Tag Archives: taastuvenergia

EL uue määrusega loodetakse anda hoogu taastuvenergia tootmisele

Vahetult enne jõule (22.12.2022) võtsid EL riikide energeetika-ministrid ametlikult vastu uue EL määruse, millega kehtestatakse ajutised meetmed, mis peaksid hoogustama taastuvenergia tootmist juba lähiaastatel. Määrus avalikustati EL Teatajas 29.12.2022 ning jõustus järgmisel päeval. Järgnevalt kirjeldatud otsekohalduvad nõuded kehtivad esialgu poolteist aastat (ehk 2024. a keskpaigani), ent Euroopa Komisjon hindab selle rakendamise käiku alanud aasta lõpus ning võib seejärel teha ettepaneku regulatsiooni kehtivuse pikendamiseks.

Uus määrus kujutab endast mitmeski küsimuses harjumatult jõulist sekkumist liikmesriikide ametiasutuste otsustuspädevusse. Omapäraseks muudab määruse ka asjaolu, et selle näol on tegemist ajutise meetmega, mille sisuliseks põhjenduseks ei ole soov ja vajadus tegeleda kasvuhoonegaaside vähendamisega, vaid vähendada Venemaa poolt vallandatud sõjaga kaasnenud energiakriisi mõjusid. Selliste kriisimeetmete võtmiseks annab aluse EL toimimise lepingu säte, mis võimaldab EL nõukogul (liikmesriikidel) võtta meetmeid teatud toodete ja teenuste (eriti energia) varustuskindluse tagamiseks. Tulenevalt kriisi iseloomust ja sellele kiirelt reageerimise vajadusest, ei käsitle määrus kõikvõimalikke taastuvenergia tootmise võimalusi, vaid valitud on tehnoloogiad ja meetmed, mis võiksid kõige kiiremini tuua kaasa täiendavaid tootmisvõimsusi ja vähendada sõltuvust (seni mh Venemaalt imporditud) gaasist, naftast ja kivisöest.

Sissejuhatavalt on veel oluline mainida, et määrus kohaldub vaid neile projektidele, mille lubade menetlemine algab määruse kehtivuse ajal. Liikmesriigid võivad siiski kohaldada määruse reegleid ka neile menetlustele, mis on juba käimas, kui see kiirendab otsusetegemist ja ei kahjusta samas kolmandate osapoolte juba tekkinud õiguseid.

Taastuvenergiaprojektidele prioriteedi andmine

Uue määruse kohaselt eeldatakse, et taastuvenergia tootmisseadmed, nende ühendused võrguga, vastav elektrivõrgu osa ning salvestusseadmed on projektideks, mille osas esineb „ülekaalukas avalik huvi“. Nimetatud mõistet on kasutatud mitmes EL keskkonna-alases õigusaktis (sh EL loodusdirektiivis, vee raamdirektiivis ja EL linnudirektiivis) rangetest keskkonnakaitsenõuetest erandi tegemise alusena. Muuhulgas võimaldab projekti liigitamine avalikes huvides olevana:

  • lubada selle elluviimist hoolimata Natura 2000 alade terviklikkuse kahjustamisest;
  • häirida linde pesitsusperioodil või kahjustada/eemaldada nende pesasid;
  • erandkorras jätta saavutamata veekogude hea seisundi.

Samas ei tähenda eeltoodu absoluutse prioriteedi andmist ükskõik millistele taastuvenergia tootmise või ülekandega seotud arendustele. Esiteks on projekti liigitamine avalikus huvides olevaks projektiks vaid eeldus, mis ei pruugi igal juhul tõele vastata. Liikmesriigid võivad piirata erandite tegemist konkreetsete projektitüüpidega või aladega. Lisaks eeltoodule tuleb erandite tegemisel (sh liigikaitsenõuete osas) võtta asjakohaseid leevendusmeetmeid, mis võimaldaks hoolimata erandite tegemisest saavutada liikide soodsa kaitsestaatuse.

