Kevadiste valimiste järel moodustasid uue valitsuse Eesti poliitmaastikul keskkonnahoidu enam väärtustavad erakonnad – Reformierakond, Eesti 200 ning sotsiaaldemokraadid (SDE). Valitsusse ei kuulu enam viimasel aastal mitmel olulisel keskkonna- ja energiateemal varasematele koalitsioonikaaslastele vastandunud Isamaa erakond. Seetõttu ei saa üllatavaks pidada, et riigikaitse, hariduse ja riigirahanduse teemadekõrval on koalitsioonileppes esikohal Rohereeglite blogi vaatest olulised vihjed ja ideed, millises suunas riigi poliitikad ja reeglid lähiaastatel ettevõtete ja üksikisikute jaoks liiguvad. Kuivõrd keskkonna ja energeetika valdkonnad on leppes mahukad, anname ülevaate meie hinnangul olulisimatest teemadest kahes jaos. Esimeses osas tutvustame majanduse, rahanduse, looduskaitse, metsanduse ja ruumilise planeerimise alaseid algatusi; peatselt avaldatavas teises osas aga energeetika, taristu ja maaelu puudutavat.
Majandus – rohkelt uut sõnavara
Majanduskasvu ja innovatsiooni peatükist leiab koalitsioonilepingus uue mõiste – rohetrepp – mille abil on võimalik ettevõtetel hinnata oma keskkonnajalajälge. Tegemist on varasemalt tutvustatud innovatsioonitrepi vanema vennaga – tööriistaga (vahest isegi maatriksiga), mis aitab ettevõtetel end paigutada teatud arengutasemele kestlike praktikate arendamisel ning annab vastavalt tasemele soovitusi, kuidas oma tegevusi kaasajastada, et jõuda nö järgmisele trepiastmele. Lootuses, et innovatsioonitrepile sarnaselt töötatakse välja süsteemne lahendus, mille abil ettevõtted saavad ennast kindlaksmääratud kriteeriumite põhjal positsioneerida kestlike tegevuste skaalal ning sellele vastavalt ka konkreetseid ja praktilisi soovitusi, on tegemist teretulnud lahendusega. Hetkel on see veel vaid üks mitmest raskesti mõistetavast terminist, mille väljatöötamise lubamine koalitsioonileppes ei anna palju informatsiooni.
Teine tähelepanuväärne lubadus on analüüsida Rohelise Koridor loomise võimalust eesmärgiga soodustada kõrge lisandväärtustega investeeringuid läbi bürokraatia vähendamise ning kooskõlastustega seotud menetlusaegade lühendamise. Sõnastus „analüüsida loomise võimalusi“ ei anna just liigset kindlust, aga hiljuti kehtestatud EL taastuvenergeetika hoogustamise määruse kontekstis võib suurte taastuvenergia projektide kiirem ja lihtsam menetlus saada reaalsuseks.
Keskkonnakasutus läheb kallimaks – kui palju, veel selgub
Äsja ametisse astunud valitsuse maksupoliitika üheks põhimõtteks on maksustada „pahesid“, mille hulka loetakse ka keskkonnakasutus. Üldsõnalist põhimõtet, et „senisest suurem fookus“ võetakse saastamise maksustamisele sisustavad konkreetsemad ettepanekud automaksu kehtestamiseks, pakendite ja plasti ning raadamise maksustamiseks, samuti keskkonna- ja ressursitasude ülevaatamine.
Automaksu on seni peetud sedavõrd tundlikuks teemaks, et sisuliselt ainsa EL riigina pole Eestis spetsiifilist automaksu, kuigi aeg-ajalt on seda ideed arutatud. Üldise maksutabude murdmise kontekstis pole imeks pandav, et nüüd on plaanis ka Eestis automaks kehtestada. Koalitsioonilepe jätab samas lahtiseks maksu üksikasjad. Küll on teada, et ootus on teenida sellest 120 miljonit eurot aastas ehk arvestades, et Eestis on liikluskindlustusega sõidukeid ca 850 000, siis keskeltläbi umbes 140 eurot auto kohta aastas. Rahandusminister Mart Võrklaev on vihjanud, et üheks kriteeriumiks saab sõiduki CO2 heide (keskkonnaaspekt), teiseks auto suurus ja hind (automaks kui luksusmaks).
