Tag Archives: keskkonnamõju hindamine

Eelnõu taastuvenergia arendamise kiirendamiseks (või pigem mitte)

Eelmise aastal kirjutasime sellest, et EL võttis vastu uue määruse, millega kehtestati ajutised meetmed taastuvenergia tootmise hoogustamiseks. Määrusega nähti ette jõulised sammud, et vähendada liikmesriikide energiatootmise sõltuvust gaasist, naftast ja kivisöest. Nõnda näeb määrus ette taastuvenergiaprojektidele (mitte küll absoluutse) prioriteedi andmise muude projektide ees, keskkonnamõjude hindamisest loobumise võimaluse, kiiremad menetlused päikeseenegiaprojektidele ja muid vajalikke abinõusid.

Kuigi tegemist on EL määrusega, mis tavapäraselt on liikmesriikidele otsekohalduv, siis nimetatud määruse puhul anti liikmesriikidele lai otsustusruum teatavate regulatsioonide kohaldamiseks. Septembris valmis energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärgiks on hõlbustada ja toetada viidatud määruse kohaldamist. Eelnõu on tänaseks läbinud kooskõlastusringi ning esitatud Vabariigi Valitsusele.

Eelnõuga soovitakse lahendada järgnevad küsimused:

  • Mis on ülekaaluka avaliku huviga taastuvenergia projekt?
  • Millal võib jätta keskkonnamõjude hindamine kohaldamata?
  • Millal ja milliseid leevendusmeetmeid peab arendaja kohaldama?
  • Millal peab arendaja hüvitusmeetmeid käsile võtma?

„Ülekaaluka avaliku huviga“ taastuvenergia projekt 

Nagu varasemalt kirjutasime, soovitakse anda „ülekaaluka avaliku huviga“ projektidele võimalus kaaluda kõrvale rangetest keskkonnanõuetest, sh seoses Natura 2000 alade ning lindude pesitsusperioodiga.

Kuna liikmesriikidele jäeti määrusega võimalus täpsustada „ülekaaluka avaliku huviga“ taastuvenergiaprojekte, ongi eelnõus defineeritud „ülekaaluka avaliku huviga“ taastuvenergia projekt kui järgnevate taastuvenergia tehnoloogiate jaoks vajalike ehitiste ning nendega seotud võrguühenduste ja salvestusseadmete planeerimise ja tegevuslubade menetlused:

  • tuule- ja päikeseenergia tootmine maismaal;
  • tuuleenergia tootmine merel;
  • ümbritsevast keskkonnast loodusliku soojusenergia tootmine;
  • biometaani tootmine.

Eelnõus selgitatakse, et seonduvad tegevusload on hoonestusluba, ehitusluba, ehitusteatis, kasutusteatis ja muud projektiks vajalikud load.

Huvitaval kombel on eelnõus välja toodud, et selleks, et projekt oleks ülekaaluka avaliku huviga, peab vastav tootmisehitis või salvestusseade asuma väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala ning projektil peab olema välistatud ebasoodne mõju Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidele, samuti peab olema tootmisehitis või salvestusseade väljaspool kaitsealuse liigi püsielupaika ja kaitsealal või hoiualal asuva kaitsealuse liigi Eesti looduse infosüsteemis registreeritud elupaika.

Üheks määruse ideeks oli justnimelt leevendada keskkonnalaseid meetmeid olukorras, kus avalik huvi taastuvenergia projekti arendamiseks kaalub teatud juhtudel üles negatiivse mõju Natura 2000 alade terviklikkusele. Eelnõus on valitud määruses sätestatust konservatiivsem lähenemine.

