Tag Archives: looduskaitse

Eelnõu taastuvenergia arendamise kiirendamiseks (või pigem mitte)

Eelmise aastal kirjutasime sellest, et EL võttis vastu uue määruse, millega kehtestati ajutised meetmed taastuvenergia tootmise hoogustamiseks. Määrusega nähti ette jõulised sammud, et vähendada liikmesriikide energiatootmise sõltuvust gaasist, naftast ja kivisöest. Nõnda näeb määrus ette taastuvenergiaprojektidele (mitte küll absoluutse) prioriteedi andmise muude projektide ees, keskkonnamõjude hindamisest loobumise võimaluse, kiiremad menetlused päikeseenegiaprojektidele ja muid vajalikke abinõusid.

Kuigi tegemist on EL määrusega, mis tavapäraselt on liikmesriikidele otsekohalduv, siis nimetatud määruse puhul anti liikmesriikidele lai otsustusruum teatavate regulatsioonide kohaldamiseks. Septembris valmis energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärgiks on hõlbustada ja toetada viidatud määruse kohaldamist. Eelnõu on tänaseks läbinud kooskõlastusringi ning esitatud Vabariigi Valitsusele.

Eelnõuga soovitakse lahendada järgnevad küsimused:

  • Mis on ülekaaluka avaliku huviga taastuvenergia projekt?
  • Millal võib jätta keskkonnamõjude hindamine kohaldamata?
  • Millal ja milliseid leevendusmeetmeid peab arendaja kohaldama?
  • Millal peab arendaja hüvitusmeetmeid käsile võtma?

„Ülekaaluka avaliku huviga“ taastuvenergia projekt 

Nagu varasemalt kirjutasime, soovitakse anda „ülekaaluka avaliku huviga“ projektidele võimalus kaaluda kõrvale rangetest keskkonnanõuetest, sh seoses Natura 2000 alade ning lindude pesitsusperioodiga.

Kuna liikmesriikidele jäeti määrusega võimalus täpsustada „ülekaaluka avaliku huviga“ taastuvenergiaprojekte, ongi eelnõus defineeritud „ülekaaluka avaliku huviga“ taastuvenergia projekt kui järgnevate taastuvenergia tehnoloogiate jaoks vajalike ehitiste ning nendega seotud võrguühenduste ja salvestusseadmete planeerimise ja tegevuslubade menetlused:

  • tuule- ja päikeseenergia tootmine maismaal;
  • tuuleenergia tootmine merel;
  • ümbritsevast keskkonnast loodusliku soojusenergia tootmine;
  • biometaani tootmine.

Eelnõus selgitatakse, et seonduvad tegevusload on hoonestusluba, ehitusluba, ehitusteatis, kasutusteatis ja muud projektiks vajalikud load.

Huvitaval kombel on eelnõus välja toodud, et selleks, et projekt oleks ülekaaluka avaliku huviga, peab vastav tootmisehitis või salvestusseade asuma väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala ning projektil peab olema välistatud ebasoodne mõju Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidele, samuti peab olema tootmisehitis või salvestusseade väljaspool kaitsealuse liigi püsielupaika ja kaitsealal või hoiualal asuva kaitsealuse liigi Eesti looduse infosüsteemis registreeritud elupaika.

Üheks määruse ideeks oli justnimelt leevendada keskkonnalaseid meetmeid olukorras, kus avalik huvi taastuvenergia projekti arendamiseks kaalub teatud juhtudel üles negatiivse mõju Natura 2000 alade terviklikkusele. Eelnõus on valitud määruses sätestatust konservatiivsem lähenemine.

Keskkonnamõjude hindamise kohaldamata jätmine

Varasemas artiklis tõime välja, et liikmesriikidel on määruse kohaselt võimalus jätta teatud juhtudel keskkonnamõjude hindamine (KMH) kohaldamata menetluste kiirendamiseks. Eelnõu kohaselt peavad taastuvenergia tehnoloogia jaoks vajaliku ehitise ning sellega seotud võrguühenduse ja salvestusseadme tegevusloa menetluses KMH kohaldamata jätmiseks olema täidetud järgmised tingimused:

  1. tegevus asub alal, mis on kehtiva planeeringu kohaselt sobiv vastava taastuvenergialiigi tootmiseks ja kehtestatud peab olema detailplaneering või kui on koostatud eriplaneering, siis peab menetluses olema läbitud detailse lahenduse etapp;
  2. tegevuse mõju Natura 2000 võrgustiku alale ning kaitsealustele taime- ja seeneliikidele peab olema välistatud;
  3. mõju linnu- ja kaitsealustele loomaliikidele ei halvenda liigi seisundit ega takista soodsa seisundi saavutamist;
  4. kavandataval tegevusel puudub oluline piiriülene keskkonnamõju.

Täiendavalt on oluline märkida, et seadusandja on välistanud KMH kohaldamata jätmise meretuuleparkidele.

Leevendusmeetmete rakendamine

Tasakaalustamaks keskkonnakaitsele tehtavaid erandeid peab arendaja eelnõu kohaselt võtma käsile asjakohaseid ja piisavaid leevendusmeetmeid kogu tegevusloa kehtivuse vältel. Leevendusmeetmed eelnõu mõttes on tegevuse asukohas liikidele avalduva ebasoodsa mõju vältimiseks võetavad meetmed.

Selleks, et tegevusluba saada, peab taotlusele lisama vastavad leevendusmeetmed ning järelseire tingimused. Tegevusloa andja kooskõlastab tegevusloa eelnõus olevad leevendusmeetmed ja järelseire tingimused Keskkonnaametiga. Leevendusmeetmete sobivust ja piisavust tuleb seirata kogu tegevuse ajal ning järelseire või riikliku järelevalve käigus võib Keskkonnaameti ettepanekul tegevusloa andja algatada menetluse tegevusloa tingimuste muutmiseks.

Hüvitusmeetmete rakendamine

Leevendusmeetmed ei pruugi täies ulatuses ebasoodsat keskkonnamõju välistada. Sellisel juhul, kui ebasoodne mõju kaitsealusele liigile või looduslikult esinevale linnuliigile ei ole võimalik täielikult leevendada, määratakse sellise n-ö alles jääva mõju osas hüvitusmeetmed.

