Category Archives: Uncategorized

Mida oodata uuelt valitsuselt? Rohereeglite ülevaade, 1. osa

Kevadiste valimiste järel moodustasid uue valitsuse Eesti poliitmaastikul keskkonnahoidu enam väärtustavad erakonnad – Reformierakond, Eesti 200 ning sotsiaaldemokraadid (SDE). Valitsusse ei kuulu enam viimasel aastal mitmel olulisel keskkonna- ja energiateemal varasematele koalitsioonikaaslastele vastandunud Isamaa erakond. Seetõttu ei saa üllatavaks pidada, et riigikaitse, hariduse ja riigirahanduse teemadekõrval on koalitsioonileppes esikohal Rohereeglite blogi vaatest olulised vihjed ja ideed, millises suunas riigi poliitikad ja reeglid lähiaastatel ettevõtete ja üksikisikute jaoks liiguvad. Kuivõrd keskkonna ja energeetika valdkonnad on leppes mahukad, anname ülevaate meie hinnangul olulisimatest teemadest kahes jaos. Esimeses osas tutvustame majanduse, rahanduse, looduskaitse, metsanduse ja ruumilise planeerimise alaseid algatusi; peatselt avaldatavas teises osas aga energeetika, taristu ja maaelu puudutavat.

Majandus – rohkelt uut sõnavara

Majanduskasvu ja innovatsiooni peatükist leiab koalitsioonilepingus uue mõiste – rohetrepp –  mille abil on võimalik ettevõtetel hinnata oma keskkonnajalajälge. Tegemist on varasemalt tutvustatud innovatsioonitrepi vanema vennaga – tööriistaga (vahest isegi maatriksiga), mis aitab ettevõtetel end paigutada teatud arengutasemele kestlike praktikate arendamisel ning annab vastavalt tasemele soovitusi, kuidas oma tegevusi kaasajastada, et jõuda nö järgmisele trepiastmele. Lootuses, et innovatsioonitrepile sarnaselt töötatakse välja süsteemne lahendus, mille abil ettevõtted saavad ennast kindlaksmääratud kriteeriumite põhjal positsioneerida kestlike tegevuste skaalal ning sellele vastavalt ka konkreetseid ja praktilisi soovitusi, on tegemist teretulnud lahendusega. Hetkel on see veel vaid üks mitmest raskesti mõistetavast terminist, mille väljatöötamise lubamine koalitsioonileppes ei anna palju informatsiooni.

Teine tähelepanuväärne lubadus on analüüsida Rohelise Koridor loomise võimalust eesmärgiga soodustada kõrge lisandväärtustega investeeringuid läbi bürokraatia vähendamise ning kooskõlastustega seotud menetlusaegade lühendamise. Sõnastus „analüüsida loomise võimalusi“ ei anna just liigset kindlust, aga hiljuti kehtestatud EL taastuvenergeetika hoogustamise määruse kontekstis võib suurte taastuvenergia projektide kiirem ja lihtsam menetlus saada reaalsuseks.

Keskkonnakasutus läheb kallimaks – kui palju, veel selgub

Äsja ametisse astunud valitsuse maksupoliitika üheks põhimõtteks on maksustada „pahesid“, mille hulka loetakse ka keskkonnakasutus. Üldsõnalist põhimõtet, et „senisest suurem fookus“ võetakse saastamise maksustamisele sisustavad konkreetsemad ettepanekud automaksu kehtestamiseks, pakendite ja plasti ning raadamise maksustamiseks, samuti keskkonna- ja ressursitasude ülevaatamine.

Automaksu on seni peetud sedavõrd tundlikuks teemaks, et sisuliselt ainsa EL riigina pole Eestis spetsiifilist automaksu, kuigi aeg-ajalt on seda ideed arutatud. Üldise maksutabude murdmise kontekstis pole imeks pandav, et nüüd on plaanis ka Eestis automaks kehtestada. Koalitsioonilepe jätab samas lahtiseks maksu üksikasjad. Küll on teada, et ootus on teenida sellest 120 miljonit eurot aastas ehk arvestades, et Eestis on liikluskindlustusega sõidukeid ca 850 000, siis keskeltläbi umbes 140 eurot auto kohta aastas. Rahandusminister Mart Võrklaev on vihjanud, et üheks kriteeriumiks saab sõiduki CO2 heide (keskkonnaaspekt), teiseks auto suurus ja hind (automaks kui luksusmaks).

Maksu üksikasjade väljatöötajad igal juhul tühjalt kohalt alustama ei pea, kuna aluseks saab võtta nii ekspertide soovitusi kui vaadata, kuidas on autosid maksustanud teised EL riigid. Riigikogu arenguseire keskus on märtsi lõpus avaldatud analüüsis pakkunud välja, et automaks võiks koosneda nii registreerimismaksust, iga-aastasest CO2 heite ja kütuseliigi järgi arvutatavast maksust kui läbisõidupõhisest maksust. Seejuures arvutuste kohaselt oleks 120 miljonit eurot võimalik koguda juba ainuüksi analüüsis välja pakutud iga-aastase (CO2 heite ja kütuseliigi põhjal arvutatava) maksu abil. Meie lähimatest naaberriikidest Lätis kehtib iga-aastane „liiklusmaks“, mis sõltub uuemate autode puhul CO2 heitest (enam kui 3,5 l kubatuuriga autode puhul lisandub täiendavad 300 eurot auto kohta), vanemate autode puhul aga massist, mootori kubatuurist ja võimsusest. Soomes on autodel CO2 heite põhine registreerimismaks, mida rakendatakse protsendina auto hinnast (mida suurem heide, seda suurem protsent ostuhinnast on maksumääraks), lisaks tuleb maksta CO2 heite põhist aastatasu. Vanemate autode puhul (mille CO2 heite osas puuduvad tänapäevased tehaseandmed) lähtutakse ka Soomes auto massist.

Pakendite ja plasti maksustamine ei ole iseenesest uus nähtus – täna juba tuleb maksta pakendiaktsiisi pakendi koguste eest, mis turule lastakse, ent mida ei suudeta ettenähtud määras taaskasutada. Tõenäoliselt on koalitsioonileppe koostamisel silmas peetud täiendavat maksu, mis tuleks maksta ka (plast-)pakendite turule laskmise eest, sõltumata nende edasisest saatusest, täpsemaid plaane tuleb aga veel oodata.

Raadamine tähendab maakeeli metsa maha raiumist eesmärgiga kasutada maad muul otstarbel kui uue metsa kasvatamiseks (nt elamuehituseks, elektrituulikute rajamiseks vms). Selle tegevuse maksustamise eesmärgiks on ilmselt parandada süsiniku sidumist metsandussektoris. Viimane on hädavajalik, kuivõrd eelmisel aastal avalikustatud analüüs jõudis ebameeldivale järeldusele, et Eesti metsad on viimastel aastatel muutunud süsiniku sidujast süsiniku heite allikaks. Arvestades üha suuremaid kliima-ambitsioone, seda ka maakasutuse (nn LULUCF) valdkonnas, on tegemist olulise murekohaga, mille lahendamine saab olema uue kliimaministri jaoks üheks prioriteetseks teemaks.

Keskkonna- ja ressursitasude ülevaatamine on rahanduse vallas tegelikult kõige vähem uuenduslik samm. Täna kehtiva regulatsiooniga on maavarade (v.a põlevkivi ja turba) kaevandamise ja vee erikasutusõiguse tasumäärad pandud paika aastani 2025, ehk ükskõik milline valitsus oleks pidanud need niikuinii üle vaatama. Keskkonnatasude seadusega sätestatud saastetasude määrad vette ja välisõhku saasteainete paiskamise eest kehtivad meil juba 2015. aastast, mistõttu võib arvata, et valitsuse sooviks on ka need üldise hinnatõusu valguses üheskoos ressursitasudega üle vaadata.

Rohereform ja ringmajandus

Rohereformi kui leppe katusteema üheks osaks on lubadus, et edaspidi peab iga eelarveinvesteering viima kestlikuma keskkonnakasutuse ja majandusmudelini. Selleks, et tegu poleks pelgalt loosungiga, peaks uus valitsus panema paika ka ühtse metoodika riigi kulude ja investeeringute keskkonnamõju hindamiseks ja arvestamiseks. Sarnaselt automaksuga ei pea seejuures midagi uut ja maailmas ennekuulmatut leiutama. Arenenud majandusega riikide ühendus OECD egiidi all tegutseb juba 2017. a nn rohelise eelarve Pariisi koostöögrupp, kes on sel teemal töötanud välja juhiseid,  samuti on Euroopa Liit välja töötanud rohelise eelarve referents-raamistiku ning sellele tuginevad juhised.

Ringmajanduse alal lubatakse leppes „teekaarti“, mis pannakse kokku koostöös eri osapooltega ja mis seaks suunad ringmajanduse arenguks. Selliseid dokumente on meil senini koostatud omavalitsuste tasemel, teiste seas on ringmajanduse teekaarti kohalikul tasandil koostanud või koostamas Tallinn (koostöös OECD-ga) ja Tartumaa omavalitsused. Soomes on riigi tasandil ringmajanduse teekaart olemas juba 2016. aastast (tegu oli väidetavalt maailma esimese sellise dokumendiga),  seda uuendati 2019. Sisuliselt on Soome puhul tegemist kõrge tasandi strateegiaga, mis kirjeldab nii üleriigilist visiooni, strateegilisi eesmärke, eri osapoolte rolli ja visiooni kirjeldusi ning näiteid vajalikest tegevustest.

