Tag Archives: Euroopa Liit

Uus direktiiv suunab Euroopa hooned uuenduskuuri

Euroopa Liit on kliimamuutuste ennetamisel sihtmärgiks võtnud muuhulgas hooned ja nende kasutamiseks kuluva energia. Euroopa Komisjoni kohaselt moodustab hoonete energiatarve ligi 40% kogu Euroopas tarbitavast energiast ning kuigi hoonete energiatõhususe reguleerimiseks võeti esimene direktiiv vastu juba 2002. aastal, tarbivad 75% hoonetest energiat siiski ebatõhusalt. Senise, uute hoonete ehitamisele suunatud regulatsiooni kasutegurit vähendab ka asjaolu, et 85% Euroopa hoonetest valmisid juba enne aastat 2000. Liidu visioon olukorra parandamiseks väljendub uuendatud hoonete energiatõhususe direktiivis, mille teksti kiitis esmalt heaks Euroopa Parlamendi täiskogu (12. märtsil) ning mis möödunud reedel (12. aprillil) sai ka liikmesriikide viimase ametliku heakskiidu.

Renoveerimislaine

Olemasolevate hoonete energiatõhususe tõstmiseks näeb direktiiv lähiaastateks ette ambitsioonika renoveerimislaine, võttes sihiks kõige vähem tõhusad hooned. Hoonete, sh nende energiatõhususe hindamine käib riigipõhiselt. See tähendab, et Eestis kuuluvad renoveerimisele need hooned, mis on teiste Eesti hoonetega võrreldes ebatõhusad (vastavalt järgnevalt kirjeldatud reeglitele).

Eluhoonete osas peab riik 2030. aastaks tagama kogu hoonefondi arvestades vähemalt 16%-se energiatarbimise vähenemise võrreldes 2020. aastaga. Aastaks 2030 peab energiakasutuse vähenemine tõusma 20-22%-ni. Seejuures peab vähemalt 55% energiasäästust tulema 43% kõige vähem tõhusate hoonete renoveerimise arvelt. Lisaks peab riik 2026. aasta lõpuks koostama renoveerimiskava, mis sisaldab muuhulgas elamute energiatarbimise vähendamise numbrilisi eesmärke aastateks 2030 ja 2035 ning seda, kui mitu hoonet või m2 iga-aastaselt renoveeritakse.

Mitte-elamutele seab direktiiv mõnevõrra konkreetsemad eesmärgid. 2020. aasta hoonefondi põhjal peab riik paika panema energiatõhususe miinimustandardid, millele kõik mitte-elamud vastama peavad. Standardite eesmärk on tagada direktiivis sätestatud nõue, et 2030. aastaks ei tarbi ükski mitte-elamu rohkem energiat kui 16% kõige vähem energiatõhusatest hoonetest aastal 2020. Aastaks 2033 ei tohi ükski mitte-elamu tarbida rohkem energiat kui 26% kõige vähem tõhusatest hoonetest aastal 2020. Edasised sihtväärtused aastateks 2040 ja 2050 peab riik täpsustama riiklikus renoveerimiskavas viisil, mis tagab hoonefondi süsinikuneutraalsuse aastaks 2050. 

Segakasutatavaid hooneid, kus on samaaegselt eluruume ja äripindu, võivad liikmesriigid jätkuvalt käsitleda emma-kummana.

Liikmesriik võib uute renoveerimisnõuete kohaldamisest erandina loobuda teatud põllumajanduslike hoonete, ajutiste hoonete, suvilate usuhoonete ja kultuurimälestiste, riigikaitseliste ehitiste jms eriehitiste suhtes.

Maja soojustamine. Foto autorid: Brett and Sue Coulstock.
Autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons litsentsile.

Uued hooned süsinikuneutraalseks

Direktiiv ei keskendu aga üksnes vanadele hoonetele. Alates 2028. aastast peavad uued avalikud hooned ning alates 2030. aastast kõik uued hooned olema ’nullheitega’ hooned. Selle ajani jääb jõusse kehtiv nõue, et uute hoonete energiatõhusus peab vastama praeguse A klassi nõuetele. Rõhutatud on sõna ’praegune’, kuna direktiivi jõustumisest kahe aasta möödudes nihkub ka hoonete energiaklasside skaala ning A klassi hakkavad kuuluma nimelt nullheitega hooned.

Nullheitega hoone vastab järgmistele tunnustele:

  • See ei tekita kohapeal fossiilkütuste kasutamisest kasvuhoonegaase;
  • Selle kasutamisaegne kasvuhoonegaaside heide on null või väga madal;
  • Selle kasutatav energia tuleb ainult taastuvatest allikatest samal kinnistul, lähiümbruses, taastuvenergia kogukonnast, tõhusast kaugkütte või -jahutussüsteemist või muudest süsinikuvabadest allikatest;
  • See võimaldab energia tootmise, tarbimise ja salvestamise juhtimist hoonesiseselt;
  • Selle energiatarbimine on 10% madalam kui senine A-klass.

Koguelutsükli globaalse soojenemise potentsiaal

Uutel hoonetel tuleb arvutada hoone kogu elutsükli globaalse soojenemise potentsiaal (ingl. Lifecycle Global warming potential – LC GWP) järgmise ajakava kohaselt:

  • Alates 2028 hoonetele, mille kasulik pind on enam kui 1000m2;
  • Alates 2030 kõigile uutele hoonetele.

GWP väljendub numbrilise näitajana (CO2 aastaheide kilogrammides ruutmeetri kohta). Selle eesmärk on mõõta hoone potentsiaalset mõju kliima soojenemisele [C1] kogu elutsükli vältel, alustades ehitusmaterjalide tootmisest ning lõpetades lammutamise ja materjalide ringlussevõtuga. GWP tuleb avalikustada ka hoone energiamärgisel. Täpsemaid reegleid GWP arvutamise osas on Euroopa Komisjonilt oodata 2025. aasta lõpuks. Samuti peavad riigid 2027. aasta alguseks välja töötama nn ’teekaardi’, milles nähakse muuhulgas ette kõigi uute hoonete GWP piirmäärad alates 2030. aastast

Kestliku mobiilsuse taristu

Hoonete juurde kuuluvatesse parklatesse tuleb luua ulatuslikum elektrilaadimise võimalus. Kehtiva ehitusseadustiku § 651 lg 4 kohaselt tuleb mitte-elamu püstitamisel või olulisel renoveerimisel paigaldada hoone parklasse vähemalt üks laadimispunkt, kui parklas on vähemalt 11 parkimiskoha. Uus direktiiv nõuab laadimiskohtade paigaldamist juba alates kuuendast parkimiskohast. Samuti ei piisa ainult ühest laadimispunktist, vaid laadijaid peab olema üks iga viie parkimiskoha kohta. Lisaks tuleb paigaldada elektrikaablid poolte parkimiskohtade jaoks ning juhtmetaristu (kaablitorud) ülejäänud kohtade jaoks. Uutel kontorihoonetel peab olema laadimispunkte poolte parkimiskohtade jaoks. Paigaldatud laadijad peaks lisaks võimaldama laadida ka kahe- ja kolmerattalisi sõidukeid, sh elektrijalgrattaid.