Keskkonnamõjude hindamise kohaldamata jätmine

Varasemas artiklis tõime välja, et liikmesriikidel on määruse kohaselt võimalus jätta teatud juhtudel keskkonnamõjude hindamine (KMH) kohaldamata menetluste kiirendamiseks. Eelnõu kohaselt peavad taastuvenergia tehnoloogia jaoks vajaliku ehitise ning sellega seotud võrguühenduse ja salvestusseadme tegevusloa menetluses KMH kohaldamata jätmiseks olema täidetud järgmised tingimused:

  1. tegevus asub alal, mis on kehtiva planeeringu kohaselt sobiv vastava taastuvenergialiigi tootmiseks ja kehtestatud peab olema detailplaneering või kui on koostatud eriplaneering, siis peab menetluses olema läbitud detailse lahenduse etapp;
  2. tegevuse mõju Natura 2000 võrgustiku alale ning kaitsealustele taime- ja seeneliikidele peab olema välistatud;
  3. mõju linnu- ja kaitsealustele loomaliikidele ei halvenda liigi seisundit ega takista soodsa seisundi saavutamist;
  4. kavandataval tegevusel puudub oluline piiriülene keskkonnamõju.

Täiendavalt on oluline märkida, et seadusandja on välistanud KMH kohaldamata jätmise meretuuleparkidele.

Leevendusmeetmete rakendamine

Tasakaalustamaks keskkonnakaitsele tehtavaid erandeid peab arendaja eelnõu kohaselt võtma käsile asjakohaseid ja piisavaid leevendusmeetmeid kogu tegevusloa kehtivuse vältel. Leevendusmeetmed eelnõu mõttes on tegevuse asukohas liikidele avalduva ebasoodsa mõju vältimiseks võetavad meetmed.

Selleks, et tegevusluba saada, peab taotlusele lisama vastavad leevendusmeetmed ning järelseire tingimused. Tegevusloa andja kooskõlastab tegevusloa eelnõus olevad leevendusmeetmed ja järelseire tingimused Keskkonnaametiga. Leevendusmeetmete sobivust ja piisavust tuleb seirata kogu tegevuse ajal ning järelseire või riikliku järelevalve käigus võib Keskkonnaameti ettepanekul tegevusloa andja algatada menetluse tegevusloa tingimuste muutmiseks.

Hüvitusmeetmete rakendamine

Leevendusmeetmed ei pruugi täies ulatuses ebasoodsat keskkonnamõju välistada. Sellisel juhul, kui ebasoodne mõju kaitsealusele liigile või looduslikult esinevale linnuliigile ei ole võimalik täielikult leevendada, määratakse sellise n-ö alles jääva mõju osas hüvitusmeetmed.

Hüvitusmeetmete rakendamise puhul võib tegevusloakohase tegevusega alustada alles pärast seda, kui hüvitusmeetmed on ellu viidud. Samamoodi nagu leevendusmeetmete puhul, kooskõlastab hüvitusmeetmete järelseire ja aruandluse tingimused Keskkonnaamet, kes lähtub kooskõlastuse andmisel järgnevatest asjaoludest:

  1. hüvitusmeetmete elluviimise piirkonna sobivus;
  2. mil määral ja kuidas hüvitusmeede aitab kaasa liigi soodsa seisundi säilimisele või parandamisele;
  3. meetmete rakendamise edukuse tõenäosus;
  4. hüvitusmeetmete elluviimiseks kuluv aeg;
  5. meetmetega kaasnevate kulude suurus ja proportsionaalsus.

Juhul, kui Keskkonnaamet leiab järelseire või riikliku järelevalve käigus, et hüvitusmeetmed ei ole sobivad või piisavad, saab Keskkonnaamet anda ettepaneku tegevusloa andjale, et rakendada täiendavaid hüvitusmeetmeid. Samas ei saa olla täiendavad hüvitusmeetmed asjakohatud ning need ei tohi põhjustada arendajale ülemäärast koormust.

