Tag Archives: energiatõhusus

Uus direktiiv suunab Euroopa hooned uuenduskuuri

Euroopa Liit on kliimamuutuste ennetamisel sihtmärgiks võtnud muuhulgas hooned ja nende kasutamiseks kuluva energia. Euroopa Komisjoni kohaselt moodustab hoonete energiatarve ligi 40% kogu Euroopas tarbitavast energiast ning kuigi hoonete energiatõhususe reguleerimiseks võeti esimene direktiiv vastu juba 2002. aastal, tarbivad 75% hoonetest energiat siiski ebatõhusalt. Senise, uute hoonete ehitamisele suunatud regulatsiooni kasutegurit vähendab ka asjaolu, et 85% Euroopa hoonetest valmisid juba enne aastat 2000. Liidu visioon olukorra parandamiseks väljendub uuendatud hoonete energiatõhususe direktiivis, mille teksti kiitis esmalt heaks Euroopa Parlamendi täiskogu (12. märtsil) ning mis möödunud reedel (12. aprillil) sai ka liikmesriikide viimase ametliku heakskiidu.

Renoveerimislaine

Olemasolevate hoonete energiatõhususe tõstmiseks näeb direktiiv lähiaastateks ette ambitsioonika renoveerimislaine, võttes sihiks kõige vähem tõhusad hooned. Hoonete, sh nende energiatõhususe hindamine käib riigipõhiselt. See tähendab, et Eestis kuuluvad renoveerimisele need hooned, mis on teiste Eesti hoonetega võrreldes ebatõhusad (vastavalt järgnevalt kirjeldatud reeglitele).

Eluhoonete osas peab riik 2030. aastaks tagama kogu hoonefondi arvestades vähemalt 16%-se energiatarbimise vähenemise võrreldes 2020. aastaga. Aastaks 2030 peab energiakasutuse vähenemine tõusma 20-22%-ni. Seejuures peab vähemalt 55% energiasäästust tulema 43% kõige vähem tõhusate hoonete renoveerimise arvelt. Lisaks peab riik 2026. aasta lõpuks koostama renoveerimiskava, mis sisaldab muuhulgas elamute energiatarbimise vähendamise numbrilisi eesmärke aastateks 2030 ja 2035 ning seda, kui mitu hoonet või m2 iga-aastaselt renoveeritakse.

Mitte-elamutele seab direktiiv mõnevõrra konkreetsemad eesmärgid. 2020. aasta hoonefondi põhjal peab riik paika panema energiatõhususe miinimustandardid, millele kõik mitte-elamud vastama peavad. Standardite eesmärk on tagada direktiivis sätestatud nõue, et 2030. aastaks ei tarbi ükski mitte-elamu rohkem energiat kui 16% kõige vähem energiatõhusatest hoonetest aastal 2020. Aastaks 2033 ei tohi ükski mitte-elamu tarbida rohkem energiat kui 26% kõige vähem tõhusatest hoonetest aastal 2020. Edasised sihtväärtused aastateks 2040 ja 2050 peab riik täpsustama riiklikus renoveerimiskavas viisil, mis tagab hoonefondi süsinikuneutraalsuse aastaks 2050. 

Segakasutatavaid hooneid, kus on samaaegselt eluruume ja äripindu, võivad liikmesriigid jätkuvalt käsitleda emma-kummana.

Liikmesriik võib uute renoveerimisnõuete kohaldamisest erandina loobuda teatud põllumajanduslike hoonete, ajutiste hoonete, suvilate usuhoonete ja kultuurimälestiste, riigikaitseliste ehitiste jms eriehitiste suhtes.

Maja soojustamine. Foto autorid: Brett and Sue Coulstock.
Autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons litsentsile.

Uued hooned süsinikuneutraalseks

Direktiiv ei keskendu aga üksnes vanadele hoonetele. Alates 2028. aastast peavad uued avalikud hooned ning alates 2030. aastast kõik uued hooned olema ’nullheitega’ hooned. Selle ajani jääb jõusse kehtiv nõue, et uute hoonete energiatõhusus peab vastama praeguse A klassi nõuetele. Rõhutatud on sõna ’praegune’, kuna direktiivi jõustumisest kahe aasta möödudes nihkub ka hoonete energiaklasside skaala ning A klassi hakkavad kuuluma nimelt nullheitega hooned.