Olemasolevate mitte-elamute parklatele kohaldub rohkemate laadimispunktide nõue alates 2027. aastast. Kehtiva seaduse kohaselt on olemasoleva mitte-elamu parklas üks laadimispunkt nõutav alates kahekümne esimest parkimiskohast (EhS § 651 lg 7). Direktiivi kohaselt on alates 2027. aastast vajalik üks laadimispunkt iga 10 parkimiskoha kohta, st 21 kohaga parklasse tuleks paigaldada ka teine laadija. Alternatiivselt tuleb sellistesse parklatesse paigaldada juhtmetaristu vähemalt poolte parkimiskohtade jaoks.

Uute ja oluliselt renoveeritud elamute parklatesse, milles on vähemalt neli parkimiskohta, tuleb direktiivi kohaselt tulevikus paigaldada vähemalt üks laadimispunkt. Samuti tuleb paigaldada elektrikaablid vähemalt poolte parkimiskohtade jaoks ning juhtmetaristu ülejäänud kohtadele.

Muud olulised uuendused

Uued hooned tuleb projekteerida selliselt, et neile on võimalik kulutõhusalt paigaldada päikesepaneelid. Kui tehniliselt ja majanduslikult vastuvõetav, tuleb paneele hoonetele järgmise ajakava järgi ka järk-järgult paigaldama asuda:

  • Alates 2026. aasta lõpust uutele enam kui 250 m2 kasuliku pinnaga mitte-elamutele ja avalikele hoonetele;
  • Alates 2027 aasta lõpust olemasolevatele enam kui 2000 m2 kasuliku pinnaga avalikele hoonetele. Kui avaliku hoone kasulik pind ületab 750 m2, on paneelid kohustuslikud 2028. aastast ning 2030. aastast, kui selle kasulik pind ületab 250 m2;
  • Alates 2027. aasta lõpust oluliselt renoveeritud üle 500 m2 kasuliku pinnaga mitte-elamutele;
  • Alates 2029. aasta lõpust kõigile uutele eluhoonetele ja katustega parklatele.

Siseriiklikud renoveerimiskavad peavad ette nägema meetmed fossiilkütustel töötavatest kateldest järk-järguliseks loobumiseks aastaks 2040. Alates 2025. aastast ei tohi riigid selliste katelde paigaldamist avaliku sektori poolt rahaliselt toetada.

Kui tehniliselt ja majanduslikult võimalik, tuleb 2024. aasta lõpuks mitte-elamutesse, mille kliima- ja ventilatsioonisüsteemide koguvõimsus ületab 290 kW, tekitada süsteemide automaatse juhtimise ja seire võimekus. 2027. aasta lõpust peab selliste hoonete valgustus olema automaatselt juhitav. Samad süsteemid tuleb lisada 2029. aasta lõpuks mitte-elamutesse, mille kliima- ja õhutussüsteemide võimsus ületab 70 kW.

Uute reeglite jõustumine

Vastuvõetud direktiiv avaldatakse lähiajal Euroopa Liidu Teatajas ning see jõustub 20 päeva möödudes. Peale seda on riikidel kaks aastat aega, et sätted kohalikku õigusesse üle võtta ning neid kohaldama hakata. Väljakutseid saab olema mitmeid. Muuhulgas tuleb Eesti riigil olemasolevate hoonete renoveerimiskohustuse täitmiseks välja selgitada hoonefondi energiatõhusus 2020. a alguse seisuga ning mõelda välja, kuidas (milliste toetuste jm skeemidega) innustada just elamute omanikke vähem tõhusaid maju renoveerima. Samuti vajab lahendamist energiamärgistega seonduv, sh kuidas tulevikus vältida praktikas sagedasti esinevat olukorda, kus hoone projekteerimisel väljastatav energiamärgis ja kasutusaegne energiamärgis oluliselt erinevad (st hoone tegelik energiatarve osutub oluliselt suuremaks kui projekteerimisel arvutatu).

Artikli kirjutas Siim Vahtrus koos meie kolleegi Siim Jürgensiga

, , , , ,

EL soovib direktiivi muudatustega kahekordistada taastuvenergia osakaalu

12. septembril võttis Euroopa Parlamendi täiskogu vastu EL taastuvenergia direktiivi muudatused, mille kohaselt peaks aastaks 2030 taastuvenergia moodustama 42,5% kogu ühenduse energia lõpptarbimisest. Seni kehtiv eesmärk on oluliselt madalam – 32%. Kuivõrd hetkel moodustab taastuvenergia tarbitavast energiast 22,1%, siis tuleb vaid seitsme aasta jooksul taastuvenergia osakaalu suurendada ligi kahekordseks. Lisaks ambitsioonikale üldeesmärgile sisaldab vastuvõetud eelnõu ulatuslikke muudatusi ka konkreetsetes valdkondades (hooned, elektritootmisvõimsuste rajamine, tööstus, transport, küte ja jahutus).

Taastuvenergia suurem kasutus hoonetes

Uute reeglite kohaselt tuleks igal liikmesriigil seada siseriiklik eesmärk taastuvenergia kasutamisele hoonetes ning kajastada nii eesmärk kui selle saavutamise meetmed (sh ehitusalaste reeglite muutmine (nt viisil, mis hõlbustaks hoonetele päikesepaneelide paigutamist) ja rahalised toetused) oma riiklikes energia- ja kliimakavades. Nimetatud eesmärgid peavad olema kooskõlas üle-euroopalise eesmärgiga katta taastuvatest allikatest pärineva energiaga vähemalt 49% hoonete energiatarbimisest.

Tuule- ja päikeseprojektide loamenetluste kiirendamine

Taastuvenergia direktiivi on kavas lisada kohustus kaardistada igas liikmesriigis taastuvenergia tootmiseks ja transportimiseks vajalikud alad ning seda mahus, mis tagaks riikidele seatud taastuvenergia tootmise eesmärkide saavutamise. Nende alade sees tuleks omakorda välja selgitada taastuvenergia eelisarendusalad, kus vastavate arenduste elluviimine ei omaks olulist keskkonnamõju (eelistades nt juba hoonete ja taristuga kaetud alasid ja vältides Natura 2000 võrgustikku kuuluvaid alasid). Eelisarendusalade valikult tuleks panna paika ka üldisemad uute tootmis- ja ülekanderajatiste mõjude leevendamise meetmed. Mõjude väljaselgitamiseks ja leevendamiseks tuleb alade valikul läbi viia keskkonnamõjude strateegiline hindamine. Samuti võib eelisarendusaladeks nimetada alasid, mida on juba varasemalt taastuvenergia tootmiseks kavandatud ning kus nõutav mõju hindamine on läbi viidud ning leevendusmeetmed kavandatud. Analoogsed eelisarendusalad võib määrata ka taastuvenergia salvestus- ja ülekandetaristu jaoks.

