26. septembril avalikustas kliimaministeerium kliimaseaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse (VTK). Kokkuvõttes on tegu justkui uue superstaari otsinguga teleshows – huvigruppide ootused on kõrged, aga samas äärmiselt erinevad ning see, milline saab olema väljavalitu, ei ole teekonna alguses veel sugugi selge. Kliimaminister Kristen Michali sõnul peab kliimaseaduse täpsem sisu selguma edaspidi huvigruppidega koostöös. Seetõttu on käesoleval hetkel võimalik anda ennekõike ülevaade vaid sellest, milliseid küsimusi kavatsetakse seadusega lahendada, ent mitte veel konkreetsete lahenduste kohta.
Mida seadusega saavutada tahetakse?
VTK kohaselt ajendab seaduse koostamist praegune olukord, kus ühiskonnal (sh otsustajatel ja ettevõtjatel) puudub selge arusaam, kui kiiresti ja otsustavalt erinevad majandussektorid heitkoguste vähendamisel tegutsema peavad. Hetkel on kliimaeesmärke käsitlev regulatsioon killustunud – eesmärgid ja nõuded peituvad arvukates arengudokumentides ja eriseadustes. Arengudokumentide ja seaduste vahel leidub senini vastuolusid (näiteks on põlevkivi ja turba kaevandamise osas omavahel vastuolus „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050“ ja maapõueseadus). Lisaks hõljuvad nende kohal Euroopa Liidu õigusaktid ning Eesti sõlmitud välislepingud. Seadusega soovib kliimaministeerium haldusasutustele, seadusest puudutatud ettevõtjatele ja ka ühiskonnale tervikuna luua õiguskindluse ja -selguse selle kohta kes, mida ja millal tegema peab, et Eesti kliimaeesmärgid saavutada.
Eesmärk on seega kahtlemata ambitsioonikas. Milliseid konkreetseid valdkondi ja küsimusi seadus aga VTK kohaselt käsitleks?
Kasvuhoonegaaside heite pika– ja lühiajalised eesmärgid
Seaduses kavatsetakse VTK kohaselt sätestada kasvuhoonegaaside (KHG) heite pikaajalised eesmärgid, näiteks juba olemasolev kavatsus saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus. Lisaks sätestatakse seaduses ka KHG vahe-eesmärgid (vähemalt kümnendi täpsusega) ja/või KHG heite eelarved. Täpsemad vahe-eesmärgid töötatakse välja koostöös partneritega ning kehtestatakse nii sektoripõhiselt (transport, põllumajandus, jäätmekäitlus, tööstuslikud protsessid (sh fluoritud kasvuhoonegaaside kasutamine), väikesemahuline energiatootmine, metsandus, turbatööstus, põllumajandus, suurtööstused ning energiasektor) kui ka üldise eesmärgina. Regulatsiooni eesmärk on anda turuosalistele selgem siht just lähitulevikuks, kuivõrd 2050. aasta on enamike ettevõtjate jaoks pigem kauge tulevikumuusika, millest täna investeerimisotsuseid tehes alati ei lähtuta. Sektoripõhiselt lubatud KHG heitekoguse piirmäära seadmine peaks muuhulgas tagama läbipaistvuse, võimaldades ka avalikkusel jälgida, kas ja kui hästi eesmärkide poole püüeldakse.
Samas on ette ennustada, et just vahe-eesmärkide, eriti lähemate eesmärkide üle, saab edasine arutelu olema keeruline ja valulik. Seatavad eesmärgid võivad osade valdkondade puhul tähendada sisuliselt edasiste investeeringute peatamist (avalikkuses on räägitud nt turba kaevandamisest) või tootmismahtude koomale tõmbamist juba lähiaastatel (näiteks metsanduses). Jõulised eesmärgid võivad avaldada ka majanduslikku mõju – EL tasandil ennustatakse, et kui aastaks 2040 seatakse kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgiks 90% (mis näib olevat üks realistlikumaid stsenaariume), toob see perioodi lõpuks kaasa CO2 kvoodi hinna tõusmise 400 euroni tonni kohta (tänases vääringus). Eestis otsustatav ei mõjuta küll oluliselt CO2 kvoodi hinda, ent võib muuta teatud investeeringuteks kapitali kaasamise kalliks kui mitte võimatuks.
Põhimõtted, õigused-kohustused, kohanemine
VTK kohaselt sätestataks ja sisustataks uues seaduses ka kliimaeesmärkide saavutamise üldised põhimõtted, mis peaksid aitama nii eesmärke kui nende saavutamise meetmeid sisustada. Väljatöötamiskavatsuses on viidatud printsiipidele nagu ’kliimakindluse tagamine’, ’ei kahjusta oluliselt’ (põhimõte, mille kohaselt ei tohiks kliimamuutustega tegelemine kahjustada muid keskkonna-aspekte) ja ’saastaja maksab’. Kuigi tegu ei ole ammendava loeteluga, on märkimist väärt, et VTK-s ei ole sõnaselgelt mainitud teiste riikide kliimaseadustes sätestatud põhimõtteid nagu ’teaduspõhisus’ ja ’ambitsiooni vähendamise keeld’.