Maksu üksikasjade väljatöötajad igal juhul tühjalt kohalt alustama ei pea, kuna aluseks saab võtta nii ekspertide soovitusi kui vaadata, kuidas on autosid maksustanud teised EL riigid. Riigikogu arenguseire keskus on märtsi lõpus avaldatud analüüsis pakkunud välja, et automaks võiks koosneda nii registreerimismaksust, iga-aastasest CO2 heite ja kütuseliigi järgi arvutatavast maksust kui läbisõidupõhisest maksust. Seejuures arvutuste kohaselt oleks 120 miljonit eurot võimalik koguda juba ainuüksi analüüsis välja pakutud iga-aastase (CO2 heite ja kütuseliigi põhjal arvutatava) maksu abil. Meie lähimatest naaberriikidest Lätis kehtib iga-aastane „liiklusmaks“, mis sõltub uuemate autode puhul CO2 heitest (enam kui 3,5 l kubatuuriga autode puhul lisandub täiendavad 300 eurot auto kohta), vanemate autode puhul aga massist, mootori kubatuurist ja võimsusest. Soomes on autodel CO2 heite põhine registreerimismaks, mida rakendatakse protsendina auto hinnast (mida suurem heide, seda suurem protsent ostuhinnast on maksumääraks), lisaks tuleb maksta CO2 heite põhist aastatasu. Vanemate autode puhul (mille CO2 heite osas puuduvad tänapäevased tehaseandmed) lähtutakse ka Soomes auto massist.
Pakendite ja plasti maksustamine ei ole iseenesest uus nähtus – täna juba tuleb maksta pakendiaktsiisi pakendi koguste eest, mis turule lastakse, ent mida ei suudeta ettenähtud määras taaskasutada. Tõenäoliselt on koalitsioonileppe koostamisel silmas peetud täiendavat maksu, mis tuleks maksta ka (plast-)pakendite turule laskmise eest, sõltumata nende edasisest saatusest, täpsemaid plaane tuleb aga veel oodata.
Raadamine tähendab maakeeli metsa maha raiumist eesmärgiga kasutada maad muul otstarbel kui uue metsa kasvatamiseks (nt elamuehituseks, elektrituulikute rajamiseks vms). Selle tegevuse maksustamise eesmärgiks on ilmselt parandada süsiniku sidumist metsandussektoris. Viimane on hädavajalik, kuivõrd eelmisel aastal avalikustatud analüüs jõudis ebameeldivale järeldusele, et Eesti metsad on viimastel aastatel muutunud süsiniku sidujast süsiniku heite allikaks. Arvestades üha suuremaid kliima-ambitsioone, seda ka maakasutuse (nn LULUCF) valdkonnas, on tegemist olulise murekohaga, mille lahendamine saab olema uue kliimaministri jaoks üheks prioriteetseks teemaks.
Keskkonna- ja ressursitasude ülevaatamine on rahanduse vallas tegelikult kõige vähem uuenduslik samm. Täna kehtiva regulatsiooniga on maavarade (v.a põlevkivi ja turba) kaevandamise ja vee erikasutusõiguse tasumäärad pandud paika aastani 2025, ehk ükskõik milline valitsus oleks pidanud need niikuinii üle vaatama. Keskkonnatasude seadusega sätestatud saastetasude määrad vette ja välisõhku saasteainete paiskamise eest kehtivad meil juba 2015. aastast, mistõttu võib arvata, et valitsuse sooviks on ka need üldise hinnatõusu valguses üheskoos ressursitasudega üle vaadata.
Rohereform ja ringmajandus
Rohereformi kui leppe katusteema üheks osaks on lubadus, et edaspidi peab iga eelarveinvesteering viima kestlikuma keskkonnakasutuse ja majandusmudelini. Selleks, et tegu poleks pelgalt loosungiga, peaks uus valitsus panema paika ka ühtse metoodika riigi kulude ja investeeringute keskkonnamõju hindamiseks ja arvestamiseks. Sarnaselt automaksuga ei pea seejuures midagi uut ja maailmas ennekuulmatut leiutama. Arenenud majandusega riikide ühendus OECD egiidi all tegutseb juba 2017. a nn rohelise eelarve Pariisi koostöögrupp, kes on sel teemal töötanud välja juhiseid, samuti on Euroopa Liit välja töötanud rohelise eelarve referents-raamistiku ning sellele tuginevad juhised.