Nullheitega hoone vastab järgmistele tunnustele:

  • See ei tekita kohapeal fossiilkütuste kasutamisest kasvuhoonegaase;
  • Selle kasutamisaegne kasvuhoonegaaside heide on null või väga madal;
  • Selle kasutatav energia tuleb ainult taastuvatest allikatest samal kinnistul, lähiümbruses, taastuvenergia kogukonnast, tõhusast kaugkütte või -jahutussüsteemist või muudest süsinikuvabadest allikatest;
  • See võimaldab energia tootmise, tarbimise ja salvestamise juhtimist hoonesiseselt;
  • Selle energiatarbimine on 10% madalam kui senine A-klass.

Koguelutsükli globaalse soojenemise potentsiaal

Uutel hoonetel tuleb arvutada hoone kogu elutsükli globaalse soojenemise potentsiaal (ingl. Lifecycle Global warming potential – LC GWP) järgmise ajakava kohaselt:

  • Alates 2028 hoonetele, mille kasulik pind on enam kui 1000m2;
  • Alates 2030 kõigile uutele hoonetele.

GWP väljendub numbrilise näitajana (CO2 aastaheide kilogrammides ruutmeetri kohta). Selle eesmärk on mõõta hoone potentsiaalset mõju kliima soojenemisele [C1] kogu elutsükli vältel, alustades ehitusmaterjalide tootmisest ning lõpetades lammutamise ja materjalide ringlussevõtuga. GWP tuleb avalikustada ka hoone energiamärgisel. Täpsemaid reegleid GWP arvutamise osas on Euroopa Komisjonilt oodata 2025. aasta lõpuks. Samuti peavad riigid 2027. aasta alguseks välja töötama nn ’teekaardi’, milles nähakse muuhulgas ette kõigi uute hoonete GWP piirmäärad alates 2030. aastast

Kestliku mobiilsuse taristu

Hoonete juurde kuuluvatesse parklatesse tuleb luua ulatuslikum elektrilaadimise võimalus. Kehtiva ehitusseadustiku § 651 lg 4 kohaselt tuleb mitte-elamu püstitamisel või olulisel renoveerimisel paigaldada hoone parklasse vähemalt üks laadimispunkt, kui parklas on vähemalt 11 parkimiskoha. Uus direktiiv nõuab laadimiskohtade paigaldamist juba alates kuuendast parkimiskohast. Samuti ei piisa ainult ühest laadimispunktist, vaid laadijaid peab olema üks iga viie parkimiskoha kohta. Lisaks tuleb paigaldada elektrikaablid poolte parkimiskohtade jaoks ning juhtmetaristu (kaablitorud) ülejäänud kohtade jaoks. Uutel kontorihoonetel peab olema laadimispunkte poolte parkimiskohtade jaoks. Paigaldatud laadijad peaks lisaks võimaldama laadida ka kahe- ja kolmerattalisi sõidukeid, sh elektrijalgrattaid.

Olemasolevate mitte-elamute parklatele kohaldub rohkemate laadimispunktide nõue alates 2027. aastast. Kehtiva seaduse kohaselt on olemasoleva mitte-elamu parklas üks laadimispunkt nõutav alates kahekümne esimest parkimiskohast (EhS § 651 lg 7). Direktiivi kohaselt on alates 2027. aastast vajalik üks laadimispunkt iga 10 parkimiskoha kohta, st 21 kohaga parklasse tuleks paigaldada ka teine laadija. Alternatiivselt tuleb sellistesse parklatesse paigaldada juhtmetaristu vähemalt poolte parkimiskohtade jaoks.

Uute ja oluliselt renoveeritud elamute parklatesse, milles on vähemalt neli parkimiskohta, tuleb direktiivi kohaselt tulevikus paigaldada vähemalt üks laadimispunkt. Samuti tuleb paigaldada elektrikaablid vähemalt poolte parkimiskohtade jaoks ning juhtmetaristu ülejäänud kohtadele.