Tuuleenergia prioriteetsete arendusalade määramine

Täiendavalt nähakse eelnõuga ette Vabariigi Valitsusele volitus määrata tuuleenergia prioriteetsed arendusalad 2024. aasta III kvartaliks. Keskkonnaagentuuri poolt tehtava kaardistuse tulemusel tehakse alade eelvalik ning selgitatakse välja ca 1000 m2 ulatuses alasid, mille kohta on vaja teha täpsemad analüüsid ja/või seired. Seejärel peaks Vabariigi Valitsus otsustama, milliste valitud alade potentsiaal arenduseni jõuda on suurim ning määratletakse need alad tuuleenergia prioriteetseteks arendusaladeks, otsustades vajadusel ka maatoimingute ja planeeringute algatamise vajadus. Erinevalt direktiiviga 2023/213 tutvustatud eelisarendusaladest, mis võivad hõlmata juba arenduses olevaid projekte, määratakse prioriteetsete arendusaladena just riigimaadel asuvad uued alad. Prioriteetsete arendusalade hulgast on välja arvatud merealad, sest merealade kasutus on reguleeritud merealade planeeringuga.

Kokkuvõte

Eelnõu seletuskirja kohaselt on tagada määrusega ette nähtud meetmete rakendamist praktikas, et kiirendada taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu. Samas on eelnõu kohaldamisala praktikas pigem kitsas – maismaa tuuleparkide puhul on üle 7,5 MW ja viiest tuulikust koosneva tuulepargi puhul kohustuslik viia läbi KMH eelhinnang, KMH on kohustuslik harvematel juhtudel. Juhul kui aga juba on peetud vajalikuks KMH läbiviimine, ei vasta arendusprojekt tõenäoliselt eelnõuga seatud kriteeriumitele, mis lubaks KMH läbiviimisest erandit teha.

Ka olukordades, kus erandeid KMH läbiviimiseks saab kohaldada, ei pruugi leevendus- ja hüvitismeetmeid ning nende seadmise protsesse arvestades olla tulemuseks kiirem taastuvenergia kasutuselevõtt. Loomulikult on praegu eelnõu mõjusid keeruline ennustada ning tegelik tõde selgub selle rakendamisel praktikas.

Käesoleva postituse autorid on Sandra ja kolleeg Tom Suiste

, , , , ,

EL soovib direktiivi muudatustega kahekordistada taastuvenergia osakaalu

12. septembril võttis Euroopa Parlamendi täiskogu vastu EL taastuvenergia direktiivi muudatused, mille kohaselt peaks aastaks 2030 taastuvenergia moodustama 42,5% kogu ühenduse energia lõpptarbimisest. Seni kehtiv eesmärk on oluliselt madalam – 32%. Kuivõrd hetkel moodustab taastuvenergia tarbitavast energiast 22,1%, siis tuleb vaid seitsme aasta jooksul taastuvenergia osakaalu suurendada ligi kahekordseks. Lisaks ambitsioonikale üldeesmärgile sisaldab vastuvõetud eelnõu ulatuslikke muudatusi ka konkreetsetes valdkondades (hooned, elektritootmisvõimsuste rajamine, tööstus, transport, küte ja jahutus).

Taastuvenergia suurem kasutus hoonetes

Uute reeglite kohaselt tuleks igal liikmesriigil seada siseriiklik eesmärk taastuvenergia kasutamisele hoonetes ning kajastada nii eesmärk kui selle saavutamise meetmed (sh ehitusalaste reeglite muutmine (nt viisil, mis hõlbustaks hoonetele päikesepaneelide paigutamist) ja rahalised toetused) oma riiklikes energia- ja kliimakavades. Nimetatud eesmärgid peavad olema kooskõlas üle-euroopalise eesmärgiga katta taastuvatest allikatest pärineva energiaga vähemalt 49% hoonete energiatarbimisest.

Tuule- ja päikeseprojektide loamenetluste kiirendamine

Taastuvenergia direktiivi on kavas lisada kohustus kaardistada igas liikmesriigis taastuvenergia tootmiseks ja transportimiseks vajalikud alad ning seda mahus, mis tagaks riikidele seatud taastuvenergia tootmise eesmärkide saavutamise. Nende alade sees tuleks omakorda välja selgitada taastuvenergia eelisarendusalad, kus vastavate arenduste elluviimine ei omaks olulist keskkonnamõju (eelistades nt juba hoonete ja taristuga kaetud alasid ja vältides Natura 2000 võrgustikku kuuluvaid alasid). Eelisarendusalade valikult tuleks panna paika ka üldisemad uute tootmis- ja ülekanderajatiste mõjude leevendamise meetmed. Mõjude väljaselgitamiseks ja leevendamiseks tuleb alade valikul läbi viia keskkonnamõjude strateegiline hindamine. Samuti võib eelisarendusaladeks nimetada alasid, mida on juba varasemalt taastuvenergia tootmiseks kavandatud ning kus nõutav mõju hindamine on läbi viidud ning leevendusmeetmed kavandatud. Analoogsed eelisarendusalad võib määrata ka taastuvenergia salvestus- ja ülekandetaristu jaoks.