Metsanduse vallas on luubi all strateegiad, kliima ja kohalike jaoks olulised metsad

Lisaks juba eelmainitud raadamise maksustamisele on metsanduse peatükis esile tõstetud kahe strateegiadokumendi vastuvõtmine. Esimene neist – metsanduse arengukava – sai juba tegelikult eelmise valitsuse ajal valmis ning jõudis Riigikogussegi. Samas jäi see vastu võtmata valitsusse kuulunud Isamaa vastuseisu tõttu, kes tõi põhjenduseks jätkuva üksmeele puudumise arengukava sisu osas. Nüüd, kus Isamaa asemel kuulub valitsusse Eesti 200, lubavad valitsuserakonnad koostatud arengukava vastu võtta ning juba 2023. a viia Riigikogusse metsaseaduse muudatused, mis peaksid tagama selle, et majandusmetsade tagavara ei väheneks.

Lisaks lühema-ajalisele arengukavale, mis kestab vaid 2030. aastani, lubab valitsus vastu võtta ka pikaajalise arengudokumendi (metsanduspoliitika põhialused), mis seaks aastani 2050 suunised, mis võimaldaks mh omavahel kooskõlla viia metsanduse ja kliima alased eesmärgid.

Üleriigiliste teemade kõrval lubab koalitsioonilepe seaduse tasandil täpsustada asulate ümber asuvate ja puhkemetsadena kasutatavate nn kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alade regulatsiooni. Seejuures riigimetsa puhul oleks ette nähtud selle hoidmine ja majandamine kogukonnametsa ja püsimetsana (viimast edendas enne valimisi Eestimaa Looduse Fond). Täna näeb metsaseadus küll ette, et RMK peab riigimetsa majandama tuvastama KAH alad ning nendel raieid planeerides oma kavatsusi kohalikele tutvustama. Samas pole KAH-aladel ükski raieviis otse keelatud või piiratud, st ka neil aladel võib metsa majandada lage- ja turberaietega, mis on mitmel pool tekitanud kohalikes elanikes pahameelt.

Rohevõrgustik, elupaikade taastamine ja turbapoliitika

Koalitsioonileppe looduskaitse peatüki alguses lubatakse kaardistada terviklik rohevõrgustik üle Eesti. Senini on rohevõrgustikku kaardistatud ja planeeritud maakondade ja omavalitsuste tasandil, kus nii maakonna- kui üldplaneeringutes tuleb rohevõrgustiku asukoht ja sellega seonduvad piirangud paika panna. Samal ajal on riiklik Keskkonnaagentuur juba paar aastat tagasi töötanud välja ökosüsteemide kaardistamise ja hindamise metoodika ning koostanud üleriigilise looduslike ökosüsteemide (niidud, põllumajandusmaad, metsad ja sood) ning nende pakutavate ökosüsteemiteenust kaardi. Loota ja eeldada võib, et plaan riikliku rohevõrgustiku kaardistamiseks-loomiseks saab tuginema sellele aukartustäratavalt suuremahukale tööle. Omaette (vastuseta) küsimuseks on, mis saab olukordades, kus riigi tasandil tehtud kaardistus ja sellel tuginev arusaam vajadustest erineb oluliselt omavalitsuste poolt tehtust.

Huvitaval kombel (tõenäoliselt EL-is valitsevate trendide toel) on koalitsioonileppes eraldi esile toodud elupaikade taastamise vajadus. Erinevalt suure inimmõjuga Lääne-Euroopa riikidest on Eestis seni keskendutud enam elupaikade säilitamisele, mis on kahtlemata kulutõhusam juba rikutud elupaiga taastamisest. Selles võtmes on märgiline lubatus koostada Eesti turbapoliitika, mille osas viidatakse, et turvast ei tohiks kaevandada looduslikes soodes. Viimast mõtet ei saa pidada uuenduslikuks, kuivõrd kehtivas Kliimapoliitika põhialustes aastani 2050 on juba sätestatud põhimõte, et soode edasist kuivendamist tuleb vältida, sama on kirjas kas seni viimases looduskaitse arengukavas (aastani 2020, seni uuendamata). Arvestades, kuivõrd vaevaline ja kulukas on sooelupaikade taastamine ning kui ulatuslik kasvuhoonegaaside heide kaasneb turba kaevandamisega, pole põhjust arvata, et koostatav turbapoliitika saaks jõuda varasematest dokumentidest erinevale tulemusele.

 Ruumiline planeerimine

07.04.2022 valminud rohepoliitika eksperdirühma raport juhtis tähelepanu mitmetele olulistele probleemkohtadele ruumilises planeerimises, mis omavad negatiivset mõju nii keskkonnale, rohepoliitika eesmärkide järgmisele kui üldisele kvaliteetse avaliku ruumi loomisele. Raportis toodi välja, et ruumilises planeerimises ei ole fookuses kestliku arengu printsiibid ning omavalitsustel puuduvad hoovad et suunata kestlikumat ruumilist arengut ning ühine planeerimine on nimetatud aspektides puudulik nii riiklikul, regionaalsel kui omavalitsusüksuste tasandil.

Koalitsioonileppesse ongi lisatud varasemalt juba ettevalmistatud põhimõte koondada ja tugevdada ruumilise ja regionaalse planeerimise ressurssi läbi Maa- ja Ruumiameti (MaRu) loomise, mis peaks koondama ruumilise planeerimisega tegelevate ametkondade struktuurüksused kokku. MaRu ülesandeks saab lisaks muudele teemadele ka kohalike kliimakavade koostamise nõustamine.

Struktuurüksuste (ning teadmiste) koondamine on igati tervitatav muudatus ning loodetavasti võimaldab vähemalt riiklikul tasandil parandada järjepidevust ning tuua kestlikkuse teemad rohkem fookusesse. Samas jääb praegu veel selgusetuks, kas ja kuidas aitab MaRu loomine kaasa ka raportis toodud probleemidele omavalitsuste tasandil. Kohaliku elanikkonna jaoks väljendub kvaliteetne avalik ruum eelkõige kohalike omavalitsuste pädevusvaldkonda kuuluvates üldplaneeringutes ning nende alusel koostatavates detailplaneeringutes, kus MaRu roll võib jääda tagasihoidlikuks. Tegelikku mõju ruumilisele planeerimisele saab siiski hinnata alles siis, kui selguvad täpsemalt MaRu ülesanded ja pädevus.

Nii ehitusseadustiku kui planeerimisseadusesse on kavas lisada kvaliteetse ruumi põhimõtete järgimise kohustus. Selliste põhimõtete roll praktikas ei pruugi olla kuigi suur – näiteks on praegu kehtivas ehitusseadustikus on muuhulgas ette nähtud keskkonnasäästlikkuse põhimõte, millele praktikas erilist rakendust ei leia. Asjakohane on ka kriitika, et vaatamata soovile ühtlustada kvaliteetse ruumi arengu põhimõtteid nii planeerimisel kui ka ehitamisel, on kavas ehitusega seonduvad teemad viia Kliima- ja elukeskkonnaministeeriumi valitsemisalasse ning planeerimisega seonduvad teemad regionaalarenguministeeriumisse. Loodetavasti leiab see küsimus ministeeriumite vahel ülesannete ümberjagamisel lahenduse, mis oleks kooskõlas põhimõttega, et ehitus ja planeerimine peaksid käima ühte jalga.

Hoonete energiatõhususe osas on koalitsioonilepingus mõnevõrra üldsõnaline lubadus renoveerida energiatõhusalt „võimalikult suur osa meie hoonetest“. Arvestades, milline on Eesti tänase, mitte ülemäära energiatõhusa hoonefondi renoveerimise kulu (MKM esialgsel hinnangul järgmise kümnendi jooksul ligikaudu 2 miljardit eurot) ja teiselt poolt riigi eelarvepositsioon, on tõenäoliselt tegemist teadlikult ettevaatliku sõnastusega. Tõenäoliselt saame uue valitsuse sisulisest positsioonist hoonete renoveerimise teemal teada pigem EL tasandil, kus liikmesriigid peavad parasjagu läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga üleliiduliste hoonete energiatõhususe nõuete muutmise üle. Eelmise valitsuse lõpusirgel avalikuks tulnud erimeelsused toonases koalitsioonis viitavad, et sotsiaaldemokraadid ning Reformierakond võiksid olla hoogsat renoveerimist toetavad.  

, , , , , , , ,

Newsflash: Estonian Parliament adopts an omnibus bill on (renewable) energy

Yesterday, on 15 February 2023 the Estonian Parliament adopted an omnibus bill (SE 696) which regulates amongst many other topics matters such as energy, construction and planning.