Eelisarendusalade valiku mõte on vajalike loamenetluste kiirendamine neil aladel. Nii tuleks liikmesriikidel eelisarendusalale esitatud taastuvenergia tootmisüksuse loataotluse piisavust kontrollida 30 päeva jooksul taotluse esitamisest (mujal oleks selleks 45 päeva), kogu loamenetlus ei tohiks aga maismaal kesta üle 12 kuu ning merel kahe aasta (muudel aladel vastavalt kaks ja kolm aastat). Samuti ei oleks üldjuhul selliste projektide puhul vajalik läbi viia täiendavat keskkonnamõju hindamist. Loamenetluse tähtajad oleksid veelgi lühemad olemasolevate taastuvenergiajaamade tootmisseadmete väljavahetamisel, alla 150 kW võimsusega uute tootmisseadmete, taastuvenergia tootmisseadmetega koos rajatavate salvestusseadmete ning nendega seotud taristu, samuti soojuspumpade rajamisel. Erakorralistel juhtudel võiksid otsustajad neid tähtaegu uute reeglite kohaselt piiratud ulatuses pikendada. Suures osas muudaks direktiivi eelnõu püsivaks juba varem erakorralisena ja ajutisena vastu võetud reeglid taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks, millest kirjutasime jaanuaris, neid kohati täpsustades.

Eelnõus on eraldi rõhutatud, et taastuvenergia projektidega seotud vaidluste lahendamine peaks olema võimalikult lihtne ja kiire. Meil Eestiski on sarnasest ideest kantuna käesolevas augustis avalikustatud halduskohtumenetluse seadustiku väljatöötamise kavatsus, mis peaks taastuvenergia projektidega seotud vaidluste lahendamist kiirendama.

Uued eesmärgid tööstusele ning kütte- ja jahutussektorile

Direktiivi uuendused näeksid ette ka taastuvenergia osakaalu suurendamise indikatiivsed eesmärgid tööstusele ning soojus- ning jahutusenergia tootmisele. Tööstuses polnud taastuvenergia kasutamisele seni eesmärke seatud – muudatuste kohaselt tuleks taastuvenergia osakaalu selles majandussektoris suurendada iga-aastaselt 1,6% võrra.

Kütte- ja jahutussektoris näeks direktiiv erandina ette küll ühelt poolt leebemad eesmärgid kui seni kehtestatud – 1,3% iga-aastase kasvu asemel peaks eelnõu kohaselt taastuvenergia osakaal iga-aastaselt suurenema 0,8% võrra aastatel 2021-2024 ja 1,1% 2026-2030. Samas oli taastuvenergia osakaalu kasvu number seni ette nähtud indikatiivse eesmärgina; uue regulatsiooni kohaselt oleks vastava kasvu saavutamine liikmesriikidele siduvaks kohustuseks. Seejuures peaks kaugkütte- ja jahutussektoris taastuvenergia osakaalu iga-aastaseks kasvuks (indikatiivselt) olema 2,2%. Eraldi on käsitletud vesinikutootmist, mille osas on ette nähtud, et tööstuses kasutatava vesinikust peaks mitte-bioloogilist päritolu taastuvenergia abil olema toodetud vähemalt 42% aastaks 2030 ning vähemalt 60% aastaks 2035.

Transpordisektorit puudutavad muudatused

Transpordikütuste osas peavad riigid seadma kütusemüüjatele kohustuse tagada, et transpordisektoris kas (a) tarbitaks aastaks 2030 taastuvenergiat 29% ulatuses lõppenergiatarbimisest või (b) kasvuhoonegaaside heide sektoris väheneks võrreldes seni prognoosituga 2030. aastaks 14,5% võrra. Tegemist on varasemaga võrreldes oluliselt kõrgema ambitsiooniga, kuna seniste reeglite kohaselt pidid liikmesriigid nõudma kütusemüüjatelt, et need tagaksid taastuvenergia tarbimise 14% ulatuses lõpptarbimisest. Uue lähenemise plussina nähakse suuremat paindlikkust (mis on ennekõike abiks riikidele, kus taastuvenergia kasutus transpordisektoris on madal).

Peamiseks viisiks, kuidas eesmärke saavutada, nähakse direktiivi reeglites transpordisektori elektrifitseerimise kõrval ennekõike teise põlvkonna biokütuseid (nt toidujäätmetest, metsatööstuse jäätmetest, kasutatud toiduõlist toodetavad kütused) ja mittebioloogilisi taastuvkütuseid (nt nn rohelist vesinikku). Vältimaks seda, et biokütuste kasutusele võtmise eesmärgid toovad kaasa ebasoovitavaid kõrvalmõjusid, täpsustatakse ja muudetakse rangemaks biokütuste jätkusuutlikkuse kriteeriumeid.

Puidu kui biomassi kasutamise piirangud

EL taastuvenergia poliitika üheks vastuoluliseks valdkonnaks on olnud puidu kui biomassi kasutamine. Parlamendi vastuvõetud eelnõu ei näe selles osas ette lausalisi piiranguid, vaid liikmesriikidele on üldisemalt seatud kohustus võtta meetmeid, et minimeerida biomassi kasutuse keskkonna- ja kliimamõjusid. Toetusmeetmeid välja töötades peaksid liikmesriigid vältima muudeks eesmärkideks sobiva puitmassi kasutamist energiatootmiseks (nn kaskaad-kasutuse põhimõte). Samas näeb eelnõu sellest põhimõttest ette mitmeid erandeid (mille kohaldamisest tuleb Euroopa Komisjoni teavitada), nt energiajulgeoleku tagamise vajaduse korral või loodusõnnetuste tagajärjel koristatud puidu osas. Vaid üksikutel erandjuhtudel on lubatav toetuste maksmine puitmaterjali elektrijaamades põletamise eest. Eelnõu kohaselt tuleks puidu kui biomassi energia tootmise toetusmeetmeid lähemalt analüüsida hiljemalt aastaks 2027 ning seejärel peab Komisjon hindama, kas ja kuidas neid veelgi piirata.

Edasised sammud

Parlamendi heakskiidetud eelnõu vastab põhiolemuselt EL liikmesriikide esindajatega juba käesoleva aasta märtsis sõlmitud kokkuleppele, mistõttu võib eeldada, et eelnõu kinnitatakse juba peagi ilma suuremate muutusteta ka EL nõukogu poolt. Direktiivi ülevõtmine eeldab ka Eestis suure tõenäosusega täiendavaid muudatusi õigusaktides. Arvestades direktiivis kavandatud muudatuste laia ulatust, ei pruugi piisata vaid käesoleva aasta märtsis avalikustatud õigusmuudatustest, millega seotud eelnõust kirjutasime blogis septembri alguses.

, , , , , , ,

EL uue määrusega loodetakse anda hoogu taastuvenergia tootmisele

Vahetult enne jõule (22.12.2022) võtsid EL riikide energeetika-ministrid ametlikult vastu uue EL määruse, millega kehtestatakse ajutised meetmed, mis peaksid hoogustama taastuvenergia tootmist juba lähiaastatel. Määrus avalikustati EL Teatajas 29.12.2022 ning jõustus järgmisel päeval. Järgnevalt kirjeldatud otsekohalduvad nõuded kehtivad esialgu poolteist aastat (ehk 2024. a keskpaigani), ent Euroopa Komisjon hindab selle rakendamise käiku alanud aasta lõpus ning võib seejärel teha ettepaneku regulatsiooni kehtivuse pikendamiseks.