Seaduses soovitakse sõnastada ja sisustada ka isikute kliimaalased õigused ja kohustused, mis tänases õigusruumis veel puudu on. Samuti viidatakse vajadusele juba toimunud kliimamuutustega kohaneda ja kaitsta looduslikke ökosüsteeme. Täpsem sisu nendes küsimuste selgub, nagu eelpool viidatud, edaspidi koostöös huvirühmadega.
Kontroll ja ajakohastamine
Eesmärkide saavutamise jälgimiseks loodaks püsiv järelevalvemehhanism. Järelevalve ja kontrolli ülesanded ja vastutus jagataks nii riigi kui kohalike omavalitsuste vahel. Muuhulgas teostaks VTK järgi seiret 16‑liikmeline teadlastest ja ekspertidest koosnev kliimanõukogu – sõltumatu, liikmete kompetentsidel põhinev nõuandev kogu, mille liikmelisus on isikupõhine. Kliimanõukogu ülesannete hulka kuuluks ka Vabariigi Valitsusele kliimaeesmärkide täitmiseks soovituste andmine ning Valitsusele ja Riigikogule regulaarsete iga-aastaste ülevaadete koostamine kliimaeesmärkide täitmise hetkeseisu kohta. Sätestataks kliima-alase aruandluse kord ning nõuded seire jaoks vajalike andmete kättesaadavuse kohta.
VTK järgi sätestataks ka vajalik raamistik kliimaseaduse ja sellega kaasnevate tegevuste ajakohastamiseks, kui selline vajadus peaks tekkima. Selgus on samas veel puudu küsimuses, millised on konkreetsed seaduses sätestatud eesmärkide saavutamata jäämise õiguslikud tagajärjed, et tagada eesmärkide saavutamine edaspidi.
Samuti sätestataks vastutus kliima-alaste kohustuste täitmata jätmise või rikkumise eest.
Muutused maavarade väärindamise põhimõtetes
VTK-ga kavatsetakse sõnastada maavarade väärindamise põhimõtted selliselt, et need annaks suuna väiksemale kasvuhoonegaaside heitele ja suuremale lisandväärtusele. Kliimaseadusega kavatsetakse anda selgus nii põlevkivi kui ka turba (energeetiliste maavarade) kasutamise perspektiivide osas. Samuti tuuakse eelnõus esile kliimasäästliku majanduse toimimiseks vajalike kriitiliste ressursside uurimise, kaevandamise, väärindamise ja rakendamise põhimõtted. Eelkõige on eesmärgiks, et teatud maavarade kaevandamise ja kasutamise piiramisel ei hakataks kasutama materjale või tooret, mis kahjustavad keskkonda veelgi enam.
Rahastus ja tasud
Väljatöötamiskavatsuses on toodud välja eesmärk kooskõlastada kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalik rahaliste vahendite ühtne juhtimine ning riigieelarve kujundamine, pidades silmas riigi kliimapoliitika eesmärke. Eraldi on toodud oluliste rahastusallikatena välja kliimameetmete sotsiaalfond, heitkoguse ühikutega kauplemise tulud ja süsiniku piirimeede. Euroopa Liidu kliimameetmete sotsiaalfond luuakse 2026. aastal ning fondist toetatakse liikmesriike nende kliimameetmete sotsiaalkavades sisalduvate meetmete ja investeeringute rahastamisel. Fond on mõeldud haavatavate leibkondade, mikroettevõtjate ja transpordikasutajate jaoks, keda kallinev energia ja liikuvusvaesus eriti puudutab. Süsiniku piirimeetmega seatakse süsinikurohke tootmisprotsessiga kaupade Euroopa Liitu importimisele tasu (sisuliselt imporditoll), mis on proportsionaalne kaupade tootmise käigus tekkinud CO2-ga.
Seaduse väljatöötamise ajakava
- 2023. aasta oktoobrist 2024. aasta aprillini toimuvad töörühmade põhiselt kliimaseaduse eelnõu konsultatsioonid.
- Avalikkuse kaasamiseks viiakse 2024. aasta jaanuaris ja veebruaris välja arvamusrännaku kujul laiemad avalikud arutelud. Samuti külastab 2024. aasta kevadel kliimaminister Eesti erinevaid piirkondi, et kliimaseadust tutvustada ja tagasisidet koguda.
- Eelnõu esmase versiooni valmimine ja eelnõude infosüsteemis kooskõlastamine on kavandatud 2024. aasta aprilli, juunis soovitakse eelnõu Vabariigi Valitsusele esitada.
- Ajakava järgne Riigikogu menetlus toimub 2024. aasta septembris, eeldatav jõustumine on ette nähtud 2025. aasta esimesel jaanuaril.
Artikli kirjutasid koos Siim (Vahtrus) ja meie uus kolleeg Siim Jürgens.
Rohereeglite blogi 