Amendments regarding Electricity Market Act

In addition to modifications regarding financial reporting and audit obligations it is important to point out the following amendments:

  • The regulation regarding reverse auctions held for energy generation from renewable sources will stipulate that a proposal shall be made to the Government no later than 1 October 2023 to hold a reverse auction to enable power capacity of offshore wind power generation in the market.
  • In reverse auctions held for energy generation from renewable sources, participants whose generating installation has an electrical capacity of under 1 MW are no longer exempt from the obligation to provide a deposit and henceforward every participant in reverse auctions shall provide a deposit.
  • Section 65 of Electricity Market Act provides a new subsection, which obligates the network operator to disclose regarding electricity producers in the application for grid connection, in the valid connection agreement offer and in the connection agreement the market participant’s business name; the date of the issuance and period of the validity of the offer; the date of the conclusion and the deadline for performance of the connection agreement; the location and the voltage of the connection point; the type and the name of the power station; the connection capacity; when the power generator or storage installation was connected to the grid. The network operator has the obligation to disclose the aforementioned information on their website.   
  • Section 871 shall be added to Electricity Market Act, which provides contractual conditions for production-oriented connection agreements. Except in cases where over 70% of the connection charge has been paid for or the power generating installation is constructed on an apartment building, in order to gain access to the grid with a power installation with a capacity that exceeds 15 kW, the producer must provide the network operator with a deposit of EUR 38 000 per megavolt-ampers. The deposit shall be returned or accounted for the connection charge in case the application for grid connection is not taken into proceedings or in case power generation has commenced within 1 year for solar parks, 3 years for off-shore wind farms and 2 years for other type of installations (including mainland wind farms) starting from the due performance of the connection agreement. The deposit shall not be returned in case power generation has not started within the aforementioned time periods. Additionally, in case the producer has failed to commence power generation within the stipulated period, it is obliged to pay a fee of EUR 38 000 per megavolt-ampers each year for the unused power capacity, except when such failure has resulted from actions irrespective from the producer. An exception is set for power installations with a net capacity that exceeds 100 MW, by which the producer is obligated to pay 30% of the unused power fee for the first year and 60% of the unused power fee for the second year on the condition that at least 50% of the applied for capacity has been taken into use within the first year. By failing to pay the aforementioned fees the network operator shall not provide the production-oriented capacity and the producer is required to apply for a separate application for grid connection. The regulation shall be applied to previously concluded connection agreements after 2 years of the implementing provisions coming into force. The regulation shall not be applied sooner than 1 January 2025 for grid and connection agreements for the generation of power by wind farms in areas subject to restrictions regarding national security on the condition that such restrictions have been eliminated.
  • In addition, according to forthcoming section § 871 of the Electricity Market Act, it is prohibited to change the technology used for power generation after providing the chosen technology in the application for grid connection. In case the producing installation subject to grid connection is changed from a construction work with insignificant spatial impact to a construction work with significant impact, such case is considered as a change of technology in the meaning of the forthcoming section § 871 of the Electricity Market Act. The draft act does not provide consequences to previously mentioned conduct.

Changes to rules on spatial planning and building

  • Proceedings for national designated plans as well as local government designated plans of on-shore wind parks may be completed already after the first stage (where the location of the park is chosen), if there are no factors that would preclude the further development of the park. In such instances, building design specifications (onshore) or superficies licence (offshore) would be required for drafting the building design documentation. Framework conditions for these later decisions should be determined when adopting the designated plans. NB! These rules may also be applied to ongoing planning procedures, if the first stage (choice of location) has not been completed yet.
  • Minimum surface area that an application for superficies license for an offshore wind park must cover is set at 75 sq. km.
  • In case there are competing applications for initiating a national designated plan for an offshore wind park, a competitive bidding procedure (auction) will be organised by the Consumer Protection and Technical Regulatory Authority (CPTRA). The winner of the auction shall have the exclusive right to finance the spatial planning procedures and if the national designated plan is adopted, would also have the exclusive right to apply for a corresponding superficies license within 5 years. In other words: in such a case, the auctioning as to which developer gets exclusivity regarding a certain marine area would take place earlier, before the spatial planning, not at the stage of initiating superficies license (which would be the case where the national designated plan is not needed). These rules would mostly apply around the Hiiumaa island, as for the rest of marine area, areas for wind energy development are determined by earlier spatial plans.
  • The law would provide the starting price for competitive bidding for the right to apply for superficies license (providing exclusivity), which is set at EUR 15,000.00 per sq. km.
  • Local government designated plan for an onshore wind park may alter a previously adopted comprehensive plan for the same municipality (provided that the circumstances have changed to warrant such a change).
  • Renewable energy installations are now clearly allowed to be built on mineral deposits; this would however still be subject to the approval by the Ministry of Environment or the authority delegated by it (in practice, such approvals are issued or refused by the Land Board) and additional conditions may be set (most importantly, the date by which the installations must be removed). Related to this, clearer regulation on requiring demolishing/removal of buildings and technical installations and the enforcement of such requirements is provided.

Changes to environmental impact assessment (EIA) rules

  • Requirements for applying for EIA lead expert’s license were eased somewhat; the duration of the license was extended from 5 years to 7 years.
  • To speed up the EIA of onshore wind parks, the EIA programme which will set the framework for the EIA will be drafted not by the developer, but the decision-maker (in most cases this will be the local government) and the programme will already be adopted as part of the decision to initiate the EIA.
, , , , , ,

Riigikogu võttis vastu taastuvenergia tootmist mõjutava kobareelnõu

Eile, 15. veebruaril 2023, võttis ametist lahkuv Riigikogu vastu kobareelnõu SE 696, mis toob olulisi muudatusi nii energia, ehituse kui ka ruumilise planeerimise valdkonnas. All oleme toonud valiku (meie hinnangul) olulisematest muudatustest.

Elektrituruseaduse muudatused

Lisaks mitmetele muudatustele aruandlus- ja auditeerimiskohustustes, on väärt välja toomist järgmised muudatused:

  • Taastuvast energiaallikast elektrienergia tootmiseks korraldatavate vähempakkumiste regulatsiooni juures nähti ette, et hiljemalt 2023 aasta 1. oktoobriks tuleb teha ettepanek Vabariigi Valitsusele korraldada vähempakkumine meretuuleenergia tootmisvõimsuse turule toomiseks.
  • Taastuvenergia vähemapakkumiste puhul ei ole enam alla 1 MW elektrilise võimsusega tootmisseadmega osaleja vabastatud vähempakkumise tagatise esitamisest ning edaspidi tuleb tagatis esitada kõikidel vähempakkumisel osalejatel. 
  • ELTS § 65 on lisatud uus lõik, mis näeb ette kohustuse avaldada tootja liitumistaotluses, kehtivas liitumislepingu pakkumises ja liitumislepingus toodud turuosalise ärinimi, pakkumise väljastamise ja kehtivuse aeg, liitumislepingu sõlmimise kuupäev ja täitmise tähtaeg, liitumispunkti asukoht ja liitumispinge, elektrijaama nimi ja tüüp, liitumisvõimsus ning aeg, millal tootmis- ja salvestusseade võrku lülitati. Sealjuures on võrguettevõtjal kohustus kõik need andmed avaldada enda veebilehel.
  • Elektrituruseadusesse lisatakse § 871, millega nähakse ette tootmissuunalise liitumise lepingutingimused. Üle 15 kW seadme liitumiseks tuleb liitumistaotluse esitamise ajaks tasuda võrguettevõtjale tagatist 38 000 eurot megavoltampri kohta, välja arvatud kui selleks hetkeks on tasutud vähemalt 70 % liitumistasust või tegemist on korterelamule rajatava tootmisseadega. Juhul, kui liitumistaotlust ei võeta menetlusse või kui tootmist alustatakse päikesepaneelide puhul ühe aasta jooksul, avameretuuleparkide puhul kolme aasta ning tuuleparkide puhul kahe aasta jooksul alates liitumislepingu täitmise lõpptähtajast, makstud tagatis tagastatakse või arvestatakse liitumistasu katteks. Kui tootmist nimetatud ajaperioodi jooksul ei alustata, tagatis tagastamisele ei kuulu. Täiendavalt kohustub tootja tootmise mittealustamisel tasuma mittekasutatava võrguühenduse võimsuse eest tasu 38 000 eurot megavoltampri kohta aastas, välja arvatud kui tootmist ei alustatud tootjast mittesõltuvatel põhjustel. Erand on ette nähtud üle 100 MW netovõimsusega tootmisseadme puhul, misjuhul peab maksma võrguühenduse kasutamata jätmise tasu esimesel aastal 30% ning teisel aastal 60% ulatuses tingimusel, et esimesel aastal on kasutusse võetud vähemalt 50% taotletud liitumisvõimsusest. Nimetatud tasude maksmata jätmisel ei taga võrguettevõtja tootjale enam tootmissuunalist võimsust ning tootja peab esitama eraldi liitumistaotluse. Regulatsiooni rakendatakse ka juba sõlmitud liitumislepingutele kahe aasta möödumisel rakendussätte jõustumisest arvates. Riikliku julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud piirangute piirkonnas tuulest elektrienergia tootmiseks sõlmitud võrgu- või liitumislepingu suhtes kohaldatakse regulatsiooni mitte varem kui alates 2025. a 1. jaanuarist tingimusel, et piirangud on kõrvaldatud.
  • ELTS § 871 kohaselt on lisaks keelatud liitumistaotluses toodud elektrienergia tootmise tehnoloogiat muuta, sealjuures loetakse muutuseks ka olukorda, kus liitumislepingus toodud võrguga ühendatav tootmisseade muudetakse ebaolulise ruumilise mõjuga ehitisest olulise ruumilise mõjuga ehitiseks. Tagajärge nimetatud kohustuse rikkumise puhuks seadus otsesõnu ei sätesta.

Ehitus- ja planeerimisõigust puudutavad muudatused

  • Riigi eriplaneeringu ja maismaa tuuleparki kavandava KOV eriplaneeringu menetlus võidakse edaspidi lõpetada planeeringu kehtestamisega ka asukoha eelvaliku etapi järel, kui puuduvad ehitise edasist kavandamist välistavad tegurid. Sellisel juhul on ehitusprojekti koostamiseks ja ehitusloa andmiseks vaja projekteerimistingimusi, merealal hoonestusluba, mille raamistik tuleks panna paika eriplaneeringu kehtestamisel. NB! Neid reegleid võib kohaldada ka pooleliolevatele eriplaneeringu menetlustele, kus pole veel tehtud asukoha eelvaliku otsust.
  • Hoonestuslubade taotluse meretuulepargi jaoks võib edaspidi esitada mitte vähem kui 75 km2 suurusele alale.
  • Meretuulepargi rajamiseks mõeldud riigi eriplaneeringu algatamisel korraldatakse konkureerivate taotluste esitamisel TTJA poolt enampakkumine. Enampakkumise võitja saab riigi eriplaneeringu koostamise õiguse ning planeeringu kehtestamisel eksklusiivse õiguse hoonestusloa taotlemiseks planeeringus ettenähtud piirides ning 5 aasta jooksul arvates planeeringu kehtestamisest. Teisisõnu: sellisel juhul otsustatakse teatud mereala kasutamisõigus mitte hoonestusloa, vaid riigi eriplaneeringu menetluse algatamisel. Erandiks on riigi enda esitatud eriplaneeringu taotlused, mille puhul konkurssi ei korraldata.
  • Seaduse tasandil määrati kindlaks hoonestusloa enampakkumise alghind, milleks meretuulepargi puhul on 15 000 eurot km2 kohta.
  • Maismaa tuulepargi jaoks koostatava KOV eriplaneeringuga võib muuta ka varem kehtestatud üldplaneeringu põhilahendust.
  • Taastuvenergia ehitisi on selgesõnaliselt lubatud rajada ka maardlatele, seades selle samas siiski sõltuvusse KeM või selle volitatud asutuse (praktikas Maa-ameti) loast ja selles toodud tingimustest (milleks võib mh olla ehitiste lammutamise tähtaeg). Muudatusega seoses sätestatakse ka selgemad reeglid ehitiste lammutamise tähtaegade seadmiseks projekteerimistingimustes, ehituslubades ja kasutuslubades ning lammutamise tähtaja jõustamise reeglites.