Uus määrus kujutab endast mitmeski küsimuses harjumatult jõulist sekkumist liikmesriikide ametiasutuste otsustuspädevusse. Omapäraseks muudab määruse ka asjaolu, et selle näol on tegemist ajutise meetmega, mille sisuliseks põhjenduseks ei ole soov ja vajadus tegeleda kasvuhoonegaaside vähendamisega, vaid vähendada Venemaa poolt vallandatud sõjaga kaasnenud energiakriisi mõjusid. Selliste kriisimeetmete võtmiseks annab aluse EL toimimise lepingu säte, mis võimaldab EL nõukogul (liikmesriikidel) võtta meetmeid teatud toodete ja teenuste (eriti energia) varustuskindluse tagamiseks. Tulenevalt kriisi iseloomust ja sellele kiirelt reageerimise vajadusest, ei käsitle määrus kõikvõimalikke taastuvenergia tootmise võimalusi, vaid valitud on tehnoloogiad ja meetmed, mis võiksid kõige kiiremini tuua kaasa täiendavaid tootmisvõimsusi ja vähendada sõltuvust (seni mh Venemaalt imporditud) gaasist, naftast ja kivisöest.

Sissejuhatavalt on veel oluline mainida, et määrus kohaldub vaid neile projektidele, mille lubade menetlemine algab määruse kehtivuse ajal. Liikmesriigid võivad siiski kohaldada määruse reegleid ka neile menetlustele, mis on juba käimas, kui see kiirendab otsusetegemist ja ei kahjusta samas kolmandate osapoolte juba tekkinud õiguseid.

Taastuvenergiaprojektidele prioriteedi andmine

Uue määruse kohaselt eeldatakse, et taastuvenergia tootmisseadmed, nende ühendused võrguga, vastav elektrivõrgu osa ning salvestusseadmed on projektideks, mille osas esineb „ülekaalukas avalik huvi“. Nimetatud mõistet on kasutatud mitmes EL keskkonna-alases õigusaktis (sh EL loodusdirektiivis, vee raamdirektiivis ja EL linnudirektiivis) rangetest keskkonnakaitsenõuetest erandi tegemise alusena. Muuhulgas võimaldab projekti liigitamine avalikes huvides olevana:

  • lubada selle elluviimist hoolimata Natura 2000 alade terviklikkuse kahjustamisest;
  • häirida linde pesitsusperioodil või kahjustada/eemaldada nende pesasid;
  • erandkorras jätta saavutamata veekogude hea seisundi.

Samas ei tähenda eeltoodu absoluutse prioriteedi andmist ükskõik millistele taastuvenergia tootmise või ülekandega seotud arendustele. Esiteks on projekti liigitamine avalikus huvides olevaks projektiks vaid eeldus, mis ei pruugi igal juhul tõele vastata. Liikmesriigid võivad piirata erandite tegemist konkreetsete projektitüüpidega või aladega. Lisaks eeltoodule tuleb erandite tegemisel (sh liigikaitsenõuete osas) võtta asjakohaseid leevendusmeetmeid, mis võimaldaks hoolimata erandite tegemisest saavutada liikide soodsa kaitsestaatuse.

Keskkonnamõjude hindamisest loobumine eelisarendusaladel

Teise tehnoloogianeutraalse meetmena näeb määrus erisused taastuvenergia tootmisele ja sellega seotud elektrivõrgu rajamisele eelisarendusaladel, ehk aladel, mis on liikmesriikides selleks otstarbeks ette nähtud. Projektid (sh salvestusseadmetega seotud), mis asuvad sellistel aladel, on vabastatud keskkonnamõjude hindamisest (KMH-st) ning liigikaitsega seotud mõju hindamistest eeldusel, et vastavaid mõjusid on juba eelisarendusalade valimisel (nt vastavas planeeringus) keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) raames käsitletud. Lisaks tuleb kohaldada kas kohapõhiseid meetmeid mõjude leevendamiseks või kui neid ei ole olemasoleva teabe põhjal võimalik kindlaks määrata, peavad arendajad maksma rahalist hüvitist liigikaitsekavade rakendamiseks, et tagada mõjutatud liikide seisundi säilimine vähemalt senisel tasandil.

Foto autor: Dennis Schroeder. Autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons litsentsile.

Päikeseenergiale kiiremad loamenetlused ja vabastus mõjude hindamisest

Päikeseenergiat nähakse määruse kohaselt ühe kiireima võimalusena energiakriisi lahendamiseks, mistõttu selle osas on ette nähtud rida meetmeid:

  • ehitistele rajatavate päikeseenergia seadmete ning samas asukohas paiknevate salvestusseadmete ehitamiseks ning võrku ühendamiseks vajalikud load ja nõusolekud tuleb anda kolme kuu jooksul, samuti on sellised seadmed vabastatud keskkonnamõju hindamise kohustusest (andma ei pea isegi keskkonnamõju eelhinnangut). Sellest nõudest võivad liikmesriigid siiski teha erandeid muinsuskaitse, ohutuse ja riigikaitse huvides;
  • lisaks eeltoodule loetakse kuni 50 kW võimsusega tootmisseadmete puhul vastavad load „vaikimisi“ antuks, kui taotlusele ei vastata kuu jooksul selle esitamisest. Luba ei loeta vaikimisi antuks juhul, kui tootmisseadmete võimsus ületab võrguühenduse võimsust. Liikmesriikidel on suure halduskoormuse või võrgu tegevuse tagamise huvides õigus piirata eeltoodud nõuete kohaldamist selliselt, et need kohalduvad vaid kuni 10,8 kW võimsusega tootmisseadmetele.

Leevendused olemasolevate taastuvelektrijaamade uuendamisele

Määrus seab menetlustähtajad ka olemasolevate taastuvelektrijaamade uuendamisele:

  • olukorras, kus uuendamine toob kaasa elektrijaama võimsuse kasvu, tuleb kõik vajalikud load ja nõusolekud (sh seoses võrguühendusega) anda kuue kuu jooksul. Sellesse perioodi peab vajadusel mahtuma ka keskkonnamõjude hindamine;
  • kui võimsuse kasv jääb alla 15%, tuleks load ja nõusolekud anda veelgi kiiremini – kolme kuu jooksul. Erandiks on juhud, mil tegevusega kaasnevad ohutus-alased riskid või tehnilised ühilduvusprobleemid;
  • päikeseelektrijaamade uuendamisel, kui sellega ei kaasne täiendava ala hõivamist ning rakendatakse varasemalt kehtestatud leevendusmeetmeid, on tegevus vabastatud keskkonnamõju eelhindamisest (ja seeläbi ka KMH kohustusest).

