12. septembril võttis Euroopa Parlamendi täiskogu vastu EL taastuvenergia direktiivi muudatused, mille kohaselt peaks aastaks 2030 taastuvenergia moodustama 42,5% kogu ühenduse energia lõpptarbimisest. Seni kehtiv eesmärk on oluliselt madalam – 32%. Kuivõrd hetkel moodustab taastuvenergia tarbitavast energiast 22,1%, siis tuleb vaid seitsme aasta jooksul taastuvenergia osakaalu suurendada ligi kahekordseks. Lisaks ambitsioonikale üldeesmärgile sisaldab vastuvõetud eelnõu ulatuslikke muudatusi ka konkreetsetes valdkondades (hooned, elektritootmisvõimsuste rajamine, tööstus, transport, küte ja jahutus).
Taastuvenergia suurem kasutus hoonetes
Uute reeglite kohaselt tuleks igal liikmesriigil seada siseriiklik eesmärk taastuvenergia kasutamisele hoonetes ning kajastada nii eesmärk kui selle saavutamise meetmed (sh ehitusalaste reeglite muutmine (nt viisil, mis hõlbustaks hoonetele päikesepaneelide paigutamist) ja rahalised toetused) oma riiklikes energia- ja kliimakavades. Nimetatud eesmärgid peavad olema kooskõlas üle-euroopalise eesmärgiga katta taastuvatest allikatest pärineva energiaga vähemalt 49% hoonete energiatarbimisest.
Tuule- ja päikeseprojektide loamenetluste kiirendamine
Taastuvenergia direktiivi on kavas lisada kohustus kaardistada igas liikmesriigis taastuvenergia tootmiseks ja transportimiseks vajalikud alad ning seda mahus, mis tagaks riikidele seatud taastuvenergia tootmise eesmärkide saavutamise. Nende alade sees tuleks omakorda välja selgitada taastuvenergia eelisarendusalad, kus vastavate arenduste elluviimine ei omaks olulist keskkonnamõju (eelistades nt juba hoonete ja taristuga kaetud alasid ja vältides Natura 2000 võrgustikku kuuluvaid alasid). Eelisarendusalade valikult tuleks panna paika ka üldisemad uute tootmis- ja ülekanderajatiste mõjude leevendamise meetmed. Mõjude väljaselgitamiseks ja leevendamiseks tuleb alade valikul läbi viia keskkonnamõjude strateegiline hindamine. Samuti võib eelisarendusaladeks nimetada alasid, mida on juba varasemalt taastuvenergia tootmiseks kavandatud ning kus nõutav mõju hindamine on läbi viidud ning leevendusmeetmed kavandatud. Analoogsed eelisarendusalad võib määrata ka taastuvenergia salvestus- ja ülekandetaristu jaoks.
Eelisarendusalade valiku mõte on vajalike loamenetluste kiirendamine neil aladel. Nii tuleks liikmesriikidel eelisarendusalale esitatud taastuvenergia tootmisüksuse loataotluse piisavust kontrollida 30 päeva jooksul taotluse esitamisest (mujal oleks selleks 45 päeva), kogu loamenetlus ei tohiks aga maismaal kesta üle 12 kuu ning merel kahe aasta (muudel aladel vastavalt kaks ja kolm aastat). Samuti ei oleks üldjuhul selliste projektide puhul vajalik läbi viia täiendavat keskkonnamõju hindamist. Loamenetluse tähtajad oleksid veelgi lühemad olemasolevate taastuvenergiajaamade tootmisseadmete väljavahetamisel, alla 150 kW võimsusega uute tootmisseadmete, taastuvenergia tootmisseadmetega koos rajatavate salvestusseadmete ning nendega seotud taristu, samuti soojuspumpade rajamisel. Erakorralistel juhtudel võiksid otsustajad neid tähtaegu uute reeglite kohaselt piiratud ulatuses pikendada. Suures osas muudaks direktiivi eelnõu püsivaks juba varem erakorralisena ja ajutisena vastu võetud reeglid taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks, millest kirjutasime jaanuaris, neid kohati täpsustades.
Eelnõus on eraldi rõhutatud, et taastuvenergia projektidega seotud vaidluste lahendamine peaks olema võimalikult lihtne ja kiire. Meil Eestiski on sarnasest ideest kantuna käesolevas augustis avalikustatud halduskohtumenetluse seadustiku väljatöötamise kavatsus, mis peaks taastuvenergia projektidega seotud vaidluste lahendamist kiirendama.
Uued eesmärgid tööstusele ning kütte- ja jahutussektorile
Direktiivi uuendused näeksid ette ka taastuvenergia osakaalu suurendamise indikatiivsed eesmärgid tööstusele ning soojus- ning jahutusenergia tootmisele. Tööstuses polnud taastuvenergia kasutamisele seni eesmärke seatud – muudatuste kohaselt tuleks taastuvenergia osakaalu selles majandussektoris suurendada iga-aastaselt 1,6% võrra.