Keskkonnamõju hindamist puudutavad muudatused

  • Mõnevõrra lihtsustati KMH juhteksperdi litsentsi saamise tingimusi ning pikendati selle kehtivust viielt aastalt seitsmele.
  • Maismaa tuuleparkide keskkonnamõju hindamise kiirendamiseks koostab KMH koostamise aluseks oleva programmi edaspidi otsustaja (üldjuhul kohalik omavalitsus) ning programm on juba osaks mõju hindamise algatamise otsusest.
, , , , , ,

EL uue määrusega loodetakse anda hoogu taastuvenergia tootmisele

Vahetult enne jõule (22.12.2022) võtsid EL riikide energeetika-ministrid ametlikult vastu uue EL määruse, millega kehtestatakse ajutised meetmed, mis peaksid hoogustama taastuvenergia tootmist juba lähiaastatel. Määrus avalikustati EL Teatajas 29.12.2022 ning jõustus järgmisel päeval. Järgnevalt kirjeldatud otsekohalduvad nõuded kehtivad esialgu poolteist aastat (ehk 2024. a keskpaigani), ent Euroopa Komisjon hindab selle rakendamise käiku alanud aasta lõpus ning võib seejärel teha ettepaneku regulatsiooni kehtivuse pikendamiseks.

Uus määrus kujutab endast mitmeski küsimuses harjumatult jõulist sekkumist liikmesriikide ametiasutuste otsustuspädevusse. Omapäraseks muudab määruse ka asjaolu, et selle näol on tegemist ajutise meetmega, mille sisuliseks põhjenduseks ei ole soov ja vajadus tegeleda kasvuhoonegaaside vähendamisega, vaid vähendada Venemaa poolt vallandatud sõjaga kaasnenud energiakriisi mõjusid. Selliste kriisimeetmete võtmiseks annab aluse EL toimimise lepingu säte, mis võimaldab EL nõukogul (liikmesriikidel) võtta meetmeid teatud toodete ja teenuste (eriti energia) varustuskindluse tagamiseks. Tulenevalt kriisi iseloomust ja sellele kiirelt reageerimise vajadusest, ei käsitle määrus kõikvõimalikke taastuvenergia tootmise võimalusi, vaid valitud on tehnoloogiad ja meetmed, mis võiksid kõige kiiremini tuua kaasa täiendavaid tootmisvõimsusi ja vähendada sõltuvust (seni mh Venemaalt imporditud) gaasist, naftast ja kivisöest.

Sissejuhatavalt on veel oluline mainida, et määrus kohaldub vaid neile projektidele, mille lubade menetlemine algab määruse kehtivuse ajal. Liikmesriigid võivad siiski kohaldada määruse reegleid ka neile menetlustele, mis on juba käimas, kui see kiirendab otsusetegemist ja ei kahjusta samas kolmandate osapoolte juba tekkinud õiguseid.

Taastuvenergiaprojektidele prioriteedi andmine

Uue määruse kohaselt eeldatakse, et taastuvenergia tootmisseadmed, nende ühendused võrguga, vastav elektrivõrgu osa ning salvestusseadmed on projektideks, mille osas esineb „ülekaalukas avalik huvi“. Nimetatud mõistet on kasutatud mitmes EL keskkonna-alases õigusaktis (sh EL loodusdirektiivis, vee raamdirektiivis ja EL linnudirektiivis) rangetest keskkonnakaitsenõuetest erandi tegemise alusena. Muuhulgas võimaldab projekti liigitamine avalikes huvides olevana:

  • lubada selle elluviimist hoolimata Natura 2000 alade terviklikkuse kahjustamisest;
  • häirida linde pesitsusperioodil või kahjustada/eemaldada nende pesasid;
  • erandkorras jätta saavutamata veekogude hea seisundi.

Samas ei tähenda eeltoodu absoluutse prioriteedi andmist ükskõik millistele taastuvenergia tootmise või ülekandega seotud arendustele. Esiteks on projekti liigitamine avalikus huvides olevaks projektiks vaid eeldus, mis ei pruugi igal juhul tõele vastata. Liikmesriigid võivad piirata erandite tegemist konkreetsete projektitüüpidega või aladega. Lisaks eeltoodule tuleb erandite tegemisel (sh liigikaitsenõuete osas) võtta asjakohaseid leevendusmeetmeid, mis võimaldaks hoolimata erandite tegemisest saavutada liikide soodsa kaitsestaatuse.

Keskkonnamõjude hindamisest loobumine eelisarendusaladel

Teise tehnoloogianeutraalse meetmena näeb määrus erisused taastuvenergia tootmisele ja sellega seotud elektrivõrgu rajamisele eelisarendusaladel, ehk aladel, mis on liikmesriikides selleks otstarbeks ette nähtud. Projektid (sh salvestusseadmetega seotud), mis asuvad sellistel aladel, on vabastatud keskkonnamõjude hindamisest (KMH-st) ning liigikaitsega seotud mõju hindamistest eeldusel, et vastavaid mõjusid on juba eelisarendusalade valimisel (nt vastavas planeeringus) keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) raames käsitletud. Lisaks tuleb kohaldada kas kohapõhiseid meetmeid mõjude leevendamiseks või kui neid ei ole olemasoleva teabe põhjal võimalik kindlaks määrata, peavad arendajad maksma rahalist hüvitist liigikaitsekavade rakendamiseks, et tagada mõjutatud liikide seisundi säilimine vähemalt senisel tasandil.

Foto autor: Dennis Schroeder. Autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons litsentsile.

Päikeseenergiale kiiremad loamenetlused ja vabastus mõjude hindamisest

Päikeseenergiat nähakse määruse kohaselt ühe kiireima võimalusena energiakriisi lahendamiseks, mistõttu selle osas on ette nähtud rida meetmeid:

  • ehitistele rajatavate päikeseenergia seadmete ning samas asukohas paiknevate salvestusseadmete ehitamiseks ning võrku ühendamiseks vajalikud load ja nõusolekud tuleb anda kolme kuu jooksul, samuti on sellised seadmed vabastatud keskkonnamõju hindamise kohustusest (andma ei pea isegi keskkonnamõju eelhinnangut). Sellest nõudest võivad liikmesriigid siiski teha erandeid muinsuskaitse, ohutuse ja riigikaitse huvides;
  • lisaks eeltoodule loetakse kuni 50 kW võimsusega tootmisseadmete puhul vastavad load „vaikimisi“ antuks, kui taotlusele ei vastata kuu jooksul selle esitamisest. Luba ei loeta vaikimisi antuks juhul, kui tootmisseadmete võimsus ületab võrguühenduse võimsust. Liikmesriikidel on suure halduskoormuse või võrgu tegevuse tagamise huvides õigus piirata eeltoodud nõuete kohaldamist selliselt, et need kohalduvad vaid kuni 10,8 kW võimsusega tootmisseadmetele.

Leevendused olemasolevate taastuvelektrijaamade uuendamisele

Määrus seab menetlustähtajad ka olemasolevate taastuvelektrijaamade uuendamisele:

  • olukorras, kus uuendamine toob kaasa elektrijaama võimsuse kasvu, tuleb kõik vajalikud load ja nõusolekud (sh seoses võrguühendusega) anda kuue kuu jooksul. Sellesse perioodi peab vajadusel mahtuma ka keskkonnamõjude hindamine;
  • kui võimsuse kasv jääb alla 15%, tuleks load ja nõusolekud anda veelgi kiiremini – kolme kuu jooksul. Erandiks on juhud, mil tegevusega kaasnevad ohutus-alased riskid või tehnilised ühilduvusprobleemid;
  • päikeseelektrijaamade uuendamisel, kui sellega ei kaasne täiendava ala hõivamist ning rakendatakse varasemalt kehtestatud leevendusmeetmeid, on tegevus vabastatud keskkonnamõju eelhindamisest (ja seeläbi ka KMH kohustusest).

Soojuspumpade kasutuselevõtu kiirendamine

Soojuspumpasid nähakse määruse kohaselt hea lahendusena just gaasi ja kütteõli kasutavate kütteseadmete (nii väikeste katelde kui ka keskkütte-katlamajade) asendamiseks. Seetõttu on ka soojuspumpade lubade ja nõusolekute andmisele ette nähtud lühikesed tähtajad:

  • Soojuspumpadele võimsusega kuni 50 MW tuleb vajalikud load ja nõusolekud anda 1 kuu jooksul, maasoojust kasutavatele seadmetele hiljemalt 3 kuu jooksul;
  • Seejuures väikseima võimsusega soojuspumpade (kuni 12 kW) ühendamine võrku on lubatud soojuspumba omaniku teavituse põhjal (eraldi nõusolekut vaja ei ole), välja arvatud juhul, kui esinevad põhjendatud kahtlused seadmete ohutuse suhtes, võrguühenduse suhtes on vaja teha täiendavaid töid või esineb tehnilisi ühilduvusprobleeme. Sama kehtib kuni 50 kW võimsusega soojuspumpade suhtes, kui neid toidetakse mh koha peal toodetava taastuvenergiaga ning taastuvenergia tootmisseade katab vähemalt 60% soojuspumba võimsusest.