Soojuspumpade kasutuselevõtu kiirendamine

Soojuspumpasid nähakse määruse kohaselt hea lahendusena just gaasi ja kütteõli kasutavate kütteseadmete (nii väikeste katelde kui ka keskkütte-katlamajade) asendamiseks. Seetõttu on ka soojuspumpade lubade ja nõusolekute andmisele ette nähtud lühikesed tähtajad:

  • Soojuspumpadele võimsusega kuni 50 MW tuleb vajalikud load ja nõusolekud anda 1 kuu jooksul, maasoojust kasutavatele seadmetele hiljemalt 3 kuu jooksul;
  • Seejuures väikseima võimsusega soojuspumpade (kuni 12 kW) ühendamine võrku on lubatud soojuspumba omaniku teavituse põhjal (eraldi nõusolekut vaja ei ole), välja arvatud juhul, kui esinevad põhjendatud kahtlused seadmete ohutuse suhtes, võrguühenduse suhtes on vaja teha täiendavaid töid või esineb tehnilisi ühilduvusprobleeme. Sama kehtib kuni 50 kW võimsusega soojuspumpade suhtes, kui neid toidetakse mh koha peal toodetava taastuvenergiaga ning taastuvenergia tootmisseade katab vähemalt 60% soojuspumba võimsusest.

Kokkuvõtteks

Eelkirjeldatud nõuded on küll otsekohalduvad, kuna tegemist on EL määrusega. Samas on mitmes küsimuses jäetud liikmesriikidele otsustusruumi ning regulatsiooni praktilisel rakendamisel on oodata küsimusi, millele määrus vastust ei anna. Näiteks on küsitav uute tootmisseadmete võrguga ühendamise võimalused olukorras, kus vabu ühendusvõimsusi ei ole saada, samuti see, milliseid alasid peetakse Eestis taastuvenergeetika eelisarendusaladeks. Neile küsimustele loodame anda juba varsti vastuse siinsamas blogis.

, , , , ,

Augud agregeerimisteenuse regulatsioonis

Märtsis jõustusid elektrituruseaduse muudatused, mille eesmärk oli üle võtta uus elektrienergia siseturu eeskirjade direktiiv (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/944). Üheks märkimisväärseks uuenduseks oli agregaatori regulatsiooni tutvustamine. Teemegi siinkohal lühikese ülevaate agregeerimisteenusest, sellega seonduvast regulatsioonist ning väljakutsetest.

Agregaatori olemusest üldiselt

Agregaator on teenusepakkuja, kes koondab erinevaid elektritarbijaid, ning nendega sõlmitud kokkuleppe alusel reguleerib vastavalt turusignaalile tarbijate tarbimist, st vastavalt vajadusele suurendab või vähendab eseda. Mitmete tarbijate koondamisel on agregaatoril võimalik kokku hoitud mahtu turule (üldjuhul reguleerimisturule) pakkuda. Agegraatori olemus seisnebki selles, et kui üksikute tarbijate poolt nn juhitud tarbimine ehk tipuhetkedel kokku hoitud tarbimine oleks liiga väike, et seda turule pakkuda saaks, siis erinevaid tarbijaid kokku koondades on saavutada reguleerimisturul pakkumise tegemiseks vajalik miinimumkogus.

Reguleerimisturult ostab süsteemis puuduoleva koguse süsteemihaldur, kelle ülesandeks on tagada, et igal hetkel oleks elektrisüsteemis tasakaal – st elektri tootmine ja tarbimine oleksid võrdsed. Kui mingil hetkel selgub, et süsteemis ületab nõudlus pakkumist, on süsteemihalduril vajalik tasakaalu säilitamiseks midagi teha – näiteks käivitada reservelektrijaam, mis toodaks puuduoleva elektri ise või osta reguleerimisturult agregaatori poolt koondatud ning tarbimise juhtimise tulemusena nö üle jäänud elektrit.

Agregaatoril on seega ühelt poolt kokkulepped tarbijaga, teiselt poolt osaleb ta reguleerimisturul, sõlmides kokkuleppe süsteemihalduriga.

Suures pildis on tarbimise juhtimine ning selle julgustamine regulatsioonide abil igati tervitatav, sest võimaldab paindlikkuse kõige optimaalsemat kasutamist, mis aitab kaasa nii võrguprobleemide lahendamisele kui ressursside kõige optimaalsemale kasutamisele. Regulatsiooni väljakutseks on aga see, kuidas tagada seejuures kõikide turuosaliste võrdsed õigused.

Bilansihaldurite roll

Süsteemihalduri abilisteks elektriturul tarbimise ja tootmise tasakaalu hoidmisel on bilansihaldurid, ehk avatud tarnijad, kes müüvad puuduoleva elektrienergia ning ostavad turult ülejääva elektrienergia. Bilansihaldurite bilansiportfelli aitab omakorda tagada süsteemihaldur. Eestis on bilansihaldureid 12, kellest igaüks haldab enda bilansiportfelli.

Agregaator võib tegutseda ühe bilansihalduri portfelli siseselt või portfellide üleselt. Kui agregaator tegutseb portfellisiseselt, muudetakse tarbija koormust vastavalt elektrimüüja/bilansihalduri nõudmisele. Kuna sellisel juhul on bilansihaldur teadlik agregeerimisest ning saab seda enda portfelli haldamisel arvestada, ei teki sellest täiendavaid kulutusi. Väga lihtsustatult – kui ühe bilansihalduri portfellis olev tootja toodab 10 ühikut ning eeldatav tarbimine on 12 ühikut, on agregaatoril võimalik ühtede tarbijate tarbimise vähendamise kaudu suunata vaba tarbimisvõimsus teistele tarbijatele ning tagada seega tootmise ja tarbimise tasakaal.

Olukord on aga keerulisem, kui agregaator tegutseb bilansihaldurite portfellide üleselt, st koondab tarbijaid, kes on erinevate bilansihaldurite portfellides.

Vastavalt direktiivile 2019/944, võivad tarbijad agregeerimist osta ja müüja sõltumata nende elektrivarustuslepingust ja elektriettevõtjast, sealjuures on lõpptarbijal õigus sõlmida agregeerimisleping ilma elektriettevõtja nõusolekuta. See tähendab, et bilansihalduritel puudub ülevaade sellest, kes ja millistel tingimustel nende bilansiportfellist on sõlminud agregaatoriga kokkuleppe agregeerimise osutamiseks. Samuti puudub bilansihalduril sellisel juhul ülevaade agregaatori tegevusest, st pole võimalik ette ennustada, kuidas agregaator ühe või teise tarbija tarbimist bilansihalduri portfellis juhib.

Probleemi tuum seisneb selles, et nö agregeeritud ehk (reeglina) kokku hoitud ning reguleerimisturule pakutav energia märgitakse tarnena tarbija elektrimüüja bilansihalduri ja agregaatori bilansihalduri vahel, mistõttu tekib tarbija elektrimüüja bilansihalduril ebabilanss, millega kaasneb kulu. Taaskord väga lihtsustatult öeldes – kui tarbijad ühe bilansiportfelli raames tarbivad 10 ühikut elektrit ning hoiavad tarbimise juhtimise abil kokku 2 (mis jõuab agregaatori vahendusel reguleerimisturule), siis bilansihalduri vaatest on ta saanud raha 10 ühiku eest, kuid tema bilansis on kulunud 12 ühikut elektrit.

