Uus direktiiv suunab Euroopa hooned uuenduskuuri

Euroopa Liit on kliimamuutuste ennetamisel sihtmärgiks võtnud muuhulgas hooned ja nende kasutamiseks kuluva energia. Euroopa Komisjoni kohaselt moodustab hoonete energiatarve ligi 40% kogu Euroopas tarbitavast energiast ning kuigi hoonete energiatõhususe reguleerimiseks võeti esimene direktiiv vastu juba 2002. aastal, tarbivad 75% hoonetest energiat siiski ebatõhusalt. Senise, uute hoonete ehitamisele suunatud regulatsiooni kasutegurit vähendab ka asjaolu, et 85% Euroopa hoonetest valmisid juba enne aastat 2000. Liidu visioon olukorra parandamiseks väljendub uuendatud hoonete energiatõhususe direktiivis, mille teksti kiitis esmalt heaks Euroopa Parlamendi täiskogu (12. märtsil) ning mis möödunud reedel (12. aprillil) sai ka liikmesriikide viimase ametliku heakskiidu.

Renoveerimislaine

Olemasolevate hoonete energiatõhususe tõstmiseks näeb direktiiv lähiaastateks ette ambitsioonika renoveerimislaine, võttes sihiks kõige vähem tõhusad hooned. Hoonete, sh nende energiatõhususe hindamine käib riigipõhiselt. See tähendab, et Eestis kuuluvad renoveerimisele need hooned, mis on teiste Eesti hoonetega võrreldes ebatõhusad (vastavalt järgnevalt kirjeldatud reeglitele).

Eluhoonete osas peab riik 2030. aastaks tagama kogu hoonefondi arvestades vähemalt 16%-se energiatarbimise vähenemise võrreldes 2020. aastaga. Aastaks 2030 peab energiakasutuse vähenemine tõusma 20-22%-ni. Seejuures peab vähemalt 55% energiasäästust tulema 43% kõige vähem tõhusate hoonete renoveerimise arvelt. Lisaks peab riik 2026. aasta lõpuks koostama renoveerimiskava, mis sisaldab muuhulgas elamute energiatarbimise vähendamise numbrilisi eesmärke aastateks 2030 ja 2035 ning seda, kui mitu hoonet või m² iga-aastaselt renoveeritakse.

Mitte-elamutele seab direktiiv mõnevõrra konkreetsemad eesmärgid. 2020. aasta hoonefondi põhjal peab riik paika panema energiatõhususe miinimustandardid, millele kõik mitte-elamud vastama peavad. Standardite eesmärk on tagada direktiivis sätestatud nõue, et 2030. aastaks ei tarbi ükski mitte-elamu rohkem energiat kui 16% kõige vähem energiatõhusatest hoonetest aastal 2020. Aastaks 2033 ei tohi ükski mitte-elamu tarbida rohkem energiat kui 26% kõige vähem tõhusatest hoonetest aastal 2020. Edasised sihtväärtused aastateks 2040 ja 2050 peab riik täpsustama riiklikus renoveerimiskavas viisil, mis tagab hoonefondi süsinikuneutraalsuse aastaks 2050. 

Segakasutatavaid hooneid, kus on samaaegselt eluruume ja äripindu, võivad liikmesriigid jätkuvalt käsitleda emma-kummana.

Liikmesriik võib uute renoveerimisnõuete kohaldamisest erandina loobuda teatud põllumajanduslike hoonete, ajutiste hoonete, suvilate usuhoonete ja kultuurimälestiste, riigikaitseliste ehitiste jms eriehitiste suhtes.

Uued hooned süsinikuneutraalseks

Direktiiv ei keskendu aga üksnes vanadele hoonetele. Alates 2028. aastast peavad uued avalikud hooned ning alates 2030. aastast kõik uued hooned olema ’nullheitega’ hooned. Selle ajani jääb jõusse kehtiv nõue, et uute hoonete energiatõhusus peab vastama praeguse A klassi nõuetele. Rõhutatud on sõna ’praegune’, kuna direktiivi jõustumisest kahe aasta möödudes nihkub ka hoonete energiaklasside skaala ning A klassi hakkavad kuuluma nimelt nullheitega hooned.

Nullheitega hoone vastab järgmistele tunnustele:

• See ei tekita kohapeal fossiilkütuste kasutamisest kasvuhoonegaase;
• Selle kasutamisaegne kasvuhoonegaaside heide on null või väga madal;
• Selle kasutatav energia tuleb ainult taastuvatest allikatest samal kinnistul, lähiümbruses, taastuvenergia kogukonnast, tõhusast kaugkütte või -jahutussüsteemist või muudest süsinikuvabadest allikatest;
• See võimaldab energia tootmise, tarbimise ja salvestamise juhtimist hoonesiseselt;
• Selle energiatarbimine on 10% madalam kui senine A-klass.

Koguelutsükli globaalse soojenemise potentsiaal

Uutel hoonetel tuleb arvutada hoone kogu elutsükli globaalse soojenemise potentsiaal (ingl. Lifecycle Global warming potential – LC GWP) järgmise ajakava kohaselt:

• Alates 2028 hoonetele, mille kasulik pind on enam kui 1000m^2;
• Alates 2030 kõigile uutele hoonetele.