Ringmajanduse alal lubatakse leppes „teekaarti“, mis pannakse kokku koostöös eri osapooltega ja mis seaks suunad ringmajanduse arenguks. Selliseid dokumente on meil senini koostatud omavalitsuste tasemel, teiste seas on ringmajanduse teekaarti kohalikul tasandil koostanud või koostamas Tallinn (koostöös OECD-ga) ja Tartumaa omavalitsused. Soomes on riigi tasandil ringmajanduse teekaart olemas juba 2016. aastast (tegu oli väidetavalt maailma esimese sellise dokumendiga), seda uuendati 2019. Sisuliselt on Soome puhul tegemist kõrge tasandi strateegiaga, mis kirjeldab nii üleriigilist visiooni, strateegilisi eesmärke, eri osapoolte rolli ja visiooni kirjeldusi ning näiteid vajalikest tegevustest.
Metsanduse vallas on luubi all strateegiad, kliima ja kohalike jaoks olulised metsad
Lisaks juba eelmainitud raadamise maksustamisele on metsanduse peatükis esile tõstetud kahe strateegiadokumendi vastuvõtmine. Esimene neist – metsanduse arengukava – sai juba tegelikult eelmise valitsuse ajal valmis ning jõudis Riigikogussegi. Samas jäi see vastu võtmata valitsusse kuulunud Isamaa vastuseisu tõttu, kes tõi põhjenduseks jätkuva üksmeele puudumise arengukava sisu osas. Nüüd, kus Isamaa asemel kuulub valitsusse Eesti 200, lubavad valitsuserakonnad koostatud arengukava vastu võtta ning juba 2023. a viia Riigikogusse metsaseaduse muudatused, mis peaksid tagama selle, et majandusmetsade tagavara ei väheneks.
Lisaks lühema-ajalisele arengukavale, mis kestab vaid 2030. aastani, lubab valitsus vastu võtta ka pikaajalise arengudokumendi (metsanduspoliitika põhialused), mis seaks aastani 2050 suunised, mis võimaldaks mh omavahel kooskõlla viia metsanduse ja kliima alased eesmärgid.
Üleriigiliste teemade kõrval lubab koalitsioonilepe seaduse tasandil täpsustada asulate ümber asuvate ja puhkemetsadena kasutatavate nn kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alade regulatsiooni. Seejuures riigimetsa puhul oleks ette nähtud selle hoidmine ja majandamine kogukonnametsa ja püsimetsana (viimast edendas enne valimisi Eestimaa Looduse Fond). Täna näeb metsaseadus küll ette, et RMK peab riigimetsa majandama tuvastama KAH alad ning nendel raieid planeerides oma kavatsusi kohalikele tutvustama. Samas pole KAH-aladel ükski raieviis otse keelatud või piiratud, st ka neil aladel võib metsa majandada lage- ja turberaietega, mis on mitmel pool tekitanud kohalikes elanikes pahameelt.
Rohevõrgustik, elupaikade taastamine ja turbapoliitika
Koalitsioonileppe looduskaitse peatüki alguses lubatakse kaardistada terviklik rohevõrgustik üle Eesti. Senini on rohevõrgustikku kaardistatud ja planeeritud maakondade ja omavalitsuste tasandil, kus nii maakonna- kui üldplaneeringutes tuleb rohevõrgustiku asukoht ja sellega seonduvad piirangud paika panna. Samal ajal on riiklik Keskkonnaagentuur juba paar aastat tagasi töötanud välja ökosüsteemide kaardistamise ja hindamise metoodika ning koostanud üleriigilise looduslike ökosüsteemide (niidud, põllumajandusmaad, metsad ja sood) ning nende pakutavate ökosüsteemiteenust kaardi. Loota ja eeldada võib, et plaan riikliku rohevõrgustiku kaardistamiseks-loomiseks saab tuginema sellele aukartustäratavalt suuremahukale tööle. Omaette (vastuseta) küsimuseks on, mis saab olukordades, kus riigi tasandil tehtud kaardistus ja sellel tuginev arusaam vajadustest erineb oluliselt omavalitsuste poolt tehtust.
Huvitaval kombel (tõenäoliselt EL-is valitsevate trendide toel) on koalitsioonileppes eraldi esile toodud elupaikade taastamise vajadus. Erinevalt suure inimmõjuga Lääne-Euroopa riikidest on Eestis seni keskendutud enam elupaikade säilitamisele, mis on kahtlemata kulutõhusam juba rikutud elupaiga taastamisest. Selles võtmes on märgiline lubatus koostada Eesti turbapoliitika, mille osas viidatakse, et turvast ei tohiks kaevandada looduslikes soodes. Viimast mõtet ei saa pidada uuenduslikuks, kuivõrd kehtivas Kliimapoliitika põhialustes aastani 2050 on juba sätestatud põhimõte, et soode edasist kuivendamist tuleb vältida, sama on kirjas kas seni viimases looduskaitse arengukavas (aastani 2020, seni uuendamata). Arvestades, kuivõrd vaevaline ja kulukas on sooelupaikade taastamine ning kui ulatuslik kasvuhoonegaaside heide kaasneb turba kaevandamisega, pole põhjust arvata, et koostatav turbapoliitika saaks jõuda varasematest dokumentidest erinevale tulemusele.