Puuduolev hüvitismehhanism

Direktiivi artikkel 13 lg 4 sätestab eraldi, et liikmesriigid võivad kehtestada rahalise hüvitamise nõude tarbimise juhtimise pakkujatele bilansihaldurite ees, kui tarbimise juhtimine neid vahetult mõjutab. Samas rahaline hüvitis ei tohi olla takistuseks agregeerimisega tegelevate turuosaliste turule sisenemisele ega paindlikkusele. Sellistel juhtudel peab rahaline hüvitis piirduma üksnes tarbimiskaja aktiveerimise tõttu tekkinud kulude hüvitamiseks. Hüvitise arvutusmeetodis võib arvesse võtta tarbimise juhtimise tegevusest teistele turuosalistele tekkivat tulu, ning kui tulu on tekkinud, võib energiavahendajatelt või osalevatelt tarbijatelt nõuda hüvitisse panustamist üksnes juhul kui, ja sellises ulatuses, milles kõikidele tarnijatele, tarbijatele ja nende tasakaaluhalduritele tekkinud tulu ei ületa nende kantud kulusid. Arvutusmeetodi peab heaks kiitma reguleeriv asutus või muu pädev riigiasutus.

Sisuliselt on seega vajalik välja töötada mudel, mis eeltoodut silmas pidades võimaldaks ühelt poolt kompenseerida bilansihaldurile tekkinud kahju ning teisalt jätaks alles rahalise motivatsiooni nii tarbijale kui agregaatorile tarbimise juhtimisega tegelemiseks.

Elektrituruseaduse § 214 lg 3 kohaselt töötab Konkurentsiamet välja tarbimiskajas (st tarbimise juhtimises) osalemise tingimused, viib läbi avaliku konsultatsiooni turuosalistega ja avalikustab nimetatud tingimused oma veebilehel. Tingimuste väljatöötamisel võetakse arvesse ka agregeeritud koormusi. Seletuskirja kohaselt peab tarbimise juhtimise turumudel olema kompensatsiooniga, mis katab bilansihaldurile tekkiva otsese kulu ning agregaator katab antud kulust referentshinna osa.

Problemaatiline on aga see, et käesolevaks hetkeks nimetatud tingimusi välja töötatud ei ole, kuigi teadaolevalt on need töös. Samas on Eestis Eleringi kodulehe andmetel tänase seisuga neli agregaatorit kelle tegevuse tulemusena tekib bilansihalduritele igakuiselt kahju.

Tänased lahendused

Millised on bilansihaldurite/elektrimüüjate võimalused seni, kuni nende kulusid kompenseerivat regulatsiooni kehtestatud ei ole?

Bilansihalduril on võimalik teha kokkulepe kulude jaotamiseks agregaatoriga või nõuda agregeerimisega tekitatud kahju sisse tarbijalt, kes mõlemad agregeerimisega märkimisväärselt võidavad. Samal ajal on regulatsioonis laiutava augu ära kasutamine tarbijate ja agregaatori huvides ning erilist motivatsiooni mõistliku kokkuleppe saavutamiseks ilma vastava kohustuseta neil ilmselt pole. Bilansihalduritel/elektrimüüjatel tasub aga üle vaadata sõlmitud elektrilepingute tingimused ning uute lepingute sõlmimisel tarbijatega enda õigusi silmas pidada – näiteks võiks elektrimüüja enda elektrilepingus sätestada, et tarbija peab agregeerimises osalemisega kaasneva kulu ja kahju hüvitama. Näiteks näeb ühe elektrimüüja tüüptingimuste regulatsioon ette tarbija kohustuse teavitada müüjat elektritarbimise optimeerimisest ning hüvitama Müüjale tarbimise optimeerimisest tekitatud kahju. Tänases turuolukorras ei ole ei Konkurentsiamet, Majandus-ja kommunikatsiooniministeerium ega Elering viidatud lahendust selgesõnaliselt ebaõigeks pidanud.

Selge on see, et tarbimise juhtimine on kliimaeesmärke silmas pidades igati tervitatav. Siiski on praegune olukord ebaõiglane, võimaldades tarbijale ja agregaatoril tarbimise juhtimisest võita kuid jättes samal ajal bilansihaldurid/elektrimüüjad nendele tekkivate kahjudega üksi.

Kinnisvaraarendajatel tasub end EL kestlikkuse taksonoomiaga kurssi viia

Kestlikkus (teise sõnaga jätkusuutlikkus) on oluliseks trendiks Eesti ja kogu Euroopa majanduses. Samas on tegemist mõistega, mis võib ilma selge sisuta muutuda kergesti vaid hüüdlauseks või halvimal juhul isegi rohepesuks. Selle vältimiseks on Euroopa Liidus välja töötatud mitmeid uusi määruseid ja direktiive, sh nn kestliku majandustegevuse taksonoomia. Kuidas puudutab see kinnisvara arendamist ja ehitamist?

Mis on kestliku majandustegevuse taksonoomia?

Euroopa Liidus väljatöötatud majandustegevuse taksonoomia kujutab endast ühtseid, üle kogu EL-i kehtivaid kriteeriume, mille põhjal on võimalik teha kindlaks, kas konkreetne projekt on kestlik või mitte. Kriteeriumid on kehtestatud majandustegevuse valdkondade kaupa (nt tuulest elektri tootmine või uute hoonete ehitamine) ning tuginevad suurel määral EL õiguses juba varem kehtestatud nõutele. Pikemas perspektiivis on plaanis kehtestada kriteeriumid kokku kuues valdkonnas – kliimamuutuste ennetamine/vähendamine, kliimamuutustega kohanemine, vee- ja merekeskkonna kaitse, ringmajandus, saastuse vältimine ja kontroll ning elurikkuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamine. Tänaseks on täpsemad kriteeriumid nn delegeeritud määrustega kehtestatud kahes valdkonnas (kliimamuutuste ennetamine ja nendega kohanemine).

Keda taksonoomia nõuded puudutavad?

EL kestlike projektide taksonoomia on esimeses järjekorras suunatud finantsturuosalistele (nt pangad, kes tegelevad väärtpaberi portfelli valitsemisega ja/või investeerimisnõustamisega, investeerimisfondid, pensionifondid jms) ning suurettevõtetele (Eesti kontekstis kuuluvad siia alla finantssektorist väljaspool ettevõtted/kontsernid, kus on üle 500 töötaja ning kelle aktsiatega kaubeldakse avalikul börsil). Need ettevõtted peavad oma aruandluses välja tooma, kui suur osa nende majandustegevusest on seotud kestlike projektidega (taksonoomia tähenduses). Samuti tuleb taksonoomia reeglitest lähtuda juhul, kui mõnd finantstoodet esitletakse keskkonnasõbralikuna.

Kuivõrd finantssüsteem on majandussüsteemi „vereringe“, mõjutab taksonoomia kaudselt kõiki valdkondi ja ettevõtjaid. Ka kinnisvara arendamisega tegelevad ettevõtjad, kes soovivad oma tegevuseks kaasata pangalaene või raha fondidest, peavad arvestama, et juba lähitulevikus soovivad pangad ja teised finantsasutused neilt teada seda, kas arendusprojekt on taksonoomia mõttes kestlik. Lisaks võib oodata, et taksonoomia mõttes kestlike projekte hakatakse eelistama finantseerimisel (pakutakse finantsvahendeid madalama intressiga või muul viisil soodsamatel tingimustel), kuna selliste toodete pakkumiseks saavad pangad ja teised krediidipakkujad ka ise soodsamalt kapitali kaasata.