Muud olulised uuendused

Uued hooned tuleb projekteerida selliselt, et neile on võimalik kulutõhusalt paigaldada päikesepaneelid. Kui tehniliselt ja majanduslikult vastuvõetav, tuleb paneele hoonetele järgmise ajakava järgi ka järk-järgult paigaldama asuda:

  • Alates 2026. aasta lõpust uutele enam kui 250 m2 kasuliku pinnaga mitte-elamutele ja avalikele hoonetele;
  • Alates 2027 aasta lõpust olemasolevatele enam kui 2000 m2 kasuliku pinnaga avalikele hoonetele. Kui avaliku hoone kasulik pind ületab 750 m2, on paneelid kohustuslikud 2028. aastast ning 2030. aastast, kui selle kasulik pind ületab 250 m2;
  • Alates 2027. aasta lõpust oluliselt renoveeritud üle 500 m2 kasuliku pinnaga mitte-elamutele;
  • Alates 2029. aasta lõpust kõigile uutele eluhoonetele ja katustega parklatele.

Siseriiklikud renoveerimiskavad peavad ette nägema meetmed fossiilkütustel töötavatest kateldest järk-järguliseks loobumiseks aastaks 2040. Alates 2025. aastast ei tohi riigid selliste katelde paigaldamist avaliku sektori poolt rahaliselt toetada.

Kui tehniliselt ja majanduslikult võimalik, tuleb 2024. aasta lõpuks mitte-elamutesse, mille kliima- ja ventilatsioonisüsteemide koguvõimsus ületab 290 kW, tekitada süsteemide automaatse juhtimise ja seire võimekus. 2027. aasta lõpust peab selliste hoonete valgustus olema automaatselt juhitav. Samad süsteemid tuleb lisada 2029. aasta lõpuks mitte-elamutesse, mille kliima- ja õhutussüsteemide võimsus ületab 70 kW.

Uute reeglite jõustumine

Vastuvõetud direktiiv avaldatakse lähiajal Euroopa Liidu Teatajas ning see jõustub 20 päeva möödudes. Peale seda on riikidel kaks aastat aega, et sätted kohalikku õigusesse üle võtta ning neid kohaldama hakata. Väljakutseid saab olema mitmeid. Muuhulgas tuleb Eesti riigil olemasolevate hoonete renoveerimiskohustuse täitmiseks välja selgitada hoonefondi energiatõhusus 2020. a alguse seisuga ning mõelda välja, kuidas (milliste toetuste jm skeemidega) innustada just elamute omanikke vähem tõhusaid maju renoveerima. Samuti vajab lahendamist energiamärgistega seonduv, sh kuidas tulevikus vältida praktikas sagedasti esinevat olukorda, kus hoone projekteerimisel väljastatav energiamärgis ja kasutusaegne energiamärgis oluliselt erinevad (st hoone tegelik energiatarve osutub oluliselt suuremaks kui projekteerimisel arvutatu).

Artikli kirjutas Siim Vahtrus koos meie kolleegi Siim Jürgensiga

, , , , ,

Mida oodata uuelt valitsuselt? Rohereeglite ülevaade, 1. osa

Kevadiste valimiste järel moodustasid uue valitsuse Eesti poliitmaastikul keskkonnahoidu enam väärtustavad erakonnad – Reformierakond, Eesti 200 ning sotsiaaldemokraadid (SDE). Valitsusse ei kuulu enam viimasel aastal mitmel olulisel keskkonna- ja energiateemal varasematele koalitsioonikaaslastele vastandunud Isamaa erakond. Seetõttu ei saa üllatavaks pidada, et riigikaitse, hariduse ja riigirahanduse teemadekõrval on koalitsioonileppes esikohal Rohereeglite blogi vaatest olulised vihjed ja ideed, millises suunas riigi poliitikad ja reeglid lähiaastatel ettevõtete ja üksikisikute jaoks liiguvad. Kuivõrd keskkonna ja energeetika valdkonnad on leppes mahukad, anname ülevaate meie hinnangul olulisimatest teemadest kahes jaos. Esimeses osas tutvustame majanduse, rahanduse, looduskaitse, metsanduse ja ruumilise planeerimise alaseid algatusi; peatselt avaldatavas teises osas aga energeetika, taristu ja maaelu puudutavat.