Kütte- ja jahutussektoris näeks direktiiv erandina ette küll ühelt poolt leebemad eesmärgid kui seni kehtestatud – 1,3% iga-aastase kasvu asemel peaks eelnõu kohaselt taastuvenergia osakaal iga-aastaselt suurenema 0,8% võrra aastatel 2021-2024 ja 1,1% 2026-2030. Samas oli taastuvenergia osakaalu kasvu number seni ette nähtud indikatiivse eesmärgina; uue regulatsiooni kohaselt oleks vastava kasvu saavutamine liikmesriikidele siduvaks kohustuseks. Seejuures peaks kaugkütte- ja jahutussektoris taastuvenergia osakaalu iga-aastaseks kasvuks (indikatiivselt) olema 2,2%. Eraldi on käsitletud vesinikutootmist, mille osas on ette nähtud, et tööstuses kasutatava vesinikust peaks mitte-bioloogilist päritolu taastuvenergia abil olema toodetud vähemalt 42% aastaks 2030 ning vähemalt 60% aastaks 2035.
Transpordisektorit puudutavad muudatused
Transpordikütuste osas peavad riigid seadma kütusemüüjatele kohustuse tagada, et transpordisektoris kas (a) tarbitaks aastaks 2030 taastuvenergiat 29% ulatuses lõppenergiatarbimisest või (b) kasvuhoonegaaside heide sektoris väheneks võrreldes seni prognoosituga 2030. aastaks 14,5% võrra. Tegemist on varasemaga võrreldes oluliselt kõrgema ambitsiooniga, kuna seniste reeglite kohaselt pidid liikmesriigid nõudma kütusemüüjatelt, et need tagaksid taastuvenergia tarbimise 14% ulatuses lõpptarbimisest. Uue lähenemise plussina nähakse suuremat paindlikkust (mis on ennekõike abiks riikidele, kus taastuvenergia kasutus transpordisektoris on madal).
Peamiseks viisiks, kuidas eesmärke saavutada, nähakse direktiivi reeglites transpordisektori elektrifitseerimise kõrval ennekõike teise põlvkonna biokütuseid (nt toidujäätmetest, metsatööstuse jäätmetest, kasutatud toiduõlist toodetavad kütused) ja mittebioloogilisi taastuvkütuseid (nt nn rohelist vesinikku). Vältimaks seda, et biokütuste kasutusele võtmise eesmärgid toovad kaasa ebasoovitavaid kõrvalmõjusid, täpsustatakse ja muudetakse rangemaks biokütuste jätkusuutlikkuse kriteeriumeid.
Puidu kui biomassi kasutamise piirangud
EL taastuvenergia poliitika üheks vastuoluliseks valdkonnaks on olnud puidu kui biomassi kasutamine. Parlamendi vastuvõetud eelnõu ei näe selles osas ette lausalisi piiranguid, vaid liikmesriikidele on üldisemalt seatud kohustus võtta meetmeid, et minimeerida biomassi kasutuse keskkonna- ja kliimamõjusid. Toetusmeetmeid välja töötades peaksid liikmesriigid vältima muudeks eesmärkideks sobiva puitmassi kasutamist energiatootmiseks (nn kaskaad-kasutuse põhimõte). Samas näeb eelnõu sellest põhimõttest ette mitmeid erandeid (mille kohaldamisest tuleb Euroopa Komisjoni teavitada), nt energiajulgeoleku tagamise vajaduse korral või loodusõnnetuste tagajärjel koristatud puidu osas. Vaid üksikutel erandjuhtudel on lubatav toetuste maksmine puitmaterjali elektrijaamades põletamise eest. Eelnõu kohaselt tuleks puidu kui biomassi energia tootmise toetusmeetmeid lähemalt analüüsida hiljemalt aastaks 2027 ning seejärel peab Komisjon hindama, kas ja kuidas neid veelgi piirata.
Edasised sammud
Parlamendi heakskiidetud eelnõu vastab põhiolemuselt EL liikmesriikide esindajatega juba käesoleva aasta märtsis sõlmitud kokkuleppele, mistõttu võib eeldada, et eelnõu kinnitatakse juba peagi ilma suuremate muutusteta ka EL nõukogu poolt. Direktiivi ülevõtmine eeldab ka Eestis suure tõenäosusega täiendavaid muudatusi õigusaktides. Arvestades direktiivis kavandatud muudatuste laia ulatust, ei pruugi piisata vaid käesoleva aasta märtsis avalikustatud õigusmuudatustest, millega seotud eelnõust kirjutasime blogis septembri alguses.
Rohereeglite blogi 