Keskkonnamõjude hindamisest loobumine eelisarendusaladel

Teise tehnoloogianeutraalse meetmena näeb määrus erisused taastuvenergia tootmisele ja sellega seotud elektrivõrgu rajamisele eelisarendusaladel, ehk aladel, mis on liikmesriikides selleks otstarbeks ette nähtud. Projektid (sh salvestusseadmetega seotud), mis asuvad sellistel aladel, on vabastatud keskkonnamõjude hindamisest (KMH-st) ning liigikaitsega seotud mõju hindamistest eeldusel, et vastavaid mõjusid on juba eelisarendusalade valimisel (nt vastavas planeeringus) keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) raames käsitletud. Lisaks tuleb kohaldada kas kohapõhiseid meetmeid mõjude leevendamiseks või kui neid ei ole olemasoleva teabe põhjal võimalik kindlaks määrata, peavad arendajad maksma rahalist hüvitist liigikaitsekavade rakendamiseks, et tagada mõjutatud liikide seisundi säilimine vähemalt senisel tasandil.

Foto autor: Dennis Schroeder. Autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons litsentsile.

Päikeseenergiale kiiremad loamenetlused ja vabastus mõjude hindamisest

Päikeseenergiat nähakse määruse kohaselt ühe kiireima võimalusena energiakriisi lahendamiseks, mistõttu selle osas on ette nähtud rida meetmeid:

  • ehitistele rajatavate päikeseenergia seadmete ning samas asukohas paiknevate salvestusseadmete ehitamiseks ning võrku ühendamiseks vajalikud load ja nõusolekud tuleb anda kolme kuu jooksul, samuti on sellised seadmed vabastatud keskkonnamõju hindamise kohustusest (andma ei pea isegi keskkonnamõju eelhinnangut). Sellest nõudest võivad liikmesriigid siiski teha erandeid muinsuskaitse, ohutuse ja riigikaitse huvides;
  • lisaks eeltoodule loetakse kuni 50 kW võimsusega tootmisseadmete puhul vastavad load „vaikimisi“ antuks, kui taotlusele ei vastata kuu jooksul selle esitamisest. Luba ei loeta vaikimisi antuks juhul, kui tootmisseadmete võimsus ületab võrguühenduse võimsust. Liikmesriikidel on suure halduskoormuse või võrgu tegevuse tagamise huvides õigus piirata eeltoodud nõuete kohaldamist selliselt, et need kohalduvad vaid kuni 10,8 kW võimsusega tootmisseadmetele.

Leevendused olemasolevate taastuvelektrijaamade uuendamisele

Määrus seab menetlustähtajad ka olemasolevate taastuvelektrijaamade uuendamisele:

  • olukorras, kus uuendamine toob kaasa elektrijaama võimsuse kasvu, tuleb kõik vajalikud load ja nõusolekud (sh seoses võrguühendusega) anda kuue kuu jooksul. Sellesse perioodi peab vajadusel mahtuma ka keskkonnamõjude hindamine;
  • kui võimsuse kasv jääb alla 15%, tuleks load ja nõusolekud anda veelgi kiiremini – kolme kuu jooksul. Erandiks on juhud, mil tegevusega kaasnevad ohutus-alased riskid või tehnilised ühilduvusprobleemid;
  • päikeseelektrijaamade uuendamisel, kui sellega ei kaasne täiendava ala hõivamist ning rakendatakse varasemalt kehtestatud leevendusmeetmeid, on tegevus vabastatud keskkonnamõju eelhindamisest (ja seeläbi ka KMH kohustusest).

Soojuspumpade kasutuselevõtu kiirendamine

Soojuspumpasid nähakse määruse kohaselt hea lahendusena just gaasi ja kütteõli kasutavate kütteseadmete (nii väikeste katelde kui ka keskkütte-katlamajade) asendamiseks. Seetõttu on ka soojuspumpade lubade ja nõusolekute andmisele ette nähtud lühikesed tähtajad:

  • Soojuspumpadele võimsusega kuni 50 MW tuleb vajalikud load ja nõusolekud anda 1 kuu jooksul, maasoojust kasutavatele seadmetele hiljemalt 3 kuu jooksul;
  • Seejuures väikseima võimsusega soojuspumpade (kuni 12 kW) ühendamine võrku on lubatud soojuspumba omaniku teavituse põhjal (eraldi nõusolekut vaja ei ole), välja arvatud juhul, kui esinevad põhjendatud kahtlused seadmete ohutuse suhtes, võrguühenduse suhtes on vaja teha täiendavaid töid või esineb tehnilisi ühilduvusprobleeme. Sama kehtib kuni 50 kW võimsusega soojuspumpade suhtes, kui neid toidetakse mh koha peal toodetava taastuvenergiaga ning taastuvenergia tootmisseade katab vähemalt 60% soojuspumba võimsusest.