GWP väljendub numbrilise näitajana (CO2 aastaheide kilogrammides ruutmeetri kohta). Selle eesmärk on mõõta hoone potentsiaalset mõju kliima soojenemisele [C1] kogu elutsükli vältel, alustades ehitusmaterjalide tootmisest ning lõpetades lammutamise ja materjalide ringlussevõtuga. GWP tuleb avalikustada ka hoone energiamärgisel. Täpsemaid reegleid GWP arvutamise osas on Euroopa Komisjonilt oodata 2025. aasta lõpuks. Samuti peavad riigid 2027. aasta alguseks välja töötama nn ’teekaardi’, milles nähakse muuhulgas ette kõigi uute hoonete GWP piirmäärad alates 2030. aastast

Kestliku mobiilsuse taristu

Hoonete juurde kuuluvatesse parklatesse tuleb luua ulatuslikum elektrilaadimise võimalus. Kehtiva ehitusseadustiku § 65¹ lg 4 kohaselt tuleb mitte-elamu püstitamisel või olulisel renoveerimisel paigaldada hoone parklasse vähemalt üks laadimispunkt, kui parklas on vähemalt 11 parkimiskoha. Uus direktiiv nõuab laadimiskohtade paigaldamist juba alates kuuendast parkimiskohast. Samuti ei piisa ainult ühest laadimispunktist, vaid laadijaid peab olema üks iga viie parkimiskoha kohta. Lisaks tuleb paigaldada elektrikaablid poolte parkimiskohtade jaoks ning juhtmetaristu (kaablitorud) ülejäänud kohtade jaoks. Uutel kontorihoonetel peab olema laadimispunkte poolte parkimiskohtade jaoks. Paigaldatud laadijad peaks lisaks võimaldama laadida ka kahe- ja kolmerattalisi sõidukeid, sh elektrijalgrattaid.

Olemasolevate mitte-elamute parklatele kohaldub rohkemate laadimispunktide nõue alates 2027. aastast. Kehtiva seaduse kohaselt on olemasoleva mitte-elamu parklas üks laadimispunkt nõutav alates kahekümne esimest parkimiskohast (EhS § 65¹ lg 7). Direktiivi kohaselt on alates 2027. aastast vajalik üks laadimispunkt iga 10 parkimiskoha kohta, st 21 kohaga parklasse tuleks paigaldada ka teine laadija. Alternatiivselt tuleb sellistesse parklatesse paigaldada juhtmetaristu vähemalt poolte parkimiskohtade jaoks.

Uute ja oluliselt renoveeritud elamute parklatesse, milles on vähemalt neli parkimiskohta, tuleb direktiivi kohaselt tulevikus paigaldada vähemalt üks laadimispunkt. Samuti tuleb paigaldada elektrikaablid vähemalt poolte parkimiskohtade jaoks ning juhtmetaristu ülejäänud kohtadele.

Muud olulised uuendused

Uued hooned tuleb projekteerida selliselt, et neile on võimalik kulutõhusalt paigaldada päikesepaneelid. Kui tehniliselt ja majanduslikult vastuvõetav, tuleb paneele hoonetele järgmise ajakava järgi ka järk-järgult paigaldama asuda:

• Alates 2026. aasta lõpust uutele enam kui 250 m² kasuliku pinnaga mitte-elamutele ja avalikele hoonetele;
• Alates 2027 aasta lõpust olemasolevatele enam kui 2000 m² kasuliku pinnaga avalikele hoonetele. Kui avaliku hoone kasulik pind ületab 750 m², on paneelid kohustuslikud 2028. aastast ning 2030. aastast, kui selle kasulik pind ületab 250 m²;
• Alates 2027. aasta lõpust oluliselt renoveeritud üle 500 m² kasuliku pinnaga mitte-elamutele;
• Alates 2029. aasta lõpust kõigile uutele eluhoonetele ja katustega parklatele.

Siseriiklikud renoveerimiskavad peavad ette nägema meetmed fossiilkütustel töötavatest kateldest järk-järguliseks loobumiseks aastaks 2040. Alates 2025. aastast ei tohi riigid selliste katelde paigaldamist avaliku sektori poolt rahaliselt toetada.

Kui tehniliselt ja majanduslikult võimalik, tuleb 2024. aasta lõpuks mitte-elamutesse, mille kliima- ja ventilatsioonisüsteemide koguvõimsus ületab 290 kW, tekitada süsteemide automaatse juhtimise ja seire võimekus. 2027. aasta lõpust peab selliste hoonete valgustus olema automaatselt juhitav. Samad süsteemid tuleb lisada 2029. aasta lõpuks mitte-elamutesse, mille kliima- ja õhutussüsteemide võimsus ületab 70 kW.

Uute reeglite jõustumine

Vastuvõetud direktiiv avaldatakse lähiajal Euroopa Liidu Teatajas ning see jõustub 20 päeva möödudes. Peale seda on riikidel kaks aastat aega, et sätted kohalikku õigusesse üle võtta ning neid kohaldama hakata. Väljakutseid saab olema mitmeid. Muuhulgas tuleb Eesti riigil olemasolevate hoonete renoveerimiskohustuse täitmiseks välja selgitada hoonefondi energiatõhusus 2020. a alguse seisuga ning mõelda välja, kuidas (milliste toetuste jm skeemidega) innustada just elamute omanikke vähem tõhusaid maju renoveerima. Samuti vajab lahendamist energiamärgistega seonduv, sh kuidas tulevikus vältida praktikas sagedasti esinevat olukorda, kus hoone projekteerimisel väljastatav energiamärgis ja kasutusaegne energiamärgis oluliselt erinevad (st hoone tegelik energiatarve osutub oluliselt suuremaks kui projekteerimisel arvutatu).

Artikli kirjutas Siim Vahtrus koos meie kolleegi Siim Jürgensiga

---