Hüvitusmeetmete rakendamise puhul võib tegevusloakohase tegevusega alustada alles pärast seda, kui hüvitusmeetmed on ellu viidud. Samamoodi nagu leevendusmeetmete puhul, kooskõlastab hüvitusmeetmete järelseire ja aruandluse tingimused Keskkonnaamet, kes lähtub kooskõlastuse andmisel järgnevatest asjaoludest:

  1. hüvitusmeetmete elluviimise piirkonna sobivus;
  2. mil määral ja kuidas hüvitusmeede aitab kaasa liigi soodsa seisundi säilimisele või parandamisele;
  3. meetmete rakendamise edukuse tõenäosus;
  4. hüvitusmeetmete elluviimiseks kuluv aeg;
  5. meetmetega kaasnevate kulude suurus ja proportsionaalsus.

Juhul, kui Keskkonnaamet leiab järelseire või riikliku järelevalve käigus, et hüvitusmeetmed ei ole sobivad või piisavad, saab Keskkonnaamet anda ettepaneku tegevusloa andjale, et rakendada täiendavaid hüvitusmeetmeid. Samas ei saa olla täiendavad hüvitusmeetmed asjakohatud ning need ei tohi põhjustada arendajale ülemäärast koormust.

Tuuleenergia prioriteetsete arendusalade määramine

Täiendavalt nähakse eelnõuga ette Vabariigi Valitsusele volitus määrata tuuleenergia prioriteetsed arendusalad 2024. aasta III kvartaliks. Keskkonnaagentuuri poolt tehtava kaardistuse tulemusel tehakse alade eelvalik ning selgitatakse välja ca 1000 m2 ulatuses alasid, mille kohta on vaja teha täpsemad analüüsid ja/või seired. Seejärel peaks Vabariigi Valitsus otsustama, milliste valitud alade potentsiaal arenduseni jõuda on suurim ning määratletakse need alad tuuleenergia prioriteetseteks arendusaladeks, otsustades vajadusel ka maatoimingute ja planeeringute algatamise vajadus. Erinevalt direktiiviga 2023/213 tutvustatud eelisarendusaladest, mis võivad hõlmata juba arenduses olevaid projekte, määratakse prioriteetsete arendusaladena just riigimaadel asuvad uued alad. Prioriteetsete arendusalade hulgast on välja arvatud merealad, sest merealade kasutus on reguleeritud merealade planeeringuga.

Kokkuvõte

Eelnõu seletuskirja kohaselt on tagada määrusega ette nähtud meetmete rakendamist praktikas, et kiirendada taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu. Samas on eelnõu kohaldamisala praktikas pigem kitsas – maismaa tuuleparkide puhul on üle 7,5 MW ja viiest tuulikust koosneva tuulepargi puhul kohustuslik viia läbi KMH eelhinnang, KMH on kohustuslik harvematel juhtudel. Juhul kui aga juba on peetud vajalikuks KMH läbiviimine, ei vasta arendusprojekt tõenäoliselt eelnõuga seatud kriteeriumitele, mis lubaks KMH läbiviimisest erandit teha.

Ka olukordades, kus erandeid KMH läbiviimiseks saab kohaldada, ei pruugi leevendus- ja hüvitismeetmeid ning nende seadmise protsesse arvestades olla tulemuseks kiirem taastuvenergia kasutuselevõtt. Loomulikult on praegu eelnõu mõjusid keeruline ennustada ning tegelik tõde selgub selle rakendamisel praktikas.

Käesoleva postituse autorid on Sandra ja kolleeg Tom Suiste

, , , , ,

Mida oodata uuelt valitsuselt? Rohereeglite ülevaade, 1. osa

Kevadiste valimiste järel moodustasid uue valitsuse Eesti poliitmaastikul keskkonnahoidu enam väärtustavad erakonnad – Reformierakond, Eesti 200 ning sotsiaaldemokraadid (SDE). Valitsusse ei kuulu enam viimasel aastal mitmel olulisel keskkonna- ja energiateemal varasematele koalitsioonikaaslastele vastandunud Isamaa erakond. Seetõttu ei saa üllatavaks pidada, et riigikaitse, hariduse ja riigirahanduse teemadekõrval on koalitsioonileppes esikohal Rohereeglite blogi vaatest olulised vihjed ja ideed, millises suunas riigi poliitikad ja reeglid lähiaastatel ettevõtete ja üksikisikute jaoks liiguvad. Kuivõrd keskkonna ja energeetika valdkonnad on leppes mahukad, anname ülevaate meie hinnangul olulisimatest teemadest kahes jaos. Esimeses osas tutvustame majanduse, rahanduse, looduskaitse, metsanduse ja ruumilise planeerimise alaseid algatusi; peatselt avaldatavas teises osas aga energeetika, taristu ja maaelu puudutavat.

Majandus – rohkelt uut sõnavara

Majanduskasvu ja innovatsiooni peatükist leiab koalitsioonilepingus uue mõiste – rohetrepp –  mille abil on võimalik ettevõtetel hinnata oma keskkonnajalajälge. Tegemist on varasemalt tutvustatud innovatsioonitrepi vanema vennaga – tööriistaga (vahest isegi maatriksiga), mis aitab ettevõtetel end paigutada teatud arengutasemele kestlike praktikate arendamisel ning annab vastavalt tasemele soovitusi, kuidas oma tegevusi kaasajastada, et jõuda nö järgmisele trepiastmele. Lootuses, et innovatsioonitrepile sarnaselt töötatakse välja süsteemne lahendus, mille abil ettevõtted saavad ennast kindlaksmääratud kriteeriumite põhjal positsioneerida kestlike tegevuste skaalal ning sellele vastavalt ka konkreetseid ja praktilisi soovitusi, on tegemist teretulnud lahendusega. Hetkel on see veel vaid üks mitmest raskesti mõistetavast terminist, mille väljatöötamise lubamine koalitsioonileppes ei anna palju informatsiooni.

Teine tähelepanuväärne lubadus on analüüsida Rohelise Koridor loomise võimalust eesmärgiga soodustada kõrge lisandväärtustega investeeringuid läbi bürokraatia vähendamise ning kooskõlastustega seotud menetlusaegade lühendamise. Sõnastus „analüüsida loomise võimalusi“ ei anna just liigset kindlust, aga hiljuti kehtestatud EL taastuvenergeetika hoogustamise määruse kontekstis võib suurte taastuvenergia projektide kiirem ja lihtsam menetlus saada reaalsuseks.