Eelisarendusalade valiku mõte on vajalike loamenetluste kiirendamine neil aladel. Nii tuleks liikmesriikidel eelisarendusalale esitatud taastuvenergia tootmisüksuse loataotluse piisavust kontrollida 30 päeva jooksul taotluse esitamisest (mujal oleks selleks 45 päeva), kogu loamenetlus ei tohiks aga maismaal kesta üle 12 kuu ning merel kahe aasta (muudel aladel vastavalt kaks ja kolm aastat). Samuti ei oleks üldjuhul selliste projektide puhul vajalik läbi viia täiendavat keskkonnamõju hindamist. Loamenetluse tähtajad oleksid veelgi lühemad olemasolevate taastuvenergiajaamade tootmisseadmete väljavahetamisel, alla 150 kW võimsusega uute tootmisseadmete, taastuvenergia tootmisseadmetega koos rajatavate salvestusseadmete ning nendega seotud taristu, samuti soojuspumpade rajamisel. Erakorralistel juhtudel võiksid otsustajad neid tähtaegu uute reeglite kohaselt piiratud ulatuses pikendada. Suures osas muudaks direktiivi eelnõu püsivaks juba varem erakorralisena ja ajutisena vastu võetud reeglid taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks, millest kirjutasime jaanuaris, neid kohati täpsustades.

Eelnõus on eraldi rõhutatud, et taastuvenergia projektidega seotud vaidluste lahendamine peaks olema võimalikult lihtne ja kiire. Meil Eestiski on sarnasest ideest kantuna käesolevas augustis avalikustatud halduskohtumenetluse seadustiku väljatöötamise kavatsus, mis peaks taastuvenergia projektidega seotud vaidluste lahendamist kiirendama.

Uued eesmärgid tööstusele ning kütte- ja jahutussektorile

Direktiivi uuendused näeksid ette ka taastuvenergia osakaalu suurendamise indikatiivsed eesmärgid tööstusele ning soojus- ning jahutusenergia tootmisele. Tööstuses polnud taastuvenergia kasutamisele seni eesmärke seatud – muudatuste kohaselt tuleks taastuvenergia osakaalu selles majandussektoris suurendada iga-aastaselt 1,6% võrra.

Kütte- ja jahutussektoris näeks direktiiv erandina ette küll ühelt poolt leebemad eesmärgid kui seni kehtestatud – 1,3% iga-aastase kasvu asemel peaks eelnõu kohaselt taastuvenergia osakaal iga-aastaselt suurenema 0,8% võrra aastatel 2021-2024 ja 1,1% 2026-2030. Samas oli taastuvenergia osakaalu kasvu number seni ette nähtud indikatiivse eesmärgina; uue regulatsiooni kohaselt oleks vastava kasvu saavutamine liikmesriikidele siduvaks kohustuseks. Seejuures peaks kaugkütte- ja jahutussektoris taastuvenergia osakaalu iga-aastaseks kasvuks (indikatiivselt) olema 2,2%. Eraldi on käsitletud vesinikutootmist, mille osas on ette nähtud, et tööstuses kasutatava vesinikust peaks mitte-bioloogilist päritolu taastuvenergia abil olema toodetud vähemalt 42% aastaks 2030 ning vähemalt 60% aastaks 2035.