Kokkuvõtteks

Eelkirjeldatud nõuded on küll otsekohalduvad, kuna tegemist on EL määrusega. Samas on mitmes küsimuses jäetud liikmesriikidele otsustusruumi ning regulatsiooni praktilisel rakendamisel on oodata küsimusi, millele määrus vastust ei anna. Näiteks on küsitav uute tootmisseadmete võrguga ühendamise võimalused olukorras, kus vabu ühendusvõimsusi ei ole saada, samuti see, milliseid alasid peetakse Eestis taastuvenergeetika eelisarendusaladeks. Neile küsimustele loodame anda juba varsti vastuse siinsamas blogis.

, , , , ,

Meretuuleparkide suuremad väljakutsed

Jätkuna eelmisele blogipostitusele teen ka mina (Sandra) väikese ülevaate novembri lõpus Äripäeva ja COBALTi poolt korraldatud Energia aastakonverentsist.

Minul oli suur rõõm rääkida ühest südamelähedasest teemast – meretuuleparkide arendusest ja sellest, kuidas nende arendamise protsessi võiks kiirendada. Päeva jooksul tehtud ettekannetest jäi kõlama, et mitmed minu välja toodud mured on hingel ka teistel asjaosalistel.

Meretuuleparkide rajamine – planeeringust liitumispunktini

Meretuuleparkide rajamise saab tingimuslikult jagada neljaks – mereala planeerimisega seonduvad tegevused, lubadega (hoonestusloa, ehitus- ja kasutusloaga) seonduvad tegevused, tegevused maismaal ning võrguga liitumine.

Pärnu maakonnaga piirneva merealade planeeringu kehtestamisega 2017 ning Eesti merealade planeeringu kehtestamisega aastal 2022 jääb veel üksnes lahtiseks Hiiu merealade planeerimise küsimus – kuna Riigikohus tühistas Hiiu maakonnaplaneeringu tuuleenergeetika osas, pole tänaseni selgust kas ja kuidas Hiiumaad ümbritsevatel merealadel tuuleenergiat arendada. See küsimus saab peagi siiski lahenduse, kuna Rahandusministeeriumi tellimusel on valmimas analüüs, mis teeb ettepanekud edasiste tegutsemisvõimaluste osas ning selgitab olemasoleva teadmise põhjal välja soodsaimad alad tuuleenergeetika arendamiseks.

Teine suur valdkond on hoonestuslubade menetlusega seonduv. Kehtiva regulatsiooni alusel peab riik konkureerivaid hoonestusloa taotlusi hindama ning samaväärsete (sh täpselt sama ala hõlmavate) taotluste korral korraldama enampakkumise. Probleem on aga selles, et mitme hoonestusloa taotluse puhul nende alad kattuvad vaid osaliselt ning tänaseni pole päris selge, kuidas toimub enampakkumine selliste alade osas. Siiani pole ka kehtestatud määrust, mis sätestaks enampakkumise korra täpsemad tingimused. Omajagu küsimusi tekitab ka regulatsioon, mis võimaldab riigil teatud tingimustel enda jaoks eelisjärjekorras hoonestusloa menetluse algatada – nimelt on Elwindi projekti raames tänaseks esitatud riigi poolt hoonestusloa taotlus, seda aga alale, mis kattub juba varasemalt esitatud hoonestusloa taotluse aladega.