Lisaks,  kui ettevõttel on tulevikus soov rohelisi võlakirju emiteerida, siis peagi jõustuva Euroopa roheliste võlakirjade standardi (’EU GBS’) kohaselt on kohustuslik oma rahastatav projekt taksonoomiaga kooskõlla viia.

Mida peab tegema, et muuta kinnisvara-arendus kestlikuks?

Kestlikuks ei loeta mitte iga tänapäevase ja kõigile kohustuslikele nõuetele vastava hoone ehitamist. Kliima-valdkonna taksonoomia delegeeritud määrus (EL määrus nr 2021/2139) näeb peamise nõudena ette, et kestlikuks loetakse hooned, mille primaarenergia tarbimine on 10% madalam kõigile uutele hoonetele kehtivast nn ligi-nullenergiahoonete lävendist. See lävend on Eestis korterelamu puhul nt 105, kontorihoone puhul 100, kaubandushoone puhul 160 kWh/m2 kohta aastas.

Hoonetele, mille kasulik pind ületab 5000 m2, kohalduvad täiendavad nõuded – tuleb testida hoonete lekkekindlust ja soojuspidavust ning välja selgitada hoone kogu elutsükli globaalse soojenemise potentsiaal (viimast saab teha vastava tarkvara abil, mitmed Eestiski tegutsevad ettevõtted kasutavad One Click LCA tarkvara). Vastav info tuleb ka klientidele ja rahastajatele kättesaadavaks teha.

Lisaks energiatõhususele, mis panustab kliimamuutuste ennetamisesse ja vähendamisse, tuleb arendajatel läbi viia kolme-etapiline kliimamuutustega kohanemise analüüs. Viimane seisneb lihtsustatult öeldes selles, et arendajad peavad läbi mõtlema, millised kliimamuutustega kaasnevad füüsikalised riskitegurid (nt põuad, tormid, kuumalained jms) projekti mõjutavad, millised neist on olulised ning vastavalt sellele rakendama kohanemismeetmeid.

Kliimavaldkonnale keskenduv taksonoomia delegeeritud määrus sisaldab ka kriteeriume, mis on mõeldud tagama, et samal ajal ei seataks ohtu teisi keskkonna-alaseid eesmärke (nn Do No Significant Harm ehk DNSH-kriteeriumid). Neist mitmed küsimused tuleks arendajatel ja avalikul võimul lahendada juba ehitusloa menetluses:

  • Vastava kohustuse korral tuleb läbi viia keskkonnamõju eelhindamine ja vajadusel täiemahuline keskkonnamõju hindamine;
  • Kaitsealuste liikide ja elupaikade mõjutamise korral tuleb hinnata vastavat mõju ja võtta vajalikke leevendusmeetmeid;
  • Tuleb hinnata veekvaliteedi- ja stressi suhtes avalduvaid mõjusid ja neid vähendada;
  • Vajadusel tuleb uurida pinnasereostust;
  • Tuleb vähendada ehitustöödega kaasnevat müra, tolmu ja saasteainete heidet.

Mitmed DNSH-kriteeriumid on samas sellised, mis on sedavõrd detailsed, et neid ei käsitleta ehitusloas või lähevad kaugemale seadusega nõutust. Nende puhul on oluline, et arendaja, kes soovib taksonoomia mõistes kestlikku hoonet rajada, nõuaks kohustuste täitmist projekteerijatelt-ehitajatelt. Sellisteks kriteeriumiteks on:

  • Piirangud kraanide, duššide jt veeseadmete veetarbele;
  • 70% mitteohtlikest ehitus- ja lammutusjäätmetest (arvestatuna massi järgi) tuleb valmistada ette korduskasutamiseks, ringlussevõtuks või muuks materjali taaskasutamiseks ning tuleb järgida EL ehitus- ja lammutusjäätmete käitlemise protokolli;
  • Lenduvate orgaaniliste ühendite (sh formaldehüüdi) heite vähendamine määruses nimetatud piirväärtusteni;
  • EL-is keelatud kemikaalide kasutamise vältimine (nn laovarusid ei tohiks kasutada).

Lisaks eeltoodule tuleb elurikkuse ja ökosüsteemide kahjustamist vältida ka hoonetele asukohta valides. Uut hoonet ei saa lugeda kestlikuks, kui see on ehitatud vähemalt mõõduka viljakusega põllumajandusmaale EL-tasandil läbi viidud LUCAS-uuringu järgi, hoonestamata suure elurikkusega rohealale või raadatud metsamaale.

Kokkuvõtteks

Eeltoodud lühike ülevaade ilmestab, et uutele hoonetele kestliku arendusprojekti tiitli saamine nõuab hoolikat planeerimist ning arvestades rangeid energiatõhususe nõudeid, ka märkimisväärseid lisainvesteeringuid. Samas tasub arendajatel hakata neid kriteeriume juba järk-järgult oma töös järgima, sest rahastajad hakkavad neile juba lähemas tulevikus üha rohkem tähelepanu pöörama. Keskkonna ja reeglite muutudes saadab edu neid, kes muutuseid ennetavad, mitte neile viimasel hetkel või sootuks hilinenult reageerivad.

, , , ,

EL asub energiakriisi lahendama nelja uue meetme abil

Reedel, 9. septembril kohtusid EL riikide energeetikaministrid Brüsselis, et arutada, kuidas lahendada Venemaa põhjustatud energiakriisi. Ministrite kohtumise tulemina ootavad EL riigid Komisjonilt, et viimane töötaks välja konkreetsed eelnõud-mehhanismid neljas valdkonnas:

  1. maagaasi hinnalagi;
  2. elektriettevõtete ning nafta- ja gaasiettevõtete täiendav maksustamine;
  3. turuosaliste likviidsust tagavad meetmed ja
  4. elektritarbimise piiramine nn tipptundidel.

Tegemist oleks pretsedenditute muudatustega täna kehtivates EL energiaturu reeglites, mistõttu tutvustame käesolevas postituses nende tausta ja seni teada olevat sisu.

Maagaasi hinnalagi

Üheks enim vaidlusi tekitavaks meetmeks on hinnalae kehtestamine maagaasile. Maagaasi kõrge hind ei ole probleemiks ainult neile ettevõtetele ja kodudele, kes seda otse tarbivad. EL-i elektriturgudel määrab hinna see, millise hinnaga on elektrit valmis müüma viimase vajamineva megavati tootja. Hetkeolukorras on selleks enamasti just maagaasil töötavad elektrijaamad, mistõttu kajastub maagaasi kõrge hind peaaegu automaatselt ka elektri turuhinnas.

Vaidlusi liikmesriikide vahel ei tekita seejuures mitte see, kas maagaasile hinnalagi kehtestada, vaid millisel kujul seda teha. Põhimõtteliselt on kaks valikut.

