestamine maagaasile. Maagaasi kõrge hind ei ole probleemiks ainult neile ettevõtetele ja kodudele, kes seda otse tarbivad. EL-i elektriturgudel määrab hinna see, millise hinnaga on elektrit valmis müüma viimase vajamineva megavati tootja. Hetkeolukorras on selleks enamasti just maagaasil töötavad elektrijaamad, mistõttu kajastub maagaasi kõrge hind peaaegu automaatselt ka elektri turuhinnas.

Vaidlusi liikmesriikide vahel ei tekita seejuures mitte see, kas maagaasile hinnalagi kehtestada, vaid millisel kujul seda teha. Põhimõtteliselt on kaks valikut.

Esiteks, kehtestada hinnalagi vaid Venemaalt pärinevale torugaasile. Seda valikut toetab mh Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen ja mitmed liikmesriigid, sh Eesti. Mitu EL riiki, sh Austria ja Ungari, on samas Vene-keskse lähenemise vastu. Oponendid kardavad, et vaid Venemaad puudutava hinnalae vastukaaluks lõpetab Venemaa igasugused gaasitarned Euroopasse (st tarned katkeks ka teistes magistraaltorudes peale NordStreami). Kui lugeda seda meedet sanktsioonipaketi osaks, vajaks selline muudatus liikmesriikide ühehäälset otsust, mis võib selle jõustamise ohtu seada.

Teine alternatiiv oleks seada hinnalagi igasugusele maagaasile, sõltumata päritolust. Selle ahenduse puhul võiks ohtu sattuda LNG-hankimine (kui hinnalagi on jäik ja madalam LNG-tootjate soovitavast hinnast) ning seeläbi omakorda gaasi varustuskindlus. Teisisõnu võib jäiga hinnalae kehtestamine viia selleni, et gaasi ei ole võimalik osta piisavalt palju, et seda kõigile tarbijatele kogu talveks jätkuks ning tuleb asuda tarbimist piirama. Seetõttu on nt Prantsusmaa valmis seda lahendust toetama vaid juhul, kui hinnalaest lubatakse erandeid varustuskindluse tagamiseks.

Täiendav energiaettevõtete maksustamine

Kuivõrd EL elektriturgudel dikteerivad eelnevalt kirjeldatud põhjustel hindu maagaasi kasutavad tootjad, on see toonud kaasa suured kasumid tuuma- ja taastuvenergia tootjatele, kelle puhul elektri tootmise omahind on turuhinnaga võrreldes madal. Üheks Komisjoni pakutud ideeks, mis Politico andmetel pälvis ka liikmesriikide toetuse, oleks vastavate tulude täiendav maksustamine. Sisuliselt seataks paika maksimaalne tulu, mida maagaasi ja naftat mitte kasutavad elektritootjad võiksid igalt toodetud ja müüdud energiaühikult teenida – seda summat ületav hind tuleks täiendava maksuna valitsustele loovutada. Saadud tulusid kasutataks kodutarbijate toetamiseks. Sarnase meetme on riiklikul tasemel juba välja käinud nt Saksamaa.

Paralleelselt madalate tootmiskuludega elektritootjate maksustamisega on Komisjon teinud ettepaneku täiendavalt maksustada ka nafta- ja gaasiettevõtteid, kes on viimasel ajal samuti teeninud rekordilisi kasumeid.

Turuosaliste likviidsuse tagamine

Eelkirjeldatud elektriettevõtete suurte kasumite taustal võib olla esmapilgul arusaamatu, miks on samad ettevõtted sattunud viimastel kuudel suurde likviidsuskriisi. See kriis on toonud kaasa vajaduse toetada mitut suurt elektriettevõtet avalike vahenditega (Austrias Wien Energie, Saksamaal Uniper, erinevad ettevõtted Soomes ja Rootsis).