Majandus – rohkelt uut sõnavara

Majanduskasvu ja innovatsiooni peatükist leiab koalitsioonilepingus uue mõiste – rohetrepp –  mille abil on võimalik ettevõtetel hinnata oma keskkonnajalajälge. Tegemist on varasemalt tutvustatud innovatsioonitrepi vanema vennaga – tööriistaga (vahest isegi maatriksiga), mis aitab ettevõtetel end paigutada teatud arengutasemele kestlike praktikate arendamisel ning annab vastavalt tasemele soovitusi, kuidas oma tegevusi kaasajastada, et jõuda nö järgmisele trepiastmele. Lootuses, et innovatsioonitrepile sarnaselt töötatakse välja süsteemne lahendus, mille abil ettevõtted saavad ennast kindlaksmääratud kriteeriumite põhjal positsioneerida kestlike tegevuste skaalal ning sellele vastavalt ka konkreetseid ja praktilisi soovitusi, on tegemist teretulnud lahendusega. Hetkel on see veel vaid üks mitmest raskesti mõistetavast terminist, mille väljatöötamise lubamine koalitsioonileppes ei anna palju informatsiooni.

Teine tähelepanuväärne lubadus on analüüsida Rohelise Koridor loomise võimalust eesmärgiga soodustada kõrge lisandväärtustega investeeringuid läbi bürokraatia vähendamise ning kooskõlastustega seotud menetlusaegade lühendamise. Sõnastus „analüüsida loomise võimalusi“ ei anna just liigset kindlust, aga hiljuti kehtestatud EL taastuvenergeetika hoogustamise määruse kontekstis võib suurte taastuvenergia projektide kiirem ja lihtsam menetlus saada reaalsuseks.

Keskkonnakasutus läheb kallimaks – kui palju, veel selgub

Äsja ametisse astunud valitsuse maksupoliitika üheks põhimõtteks on maksustada „pahesid“, mille hulka loetakse ka keskkonnakasutus. Üldsõnalist põhimõtet, et „senisest suurem fookus“ võetakse saastamise maksustamisele sisustavad konkreetsemad ettepanekud automaksu kehtestamiseks, pakendite ja plasti ning raadamise maksustamiseks, samuti keskkonna- ja ressursitasude ülevaatamine.

Automaksu on seni peetud sedavõrd tundlikuks teemaks, et sisuliselt ainsa EL riigina pole Eestis spetsiifilist automaksu, kuigi aeg-ajalt on seda ideed arutatud. Üldise maksutabude murdmise kontekstis pole imeks pandav, et nüüd on plaanis ka Eestis automaks kehtestada. Koalitsioonilepe jätab samas lahtiseks maksu üksikasjad. Küll on teada, et ootus on teenida sellest 120 miljonit eurot aastas ehk arvestades, et Eestis on liikluskindlustusega sõidukeid ca 850 000, siis keskeltläbi umbes 140 eurot auto kohta aastas. Rahandusminister Mart Võrklaev on vihjanud, et üheks kriteeriumiks saab sõiduki CO2 heide (keskkonnaaspekt), teiseks auto suurus ja hind (automaks kui luksusmaks).

Maksu üksikasjade väljatöötajad igal juhul tühjalt kohalt alustama ei pea, kuna aluseks saab võtta nii ekspertide soovitusi kui vaadata, kuidas on autosid maksustanud teised EL riigid. Riigikogu arenguseire keskus on märtsi lõpus avaldatud analüüsis pakkunud välja, et automaks võiks koosneda nii registreerimismaksust, iga-aastasest CO2 heite ja kütuseliigi järgi arvutatavast maksust kui läbisõidupõhisest maksust. Seejuures arvutuste kohaselt oleks 120 miljonit eurot võimalik koguda juba ainuüksi analüüsis välja pakutud iga-aastase (CO2 heite ja kütuseliigi põhjal arvutatava) maksu abil. Meie lähimatest naaberriikidest Lätis kehtib iga-aastane „liiklusmaks“, mis sõltub uuemate autode puhul CO2 heitest (enam kui 3,5 l kubatuuriga autode puhul lisandub täiendavad 300 eurot auto kohta), vanemate autode puhul aga massist, mootori kubatuurist ja võimsusest. Soomes on autodel CO2 heite põhine registreerimismaks, mida rakendatakse protsendina auto hinnast (mida suurem heide, seda suurem protsent ostuhinnast on maksumääraks), lisaks tuleb maksta CO2 heite põhist aastatasu. Vanemate autode puhul (mille CO2 heite osas puuduvad tänapäevased tehaseandmed) lähtutakse ka Soomes auto massist.