Meretuuleparkide rajamine eeldab tegevusi ka maismaal – tuulepargid on vaja ühendada põhivõrku ning selleks tuleb leida sobiv liitumispunkt. Seejärel tuleb lahendada küsimus tuuleparki liitumispunktiga ühendavate kaablite paiknemisest ning kaablite aluse maa kasutusõigustest. Just selles küsimuses on tänaseni ehk kõige enam määramatust. Arvestades meretuuleparkide arendamisele kuluvat aega, ei ole tegelikkuses praegu põhivõrguettevõtjal (Eleringil) võimalik öelda, milline oleks kõige optimaalsem viis tuulepargid põhivõrguga liita. Ühelt poolt on riik andnud suunise Eleringile hakata planeerima Saaremaale 330-kilovoldist elektriliini, mis võimaldaks ka ümbruskaudsed meretuulepargid liita Saaremaal. Teisalt väljendas Eleringi juht Taavi Veskimägi Energiakonverentsil arvamust, et Eesti meretuuleparkide liitmine maismaaga ei pruugi üldse olla kõige optimaalsem lahendus. Selline määramatus paneb arendajad ebamugavasse positsiooni, sest ka kaablite rajamiseks nii meres kui maismaal võib olla vajadus riigi eriplaneeringu järele, mis omakorda võib võtta aastaid. Arendajate vaatest oleks kindlasti soosivam lahendus see, kui vaated põhivõrgu arendamise osaks nii riigil kui hoonestuslubade (aga ka sisuliselt ehitus- ja kasutuslubade) menetleja kui Eleringil kui põhivõrguettevõtjal kattuks.

Peamised väljakutsed

Esimeseks ja vahest kõige suuremaks väljakutseks on riigi, arendajate ja põhivõrguettvõtja omavahelise koostöö parandamine. Ühelt poolt on arendajad kimbatuses sellega, et erinevate haldusorganitega suhtlemisel ei ole alati lähenemine ühtne. Nagu konverentsil üks arendaja välja tõi – ta sooviks suhelda riigiga, aga suhtleb selle asemel kuue erineva ametnikuga, kellel vaated ühele arendusprojektile võivad olla vägagi erinevad. Teisalt on näha, et ka riik ja põhivõrguettevõtja ei ole alati üksmeelel selle osas, millises suunas peaks liikuma põhivõrgu arendamine tagamaks meretuuleparkidele vajalik liitumisvõimsus.

Teiseks oluliseks väljakutseks on õigusraamistiku parandamine.

Kindlasti vajab ülevaatamist varem esitatud hoonestuslubade taotlustele kohalduv reeglistik. Üldreegli kohaselt tuleb hoonestusloa taotlusi menetleda hoonestusloa taotluse esitamise ajal kehtiva õiguse kohaselt. Hoonestusloa menetluse algatamise taotlusi on aga esitatud juba aastast 2005 ning vahepealsel ajal on hoonestuslubade menetlusega seonduvat regulatsiooni korduvalt muudetud ning rakendussätted näevad ette tänaseks kehtetuks tunnistatud veeseaduse sätete kohaldamise.

Veelgi suurem väljakutse on varasemalt mainitud küsimus, kuidas lahendada olukord, kus taotlusi hoonestusloa menetluse algatamiseks on esitatud aladele, mis kattuvad osaliselt. Selle küsimuse lahendus on kuuldavasti töös ning tulemusi on oodata juba lähikuudel. Selge on aga praeguseks see, et kõikide osapoolte huve võrdselt arvestavat lahendust ei ole.

Vaade tulevikku

Kuigi meretuuleparkide arendamisel on omajagu üpris suuri väljakutseid, oli konverentsil kõlama jäänud toon pigem positiivne. Välja hõigatud lootus toota meretuuleparkides tuule abi energiat hiljemalt 2030. aastal ei tundu enam kauge utoopia, kuigi väljakutseid veel jagub. Praegu on menetluses ka elektrituruseaduse ja teiste seaduste (sh ehitusseadustiku) muutmise eelnõu SE 696, mis nii mõnegi käesolevas postituses tõstatatud väljakutse üritab lahendada. Sellest kirjutame aga peagi pikemalt.