Kokkuvõtteks

Eelkirjeldatud nõuded on küll otsekohalduvad, kuna tegemist on EL määrusega. Samas on mitmes küsimuses jäetud liikmesriikidele otsustusruumi ning regulatsiooni praktilisel rakendamisel on oodata küsimusi, millele määrus vastust ei anna. Näiteks on küsitav uute tootmisseadmete võrguga ühendamise võimalused olukorras, kus vabu ühendusvõimsusi ei ole saada, samuti see, milliseid alasid peetakse Eestis taastuvenergeetika eelisarendusaladeks. Neile küsimustele loodame anda juba varsti vastuse siinsamas blogis.

, , , , ,

Meretuuleparkide suuremad väljakutsed

Jätkuna eelmisele blogipostitusele teen ka mina (Sandra) väikese ülevaate novembri lõpus Äripäeva ja COBALTi poolt korraldatud Energia aastakonverentsist.

Minul oli suur rõõm rääkida ühest südamelähedasest teemast – meretuuleparkide arendusest ja sellest, kuidas nende arendamise protsessi võiks kiirendada. Päeva jooksul tehtud ettekannetest jäi kõlama, et mitmed minu välja toodud mured on hingel ka teistel asjaosalistel.

Meretuuleparkide rajamine – planeeringust liitumispunktini

Meretuuleparkide rajamise saab tingimuslikult jagada neljaks – mereala planeerimisega seonduvad tegevused, lubadega (hoonestusloa, ehitus- ja kasutusloaga) seonduvad tegevused, tegevused maismaal ning võrguga liitumine.

Pärnu maakonnaga piirneva merealade planeeringu kehtestamisega 2017 ning Eesti merealade planeeringu kehtestamisega aastal 2022 jääb veel üksnes lahtiseks Hiiu merealade planeerimise küsimus – kuna Riigikohus tühistas Hiiu maakonnaplaneeringu tuuleenergeetika osas, pole tänaseni selgust kas ja kuidas Hiiumaad ümbritsevatel merealadel tuuleenergiat arendada. See küsimus saab peagi siiski lahenduse, kuna Rahandusministeeriumi tellimusel on valmimas analüüs, mis teeb ettepanekud edasiste tegutsemisvõimaluste osas ning selgitab olemasoleva teadmise põhjal välja soodsaimad alad tuuleenergeetika arendamiseks.

Teine suur valdkond on hoonestuslubade menetlusega seonduv. Kehtiva regulatsiooni alusel peab riik konkureerivaid hoonestusloa taotlusi hindama ning samaväärsete (sh täpselt sama ala hõlmavate) taotluste korral korraldama enampakkumise. Probleem on aga selles, et mitme hoonestusloa taotluse puhul nende alad kattuvad vaid osaliselt ning tänaseni pole päris selge, kuidas toimub enampakkumine selliste alade osas. Siiani pole ka kehtestatud määrust, mis sätestaks enampakkumise korra täpsemad tingimused. Omajagu küsimusi tekitab ka regulatsioon, mis võimaldab riigil teatud tingimustel enda jaoks eelisjärjekorras hoonestusloa menetluse algatada – nimelt on Elwindi projekti raames tänaseks esitatud riigi poolt hoonestusloa taotlus, seda aga alale, mis kattub juba varasemalt esitatud hoonestusloa taotluse aladega.

Meretuuleparkide rajamine eeldab tegevusi ka maismaal – tuulepargid on vaja ühendada põhivõrku ning selleks tuleb leida sobiv liitumispunkt. Seejärel tuleb lahendada küsimus tuuleparki liitumispunktiga ühendavate kaablite paiknemisest ning kaablite aluse maa kasutusõigustest. Just selles küsimuses on tänaseni ehk kõige enam määramatust. Arvestades meretuuleparkide arendamisele kuluvat aega, ei ole tegelikkuses praegu põhivõrguettevõtjal (Eleringil) võimalik öelda, milline oleks kõige optimaalsem viis tuulepargid põhivõrguga liita. Ühelt poolt on riik andnud suunise Eleringile hakata planeerima Saaremaale 330-kilovoldist elektriliini, mis võimaldaks ka ümbruskaudsed meretuulepargid liita Saaremaal. Teisalt väljendas Eleringi juht Taavi Veskimägi Energiakonverentsil arvamust, et Eesti meretuuleparkide liitmine maismaaga ei pruugi üldse olla kõige optimaalsem lahendus. Selline määramatus paneb arendajad ebamugavasse positsiooni, sest ka kaablite rajamiseks nii meres kui maismaal võib olla vajadus riigi eriplaneeringu järele, mis omakorda võib võtta aastaid. Arendajate vaatest oleks kindlasti soosivam lahendus see, kui vaated põhivõrgu arendamise osaks nii riigil kui hoonestuslubade (aga ka sisuliselt ehitus- ja kasutuslubade) menetleja kui Eleringil kui põhivõrguettevõtjal kattuks.

Peamised väljakutsed

Esimeseks ja vahest kõige suuremaks väljakutseks on riigi, arendajate ja põhivõrguettvõtja omavahelise koostöö parandamine. Ühelt poolt on arendajad kimbatuses sellega, et erinevate haldusorganitega suhtlemisel ei ole alati lähenemine ühtne. Nagu konverentsil üks arendaja välja tõi – ta sooviks suhelda riigiga, aga suhtleb selle asemel kuue erineva ametnikuga, kellel vaated ühele arendusprojektile võivad olla vägagi erinevad. Teisalt on näha, et ka riik ja põhivõrguettevõtja ei ole alati üksmeelel selle osas, millises suunas peaks liikuma põhivõrgu arendamine tagamaks meretuuleparkidele vajalik liitumisvõimsus.

Teiseks oluliseks väljakutseks on õigusraamistiku parandamine.

Kindlasti vajab ülevaatamist varem esitatud hoonestuslubade taotlustele kohalduv reeglistik. Üldreegli kohaselt tuleb hoonestusloa taotlusi menetleda hoonestusloa taotluse esitamise ajal kehtiva õiguse kohaselt. Hoonestusloa menetluse algatamise taotlusi on aga esitatud juba aastast 2005 ning vahepealsel ajal on hoonestuslubade menetlusega seonduvat regulatsiooni korduvalt muudetud ning rakendussätted näevad ette tänaseks kehtetuks tunnistatud veeseaduse sätete kohaldamise.

Veelgi suurem väljakutse on varasemalt mainitud küsimus, kuidas lahendada olukord, kus taotlusi hoonestusloa menetluse algatamiseks on esitatud aladele, mis kattuvad osaliselt. Selle küsimuse lahendus on kuuldavasti töös ning tulemusi on oodata juba lähikuudel. Selge on aga praeguseks see, et kõikide osapoolte huve võrdselt arvestavat lahendust ei ole.

Vaade tulevikku

Kuigi meretuuleparkide arendamisel on omajagu üpris suuri väljakutseid, oli konverentsil kõlama jäänud toon pigem positiivne. Välja hõigatud lootus toota meretuuleparkides tuule abi energiat hiljemalt 2030. aastal ei tundu enam kauge utoopia, kuigi väljakutseid veel jagub. Praegu on menetluses ka elektrituruseaduse ja teiste seaduste (sh ehitusseadustiku) muutmise eelnõu SE 696, mis nii mõnegi käesolevas postituses tõstatatud väljakutse üritab lahendada. Sellest kirjutame aga peagi pikemalt.

Teadmised tuuleenergia mõjudest loodusele kasvavad, lubade saamist see tingimata ei kiirenda

22. novembril toimus järjekordne Energia aastakonverents, mida korraldavad juba pikemat aega koostöös COBALT ja Äripäev. Sel aastal oli mul (Siimul) rõõm intervjueerida Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialisti, kelle üheks ülesandeks on juhtida ameti tööd taastuvenergiaprojektide kooskõlastamisel looduskaitse aspektist. Intervjuu teemaks oli, kuidas lepitada looduskaitset ja taastuvenergia arendamise vajadust ning publiku küsimuste järgi otsustades on konflikt suhteliselt terav ja lepitamise vajadus suur. Tublimad, kes üritusel kohal olid, said juba seal kuulda, kas ja millised lahendused on olemas. Neile, kes sel aastal konverentsil ei jõudnud, mõned mõtted alljärgnevalt.

Esiteks on just tuuleenergia puhul üheks suureks murekohaks see, et juba pea kümnendi pole ühtegi uut tuuleparki püsti pandud. Kuna puudub praktiline kogemus, on ametkondadel ka nii keskkonnamõjudest kui nende vähendamise võimalustest vähe teadmisi. Üht-teist saab muidugi naabritelt õppida. Samas on ka tuuleparkide arendamise trendid muutunud, tuues kaasa üleüldisema teadmiste lünga. Näiteks võib tuua asjaolu, et kui varem rajati tuuleparke pigem avamaastikele (põllud, heinamaad), siis nüüd kavandatakse neid üha rohkem metsamaastikule. Erinevad ökosüsteemid ja tundlikud liigid tähendavad, et varasemast kogemusest ei saa üks-ühele lähtuda.