Transpordisektorit puudutavad muudatused

Transpordikütuste osas peavad riigid seadma kütusemüüjatele kohustuse tagada, et transpordisektoris kas (a) tarbitaks aastaks 2030 taastuvenergiat 29% ulatuses lõppenergiatarbimisest või (b) kasvuhoonegaaside heide sektoris väheneks võrreldes seni prognoosituga 2030. aastaks 14,5% võrra. Tegemist on varasemaga võrreldes oluliselt kõrgema ambitsiooniga, kuna seniste reeglite kohaselt pidid liikmesriigid nõudma kütusemüüjatelt, et need tagaksid taastuvenergia tarbimise 14% ulatuses lõpptarbimisest. Uue lähenemise plussina nähakse suuremat paindlikkust (mis on ennekõike abiks riikidele, kus taastuvenergia kasutus transpordisektoris on madal).

Peamiseks viisiks, kuidas eesmärke saavutada, nähakse direktiivi reeglites transpordisektori elektrifitseerimise kõrval ennekõike teise põlvkonna biokütuseid (nt toidujäätmetest, metsatööstuse jäätmetest, kasutatud toiduõlist toodetavad kütused) ja mittebioloogilisi taastuvkütuseid (nt nn rohelist vesinikku). Vältimaks seda, et biokütuste kasutusele võtmise eesmärgid toovad kaasa ebasoovitavaid kõrvalmõjusid, täpsustatakse ja muudetakse rangemaks biokütuste jätkusuutlikkuse kriteeriumeid.

Puidu kui biomassi kasutamise piirangud

EL taastuvenergia poliitika üheks vastuoluliseks valdkonnaks on olnud puidu kui biomassi kasutamine. Parlamendi vastuvõetud eelnõu ei näe selles osas ette lausalisi piiranguid, vaid liikmesriikidele on üldisemalt seatud kohustus võtta meetmeid, et minimeerida biomassi kasutuse keskkonna- ja kliimamõjusid. Toetusmeetmeid välja töötades peaksid liikmesriigid vältima muudeks eesmärkideks sobiva puitmassi kasutamist energiatootmiseks (nn kaskaad-kasutuse põhimõte). Samas näeb eelnõu sellest põhimõttest ette mitmeid erandeid (mille kohaldamisest tuleb Euroopa Komisjoni teavitada), nt energiajulgeoleku tagamise vajaduse korral või loodusõnnetuste tagajärjel koristatud puidu osas. Vaid üksikutel erandjuhtudel on lubatav toetuste maksmine puitmaterjali elektrijaamades põletamise eest. Eelnõu kohaselt tuleks puidu kui biomassi energia tootmise toetusmeetmeid lähemalt analüüsida hiljemalt aastaks 2027 ning seejärel peab Komisjon hindama, kas ja kuidas neid veelgi piirata.

Edasised sammud

Parlamendi heakskiidetud eelnõu vastab põhiolemuselt EL liikmesriikide esindajatega juba käesoleva aasta märtsis sõlmitud kokkuleppele, mistõttu võib eeldada, et eelnõu kinnitatakse juba peagi ilma suuremate muutusteta ka EL nõukogu poolt. Direktiivi ülevõtmine eeldab ka Eestis suure tõenäosusega täiendavaid muudatusi õigusaktides. Arvestades direktiivis kavandatud muudatuste laia ulatust, ei pruugi piisata vaid käesoleva aasta märtsis avalikustatud õigusmuudatustest, millega seotud eelnõust kirjutasime blogis septembri alguses.

, , , , , , ,

Kliimaministeerium avalikustas taastuvenergia kasutusele võtmise kiirendamiseks mõeldud eelnõu

Septembri esimesel päeval avalikustas kliimaministeerium ehitusseadustiku, keskkonnamõju hindamise seaduse jt seaduste muutmise eelnõu. Muudatuste eesmärgiks on kiirendada taastuvenergia kasutuselevõttu, mis on koalitsioonileppe kohaselt valitsuse oluliseks eesmärgiks (viimase kohta saad lähemalt lugeda meie varasemast postitusest). Täpsemalt on eelnõu eesmärk anda edaspidi meretuuleparkide rajamiseks üks luba senise kolme asemel ning kiirendada keskkonnamõju hindamise menetlust. Viimased muudatused puudutavad ka muid mõju hindamise kohustusega tegevusi (nt maavarade kaevandamist, teede-raudteede-sadamate ehitamist jms). Muudatuste ajendiks oli 2022. a Riigikantselei eestvedamisel läbi viidud audit taastuvenergia kasutusele võtmise takistustest ning nende ületamise võimalustest. Auditi põhjal koostatud eelnõu põhialuseid tutvustati 2023. a märtsis.