Teadmised tuuleenergia mõjudest loodusele kasvavad, lubade saamist see tingimata ei kiirenda

22. novembril toimus järjekordne Energia aastakonverents, mida korraldavad juba pikemat aega koostöös COBALT ja Äripäev. Sel aastal oli mul (Siimul) rõõm intervjueerida Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialisti, kelle üheks ülesandeks on juhtida ameti tööd taastuvenergiaprojektide kooskõlastamisel looduskaitse aspektist. Intervjuu teemaks oli, kuidas lepitada looduskaitset ja taastuvenergia arendamise vajadust ning publiku küsimuste järgi otsustades on konflikt suhteliselt terav ja lepitamise vajadus suur. Tublimad, kes üritusel kohal olid, said juba seal kuulda, kas ja millised lahendused on olemas. Neile, kes sel aastal konverentsil ei jõudnud, mõned mõtted alljärgnevalt.

Esiteks on just tuuleenergia puhul üheks suureks murekohaks see, et juba pea kümnendi pole ühtegi uut tuuleparki püsti pandud. Kuna puudub praktiline kogemus, on ametkondadel ka nii keskkonnamõjudest kui nende vähendamise võimalustest vähe teadmisi. Üht-teist saab muidugi naabritelt õppida. Samas on ka tuuleparkide arendamise trendid muutunud, tuues kaasa üleüldisema teadmiste lünga. Näiteks võib tuua asjaolu, et kui varem rajati tuuleparke pigem avamaastikele (põllud, heinamaad), siis nüüd kavandatakse neid üha rohkem metsamaastikule. Erinevad ökosüsteemid ja tundlikud liigid tähendavad, et varasemast kogemusest ei saa üks-ühele lähtuda.

Positiivsema poole pealt on riik tellinud just hiljuti Eesti ornitoloogiaühingult põhjaliku töö tuuleparkide mõjust linnustikule ning sellest, kuidas seda võimalikult palju vähendada. Vastava analüüs saab loodetavasti kättesaadavaks juba lähinädalatel (töö ootab Keskkonnaministeeriumi heakskiitu).

Rääkides konfliktide ennetamisest ja lahendamisest, on kõige tähtsam nii päikese- kui tuuleparkidele sobiva asukoha valimine. Samas võib olla väga keeruline leida asukohta, kus mõjud täiesti puuduks. Näiteks Eestis kõrge kaitseprioriteediga kotkad ja must-toonekurg kasutavad väga ulatuslikke alasid oma pesakoha ümber toitumiseks – kui kuulutada kogu vastav ala tuulikute rajamise keelualaks, ei pruugi taastuvenergia eesmärkide saavutamine võimalikuks osutuda.

Lisaks asukohavalikule oodatakse suurt abi tehnoloogia arengust. Ka haruldaste lindude puhul võiks radari ning tehisintellekti koostöös olla võimalik välja töötada lahendusi, kus linnu lähenedes tuulepargile viimane end kokkupõrke vältimiseks välja lülitab.

Küsimuse peale, kas täna on rohkemate teadmiste valguses lihtsam tuulepargi mõjusid hinnata ning selle ehitust lubada, selgus huvitav paradoks. Nimelt on suurem teadlikkus mõjudest pigem vastupidise mõjuga – on ilmsiks tulnud uusi riske, mida varem ei osatud kahtlustadagi. See tähendab pigem täiendavate uuringute-leevendusmeetmete vajadust, mis ei tee menetlust tingimata lühemaks või lihtsamaks.

, , , ,

EL asub energiakriisi lahendama nelja uue meetme abil

Reedel, 9. septembril kohtusid EL riikide energeetikaministrid Brüsselis, et arutada, kuidas lahendada Venemaa põhjustatud energiakriisi. Ministrite kohtumise tulemina ootavad EL riigid Komisjonilt, et viimane töötaks välja konkreetsed eelnõud-mehhanismid neljas valdkonnas:

  1. maagaasi hinnalagi;
  2. elektriettevõtete ning nafta- ja gaasiettevõtete täiendav maksustamine;
  3. turuosaliste likviidsust tagavad meetmed ja
  4. elektritarbimise piiramine nn tipptundidel.

Tegemist oleks pretsedenditute muudatustega täna kehtivates EL energiaturu reeglites, mistõttu tutvustame käesolevas postituses nende tausta ja seni teada olevat sisu.