Keskkonnakasutus läheb kallimaks – kui palju, veel selgub

Äsja ametisse astunud valitsuse maksupoliitika üheks põhimõtteks on maksustada „pahesid“, mille hulka loetakse ka keskkonnakasutus. Üldsõnalist põhimõtet, et „senisest suurem fookus“ võetakse saastamise maksustamisele sisustavad konkreetsemad ettepanekud automaksu kehtestamiseks, pakendite ja plasti ning raadamise maksustamiseks, samuti keskkonna- ja ressursitasude ülevaatamine.

Automaksu on seni peetud sedavõrd tundlikuks teemaks, et sisuliselt ainsa EL riigina pole Eestis spetsiifilist automaksu, kuigi aeg-ajalt on seda ideed arutatud. Üldise maksutabude murdmise kontekstis pole imeks pandav, et nüüd on plaanis ka Eestis automaks kehtestada. Koalitsioonilepe jätab samas lahtiseks maksu üksikasjad. Küll on teada, et ootus on teenida sellest 120 miljonit eurot aastas ehk arvestades, et Eestis on liikluskindlustusega sõidukeid ca 850 000, siis keskeltläbi umbes 140 eurot auto kohta aastas. Rahandusminister Mart Võrklaev on vihjanud, et üheks kriteeriumiks saab sõiduki CO2 heide (keskkonnaaspekt), teiseks auto suurus ja hind (automaks kui luksusmaks).

Maksu üksikasjade väljatöötajad igal juhul tühjalt kohalt alustama ei pea, kuna aluseks saab võtta nii ekspertide soovitusi kui vaadata, kuidas on autosid maksustanud teised EL riigid. Riigikogu arenguseire keskus on märtsi lõpus avaldatud analüüsis pakkunud välja, et automaks võiks koosneda nii registreerimismaksust, iga-aastasest CO2 heite ja kütuseliigi järgi arvutatavast maksust kui läbisõidupõhisest maksust. Seejuures arvutuste kohaselt oleks 120 miljonit eurot võimalik koguda juba ainuüksi analüüsis välja pakutud iga-aastase (CO2 heite ja kütuseliigi põhjal arvutatava) maksu abil. Meie lähimatest naaberriikidest Lätis kehtib iga-aastane „liiklusmaks“, mis sõltub uuemate autode puhul CO2 heitest (enam kui 3,5 l kubatuuriga autode puhul lisandub täiendavad 300 eurot auto kohta), vanemate autode puhul aga massist, mootori kubatuurist ja võimsusest. Soomes on autodel CO2 heite põhine registreerimismaks, mida rakendatakse protsendina auto hinnast (mida suurem heide, seda suurem protsent ostuhinnast on maksumääraks), lisaks tuleb maksta CO2 heite põhist aastatasu. Vanemate autode puhul (mille CO2 heite osas puuduvad tänapäevased tehaseandmed) lähtutakse ka Soomes auto massist.

Pakendite ja plasti maksustamine ei ole iseenesest uus nähtus – täna juba tuleb maksta pakendiaktsiisi pakendi koguste eest, mis turule lastakse, ent mida ei suudeta ettenähtud määras taaskasutada. Tõenäoliselt on koalitsioonileppe koostamisel silmas peetud täiendavat maksu, mis tuleks maksta ka (plast-)pakendite turule laskmise eest, sõltumata nende edasisest saatusest, täpsemaid plaane tuleb aga veel oodata.

Raadamine tähendab maakeeli metsa maha raiumist eesmärgiga kasutada maad muul otstarbel kui uue metsa kasvatamiseks (nt elamuehituseks, elektrituulikute rajamiseks vms). Selle tegevuse maksustamise eesmärgiks on ilmselt parandada süsiniku sidumist metsandussektoris. Viimane on hädavajalik, kuivõrd eelmisel aastal avalikustatud analüüs jõudis ebameeldivale järeldusele, et Eesti metsad on viimastel aastatel muutunud süsiniku sidujast süsiniku heite allikaks. Arvestades üha suuremaid kliima-ambitsioone, seda ka maakasutuse (nn LULUCF) valdkonnas, on tegemist olulise murekohaga, mille lahendamine saab olema uue kliimaministri jaoks üheks prioriteetseks teemaks.

Keskkonna- ja ressursitasude ülevaatamine on rahanduse vallas tegelikult kõige vähem uuenduslik samm. Täna kehtiva regulatsiooniga on maavarade (v.a põlevkivi ja turba) kaevandamise ja vee erikasutusõiguse tasumäärad pandud paika aastani 2025, ehk ükskõik milline valitsus oleks pidanud need niikuinii üle vaatama. Keskkonnatasude seadusega sätestatud saastetasude määrad vette ja välisõhku saasteainete paiskamise eest kehtivad meil juba 2015. aastast, mistõttu võib arvata, et valitsuse sooviks on ka need üldise hinnatõusu valguses üheskoos ressursitasudega üle vaadata.

Rohereform ja ringmajandus

Rohereformi kui leppe katusteema üheks osaks on lubadus, et edaspidi peab iga eelarveinvesteering viima kestlikuma keskkonnakasutuse ja majandusmudelini. Selleks, et tegu poleks pelgalt loosungiga, peaks uus valitsus panema paika ka ühtse metoodika riigi kulude ja investeeringute keskkonnamõju hindamiseks ja arvestamiseks. Sarnaselt automaksuga ei pea seejuures midagi uut ja maailmas ennekuulmatut leiutama. Arenenud majandusega riikide ühendus OECD egiidi all tegutseb juba 2017. a nn rohelise eelarve Pariisi koostöögrupp, kes on sel teemal töötanud välja juhiseid,  samuti on Euroopa Liit välja töötanud rohelise eelarve referents-raamistiku ning sellele tuginevad juhised.