Positiivsema poole pealt on riik tellinud just hiljuti Eesti ornitoloogiaühingult põhjaliku töö tuuleparkide mõjust linnustikule ning sellest, kuidas seda võimalikult palju vähendada. Vastava analüüs saab loodetavasti kättesaadavaks juba lähinädalatel (töö ootab Keskkonnaministeeriumi heakskiitu).

Rääkides konfliktide ennetamisest ja lahendamisest, on kõige tähtsam nii päikese- kui tuuleparkidele sobiva asukoha valimine. Samas võib olla väga keeruline leida asukohta, kus mõjud täiesti puuduks. Näiteks Eestis kõrge kaitseprioriteediga kotkad ja must-toonekurg kasutavad väga ulatuslikke alasid oma pesakoha ümber toitumiseks – kui kuulutada kogu vastav ala tuulikute rajamise keelualaks, ei pruugi taastuvenergia eesmärkide saavutamine võimalikuks osutuda.

Lisaks asukohavalikule oodatakse suurt abi tehnoloogia arengust. Ka haruldaste lindude puhul võiks radari ning tehisintellekti koostöös olla võimalik välja töötada lahendusi, kus linnu lähenedes tuulepargile viimane end kokkupõrke vältimiseks välja lülitab.

Küsimuse peale, kas täna on rohkemate teadmiste valguses lihtsam tuulepargi mõjusid hinnata ning selle ehitust lubada, selgus huvitav paradoks. Nimelt on suurem teadlikkus mõjudest pigem vastupidise mõjuga – on ilmsiks tulnud uusi riske, mida varem ei osatud kahtlustadagi. See tähendab pigem täiendavate uuringute-leevendusmeetmete vajadust, mis ei tee menetlust tingimata lühemaks või lihtsamaks.

, , , ,

Augud agregeerimisteenuse regulatsioonis

Märtsis jõustusid elektrituruseaduse muudatused, mille eesmärk oli üle võtta uus elektrienergia siseturu eeskirjade direktiiv (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/944). Üheks märkimisväärseks uuenduseks oli agregaatori regulatsiooni tutvustamine. Teemegi siinkohal lühikese ülevaate agregeerimisteenusest, sellega seonduvast regulatsioonist ning väljakutsetest.

Agregaatori olemusest üldiselt

Agregaator on teenusepakkuja, kes koondab erinevaid elektritarbijaid, ning nendega sõlmitud kokkuleppe alusel reguleerib vastavalt turusignaalile tarbijate tarbimist, st vastavalt vajadusele suurendab või vähendab eseda. Mitmete tarbijate koondamisel on agregaatoril võimalik kokku hoitud mahtu turule (üldjuhul reguleerimisturule) pakkuda. Agegraatori olemus seisnebki selles, et kui üksikute tarbijate poolt nn juhitud tarbimine ehk tipuhetkedel kokku hoitud tarbimine oleks liiga väike, et seda turule pakkuda saaks, siis erinevaid tarbijaid kokku koondades on saavutada reguleerimisturul pakkumise tegemiseks vajalik miinimumkogus.

Reguleerimisturult ostab süsteemis puuduoleva koguse süsteemihaldur, kelle ülesandeks on tagada, et igal hetkel oleks elektrisüsteemis tasakaal – st elektri tootmine ja tarbimine oleksid võrdsed. Kui mingil hetkel selgub, et süsteemis ületab nõudlus pakkumist, on süsteemihalduril vajalik tasakaalu säilitamiseks midagi teha – näiteks käivitada reservelektrijaam, mis toodaks puuduoleva elektri ise või osta reguleerimisturult agregaatori poolt koondatud ning tarbimise juhtimise tulemusena nö üle jäänud elektrit.

Agregaatoril on seega ühelt poolt kokkulepped tarbijaga, teiselt poolt osaleb ta reguleerimisturul, sõlmides kokkuleppe süsteemihalduriga.

Suures pildis on tarbimise juhtimine ning selle julgustamine regulatsioonide abil igati tervitatav, sest võimaldab paindlikkuse kõige optimaalsemat kasutamist, mis aitab kaasa nii võrguprobleemide lahendamisele kui ressursside kõige optimaalsemale kasutamisele. Regulatsiooni väljakutseks on aga see, kuidas tagada seejuures kõikide turuosaliste võrdsed õigused.

Bilansihaldurite roll

Süsteemihalduri abilisteks elektriturul tarbimise ja tootmise tasakaalu hoidmisel on bilansihaldurid, ehk avatud tarnijad, kes müüvad puuduoleva elektrienergia ning ostavad turult ülejääva elektrienergia. Bilansihaldurite bilansiportfelli aitab omakorda tagada süsteemihaldur. Eestis on bilansihaldureid 12, kellest igaüks haldab enda bilansiportfelli.

Agregaator võib tegutseda ühe bilansihalduri portfelli siseselt või portfellide üleselt. Kui agregaator tegutseb portfellisiseselt, muudetakse tarbija koormust vastavalt elektrimüüja/bilansihalduri nõudmisele. Kuna sellisel juhul on bilansihaldur teadlik agregeerimisest ning saab seda enda portfelli haldamisel arvestada, ei teki sellest täiendavaid kulutusi. Väga lihtsustatult – kui ühe bilansihalduri portfellis olev tootja toodab 10 ühikut ning eeldatav tarbimine on 12 ühikut, on agregaatoril võimalik ühtede tarbijate tarbimise vähendamise kaudu suunata vaba tarbimisvõimsus teistele tarbijatele ning tagada seega tootmise ja tarbimise tasakaal.

Olukord on aga keerulisem, kui agregaator tegutseb bilansihaldurite portfellide üleselt, st koondab tarbijaid, kes on erinevate bilansihaldurite portfellides.

Vastavalt direktiivile 2019/944, võivad tarbijad agregeerimist osta ja müüja sõltumata nende elektrivarustuslepingust ja elektriettevõtjast, sealjuures on lõpptarbijal õigus sõlmida agregeerimisleping ilma elektriettevõtja nõusolekuta. See tähendab, et bilansihalduritel puudub ülevaade sellest, kes ja millistel tingimustel nende bilansiportfellist on sõlminud agregaatoriga kokkuleppe agregeerimise osutamiseks. Samuti puudub bilansihalduril sellisel juhul ülevaade agregaatori tegevusest, st pole võimalik ette ennustada, kuidas agregaator ühe või teise tarbija tarbimist bilansihalduri portfellis juhib.

Probleemi tuum seisneb selles, et nö agregeeritud ehk (reeglina) kokku hoitud ning reguleerimisturule pakutav energia märgitakse tarnena tarbija elektrimüüja bilansihalduri ja agregaatori bilansihalduri vahel, mistõttu tekib tarbija elektrimüüja bilansihalduril ebabilanss, millega kaasneb kulu. Taaskord väga lihtsustatult öeldes – kui tarbijad ühe bilansiportfelli raames tarbivad 10 ühikut elektrit ning hoiavad tarbimise juhtimise abil kokku 2 (mis jõuab agregaatori vahendusel reguleerimisturule), siis bilansihalduri vaatest on ta saanud raha 10 ühiku eest, kuid tema bilansis on kulunud 12 ühikut elektrit.

Puuduolev hüvitismehhanism

Direktiivi artikkel 13 lg 4 sätestab eraldi, et liikmesriigid võivad kehtestada rahalise hüvitamise nõude tarbimise juhtimise pakkujatele bilansihaldurite ees, kui tarbimise juhtimine neid vahetult mõjutab. Samas rahaline hüvitis ei tohi olla takistuseks agregeerimisega tegelevate turuosaliste turule sisenemisele ega paindlikkusele. Sellistel juhtudel peab rahaline hüvitis piirduma üksnes tarbimiskaja aktiveerimise tõttu tekkinud kulude hüvitamiseks. Hüvitise arvutusmeetodis võib arvesse võtta tarbimise juhtimise tegevusest teistele turuosalistele tekkivat tulu, ning kui tulu on tekkinud, võib energiavahendajatelt või osalevatelt tarbijatelt nõuda hüvitisse panustamist üksnes juhul kui, ja sellises ulatuses, milles kõikidele tarnijatele, tarbijatele ja nende tasakaaluhalduritele tekkinud tulu ei ületa nende kantud kulusid. Arvutusmeetodi peab heaks kiitma reguleeriv asutus või muu pädev riigiasutus.

Sisuliselt on seega vajalik välja töötada mudel, mis eeltoodut silmas pidades võimaldaks ühelt poolt kompenseerida bilansihaldurile tekkinud kahju ning teisalt jätaks alles rahalise motivatsiooni nii tarbijale kui agregaatorile tarbimise juhtimisega tegelemiseks.

Elektrituruseaduse § 214 lg 3 kohaselt töötab Konkurentsiamet välja tarbimiskajas (st tarbimise juhtimises) osalemise tingimused, viib läbi avaliku konsultatsiooni turuosalistega ja avalikustab nimetatud tingimused oma veebilehel. Tingimuste väljatöötamisel võetakse arvesse ka agregeeritud koormusi. Seletuskirja kohaselt peab tarbimise juhtimise turumudel olema kompensatsiooniga, mis katab bilansihaldurile tekkiva otsese kulu ning agregaator katab antud kulust referentshinna osa.

Problemaatiline on aga see, et käesolevaks hetkeks nimetatud tingimusi välja töötatud ei ole, kuigi teadaolevalt on need töös. Samas on Eestis Eleringi kodulehe andmetel tänase seisuga neli agregaatorit kelle tegevuse tulemusena tekib bilansihalduritele igakuiselt kahju.

Tänased lahendused

Millised on bilansihaldurite/elektrimüüjate võimalused seni, kuni nende kulusid kompenseerivat regulatsiooni kehtestatud ei ole?