Ruumiline planeerimine
07.04.2022 valminud rohepoliitika eksperdirühma raport juhtis tähelepanu mitmetele olulistele probleemkohtadele ruumilises planeerimises, mis omavad negatiivset mõju nii keskkonnale, rohepoliitika eesmärkide järgmisele kui üldisele kvaliteetse avaliku ruumi loomisele. Raportis toodi välja, et ruumilises planeerimises ei ole fookuses kestliku arengu printsiibid ning omavalitsustel puuduvad hoovad et suunata kestlikumat ruumilist arengut ning ühine planeerimine on nimetatud aspektides puudulik nii riiklikul, regionaalsel kui omavalitsusüksuste tasandil.
Koalitsioonileppesse ongi lisatud varasemalt juba ettevalmistatud põhimõte koondada ja tugevdada ruumilise ja regionaalse planeerimise ressurssi läbi Maa- ja Ruumiameti (MaRu) loomise, mis peaks koondama ruumilise planeerimisega tegelevate ametkondade struktuurüksused kokku. MaRu ülesandeks saab lisaks muudele teemadele ka kohalike kliimakavade koostamise nõustamine.
Struktuurüksuste (ning teadmiste) koondamine on igati tervitatav muudatus ning loodetavasti võimaldab vähemalt riiklikul tasandil parandada järjepidevust ning tuua kestlikkuse teemad rohkem fookusesse. Samas jääb praegu veel selgusetuks, kas ja kuidas aitab MaRu loomine kaasa ka raportis toodud probleemidele omavalitsuste tasandil. Kohaliku elanikkonna jaoks väljendub kvaliteetne avalik ruum eelkõige kohalike omavalitsuste pädevusvaldkonda kuuluvates üldplaneeringutes ning nende alusel koostatavates detailplaneeringutes, kus MaRu roll võib jääda tagasihoidlikuks. Tegelikku mõju ruumilisele planeerimisele saab siiski hinnata alles siis, kui selguvad täpsemalt MaRu ülesanded ja pädevus.
Nii ehitusseadustiku kui planeerimisseadusesse on kavas lisada kvaliteetse ruumi põhimõtete järgimise kohustus. Selliste põhimõtete roll praktikas ei pruugi olla kuigi suur – näiteks on praegu kehtivas ehitusseadustikus on muuhulgas ette nähtud keskkonnasäästlikkuse põhimõte, millele praktikas erilist rakendust ei leia. Asjakohane on ka kriitika, et vaatamata soovile ühtlustada kvaliteetse ruumi arengu põhimõtteid nii planeerimisel kui ka ehitamisel, on kavas ehitusega seonduvad teemad viia Kliima- ja elukeskkonnaministeeriumi valitsemisalasse ning planeerimisega seonduvad teemad regionaalarenguministeeriumisse. Loodetavasti leiab see küsimus ministeeriumite vahel ülesannete ümberjagamisel lahenduse, mis oleks kooskõlas põhimõttega, et ehitus ja planeerimine peaksid käima ühte jalga.
Hoonete energiatõhususe osas on koalitsioonilepingus mõnevõrra üldsõnaline lubadus renoveerida energiatõhusalt „võimalikult suur osa meie hoonetest“. Arvestades, milline on Eesti tänase, mitte ülemäära energiatõhusa hoonefondi renoveerimise kulu (MKM esialgsel hinnangul järgmise kümnendi jooksul ligikaudu 2 miljardit eurot) ja teiselt poolt riigi eelarvepositsioon, on tõenäoliselt tegemist teadlikult ettevaatliku sõnastusega. Tõenäoliselt saame uue valitsuse sisulisest positsioonist hoonete renoveerimise teemal teada pigem EL tasandil, kus liikmesriigid peavad parasjagu läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga üleliiduliste hoonete energiatõhususe nõuete muutmise üle. Eelmise valitsuse lõpusirgel avalikuks tulnud erimeelsused toonases koalitsioonis viitavad, et sotsiaaldemokraadid ning Reformierakond võiksid olla hoogsat renoveerimist toetavad.
Rohereeglite blogi 