Ringmajanduse alal lubatakse leppes „teekaarti“, mis pannakse kokku koostöös eri osapooltega ja mis seaks suunad ringmajanduse arenguks. Selliseid dokumente on meil senini koostatud omavalitsuste tasemel, teiste seas on ringmajanduse teekaarti kohalikul tasandil koostanud või koostamas Tallinn (koostöös OECD-ga) ja Tartumaa omavalitsused. Soomes on riigi tasandil ringmajanduse teekaart olemas juba 2016. aastast (tegu oli väidetavalt maailma esimese sellise dokumendiga),  seda uuendati 2019. Sisuliselt on Soome puhul tegemist kõrge tasandi strateegiaga, mis kirjeldab nii üleriigilist visiooni, strateegilisi eesmärke, eri osapoolte rolli ja visiooni kirjeldusi ning näiteid vajalikest tegevustest.

Metsanduse vallas on luubi all strateegiad, kliima ja kohalike jaoks olulised metsad

Lisaks juba eelmainitud raadamise maksustamisele on metsanduse peatükis esile tõstetud kahe strateegiadokumendi vastuvõtmine. Esimene neist – metsanduse arengukava – sai juba tegelikult eelmise valitsuse ajal valmis ning jõudis Riigikogussegi. Samas jäi see vastu võtmata valitsusse kuulunud Isamaa vastuseisu tõttu, kes tõi põhjenduseks jätkuva üksmeele puudumise arengukava sisu osas. Nüüd, kus Isamaa asemel kuulub valitsusse Eesti 200, lubavad valitsuserakonnad koostatud arengukava vastu võtta ning juba 2023. a viia Riigikogusse metsaseaduse muudatused, mis peaksid tagama selle, et majandusmetsade tagavara ei väheneks.

Lisaks lühema-ajalisele arengukavale, mis kestab vaid 2030. aastani, lubab valitsus vastu võtta ka pikaajalise arengudokumendi (metsanduspoliitika põhialused), mis seaks aastani 2050 suunised, mis võimaldaks mh omavahel kooskõlla viia metsanduse ja kliima alased eesmärgid.

Üleriigiliste teemade kõrval lubab koalitsioonilepe seaduse tasandil täpsustada asulate ümber asuvate ja puhkemetsadena kasutatavate nn kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alade regulatsiooni. Seejuures riigimetsa puhul oleks ette nähtud selle hoidmine ja majandamine kogukonnametsa ja püsimetsana (viimast edendas enne valimisi Eestimaa Looduse Fond). Täna näeb metsaseadus küll ette, et RMK peab riigimetsa majandama tuvastama KAH alad ning nendel raieid planeerides oma kavatsusi kohalikele tutvustama. Samas pole KAH-aladel ükski raieviis otse keelatud või piiratud, st ka neil aladel võib metsa majandada lage- ja turberaietega, mis on mitmel pool tekitanud kohalikes elanikes pahameelt.

Rohevõrgustik, elupaikade taastamine ja turbapoliitika

Koalitsioonileppe looduskaitse peatüki alguses lubatakse kaardistada terviklik rohevõrgustik üle Eesti. Senini on rohevõrgustikku kaardistatud ja planeeritud maakondade ja omavalitsuste tasandil, kus nii maakonna- kui üldplaneeringutes tuleb rohevõrgustiku asukoht ja sellega seonduvad piirangud paika panna. Samal ajal on riiklik Keskkonnaagentuur juba paar aastat tagasi töötanud välja ökosüsteemide kaardistamise ja hindamise metoodika ning koostanud üleriigilise looduslike ökosüsteemide (niidud, põllumajandusmaad, metsad ja sood) ning nende pakutavate ökosüsteemiteenust kaardi. Loota ja eeldada võib, et plaan riikliku rohevõrgustiku kaardistamiseks-loomiseks saab tuginema sellele aukartustäratavalt suuremahukale tööle. Omaette (vastuseta) küsimuseks on, mis saab olukordades, kus riigi tasandil tehtud kaardistus ja sellel tuginev arusaam vajadustest erineb oluliselt omavalitsuste poolt tehtust.

Huvitaval kombel (tõenäoliselt EL-is valitsevate trendide toel) on koalitsioonileppes eraldi esile toodud elupaikade taastamise vajadus. Erinevalt suure inimmõjuga Lääne-Euroopa riikidest on Eestis seni keskendutud enam elupaikade säilitamisele, mis on kahtlemata kulutõhusam juba rikutud elupaiga taastamisest. Selles võtmes on märgiline lubatus koostada Eesti turbapoliitika, mille osas viidatakse, et turvast ei tohiks kaevandada looduslikes soodes. Viimast mõtet ei saa pidada uuenduslikuks, kuivõrd kehtivas Kliimapoliitika põhialustes aastani 2050 on juba sätestatud põhimõte, et soode edasist kuivendamist tuleb vältida, sama on kirjas kas seni viimases looduskaitse arengukavas (aastani 2020, seni uuendamata). Arvestades, kuivõrd vaevaline ja kulukas on sooelupaikade taastamine ning kui ulatuslik kasvuhoonegaaside heide kaasneb turba kaevandamisega, pole põhjust arvata, et koostatav turbapoliitika saaks jõuda varasematest dokumentidest erinevale tulemusele.

 Ruumiline planeerimine

07.04.2022 valminud rohepoliitika eksperdirühma raport juhtis tähelepanu mitmetele olulistele probleemkohtadele ruumilises planeerimises, mis omavad negatiivset mõju nii keskkonnale, rohepoliitika eesmärkide järgmisele kui üldisele kvaliteetse avaliku ruumi loomisele. Raportis toodi välja, et ruumilises planeerimises ei ole fookuses kestliku arengu printsiibid ning omavalitsustel puuduvad hoovad et suunata kestlikumat ruumilist arengut ning ühine planeerimine on nimetatud aspektides puudulik nii riiklikul, regionaalsel kui omavalitsusüksuste tasandil.

Koalitsioonileppesse ongi lisatud varasemalt juba ettevalmistatud põhimõte koondada ja tugevdada ruumilise ja regionaalse planeerimise ressurssi läbi Maa- ja Ruumiameti (MaRu) loomise, mis peaks koondama ruumilise planeerimisega tegelevate ametkondade struktuurüksused kokku. MaRu ülesandeks saab lisaks muudele teemadele ka kohalike kliimakavade koostamise nõustamine.