Esiteks, kehtestada hinnalagi vaid Venemaalt pärinevale torugaasile. Seda valikut toetab mh Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen ja mitmed liikmesriigid, sh Eesti. Mitu EL riiki, sh Austria ja Ungari, on samas Vene-keskse lähenemise vastu. Oponendid kardavad, et vaid Venemaad puudutava hinnalae vastukaaluks lõpetab Venemaa igasugused gaasitarned Euroopasse (st tarned katkeks ka teistes magistraaltorudes peale NordStreami). Kui lugeda seda meedet sanktsioonipaketi osaks, vajaks selline muudatus liikmesriikide ühehäälset otsust, mis võib selle jõustamise ohtu seada.

Teine alternatiiv oleks seada hinnalagi igasugusele maagaasile, sõltumata päritolust. Selle ahenduse puhul võiks ohtu sattuda LNG-hankimine (kui hinnalagi on jäik ja madalam LNG-tootjate soovitavast hinnast) ning seeläbi omakorda gaasi varustuskindlus. Teisisõnu võib jäiga hinnalae kehtestamine viia selleni, et gaasi ei ole võimalik osta piisavalt palju, et seda kõigile tarbijatele kogu talveks jätkuks ning tuleb asuda tarbimist piirama. Seetõttu on nt Prantsusmaa valmis seda lahendust toetama vaid juhul, kui hinnalaest lubatakse erandeid varustuskindluse tagamiseks.

Täiendav energiaettevõtete maksustamine

Kuivõrd EL elektriturgudel dikteerivad eelnevalt kirjeldatud põhjustel hindu maagaasi kasutavad tootjad, on see toonud kaasa suured kasumid tuuma- ja taastuvenergia tootjatele, kelle puhul elektri tootmise omahind on turuhinnaga võrreldes madal. Üheks Komisjoni pakutud ideeks, mis Politico andmetel pälvis ka liikmesriikide toetuse, oleks vastavate tulude täiendav maksustamine. Sisuliselt seataks paika maksimaalne tulu, mida maagaasi ja naftat mitte kasutavad elektritootjad võiksid igalt toodetud ja müüdud energiaühikult teenida – seda summat ületav hind tuleks täiendava maksuna valitsustele loovutada. Saadud tulusid kasutataks kodutarbijate toetamiseks. Sarnase meetme on riiklikul tasemel juba välja käinud nt Saksamaa.

Paralleelselt madalate tootmiskuludega elektritootjate maksustamisega on Komisjon teinud ettepaneku täiendavalt maksustada ka nafta- ja gaasiettevõtteid, kes on viimasel ajal samuti teeninud rekordilisi kasumeid.

Turuosaliste likviidsuse tagamine

Eelkirjeldatud elektriettevõtete suurte kasumite taustal võib olla esmapilgul arusaamatu, miks on samad ettevõtted sattunud viimastel kuudel suurde likviidsuskriisi. See kriis on toonud kaasa vajaduse toetada mitut suurt elektriettevõtet avalike vahenditega (Austrias Wien Energie, Saksamaal Uniper, erinevad ettevõtted Soomes ja Rootsis).

Elektritootjate likviidsuskriisi põhjuseks on elektrituru vähetuntud mehhanism „minimaalne marginaal“ (ingl k minimum marginal). Elektriturul (hulgimüügis) müüvad elektritootjad suure osa oma elektrist teatud hinnataseme garanteerimiseks mitmeid aastaid ette. Selleks, et pakkuda elektrit ostvatele ettevõtetele garantiid juhuks, kui elektritootja peaks enne kokkulepitud tähtaega pankrotistuma või muul põhjusel jätma elektri kokkulepitud ajal tarnimata, peavad elektritootjad maksma teatud summa tagatisena ehk minimaalse marginaalina vastavale kontole. Tulevikus toota lubatud elektri eest tagatisena makstava summa suurus sõltub samas elektri turuhinnast. Kiirelt tõusnud turuhinnad on toonud seega kaasa vajaduse oluliselt suurendada summat, mida elektritootjad uute lepingute puhul peavad välja tagatisena käima või juba kord makstud tagatisele lisaks maksma. See summa makstakse tehingu realiseerimisel küll elektritootjatele tagasi, ent vahepealsel ajal ei ole seda võimalik kasutada, mistõttu on kõrged turuhinnad toonud kaasa olulise surve ettevõtete likviidsusele.

Likviidsuskriisi ületamiseks on Komisjonil plaanis välja töötada eraldi finantsinstrument, mida elektritootjad kasutada saaksid. Vastava mehhanismi detailid on hetkel veel ebaselged, ent tõenäoliselt saab see seisnema üle-euroopalise krediidimehhanismi loomises, mis võimaldaks likviidsushädas olevatel elektritootjatel tagatiseks vajaminevaid summasid soodustingimustel laenata.

Tipptundidel elektritarbimise piiramine

Elektrihindade kontrolli all hoidmiseks ning vältimaks süsteemi ülekoormust ja katkestusi, on Komisjon teinud ettepaneku ka koordineeritult, riiklikul tasemel piirata elektritarbimist tipptundidel. Kas süsteem saaks olema esialgu vabatahtlik ning hiljem vajadusel kohustuslik (nagu EL on juba kokku leppinud maagaasi osas) või algusest peale kohustuslik, on ebaselge. Parasjagu EL eesistujaks oleva Tšehhi tööstus- ja kaubandusminister ütles pärast kohtumist, et eelduslikult saab süsteem olema esialgu vabatahtlik. Energeetikavolinik Kadri Simson seevastu on välja öelnud, et Komisjon töötab välja eelnõud, mis näeks riikidele ette kohustuse elektritarbimist tipptundide ajal piirata.

Hinnang muudatustele ja edasised sammud

Eelkirjeldatud muudatused kujutaksid endast elluviimise korral enneolematult jõulist sekkumist EL energiaturgude toimimisse, eriti osas, mis puudutab teatud elektritootjate ning nafta- ja gaasiettevõtete täiendavat maksustamist. Samas võib olukorra erakordsust arvestades pidada positiivseks, et Komisjon ega liikmesriigid ei soovi asuda esimese asjana lammutama EL energiaturge ning nende põhialuseid, näiteks kehtestama püsivat hinnalage, millest kõrgema hinnaga elektrit või teisi energiakandjaid müüa ei tohi, piirama ettevõtete juurdepääsu turule või taaslooma riiklikke monopole vms. Vähemalt reedel ei andud EL liikmesriigid Euroopa Komisjonile ka ülesandeks CO2 kvoodikaubanduse süsteemi jõuliselt reformima asuda. Väljaspool Venemaa algatatud sõjast tingitud energiakriisi on turumehhanismid Euroopas tegelikult toiminud üldjoontes edukalt, andes turuosalistele õigeid signaale, suunates nii tarbimist kui tootmist kulutõhusal viisil soovitud suunas (säästvamaks ja keskkonnasõbralikumaks). Seega on õige, et erakorralises ja loodetavasti ajutises olukorras plaanitakse ennekõike ajutisi sekkumisi.

Komisjonilt on esimesi konkreetseid ettepanekuid eelnimetatud valdkondades oodata juba sel nädalal (13. septembril). Kirjutame neist avalikustamise järel juba täpsemalt!

, , , , , , ,