Pakendite ja plasti maksustamine ei ole iseenesest uus nähtus – täna juba tuleb maksta pakendiaktsiisi pakendi koguste eest, mis turule lastakse, ent mida ei suudeta ettenähtud määras taaskasutada. Tõenäoliselt on koalitsioonileppe koostamisel silmas peetud täiendavat maksu, mis tuleks maksta ka (plast-)pakendite turule laskmise eest, sõltumata nende edasisest saatusest, täpsemaid plaane tuleb aga veel oodata.

Raadamine tähendab maakeeli metsa maha raiumist eesmärgiga kasutada maad muul otstarbel kui uue metsa kasvatamiseks (nt elamuehituseks, elektrituulikute rajamiseks vms). Selle tegevuse maksustamise eesmärgiks on ilmselt parandada süsiniku sidumist metsandussektoris. Viimane on hädavajalik, kuivõrd eelmisel aastal avalikustatud analüüs jõudis ebameeldivale järeldusele, et Eesti metsad on viimastel aastatel muutunud süsiniku sidujast süsiniku heite allikaks. Arvestades üha suuremaid kliima-ambitsioone, seda ka maakasutuse (nn LULUCF) valdkonnas, on tegemist olulise murekohaga, mille lahendamine saab olema uue kliimaministri jaoks üheks prioriteetseks teemaks.

Keskkonna- ja ressursitasude ülevaatamine on rahanduse vallas tegelikult kõige vähem uuenduslik samm. Täna kehtiva regulatsiooniga on maavarade (v.a põlevkivi ja turba) kaevandamise ja vee erikasutusõiguse tasumäärad pandud paika aastani 2025, ehk ükskõik milline valitsus oleks pidanud need niikuinii üle vaatama. Keskkonnatasude seadusega sätestatud saastetasude määrad vette ja välisõhku saasteainete paiskamise eest kehtivad meil juba 2015. aastast, mistõttu võib arvata, et valitsuse sooviks on ka need üldise hinnatõusu valguses üheskoos ressursitasudega üle vaadata.

Rohereform ja ringmajandus

Rohereformi kui leppe katusteema üheks osaks on lubadus, et edaspidi peab iga eelarveinvesteering viima kestlikuma keskkonnakasutuse ja majandusmudelini. Selleks, et tegu poleks pelgalt loosungiga, peaks uus valitsus panema paika ka ühtse metoodika riigi kulude ja investeeringute keskkonnamõju hindamiseks ja arvestamiseks. Sarnaselt automaksuga ei pea seejuures midagi uut ja maailmas ennekuulmatut leiutama. Arenenud majandusega riikide ühendus OECD egiidi all tegutseb juba 2017. a nn rohelise eelarve Pariisi koostöögrupp, kes on sel teemal töötanud välja juhiseid,  samuti on Euroopa Liit välja töötanud rohelise eelarve referents-raamistiku ning sellele tuginevad juhised.

Ringmajanduse alal lubatakse leppes „teekaarti“, mis pannakse kokku koostöös eri osapooltega ja mis seaks suunad ringmajanduse arenguks. Selliseid dokumente on meil senini koostatud omavalitsuste tasemel, teiste seas on ringmajanduse teekaarti kohalikul tasandil koostanud või koostamas Tallinn (koostöös OECD-ga) ja Tartumaa omavalitsused. Soomes on riigi tasandil ringmajanduse teekaart olemas juba 2016. aastast (tegu oli väidetavalt maailma esimese sellise dokumendiga),  seda uuendati 2019. Sisuliselt on Soome puhul tegemist kõrge tasandi strateegiaga, mis kirjeldab nii üleriigilist visiooni, strateegilisi eesmärke, eri osapoolte rolli ja visiooni kirjeldusi ning näiteid vajalikest tegevustest.