Struktuurüksuste (ning teadmiste) koondamine on igati tervitatav muudatus ning loodetavasti võimaldab vähemalt riiklikul tasandil parandada järjepidevust ning tuua kestlikkuse teemad rohkem fookusesse. Samas jääb praegu veel selgusetuks, kas ja kuidas aitab MaRu loomine kaasa ka raportis toodud probleemidele omavalitsuste tasandil. Kohaliku elanikkonna jaoks väljendub kvaliteetne avalik ruum eelkõige kohalike omavalitsuste pädevusvaldkonda kuuluvates üldplaneeringutes ning nende alusel koostatavates detailplaneeringutes, kus MaRu roll võib jääda tagasihoidlikuks. Tegelikku mõju ruumilisele planeerimisele saab siiski hinnata alles siis, kui selguvad täpsemalt MaRu ülesanded ja pädevus.

Nii ehitusseadustiku kui planeerimisseadusesse on kavas lisada kvaliteetse ruumi põhimõtete järgimise kohustus. Selliste põhimõtete roll praktikas ei pruugi olla kuigi suur – näiteks on praegu kehtivas ehitusseadustikus on muuhulgas ette nähtud keskkonnasäästlikkuse põhimõte, millele praktikas erilist rakendust ei leia. Asjakohane on ka kriitika, et vaatamata soovile ühtlustada kvaliteetse ruumi arengu põhimõtteid nii planeerimisel kui ka ehitamisel, on kavas ehitusega seonduvad teemad viia Kliima- ja elukeskkonnaministeeriumi valitsemisalasse ning planeerimisega seonduvad teemad regionaalarenguministeeriumisse. Loodetavasti leiab see küsimus ministeeriumite vahel ülesannete ümberjagamisel lahenduse, mis oleks kooskõlas põhimõttega, et ehitus ja planeerimine peaksid käima ühte jalga.

Hoonete energiatõhususe osas on koalitsioonilepingus mõnevõrra üldsõnaline lubadus renoveerida energiatõhusalt „võimalikult suur osa meie hoonetest“. Arvestades, milline on Eesti tänase, mitte ülemäära energiatõhusa hoonefondi renoveerimise kulu (MKM esialgsel hinnangul järgmise kümnendi jooksul ligikaudu 2 miljardit eurot) ja teiselt poolt riigi eelarvepositsioon, on tõenäoliselt tegemist teadlikult ettevaatliku sõnastusega. Tõenäoliselt saame uue valitsuse sisulisest positsioonist hoonete renoveerimise teemal teada pigem EL tasandil, kus liikmesriigid peavad parasjagu läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga üleliiduliste hoonete energiatõhususe nõuete muutmise üle. Eelmise valitsuse lõpusirgel avalikuks tulnud erimeelsused toonases koalitsioonis viitavad, et sotsiaaldemokraadid ning Reformierakond võiksid olla hoogsat renoveerimist toetavad.  

, , , , , , , ,

EL uue määrusega loodetakse anda hoogu taastuvenergia tootmisele

Vahetult enne jõule (22.12.2022) võtsid EL riikide energeetika-ministrid ametlikult vastu uue EL määruse, millega kehtestatakse ajutised meetmed, mis peaksid hoogustama taastuvenergia tootmist juba lähiaastatel. Määrus avalikustati EL Teatajas 29.12.2022 ning jõustus järgmisel päeval. Järgnevalt kirjeldatud otsekohalduvad nõuded kehtivad esialgu poolteist aastat (ehk 2024. a keskpaigani), ent Euroopa Komisjon hindab selle rakendamise käiku alanud aasta lõpus ning võib seejärel teha ettepaneku regulatsiooni kehtivuse pikendamiseks.

Uus määrus kujutab endast mitmeski küsimuses harjumatult jõulist sekkumist liikmesriikide ametiasutuste otsustuspädevusse. Omapäraseks muudab määruse ka asjaolu, et selle näol on tegemist ajutise meetmega, mille sisuliseks põhjenduseks ei ole soov ja vajadus tegeleda kasvuhoonegaaside vähendamisega, vaid vähendada Venemaa poolt vallandatud sõjaga kaasnenud energiakriisi mõjusid. Selliste kriisimeetmete võtmiseks annab aluse EL toimimise lepingu säte, mis võimaldab EL nõukogul (liikmesriikidel) võtta meetmeid teatud toodete ja teenuste (eriti energia) varustuskindluse tagamiseks. Tulenevalt kriisi iseloomust ja sellele kiirelt reageerimise vajadusest, ei käsitle määrus kõikvõimalikke taastuvenergia tootmise võimalusi, vaid valitud on tehnoloogiad ja meetmed, mis võiksid kõige kiiremini tuua kaasa täiendavaid tootmisvõimsusi ja vähendada sõltuvust (seni mh Venemaalt imporditud) gaasist, naftast ja kivisöest.

Sissejuhatavalt on veel oluline mainida, et määrus kohaldub vaid neile projektidele, mille lubade menetlemine algab määruse kehtivuse ajal. Liikmesriigid võivad siiski kohaldada määruse reegleid ka neile menetlustele, mis on juba käimas, kui see kiirendab otsusetegemist ja ei kahjusta samas kolmandate osapoolte juba tekkinud õiguseid.

Taastuvenergiaprojektidele prioriteedi andmine

Uue määruse kohaselt eeldatakse, et taastuvenergia tootmisseadmed, nende ühendused võrguga, vastav elektrivõrgu osa ning salvestusseadmed on projektideks, mille osas esineb „ülekaalukas avalik huvi“. Nimetatud mõistet on kasutatud mitmes EL keskkonna-alases õigusaktis (sh EL loodusdirektiivis, vee raamdirektiivis ja EL linnudirektiivis) rangetest keskkonnakaitsenõuetest erandi tegemise alusena. Muuhulgas võimaldab projekti liigitamine avalikes huvides olevana:

  • lubada selle elluviimist hoolimata Natura 2000 alade terviklikkuse kahjustamisest;
  • häirida linde pesitsusperioodil või kahjustada/eemaldada nende pesasid;
  • erandkorras jätta saavutamata veekogude hea seisundi.

Samas ei tähenda eeltoodu absoluutse prioriteedi andmist ükskõik millistele taastuvenergia tootmise või ülekandega seotud arendustele. Esiteks on projekti liigitamine avalikus huvides olevaks projektiks vaid eeldus, mis ei pruugi igal juhul tõele vastata. Liikmesriigid võivad piirata erandite tegemist konkreetsete projektitüüpidega või aladega. Lisaks eeltoodule tuleb erandite tegemisel (sh liigikaitsenõuete osas) võtta asjakohaseid leevendusmeetmeid, mis võimaldaks hoolimata erandite tegemisest saavutada liikide soodsa kaitsestaatuse.