Bilansihalduril on võimalik teha kokkulepe kulude jaotamiseks agregaatoriga või nõuda agregeerimisega tekitatud kahju sisse tarbijalt, kes mõlemad agregeerimisega märkimisväärselt võidavad. Samal ajal on regulatsioonis laiutava augu ära kasutamine tarbijate ja agregaatori huvides ning erilist motivatsiooni mõistliku kokkuleppe saavutamiseks ilma vastava kohustuseta neil ilmselt pole. Bilansihalduritel/elektrimüüjatel tasub aga üle vaadata sõlmitud elektrilepingute tingimused ning uute lepingute sõlmimisel tarbijatega enda õigusi silmas pidada – näiteks võiks elektrimüüja enda elektrilepingus sätestada, et tarbija peab agregeerimises osalemisega kaasneva kulu ja kahju hüvitama. Näiteks näeb ühe elektrimüüja tüüptingimuste regulatsioon ette tarbija kohustuse teavitada müüjat elektritarbimise optimeerimisest ning hüvitama Müüjale tarbimise optimeerimisest tekitatud kahju. Tänases turuolukorras ei ole ei Konkurentsiamet, Majandus-ja kommunikatsiooniministeerium ega Elering viidatud lahendust selgesõnaliselt ebaõigeks pidanud.

Selge on see, et tarbimise juhtimine on kliimaeesmärke silmas pidades igati tervitatav. Siiski on praegune olukord ebaõiglane, võimaldades tarbijale ja agregaatoril tarbimise juhtimisest võita kuid jättes samal ajal bilansihaldurid/elektrimüüjad nendele tekkivate kahjudega üksi.

Kinnisvaraarendajatel tasub end EL kestlikkuse taksonoomiaga kurssi viia

Kestlikkus (teise sõnaga jätkusuutlikkus) on oluliseks trendiks Eesti ja kogu Euroopa majanduses. Samas on tegemist mõistega, mis võib ilma selge sisuta muutuda kergesti vaid hüüdlauseks või halvimal juhul isegi rohepesuks. Selle vältimiseks on Euroopa Liidus välja töötatud mitmeid uusi määruseid ja direktiive, sh nn kestliku majandustegevuse taksonoomia. Kuidas puudutab see kinnisvara arendamist ja ehitamist?

Mis on kestliku majandustegevuse taksonoomia?

Euroopa Liidus väljatöötatud majandustegevuse taksonoomia kujutab endast ühtseid, üle kogu EL-i kehtivaid kriteeriume, mille põhjal on võimalik teha kindlaks, kas konkreetne projekt on kestlik või mitte. Kriteeriumid on kehtestatud majandustegevuse valdkondade kaupa (nt tuulest elektri tootmine või uute hoonete ehitamine) ning tuginevad suurel määral EL õiguses juba varem kehtestatud nõutele. Pikemas perspektiivis on plaanis kehtestada kriteeriumid kokku kuues valdkonnas – kliimamuutuste ennetamine/vähendamine, kliimamuutustega kohanemine, vee- ja merekeskkonna kaitse, ringmajandus, saastuse vältimine ja kontroll ning elurikkuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamine. Tänaseks on täpsemad kriteeriumid nn delegeeritud määrustega kehtestatud kahes valdkonnas (kliimamuutuste ennetamine ja nendega kohanemine).

Keda taksonoomia nõuded puudutavad?

EL kestlike projektide taksonoomia on esimeses järjekorras suunatud finantsturuosalistele (nt pangad, kes tegelevad väärtpaberi portfelli valitsemisega ja/või investeerimisnõustamisega, investeerimisfondid, pensionifondid jms) ning suurettevõtetele (Eesti kontekstis kuuluvad siia alla finantssektorist väljaspool ettevõtted/kontsernid, kus on üle 500 töötaja ning kelle aktsiatega kaubeldakse avalikul börsil). Need ettevõtted peavad oma aruandluses välja tooma, kui suur osa nende majandustegevusest on seotud kestlike projektidega (taksonoomia tähenduses). Samuti tuleb taksonoomia reeglitest lähtuda juhul, kui mõnd finantstoodet esitletakse keskkonnasõbralikuna.

Kuivõrd finantssüsteem on majandussüsteemi „vereringe“, mõjutab taksonoomia kaudselt kõiki valdkondi ja ettevõtjaid. Ka kinnisvara arendamisega tegelevad ettevõtjad, kes soovivad oma tegevuseks kaasata pangalaene või raha fondidest, peavad arvestama, et juba lähitulevikus soovivad pangad ja teised finantsasutused neilt teada seda, kas arendusprojekt on taksonoomia mõttes kestlik. Lisaks võib oodata, et taksonoomia mõttes kestlike projekte hakatakse eelistama finantseerimisel (pakutakse finantsvahendeid madalama intressiga või muul viisil soodsamatel tingimustel), kuna selliste toodete pakkumiseks saavad pangad ja teised krediidipakkujad ka ise soodsamalt kapitali kaasata.

Lisaks,  kui ettevõttel on tulevikus soov rohelisi võlakirju emiteerida, siis peagi jõustuva Euroopa roheliste võlakirjade standardi (’EU GBS’) kohaselt on kohustuslik oma rahastatav projekt taksonoomiaga kooskõlla viia.

Mida peab tegema, et muuta kinnisvara-arendus kestlikuks?

Kestlikuks ei loeta mitte iga tänapäevase ja kõigile kohustuslikele nõuetele vastava hoone ehitamist. Kliima-valdkonna taksonoomia delegeeritud määrus (EL määrus nr 2021/2139) näeb peamise nõudena ette, et kestlikuks loetakse hooned, mille primaarenergia tarbimine on 10% madalam kõigile uutele hoonetele kehtivast nn ligi-nullenergiahoonete lävendist. See lävend on Eestis korterelamu puhul nt 105, kontorihoone puhul 100, kaubandushoone puhul 160 kWh/m2 kohta aastas.

Hoonetele, mille kasulik pind ületab 5000 m2, kohalduvad täiendavad nõuded – tuleb testida hoonete lekkekindlust ja soojuspidavust ning välja selgitada hoone kogu elutsükli globaalse soojenemise potentsiaal (viimast saab teha vastava tarkvara abil, mitmed Eestiski tegutsevad ettevõtted kasutavad One Click LCA tarkvara). Vastav info tuleb ka klientidele ja rahastajatele kättesaadavaks teha.

Lisaks energiatõhususele, mis panustab kliimamuutuste ennetamisesse ja vähendamisse, tuleb arendajatel läbi viia kolme-etapiline kliimamuutustega kohanemise analüüs. Viimane seisneb lihtsustatult öeldes selles, et arendajad peavad läbi mõtlema, millised kliimamuutustega kaasnevad füüsikalised riskitegurid (nt põuad, tormid, kuumalained jms) projekti mõjutavad, millised neist on olulised ning vastavalt sellele rakendama kohanemismeetmeid.

Kliimavaldkonnale keskenduv taksonoomia delegeeritud määrus sisaldab ka kriteeriume, mis on mõeldud tagama, et samal ajal ei seataks ohtu teisi keskkonna-alaseid eesmärke (nn Do No Significant Harm ehk DNSH-kriteeriumid). Neist mitmed küsimused tuleks arendajatel ja avalikul võimul lahendada juba ehitusloa menetluses:

  • Vastava kohustuse korral tuleb läbi viia keskkonnamõju eelhindamine ja vajadusel täiemahuline keskkonnamõju hindamine;
  • Kaitsealuste liikide ja elupaikade mõjutamise korral tuleb hinnata vastavat mõju ja võtta vajalikke leevendusmeetmeid;
  • Tuleb hinnata veekvaliteedi- ja stressi suhtes avalduvaid mõjusid ja neid vähendada;
  • Vajadusel tuleb uurida pinnasereostust;
  • Tuleb vähendada ehitustöödega kaasnevat müra, tolmu ja saasteainete heidet.

Mitmed DNSH-kriteeriumid on samas sellised, mis on sedavõrd detailsed, et neid ei käsitleta ehitusloas või lähevad kaugemale seadusega nõutust. Nende puhul on oluline, et arendaja, kes soovib taksonoomia mõistes kestlikku hoonet rajada, nõuaks kohustuste täitmist projekteerijatelt-ehitajatelt. Sellisteks kriteeriumiteks on:

  • Piirangud kraanide, duššide jt veeseadmete veetarbele;
  • 70% mitteohtlikest ehitus- ja lammutusjäätmetest (arvestatuna massi järgi) tuleb valmistada ette korduskasutamiseks, ringlussevõtuks või muuks materjali taaskasutamiseks ning tuleb järgida EL ehitus- ja lammutusjäätmete käitlemise protokolli;
  • Lenduvate orgaaniliste ühendite (sh formaldehüüdi) heite vähendamine määruses nimetatud piirväärtusteni;
  • EL-is keelatud kemikaalide kasutamise vältimine (nn laovarusid ei tohiks kasutada).

Lisaks eeltoodule tuleb elurikkuse ja ökosüsteemide kahjustamist vältida ka hoonetele asukohta valides. Uut hoonet ei saa lugeda kestlikuks, kui see on ehitatud vähemalt mõõduka viljakusega põllumajandusmaale EL-tasandil läbi viidud LUCAS-uuringu järgi, hoonestamata suure elurikkusega rohealale või raadatud metsamaale.

Kokkuvõtteks

Eeltoodud lühike ülevaade ilmestab, et uutele hoonetele kestliku arendusprojekti tiitli saamine nõuab hoolikat planeerimist ning arvestades rangeid energiatõhususe nõudeid, ka märkimisväärseid lisainvesteeringuid. Samas tasub arendajatel hakata neid kriteeriume juba järk-järgult oma töös järgima, sest rahastajad hakkavad neile juba lähemas tulevikus üha rohkem tähelepanu pöörama. Keskkonna ja reeglite muutudes saadab edu neid, kes muutuseid ennetavad, mitte neile viimasel hetkel või sootuks hilinenult reageerivad.