Elektritootjate likviidsuskriisi põhjuseks on elektrituru vähetuntud mehhanism „minimaalne marginaal“ (ingl k minimum marginal). Elektriturul (hulgimüügis) müüvad elektritootjad suure osa oma elektrist teatud hinnataseme garanteerimiseks mitmeid aastaid ette. Selleks, et pakkuda elektrit ostvatele ettevõtetele garantiid juhuks, kui elektritootja peaks enne kokkulepitud tähtaega pankrotistuma või muul põhjusel jätma elektri kokkulepitud ajal tarnimata, peavad elektritootjad maksma teatud summa tagatisena ehk minimaalse marginaalina vastavale kontole. Tulevikus toota lubatud elektri eest tagatisena makstava summa suurus sõltub samas elektri turuhinnast. Kiirelt tõusnud turuhinnad on toonud seega kaasa vajaduse oluliselt suurendada summat, mida elektritootjad uute lepingute puhul peavad välja tagatisena käima või juba kord makstud tagatisele lisaks maksma. See summa makstakse tehingu realiseerimisel küll elektritootjatele tagasi, ent vahepealsel ajal ei ole seda võimalik kasutada, mistõttu on kõrged turuhinnad toonud kaasa olulise surve ettevõtete likviidsusele.

Likviidsuskriisi ületamiseks on Komisjonil plaanis välja töötada eraldi finantsinstrument, mida elektritootjad kasutada saaksid. Vastava mehhanismi detailid on hetkel veel ebaselged, ent tõenäoliselt saab see seisnema üle-euroopalise krediidimehhanismi loomises, mis võimaldaks likviidsushädas olevatel elektritootjatel tagatiseks vajaminevaid summasid soodustingimustel laenata.

Tipptundidel elektritarbimise piiramine

Elektrihindade kontrolli all hoidmiseks ning vältimaks süsteemi ülekoormust ja katkestusi, on Komisjon teinud ettepaneku ka koordineeritult, riiklikul tasemel piirata elektritarbimist tipptundidel. Kas süsteem saaks olema esialgu vabatahtlik ning hiljem vajadusel kohustuslik (nagu EL on juba kokku leppinud maagaasi osas) või algusest peale kohustuslik, on ebaselge. Parasjagu EL eesistujaks oleva Tšehhi tööstus- ja kaubandusminister ütles pärast kohtumist, et eelduslikult saab süsteem olema esialgu vabatahtlik. Energeetikavolinik Kadri Simson seevastu on välja öelnud, et Komisjon töötab välja eelnõud, mis näeks riikidele ette kohustuse elektritarbimist tipptundide ajal piirata.

Hinnang muudatustele ja edasised sammud

Eelkirjeldatud muudatused kujutaksid endast elluviimise korral enneolematult jõulist sekkumist EL energiaturgude toimimisse, eriti osas, mis puudutab teatud elektritootjate ning nafta- ja gaasiettevõtete täiendavat maksustamist. Samas võib olukorra erakordsust arvestades pidada positiivseks, et Komisjon ega liikmesriigid ei soovi asuda esimese asjana lammutama EL energiaturge ning nende põhialuseid, näiteks kehtestama püsivat hinnalage, millest kõrgema hinnaga elektrit või teisi energiakandjaid müüa ei tohi, piirama ettevõtete juurdepääsu turule või taaslooma riiklikke monopole vms. Vähemalt reedel ei andud EL liikmesriigid Euroopa Komisjonile ka ülesandeks CO2 kvoodikaubanduse süsteemi jõuliselt reformima asuda. Väljaspool Venemaa algatatud sõjast tingitud energiakriisi on turumehhanismid Euroopas tegelikult toiminud üldjoontes edukalt, andes turuosalistele õigeid signaale, suunates nii tarbimist kui tootmist kulutõhusal viisil soovitud suunas (säästvamaks ja keskkonnasõbralikumaks). Seega on õige, et erakorralises ja loodetavasti ajutises olukorras plaanitakse ennekõike ajutisi sekkumisi.

Komisjonilt on esimesi konkreetseid ettepanekuid eelnimetatud valdkondades oodata juba sel nädalal (13. septembril). Kirjutame neist avalikustamise järel juba täpsemalt!

, , , , , , ,