Keskkonnamõjude hindamisest loobumine eelisarendusaladel

Teise tehnoloogianeutraalse meetmena näeb määrus erisused taastuvenergia tootmisele ja sellega seotud elektrivõrgu rajamisele eelisarendusaladel, ehk aladel, mis on liikmesriikides selleks otstarbeks ette nähtud. Projektid (sh salvestusseadmetega seotud), mis asuvad sellistel aladel, on vabastatud keskkonnamõjude hindamisest (KMH-st) ning liigikaitsega seotud mõju hindamistest eeldusel, et vastavaid mõjusid on juba eelisarendusalade valimisel (nt vastavas planeeringus) keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) raames käsitletud. Lisaks tuleb kohaldada kas kohapõhiseid meetmeid mõjude leevendamiseks või kui neid ei ole olemasoleva teabe põhjal võimalik kindlaks määrata, peavad arendajad maksma rahalist hüvitist liigikaitsekavade rakendamiseks, et tagada mõjutatud liikide seisundi säilimine vähemalt senisel tasandil.

Foto autor: Dennis Schroeder. Autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons litsentsile.

Päikeseenergiale kiiremad loamenetlused ja vabastus mõjude hindamisest

Päikeseenergiat nähakse määruse kohaselt ühe kiireima võimalusena energiakriisi lahendamiseks, mistõttu selle osas on ette nähtud rida meetmeid:

  • ehitistele rajatavate päikeseenergia seadmete ning samas asukohas paiknevate salvestusseadmete ehitamiseks ning võrku ühendamiseks vajalikud load ja nõusolekud tuleb anda kolme kuu jooksul, samuti on sellised seadmed vabastatud keskkonnamõju hindamise kohustusest (andma ei pea isegi keskkonnamõju eelhinnangut). Sellest nõudest võivad liikmesriigid siiski teha erandeid muinsuskaitse, ohutuse ja riigikaitse huvides;
  • lisaks eeltoodule loetakse kuni 50 kW võimsusega tootmisseadmete puhul vastavad load „vaikimisi“ antuks, kui taotlusele ei vastata kuu jooksul selle esitamisest. Luba ei loeta vaikimisi antuks juhul, kui tootmisseadmete võimsus ületab võrguühenduse võimsust. Liikmesriikidel on suure halduskoormuse või võrgu tegevuse tagamise huvides õigus piirata eeltoodud nõuete kohaldamist selliselt, et need kohalduvad vaid kuni 10,8 kW võimsusega tootmisseadmetele.

Leevendused olemasolevate taastuvelektrijaamade uuendamisele

Määrus seab menetlustähtajad ka olemasolevate taastuvelektrijaamade uuendamisele:

  • olukorras, kus uuendamine toob kaasa elektrijaama võimsuse kasvu, tuleb kõik vajalikud load ja nõusolekud (sh seoses võrguühendusega) anda kuue kuu jooksul. Sellesse perioodi peab vajadusel mahtuma ka keskkonnamõjude hindamine;
  • kui võimsuse kasv jääb alla 15%, tuleks load ja nõusolekud anda veelgi kiiremini – kolme kuu jooksul. Erandiks on juhud, mil tegevusega kaasnevad ohutus-alased riskid või tehnilised ühilduvusprobleemid;
  • päikeseelektrijaamade uuendamisel, kui sellega ei kaasne täiendava ala hõivamist ning rakendatakse varasemalt kehtestatud leevendusmeetmeid, on tegevus vabastatud keskkonnamõju eelhindamisest (ja seeläbi ka KMH kohustusest).

Soojuspumpade kasutuselevõtu kiirendamine

Soojuspumpasid nähakse määruse kohaselt hea lahendusena just gaasi ja kütteõli kasutavate kütteseadmete (nii väikeste katelde kui ka keskkütte-katlamajade) asendamiseks. Seetõttu on ka soojuspumpade lubade ja nõusolekute andmisele ette nähtud lühikesed tähtajad:

  • Soojuspumpadele võimsusega kuni 50 MW tuleb vajalikud load ja nõusolekud anda 1 kuu jooksul, maasoojust kasutavatele seadmetele hiljemalt 3 kuu jooksul;
  • Seejuures väikseima võimsusega soojuspumpade (kuni 12 kW) ühendamine võrku on lubatud soojuspumba omaniku teavituse põhjal (eraldi nõusolekut vaja ei ole), välja arvatud juhul, kui esinevad põhjendatud kahtlused seadmete ohutuse suhtes, võrguühenduse suhtes on vaja teha täiendavaid töid või esineb tehnilisi ühilduvusprobleeme. Sama kehtib kuni 50 kW võimsusega soojuspumpade suhtes, kui neid toidetakse mh koha peal toodetava taastuvenergiaga ning taastuvenergia tootmisseade katab vähemalt 60% soojuspumba võimsusest.

Kokkuvõtteks

Eelkirjeldatud nõuded on küll otsekohalduvad, kuna tegemist on EL määrusega. Samas on mitmes küsimuses jäetud liikmesriikidele otsustusruumi ning regulatsiooni praktilisel rakendamisel on oodata küsimusi, millele määrus vastust ei anna. Näiteks on küsitav uute tootmisseadmete võrguga ühendamise võimalused olukorras, kus vabu ühendusvõimsusi ei ole saada, samuti see, milliseid alasid peetakse Eestis taastuvenergeetika eelisarendusaladeks. Neile küsimustele loodame anda juba varsti vastuse siinsamas blogis.

, , , , ,

Teadmised tuuleenergia mõjudest loodusele kasvavad, lubade saamist see tingimata ei kiirenda

22. novembril toimus järjekordne Energia aastakonverents, mida korraldavad juba pikemat aega koostöös COBALT ja Äripäev. Sel aastal oli mul (Siimul) rõõm intervjueerida Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialisti, kelle üheks ülesandeks on juhtida ameti tööd taastuvenergiaprojektide kooskõlastamisel looduskaitse aspektist. Intervjuu teemaks oli, kuidas lepitada looduskaitset ja taastuvenergia arendamise vajadust ning publiku küsimuste järgi otsustades on konflikt suhteliselt terav ja lepitamise vajadus suur. Tublimad, kes üritusel kohal olid, said juba seal kuulda, kas ja millised lahendused on olemas. Neile, kes sel aastal konverentsil ei jõudnud, mõned mõtted alljärgnevalt.