, , , ,

Riigikohus selgitas kohalike omavalitsuste rolli kaevandamislubade andmisel

Maavarade kaevandamisel on kohalikel omavalitsustel oluline roll. Maapõueseadus sätestab, et kaevandamisloa saamisel tuleb kaevandamisplaanid kohaliku omavalitsuse poolt kooskõlastada – kui omavalitsus seda ei tee, on võimalik luba anda vaid Vabariigi Valitsuse nõusolekul (ülekaaluka riigi huvi tõttu). Kuna kaevandamisloa ja selle keskkonnamõjude hindamise menetlust juhib siiski Keskkonnaamet, on oluline, millises järjekorras erinevad asutused neile ette nähtud menetluslikke toiminguid teevad. 30. septembril 2022 asjas 3-20-1247 tehtud otsuses täpsustaski Riigikohus kohaliku omavalituse ja Keskkonnaameti rolle ning menetluslike etappide järjestust kaevandamislubade menetluses. Samuti selgitas kohus, millistele argumentidele võib omavalitsus kaevandamisloale kooskõlastuse andmisest keeldudes tugineda.

Muudatus maapõueseaduses

Vaidluse taustaks oli maapõueseaduse muudatus, mis jõustus 1. jaanuaril 2020 ning mis muutis mõnevõrra kaevandamislubade menetlusreegleid. Varasema redaktsiooni järgi toimus menetlus kokkuvõtlikult järgnevate sammudena.

Pärast seda, kui isik esitas Keskkonnaametile taotluse maavarade kaevandamiseks ja taotlus võeti menetlusse, selgitas amet välja keskkonnamõju hindamise vajalikkuse, viis vajadusel läbi keskkonnamõju hindamise, seejärel koostas kaevandamisloa andmise eelnõu ning saatis viimaks taotluse juba koos lõppotsuse eelnõuga kohalikule omavalitsusele. Seejärel kujundas kohalik omavalitsus enda poolse arvamuse, mida Keskkonnaamet pidi arvestama haldusakti andmisel.

Uus redaktsioon seevastu ei näe ette loa andmise eelnõu esitamist kohalikule omavalitsusele; selle asemel saadetakse omavalitsusele juba loa taotlus. Erandiks on juhud, mil viiakse läbi keskkonnamõjude hindamine. Viimasel juhul tuleb omavalitsuse arvamus anda pärast mõjude hindamist.

Maapõueseaduse muudatusega seotud väljakutsed praktikas

Eeltoodud muudatus tähendab neis olukordades, kus keskkonnamõju hindamist läbi ei viida, et omavalitsusel on pealtnäha avaram otsustusruum. Keskkonnaamet ei ütle enam kohalikule omavalitsusele ette, kas keskkonnakaitse aspektist võiks ameti/riigi hinnangul tegevust lubada. Iseseisvam arvamuse kujundamise võimalus on praktikas siiski problemaatiline. Kohalikul omavalitsusel tuleb enda seisukohas kaaluda muu hulgas keskkonnahoiualaseid argumente. Sellised keskkonna-alased argumendid võivad olla seotud konkreetse koha ja kogukonnaga, ent samas tuleks arvestada ka riigi kehtestatud piirnorme ja kaitsealasid. Viimase kahe osas oleks omavalitsusel abi Keskkonnaameti koostatud loa eelnõust ning keskkonnamõjude eelhinnangust.

Keskkonnamõju eelhinnangu andmise kohustus

Eelnevalt viidatud vaidluses taotleti luba pealmaa kaevandamiseks vähem kui 25 ha suurusel alal, mispuhul tuleb seadusest tulenevalt viia alati läbi keskkonnamõjude eelhindamine (mille põhjal otsustab Keskkonnaamet, kas algatada täiemahuline mõjude hindamine või ei). See võiks justkui võimaldada kohalikul omavalitsusel arvamuse üles ehitada, arvestades juba Keskkonnaameti hinnangut võimalikele keskkonnamõjudele.

Samas ei kirjuta seadus selgelt ette, millal peab Keskkonnaamet eelhinnangu andma, st kas see tuleb anda enne, kui omavalitsus kujundab oma seisukoha kaevandamisloa taotluse kohta. Käesolevas vaidluses otsustas Keskkonnaamet tõlgendada seadust selliselt, et eelhinnangu andmine on liiga ressursimahukas, et teha seda enne kohalikult omavalitsuselt kaevandamisloa kohta positiivse seisukoha saamist. Seega pidi omavalitsus langetama otsuse ilma, et ta oleks eelnevalt saanud riigiametilt mingit keskkonna-alast sisendit.

Õige menetluslik järjekord

Riigikohus selgitas eeltoodu taustal, milline oleks menetluslike sammude õige järjekord. Kohus võttis aluseks reegli, mille kohaselt juhul, kui algatatakse keskkonnamõjude hindamine, annab kohalik omavalitsus arvamuse alles pärast keskkonnamõjude hindamise aruandega tutvumist. Kuna keskkonnamõjude hindamine võidakse läbi viia ka eelhinnangu põhjal, ei ole loogiline, et omavalitsus peab andma oma arvamuse enne, kui eelhinnang on läbi viidud ja on selgus, kas keskkonnamõjude hindamine viiakse läbi.

Seega kokkuvõttes peaks Keskkonnaamet esitama omavalitsusele kas juba loataotlust edastades või igal juhul omavalitsusele arvamuseks ette nähtud tähtaja (kaks kuud) jooksul ka KMH eelhinnangu. Nii on ühelt poolt tagatud see, et omavalitsusel on teada vähemalt teatud keskkonna-alased asjaolud kui see, et omavalitsus ei anna oma kooskõlastust ennatlikult, enne keskkonnamõjude hindamise läbiviimist.

Argumendid, millele tuginedes saab omavalitsus kaevandamisplaanidele vastu vaielda

Kohus rõhutas, et samas pidi kohalik omavalitsus tegema otsuse loa kooskõlastamise või sellest keeldumise osas ka olukorras, kus Keskkonnaamet keskkonnamõju algatamise küsimuses otsust teinud ei olnud. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et kooskõlastuse andmine ei eelda kohalikult omavalitsuselt põhjalike keskkonnauuringute tegemist. Seega on taolisel juhul info, mille põhjal omavalitsus otsuse langetab, paratamatult piiratud.

Riigikohus andis oma hinnangu argumentidele, millele tuginedes vald antud vaidluses keeldus loale kooskõlastuse andmisest. Varasemalt on Riigikohus leidnud, et omavalitsusel tuleb lähtuda enda ja kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas ka keskkonna-alaseid ja sotsiaalseid argumente. Antud juhul pidas kohus asjakohaseks nt mitmete elamute ja küla seltsimaja paiknemist poole kilomeetri kaugusel karjäärist (lähim elumaja isegi 50 meetri kaugusel teenindusmaa piirist), mistõttu võib nendeni ulatuda olulised häiringud, sh müra, tolm ja lõhkamine. Asjakohane oli ka viide üldplaneeringule, mille kohaselt kattuks karjääri alal osaliselt väärtuslik külamiljöö ala ning miljööväärtusliku kultuurmaastiku alaga, samuti kattuks see osaliselt rohevõrgustiku tuumalaga.

Maidla külakeskus. Allikas: külaseltsi koduleht (https://www.maidlakyla.ee/)

Eraldi küsimuseks oli, kas omavalitsus võis arvestada sellega, et läheduses on teinegi maardla, mistõttu pole uus karjäär vajalik maavarade varustuskindluse tagamiseks. Kuivõrd varustuskindluse tagamine on riigi ülesanne ja huvi, ei tohiks omavalitsus vaid sellele tugineda. Samas leidis kohus, et eeldatava riigi huviga võib omavalitsus siiski lisaargumendina arvestada.

Riigikohus leidis ka, et omavalitsus oli piisavalt arvestanud kaevandusloa taotleja ärihuvidega. Kuivõrd kaevandatav lubjakivi on riigile kuuluv maavara, ei ole ettevõtjatel varasema kohtupraktika kohaselt õigust nõuda, et nad saaksid seda kui rahvuslikku rikkust oma ettevõtluse huvides kasutada. Seega ei olnud see antud juhul määrava kaaluga teiste, kaevandamisele vastanduvate huvide ees.

Kaasavõtmiseks

Riigikohus jõudis igati loogilisele järeldusele, et kohalik omavalitsus, kelle arvamus maapõueasjades on erilise kaaluga ja Keskkonnaameti jaoks siduv, saab arvamuse koostamisel lähtuda keskkonnamõjude hindamisest või eelhindamisest, kui nende tegemine on kohustuslik. Kohalikud omavalitsused peavad siiski silmas pidama, et ei saa eelhinnangu andmata jätmist kasutada õigustusena ning arvamuse andmine on sellest sõltumatu nende kohustus. Seejuures tuleb võimaluste piires arvestada nii keskkonnamõjude, sotsiaalsete mõjude, kohaliku omavalitsuse üldplaneeringu kui ka taotleja õigustega.

Artikli kirjutasid koos Siim ja meie kolleeg Cobaltist, Robin Tamm

, , , ,

Tutvustasime tudengitele rohereegleid

Käisime Siimuga eelmine teisipäev Tartus, kus EÕÜL meid lahkesti vastu võttis. Rääkisime kinnisvaraadvokaadi tööpäevast ja igasugustest rohelistest reeglitest, millega oma töös kokku puutume. Üritus oli tore, küsimused asjalikud ja noorte juurdatudengite silmad säravad. Vaadake ise!