Metsanduse vallas on luubi all strateegiad, kliima ja kohalike jaoks olulised metsad

Lisaks juba eelmainitud raadamise maksustamisele on metsanduse peatükis esile tõstetud kahe strateegiadokumendi vastuvõtmine. Esimene neist – metsanduse arengukava – sai juba tegelikult eelmise valitsuse ajal valmis ning jõudis Riigikogussegi. Samas jäi see vastu võtmata valitsusse kuulunud Isamaa vastuseisu tõttu, kes tõi põhjenduseks jätkuva üksmeele puudumise arengukava sisu osas. Nüüd, kus Isamaa asemel kuulub valitsusse Eesti 200, lubavad valitsuserakonnad koostatud arengukava vastu võtta ning juba 2023. a viia Riigikogusse metsaseaduse muudatused, mis peaksid tagama selle, et majandusmetsade tagavara ei väheneks.

Lisaks lühema-ajalisele arengukavale, mis kestab vaid 2030. aastani, lubab valitsus vastu võtta ka pikaajalise arengudokumendi (metsanduspoliitika põhialused), mis seaks aastani 2050 suunised, mis võimaldaks mh omavahel kooskõlla viia metsanduse ja kliima alased eesmärgid.

Üleriigiliste teemade kõrval lubab koalitsioonilepe seaduse tasandil täpsustada asulate ümber asuvate ja puhkemetsadena kasutatavate nn kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alade regulatsiooni. Seejuures riigimetsa puhul oleks ette nähtud selle hoidmine ja majandamine kogukonnametsa ja püsimetsana (viimast edendas enne valimisi Eestimaa Looduse Fond). Täna näeb metsaseadus küll ette, et RMK peab riigimetsa majandama tuvastama KAH alad ning nendel raieid planeerides oma kavatsusi kohalikele tutvustama. Samas pole KAH-aladel ükski raieviis otse keelatud või piiratud, st ka neil aladel võib metsa majandada lage- ja turberaietega, mis on mitmel pool tekitanud kohalikes elanikes pahameelt.

Rohevõrgustik, elupaikade taastamine ja turbapoliitika

Koalitsioonileppe looduskaitse peatüki alguses lubatakse kaardistada terviklik rohevõrgustik üle Eesti. Senini on rohevõrgustikku kaardistatud ja planeeritud maakondade ja omavalitsuste tasandil, kus nii maakonna- kui üldplaneeringutes tuleb rohevõrgustiku asukoht ja sellega seonduvad piirangud paika panna. Samal ajal on riiklik Keskkonnaagentuur juba paar aastat tagasi töötanud välja ökosüsteemide kaardistamise ja hindamise metoodika ning koostanud üleriigilise looduslike ökosüsteemide (niidud, põllumajandusmaad, metsad ja sood) ning nende pakutavate ökosüsteemiteenust kaardi. Loota ja eeldada võib, et plaan riikliku rohevõrgustiku kaardistamiseks-loomiseks saab tuginema sellele aukartustäratavalt suuremahukale tööle. Omaette (vastuseta) küsimuseks on, mis saab olukordades, kus riigi tasandil tehtud kaardistus ja sellel tuginev arusaam vajadustest erineb oluliselt omavalitsuste poolt tehtust.

Huvitaval kombel (tõenäoliselt EL-is valitsevate trendide toel) on koalitsioonileppes eraldi esile toodud elupaikade taastamise vajadus. Erinevalt suure inimmõjuga Lääne-Euroopa riikidest on Eestis seni keskendutud enam elupaikade säilitamisele, mis on kahtlemata kulutõhusam juba rikutud elupaiga taastamisest. Selles võtmes on märgiline lubatus koostada Eesti turbapoliitika, mille osas viidatakse, et turvast ei tohiks kaevandada looduslikes soodes. Viimast mõtet ei saa pidada uuenduslikuks, kuivõrd kehtivas Kliimapoliitika põhialustes aastani 2050 on juba sätestatud põhimõte, et soode edasist kuivendamist tuleb vältida, sama on kirjas kas seni viimases looduskaitse arengukavas (aastani 2020, seni uuendamata). Arvestades, kuivõrd vaevaline ja kulukas on sooelupaikade taastamine ning kui ulatuslik kasvuhoonegaaside heide kaasneb turba kaevandamisega, pole põhjust arvata, et koostatav turbapoliitika saaks jõuda varasematest dokumentidest erinevale tulemusele.