Meretuuleparkide „kolm-ühes“ hoonestusluba

Põhimõttelise muudatusena näeb eelnõu ette, et edaspidi asendaks meretuuleparkide puhul hoonestusluba ka ehitusloa ja keskkonnaloa vee erikasutuseks (mis on vajalik tuulikute vundamendiks vajaliku materjali merre uputamiseks). Uuendus ei tähendaks samas sisuliste nõuete leevendamist, tegu on korraldusliku muudatusega, vältimaks paralleelsete või teineteisele järgnevate menetluste pidamist ning sellest tulenevat ajakulu. Uue ja „laiema“ sisuga hoonestusloa menetluse käigus kontrollitaks samu asjaolusid, mida varasemalt ehitus- ja keskkonnaloa menetlustes. Samuti on eelnõus ette nähtud vastavate kõrvaltingimuste seadmise võimalus ning loa andmisest keeldumise, loa kehtivuse peatamise jms alused. Uue ühendloa menetlus hakkaks toimuma ehitisregistri vahendusel.

Suurem muudatus puudutaks seda, et kui varasemalt andis ühe kolmest loast (hoonestusluba, ehitusluba, keskkonnaluba vee erikasutuseks) Keskkonnaamet, siis nüüd oleks kogu otsustuspädevus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil (TTJA). Samas oleks Keskkonnaametil kõrgendatud tähtsus hoonestusloa menetluses, mh tuleks vee erikasutust puudutav osa ametiga kooskõlastada. Keskkonnaamet jääks tegema ka järelevalvet vee erikasutust puudutavas osas.

Barrow meretuulepark Suurbritannias. Autor: Andy Dingley. Autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons litsentsile.

Meretuuleparkide hoonestusloa menetlusele ja kehtivusele seataks ka mõned uued tähtajad. Pärast KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamist tuleks arendajal 180 päeva jooksul esitada TTJA-le täiendavad andmed, mis on vajalikud hoonestusloa andmiseks. TTJA-l oleks vajalike andmete saamise järel omakorda 90 päeva aega lõppotsuse tegemiseks. Hoonestusloa andmise järel võidaks see kehtetuks tunnistada, kui selles ette nähtud ehitisi ei ehitata valmis ning ei saada neile kasutusluba 5 aasta jooksul (kehtivate reeglite järgi on oluline, et hoonestus- ja ehitusloa vahele ei jääks pikemat perioodi kui 5 aastat).

Ühendloa menetlust võiks eelnõu järgi kohaldada ka juba algatatudhoonestusloa menetlustele, eeldusel, et arendaja seda taotleb, maksab riigilõivu ning tagab, et KMH käigus selgitatakse välja ka vee erikasutuse mõjud. Kui taotlus on esitatud, aga menetlus veel algatamata, piisaks arendaja taotlusest.

Uuendustega nähtaks ette ka riigilõivu maksmine hoonestuslubade menetluses. Lõivu suuruseks oleks meretuuleparkide hoonestuslubade puhul 7900 eurot + 250 eurot iga kavandatava tuuliku eest; muude hoonestuslubade puhul 2800 eurot. Riigilõiv tuleks uute hoonestusloa menetluste puhul tasuda 30 päeva jooksul pärast menetluse algatamist, ehk kui samale merealale konkureerib mitu arendajat, siis tasuks riigilõivu vaid see, kelle taotluse suhtes menetlus algatatakse.