Maagaasi hinnalagi

Üheks enim vaidlusi tekitavaks meetmeks on hinnalae kehtestamine maagaasile. Maagaasi kõrge hind ei ole probleemiks ainult neile ettevõtetele ja kodudele, kes seda otse tarbivad. EL-i elektriturgudel määrab hinna see, millise hinnaga on elektrit valmis müüma viimase vajamineva megavati tootja. Hetkeolukorras on selleks enamasti just maagaasil töötavad elektrijaamad, mistõttu kajastub maagaasi kõrge hind peaaegu automaatselt ka elektri turuhinnas.

Vaidlusi liikmesriikide vahel ei tekita seejuures mitte see, kas maagaasile hinnalagi kehtestada, vaid millisel kujul seda teha. Põhimõtteliselt on kaks valikut.

Esiteks, kehtestada hinnalagi vaid Venemaalt pärinevale torugaasile. Seda valikut toetab mh Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen ja mitmed liikmesriigid, sh Eesti. Mitu EL riiki, sh Austria ja Ungari, on samas Vene-keskse lähenemise vastu. Oponendid kardavad, et vaid Venemaad puudutava hinnalae vastukaaluks lõpetab Venemaa igasugused gaasitarned Euroopasse (st tarned katkeks ka teistes magistraaltorudes peale NordStreami). Kui lugeda seda meedet sanktsioonipaketi osaks, vajaks selline muudatus liikmesriikide ühehäälset otsust, mis võib selle jõustamise ohtu seada.

Teine alternatiiv oleks seada hinnalagi igasugusele maagaasile, sõltumata päritolust. Selle ahenduse puhul võiks ohtu sattuda LNG-hankimine (kui hinnalagi on jäik ja madalam LNG-tootjate soovitavast hinnast) ning seeläbi omakorda gaasi varustuskindlus. Teisisõnu võib jäiga hinnalae kehtestamine viia selleni, et gaasi ei ole võimalik osta piisavalt palju, et seda kõigile tarbijatele kogu talveks jätkuks ning tuleb asuda tarbimist piirama. Seetõttu on nt Prantsusmaa valmis seda lahendust toetama vaid juhul, kui hinnalaest lubatakse erandeid varustuskindluse tagamiseks.

Täiendav energiaettevõtete maksustamine

Kuivõrd EL elektriturgudel dikteerivad eelnevalt kirjeldatud põhjustel hindu maagaasi kasutavad tootjad, on see toonud kaasa suured kasumid tuuma- ja taastuvenergia tootjatele, kelle puhul elektri tootmise omahind on turuhinnaga võrreldes madal. Üheks Komisjoni pakutud ideeks, mis Politico andmetel pälvis ka liikmesriikide toetuse, oleks vastavate tulude täiendav maksustamine. Sisuliselt seataks paika maksimaalne tulu, mida maagaasi ja naftat mitte kasutavad elektritootjad võiksid igalt toodetud ja müüdud energiaühikult teenida – seda summat ületav hind tuleks täiendava maksuna valitsustele loovutada. Saadud tulusid kasutataks kodutarbijate toetamiseks. Sarnase meetme on riiklikul tasemel juba välja käinud nt Saksamaa.

Paralleelselt madalate tootmiskuludega elektritootjate maksustamisega on Komisjon teinud ettepaneku täiendavalt maksustada ka nafta- ja gaasiettevõtteid, kes on viimasel ajal samuti teeninud rekordilisi kasumeid.

Turuosaliste likviidsuse tagamine

Eelkirjeldatud elektriettevõtete suurte kasumite taustal võib olla esmapilgul arusaamatu, miks on samad ettevõtted sattunud viimastel kuudel suurde likviidsuskriisi. See kriis on toonud kaasa vajaduse toetada mitut suurt elektriettevõtet avalike vahenditega (Austrias Wien Energie, Saksamaal Uniper, erinevad ettevõtted Soomes ja Rootsis).