Esiteks on just tuuleenergia puhul üheks suureks murekohaks see, et juba pea kümnendi pole ühtegi uut tuuleparki püsti pandud. Kuna puudub praktiline kogemus, on ametkondadel ka nii keskkonnamõjudest kui nende vähendamise võimalustest vähe teadmisi. Üht-teist saab muidugi naabritelt õppida. Samas on ka tuuleparkide arendamise trendid muutunud, tuues kaasa üleüldisema teadmiste lünga. Näiteks võib tuua asjaolu, et kui varem rajati tuuleparke pigem avamaastikele (põllud, heinamaad), siis nüüd kavandatakse neid üha rohkem metsamaastikule. Erinevad ökosüsteemid ja tundlikud liigid tähendavad, et varasemast kogemusest ei saa üks-ühele lähtuda.

Positiivsema poole pealt on riik tellinud just hiljuti Eesti ornitoloogiaühingult põhjaliku töö tuuleparkide mõjust linnustikule ning sellest, kuidas seda võimalikult palju vähendada. Vastava analüüs saab loodetavasti kättesaadavaks juba lähinädalatel (töö ootab Keskkonnaministeeriumi heakskiitu).

Rääkides konfliktide ennetamisest ja lahendamisest, on kõige tähtsam nii päikese- kui tuuleparkidele sobiva asukoha valimine. Samas võib olla väga keeruline leida asukohta, kus mõjud täiesti puuduks. Näiteks Eestis kõrge kaitseprioriteediga kotkad ja must-toonekurg kasutavad väga ulatuslikke alasid oma pesakoha ümber toitumiseks – kui kuulutada kogu vastav ala tuulikute rajamise keelualaks, ei pruugi taastuvenergia eesmärkide saavutamine võimalikuks osutuda.

Lisaks asukohavalikule oodatakse suurt abi tehnoloogia arengust. Ka haruldaste lindude puhul võiks radari ning tehisintellekti koostöös olla võimalik välja töötada lahendusi, kus linnu lähenedes tuulepargile viimane end kokkupõrke vältimiseks välja lülitab.

Küsimuse peale, kas täna on rohkemate teadmiste valguses lihtsam tuulepargi mõjusid hinnata ning selle ehitust lubada, selgus huvitav paradoks. Nimelt on suurem teadlikkus mõjudest pigem vastupidise mõjuga – on ilmsiks tulnud uusi riske, mida varem ei osatud kahtlustadagi. See tähendab pigem täiendavate uuringute-leevendusmeetmete vajadust, mis ei tee menetlust tingimata lühemaks või lihtsamaks.

, , , ,

Euroopa Kohus: loodus- ja linnudirektiivi kohustusi ei pea täitma ainult paberil, vaid ka praktikas

22. juunil 2022 avalikustas Euroopa Kohus otsuse asjas C-661/20, andes olulisi suuniseid seoses metsamajandamise ja looduskaitsega nn Natura 2000 võrgustiku aladel. Otsuses võetud kohtu seisukohad on olulised ka Eesti jaoks, kuivõrd Euroopa Komisjon on ka meie valitsuse suhtes algatanud rikkumismenetluse seoses metsamajandamise ning selle mõjudega nn Natura-aladel. Olulisim on kohtu järeldus, et looduskaitse neil aladel peab seisnema praktiliste meetmete võtmises ja tulemuste saavutamises, pelgalt planeerimisest ja dokumentide koostamisest ei piisa.

Natura 2000 võrgustiku aladel kohalduvad reeglid

Suvises otsuses leidis kohus, et Slovakkia on rikkunud EL loodusdirektiivist tulenevaid kohustusi. Sarnaselt teiste Euroopa Liidu direktiividega ei sisalda loodusdirektiiv sedavõrd täpseid norme, mis võimaldaks neid kohaldada otse, ilma siseriiklike õigusaktide abita. Direktiiv seab liikmesriikidele eesmärgid (eelkõige kaitsealuste liikide ja elupaikade soodsa seisundi saavutamine ja seejärel säilitamine), kuid jätab riikidele õiguse otsustada millisel moel neid vastavaid eesmärke täpselt saavutatakse. Muuhulgas on liikmesriikide otsustada (ette antud kriteeriumite põhjal), millised alad on looduskaitseliselt eriti väärtuslikud ning tuleks hõlmata üle-euroopalisse Natura 2000 kaitsealade võrgustikku. Võrgustiku hõlmatud alade osas näeb direktiiv ette kohustuse hinnata nende kaitse-eesmärke mõjutavate projektide ja kavade mõju. Viimases küsimuses on Euroopa Kohus arendanud välja pikaajalise ja põhjaliku praktika, millega mõju hindamisel arvestada tuleb.

Vaidluse taust

2017. aasta vältel sai Euroopa Komisjon mitu kaebust tegevuste kohta Slovakkia poolt määratud Natura 2000 aladel, mis mõjutasid metsise (Tetrao urogallus) kaitsestaatust. Kaebustes oli välja toodud, et metsise populatsioon oli 2004. aastast saati vähenenud 49,4% võrra kaheteistkümnel alal, mis olid määratud selle liigi kaitseks ja säilitamiseks. Kaebajate sõnul oli metsise languse põhjuseks peamiselt raietegevus, mis hävitas tema elupaiku. Sellest tulenevalt algatas Euroopa Komisjon rikkumismenetluse, heites Slovakkiale ette, et riik ei olnud võtnud vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada Natura 2000 aladel metsise seisundit.

Slovakkia proovis oma seaduseid 2019. aastal loodusdirektiiviga vastavusse viia. Euroopa Komisjon leidis sellele vaatamata, et meetmed on ebapiisavad ning Slovakkia rakendab olemasolevaid meetmeid liiga aeglaselt, mistõttu on jätkuvalt risk metsise elupaikade halvenemiseks. Kuivõrd Euroopa Komisjoni poolt algatatud rikkumismenetlus ei viinud Komisjoni hinnangul vajaliku tulemuseni, pöördus viimane Slovakkia vastu Euroopa Kohtusse.