 Ruumiline planeerimine

07.04.2022 valminud rohepoliitika eksperdirühma raport juhtis tähelepanu mitmetele olulistele probleemkohtadele ruumilises planeerimises, mis omavad negatiivset mõju nii keskkonnale, rohepoliitika eesmärkide järgmisele kui üldisele kvaliteetse avaliku ruumi loomisele. Raportis toodi välja, et ruumilises planeerimises ei ole fookuses kestliku arengu printsiibid ning omavalitsustel puuduvad hoovad et suunata kestlikumat ruumilist arengut ning ühine planeerimine on nimetatud aspektides puudulik nii riiklikul, regionaalsel kui omavalitsusüksuste tasandil.

Koalitsioonileppesse ongi lisatud varasemalt juba ettevalmistatud põhimõte koondada ja tugevdada ruumilise ja regionaalse planeerimise ressurssi läbi Maa- ja Ruumiameti (MaRu) loomise, mis peaks koondama ruumilise planeerimisega tegelevate ametkondade struktuurüksused kokku. MaRu ülesandeks saab lisaks muudele teemadele ka kohalike kliimakavade koostamise nõustamine.

Struktuurüksuste (ning teadmiste) koondamine on igati tervitatav muudatus ning loodetavasti võimaldab vähemalt riiklikul tasandil parandada järjepidevust ning tuua kestlikkuse teemad rohkem fookusesse. Samas jääb praegu veel selgusetuks, kas ja kuidas aitab MaRu loomine kaasa ka raportis toodud probleemidele omavalitsuste tasandil. Kohaliku elanikkonna jaoks väljendub kvaliteetne avalik ruum eelkõige kohalike omavalitsuste pädevusvaldkonda kuuluvates üldplaneeringutes ning nende alusel koostatavates detailplaneeringutes, kus MaRu roll võib jääda tagasihoidlikuks. Tegelikku mõju ruumilisele planeerimisele saab siiski hinnata alles siis, kui selguvad täpsemalt MaRu ülesanded ja pädevus.

Nii ehitusseadustiku kui planeerimisseadusesse on kavas lisada kvaliteetse ruumi põhimõtete järgimise kohustus. Selliste põhimõtete roll praktikas ei pruugi olla kuigi suur – näiteks on praegu kehtivas ehitusseadustikus on muuhulgas ette nähtud keskkonnasäästlikkuse põhimõte, millele praktikas erilist rakendust ei leia. Asjakohane on ka kriitika, et vaatamata soovile ühtlustada kvaliteetse ruumi arengu põhimõtteid nii planeerimisel kui ka ehitamisel, on kavas ehitusega seonduvad teemad viia Kliima- ja elukeskkonnaministeeriumi valitsemisalasse ning planeerimisega seonduvad teemad regionaalarenguministeeriumisse. Loodetavasti leiab see küsimus ministeeriumite vahel ülesannete ümberjagamisel lahenduse, mis oleks kooskõlas põhimõttega, et ehitus ja planeerimine peaksid käima ühte jalga.

Hoonete energiatõhususe osas on koalitsioonilepingus mõnevõrra üldsõnaline lubadus renoveerida energiatõhusalt „võimalikult suur osa meie hoonetest“. Arvestades, milline on Eesti tänase, mitte ülemäära energiatõhusa hoonefondi renoveerimise kulu (MKM esialgsel hinnangul järgmise kümnendi jooksul ligikaudu 2 miljardit eurot) ja teiselt poolt riigi eelarvepositsioon, on tõenäoliselt tegemist teadlikult ettevaatliku sõnastusega. Tõenäoliselt saame uue valitsuse sisulisest positsioonist hoonete renoveerimise teemal teada pigem EL tasandil, kus liikmesriigid peavad parasjagu läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga üleliiduliste hoonete energiatõhususe nõuete muutmise üle. Eelmise valitsuse lõpusirgel avalikuks tulnud erimeelsused toonases koalitsioonis viitavad, et sotsiaaldemokraadid ning Reformierakond võiksid olla hoogsat renoveerimist toetavad.  

, , , , , , , ,