Keskkonnamõjude hindamise kiirendamine

Keskkonnamõjude hindamise (KMH) menetlust puudutavate muudatuste eesmärk on menetlusi kiirendada, eelnõu seletuskirja kohaselt lausa 4 kuu võrra (seletuskirja kohaselt on seni KMH keskmine kestus ca 2 aastat). See eesmärk saavutataks ennekõike selle arvelt, et vähendataks asjaomaste asutustega (st nende riigiasutustega, kelle tegevusvaldkonnaga hinnatav arendustegevus seotud on) eraldiseisva konsulteerimise kohustust.

Hetkel kehtiva regulatsiooni kohaselt tuleb nii KMH programmi (mis on hindamise lähteülesandeks) kui mõjusid kirjeldavat aruannet esmalt tutvustada asutustele ja alles seejärel avalikkusele. Eelnõu kohaselt toimuks need tegevused samaaegselt, säästes seeläbi aega. Samal ajal pikendataks KMH programmi avaliku väljapaneku/seisukohtade esitamise minimaalset tähtaega 14 päevalt 21 päevale. Eelnõu kohaselt ei peaks otsustaja avaliku väljapaneku ja arutelu tulemusel täiendatud KMH aruannet asutustega enne aruande nõuetele vastavaks tunnistamist enam kooskõlastama Viimane paneb otsustajatele senisest suurema vastutuse. Praktikas võivad ennekõike just kohalikud omavalitsused siiski vajada Keskkonnaameti jt ametkondade sisulist nõu. Seletuskirja kohaselt võivad nad jätkuvalt asutustega „konsulteerida“, ent kas ja kui palju on Keskkonnaamet, Terviseamet jt asutused valmis nt õhusaaste või müra vähendamise küsimustes kaasa mõtlema ilma konkreetse kohustuseta seda teha, on praktikas lahtine.

Otsustaja rolli suurendaks ka muudatus, mille kohaselt peab ta pärast KMH programmi ja aruande avalikustamist vastavate dokumentide kohta laekunud seisukohtade ja arvamuste põhjal kujundama oma arvamuse programmi või aruande asjakohasuse ja piisavuse kohta ning selle arendajale-ekspertidele teatavaks tegema. Samas annaks see arendajatele ja ekspertidele selgema suunise ja arusaama, kuidas peab KMH programmi või aruannet täiendama, et see otsustaja poolt heaks kiidetaks.

Eelnõus ettenähtud menetluskorda kohaldataks pooleliolevatele menetlustele alates seaduse jõustumise ajal kehtinud menetlustoimingule järgnevast toimingust. Näiteks kui seaduse jõustumise ajal on parasjagu pooleli KMH programmi avalikustamine, siis see viidaks lõpule täna kehtiva seaduse kohaselt. Avalikustamise tulemustega arvestamisele ja kõigile järgmistele toimingutele kohaldataks aga juba uusi reegleid.

Lisaks eeltoodule välistaks eelnõu mõningate menetlustähtaegade pikendamise (nt otsustajale KMH programmi ja aruande avalikustamise eelseks kontrolliks ette nähtud tähtaja pikendamise) ning täpsustaks, millistel juhtudel võib otsustaja ära jätta KMH eelhindamise.

Eraldi paketi muudatusi, mis võimaldaks KMH menetluse läbi viimist veel kiiremini, näeks eelnõu ette taastuvelektrijaamade ajakohastamisele. Vastavate muudatuste eesmärgiks on võimaldada täita EL määruses 2022/257 ette nähtud nõuet, et sellisel puhul tuleks mõjude hindamine läbi viia 6 kuu jooksul.

Edasised sammud

Eelnõu on esitatud Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks tähtajaga 8. september 2023, mille järel suundub eelnõu esmalt valitsusse ja seejärel Riigikokku. Eelnõu kohaselt loodetakse seadus jõustada juba järgmise aasta algusest.

, , , , ,

Riigikogu võttis vastu taastuvenergia tootmist mõjutava kobareelnõu

Eile, 15. veebruaril 2023, võttis ametist lahkuv Riigikogu vastu kobareelnõu SE 696, mis toob olulisi muudatusi nii energia, ehituse kui ka ruumilise planeerimise valdkonnas. All oleme toonud valiku (meie hinnangul) olulisematest muudatustest.