Isane metsis pulmamängul.
Foto autor: Tero Laakso, autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons BY 2.0 standardile

Slovakkia proovis oma seaduseid 2019. aastal loodusdirektiiviga vastavusse viia. Euroopa Komisjon leidis sellele vaatamata, et meetmed on ebapiisavad ning Slovakkia rakendab olemasolevaid meetmeid liiga aeglaselt, mistõttu on jätkuvalt risk metsise elupaikade halvenemiseks. Kuivõrd Euroopa Komisjoni poolt algatatud rikkumismenetlus ei viinud Komisjoni hinnangul vajaliku tulemuseni, pöördus viimane Slovakkia vastu Euroopa Kohtusse.

Puudujäägid raiete mõju hindamise reeglites

Esimeseks Komisjoni etteheiteks oli asjaolu, et Natura-alasid puudutavad metsamajandamiskavad olid vahemikus 2015-2019 vabastatud mõju hindamise kohustusest (enne 2015. a selline kohustus eksisteeris). Puudujääk küll kõrvaldati 2020. a alguses, ent nii Komisjon kui Euroopa Kohus leidsid, et Slovakkia pidanuks ka vahepeal kehtestatud kavade osas viima (tagantjärgi) läbi mõju hindamise.

Teiseks leidis Kohus, et EL õigusega oli vastuolus see, et hädaraieks (Eesti mõistes sanitaarraieks), mida rakendati ennekõike üraskite kahjustuste vähendamiseks ja piiramiseks, oli võimalik anda luba metsamajandamiskavades ette nähtud raiemahte ületades, ilma et enne seda viidaks läbi nõuetekohane mõju hindamine. Seejuures ei olnud hädaraied harva esinevad, vaid moodustasid suure osa kogu Slovakkia raiemahust (nt aastal 2017 ca 52% kogu raiemahust). Loodusdirektiiv keelab liikmesriikidel kehtestada riigisiseseid norme, mis vabastavad sedavõrd üldiselt Natura 2000 võrgustiku alasid mõjutavaid projekte või kavasid mõju hindamise kohustusest, mistõttu leidis Euroopa Kohus, et Slovakkia rikkus direktiivist tulenevaid kohustusi.

Muud puudused metsise heaks loodud Natura-alade kaitsmisel

Teise põhimõttelise etteheitena tõi Euroopa Komisjon välja, et intensiivne metsaraie, monokultuuride istutamine, suurte alade raadamine ja pestitsiidide kasutamine oli lõpptulemusena kahjustanud metsise elupaiku kõigil kaheteistkümnel metsise kaitseks moodustatud Natura-alal, vähendades elupaikade pindala, struktuuri ja funktsioone. See tõi omakorda kaasa metsise arvukuse olulise vähenemise vastavatel aladel. Eriti halb oli seejuures olukord alal, kus oli lubatud ulatuslik raie üraskite leviku peatamiseks.

Komisjoni etteheidete kohaselt ei olnud Slovakkia hoolimata seadustes sätestatud normidest loonud praktikas struktuurset süsteemi, mis tagaks metsise kaitse ja lubaks raiet vaid juhul, kui see ei mõjuta oluliselt Natura-alasid, vaid oli rakendanud kaitsemeetmeid pigem üksikjuhtumitel, laekunud kaebuste alusel. Euroopa Kohus nõustus selle hinnanguga.

Lisaks eeltoodule oli Slovakkia küll vastu võtnud metsise kaitsekava perioodiks 2018-2022, ent selles sätestatud olulisemaid meetmeid (kaitsekordade rangemaks muutmine, hoolduskavade vastuvõtmine) ei olnud veel ellu viidud. Slovakkia valitsus küll tõi välja mitmeid pooleliolevaid projekte ja menetlusi, mis olid algatatud kaitsekava ellu rakendamiseks, ent Euroopa Kohus leidis, et alles kavandatavaid meetmeid ei saa riigi kohustuste täitmise hindamisel arvestada.

Viitega EL linnudirektiivile, mille artikli 4 lõige 1 näeb samuti ette lindude kaitses moodustatud Natura-aladel vajalike kaitsemeetmete võtmist, leidsid Euroopa Komisjon ja Kohus viimaks, et kuigi teatud alade suhtes olid kehtestatud konkreetsed hoolduskavad (Eesti kontekstis: kaitsekorralduskavad), ei olnud neid praktikas ellu viidud. Kohus toonitas ka selles osas, viitega mh Białowieża ürgmetsa asjas tehtud otsusele, et EL linnudirektiivi kohustuste täitmiseks ei piisa vaid kaitsemeetmete (paberil) kehtestamisest, vaid need tuleb ka reaalselt ellu viia. Linnudirektiivi eesmärk on kaitsta ohustatud linde reaalselt, mitte ainult õiguslikult. Kuivõrd metsise arvukus on Slovakkias ja ka Natura-aladel järsus languses, on liikmesriik rikkunud oma kohustusi.

Õppetunnid Eestile

Slovakkia suunas tehtud lahendist on Keskkonnaministeeriumil, Keskkonnaametil ja kõigil teistel, kes looduskaitse ja raietega kokku puutuvad (arvestades ka pooleliolevat rikkumismenetlust Eesti suhtes) võtta eelkõige kaks õppetundi:

  1. Nn Natura-hindamist puudutavaid reegleid tuleb järgida ka sanitaarraiete puhul, viimaseid ei saa mõju hindamise kohustusest üldiselt vabastada;
  2. Euroopa Komisjon ja Kohus ei rahuldu viimase aja praktika kohaselt loodus- ja linnudirektiivi rakendamisel pelgalt sellega, kui liikmesriik valmistab ette või kehtestab erinevaid arengukavu, kaitsekorralduskavasid ja kaitse-eeskirju, vaid üha olulisemaks on nende reaalne rakendamine nii süsteemselt kui üksikjuhtumil. Vastupidine võib tuua kaasa esmalt rikkumismenetluse, hiljem aga ka juba rahatrahvid.

Selle artikli autoriks oli koos Siimuga advokaadibüroo COBALT praktikant Paul Kattago.

, , , , ,