Elektritootjate likviidsuskriisi põhjuseks on elektrituru vähetuntud mehhanism „minimaalne marginaal“ (ingl k minimum marginal). Elektriturul (hulgimüügis) müüvad elektritootjad suure osa oma elektrist teatud hinnataseme garanteerimiseks mitmeid aastaid ette. Selleks, et pakkuda elektrit ostvatele ettevõtetele garantiid juhuks, kui elektritootja peaks enne kokkulepitud tähtaega pankrotistuma või muul põhjusel jätma elektri kokkulepitud ajal tarnimata, peavad elektritootjad maksma teatud summa tagatisena ehk minimaalse marginaalina vastavale kontole. Tulevikus toota lubatud elektri eest tagatisena makstava summa suurus sõltub samas elektri turuhinnast. Kiirelt tõusnud turuhinnad on toonud seega kaasa vajaduse oluliselt suurendada summat, mida elektritootjad uute lepingute puhul peavad välja tagatisena käima või juba kord makstud tagatisele lisaks maksma. See summa makstakse tehingu realiseerimisel küll elektritootjatele tagasi, ent vahepealsel ajal ei ole seda võimalik kasutada, mistõttu on kõrged turuhinnad toonud kaasa olulise surve ettevõtete likviidsusele.

Likviidsuskriisi ületamiseks on Komisjonil plaanis välja töötada eraldi finantsinstrument, mida elektritootjad kasutada saaksid. Vastava mehhanismi detailid on hetkel veel ebaselged, ent tõenäoliselt saab see seisnema üle-euroopalise krediidimehhanismi loomises, mis võimaldaks likviidsushädas olevatel elektritootjatel tagatiseks vajaminevaid summasid soodustingimustel laenata.

Tipptundidel elektritarbimise piiramine

Elektrihindade kontrolli all hoidmiseks ning vältimaks süsteemi ülekoormust ja katkestusi, on Komisjon teinud ettepaneku ka koordineeritult, riiklikul tasemel piirata elektritarbimist tipptundidel. Kas süsteem saaks olema esialgu vabatahtlik ning hiljem vajadusel kohustuslik (nagu EL on juba kokku leppinud maagaasi osas) või algusest peale kohustuslik, on ebaselge. Parasjagu EL eesistujaks oleva Tšehhi tööstus- ja kaubandusminister ütles pärast kohtumist, et eelduslikult saab süsteem olema esialgu vabatahtlik. Energeetikavolinik Kadri Simson seevastu on välja öelnud, et Komisjon töötab välja eelnõud, mis näeks riikidele ette kohustuse elektritarbimist tipptundide ajal piirata.

Hinnang muudatustele ja edasised sammud

Eelkirjeldatud muudatused kujutaksid endast elluviimise korral enneolematult jõulist sekkumist EL energiaturgude toimimisse, eriti osas, mis puudutab teatud elektritootjate ning nafta- ja gaasiettevõtete täiendavat maksustamist. Samas võib olukorra erakordsust arvestades pidada positiivseks, et Komisjon ega liikmesriigid ei soovi asuda esimese asjana lammutama EL energiaturge ning nende põhialuseid, näiteks kehtestama püsivat hinnalage, millest kõrgema hinnaga elektrit või teisi energiakandjaid müüa ei tohi, piirama ettevõtete juurdepääsu turule või taaslooma riiklikke monopole vms. Vähemalt reedel ei andud EL liikmesriigid Euroopa Komisjonile ka ülesandeks CO2 kvoodikaubanduse süsteemi jõuliselt reformima asuda. Väljaspool Venemaa algatatud sõjast tingitud energiakriisi on turumehhanismid Euroopas tegelikult toiminud üldjoontes edukalt, andes turuosalistele õigeid signaale, suunates nii tarbimist kui tootmist kulutõhusal viisil soovitud suunas (säästvamaks ja keskkonnasõbralikumaks). Seega on õige, et erakorralises ja loodetavasti ajutises olukorras plaanitakse ennekõike ajutisi sekkumisi.

Komisjonilt on esimesi konkreetseid ettepanekuid eelnimetatud valdkondades oodata juba sel nädalal (13. septembril). Kirjutame neist avalikustamise järel juba täpsemalt!

, , , , , , ,