Elektrituruseaduse muudatused

Lisaks mitmetele muudatustele aruandlus- ja auditeerimiskohustustes, on väärt välja toomist järgmised muudatused:

  • Taastuvast energiaallikast elektrienergia tootmiseks korraldatavate vähempakkumiste regulatsiooni juures nähti ette, et hiljemalt 2023 aasta 1. oktoobriks tuleb teha ettepanek Vabariigi Valitsusele korraldada vähempakkumine meretuuleenergia tootmisvõimsuse turule toomiseks.
  • Taastuvenergia vähemapakkumiste puhul ei ole enam alla 1 MW elektrilise võimsusega tootmisseadmega osaleja vabastatud vähempakkumise tagatise esitamisest ning edaspidi tuleb tagatis esitada kõikidel vähempakkumisel osalejatel. 
  • ELTS § 65 on lisatud uus lõik, mis näeb ette kohustuse avaldada tootja liitumistaotluses, kehtivas liitumislepingu pakkumises ja liitumislepingus toodud turuosalise ärinimi, pakkumise väljastamise ja kehtivuse aeg, liitumislepingu sõlmimise kuupäev ja täitmise tähtaeg, liitumispunkti asukoht ja liitumispinge, elektrijaama nimi ja tüüp, liitumisvõimsus ning aeg, millal tootmis- ja salvestusseade võrku lülitati. Sealjuures on võrguettevõtjal kohustus kõik need andmed avaldada enda veebilehel.
  • Elektrituruseadusesse lisatakse § 871, millega nähakse ette tootmissuunalise liitumise lepingutingimused. Üle 15 kW seadme liitumiseks tuleb liitumistaotluse esitamise ajaks tasuda võrguettevõtjale tagatist 38 000 eurot megavoltampri kohta, välja arvatud kui selleks hetkeks on tasutud vähemalt 70 % liitumistasust või tegemist on korterelamule rajatava tootmisseadega. Juhul, kui liitumistaotlust ei võeta menetlusse või kui tootmist alustatakse päikesepaneelide puhul ühe aasta jooksul, avameretuuleparkide puhul kolme aasta ning tuuleparkide puhul kahe aasta jooksul alates liitumislepingu täitmise lõpptähtajast, makstud tagatis tagastatakse või arvestatakse liitumistasu katteks. Kui tootmist nimetatud ajaperioodi jooksul ei alustata, tagatis tagastamisele ei kuulu. Täiendavalt kohustub tootja tootmise mittealustamisel tasuma mittekasutatava võrguühenduse võimsuse eest tasu 38 000 eurot megavoltampri kohta aastas, välja arvatud kui tootmist ei alustatud tootjast mittesõltuvatel põhjustel. Erand on ette nähtud üle 100 MW netovõimsusega tootmisseadme puhul, misjuhul peab maksma võrguühenduse kasutamata jätmise tasu esimesel aastal 30% ning teisel aastal 60% ulatuses tingimusel, et esimesel aastal on kasutusse võetud vähemalt 50% taotletud liitumisvõimsusest. Nimetatud tasude maksmata jätmisel ei taga võrguettevõtja tootjale enam tootmissuunalist võimsust ning tootja peab esitama eraldi liitumistaotluse. Regulatsiooni rakendatakse ka juba sõlmitud liitumislepingutele kahe aasta möödumisel rakendussätte jõustumisest arvates. Riikliku julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud piirangute piirkonnas tuulest elektrienergia tootmiseks sõlmitud võrgu- või liitumislepingu suhtes kohaldatakse regulatsiooni mitte varem kui alates 2025. a 1. jaanuarist tingimusel, et piirangud on kõrvaldatud.
  • ELTS § 871 kohaselt on lisaks keelatud liitumistaotluses toodud elektrienergia tootmise tehnoloogiat muuta, sealjuures loetakse muutuseks ka olukorda, kus liitumislepingus toodud võrguga ühendatav tootmisseade muudetakse ebaolulise ruumilise mõjuga ehitisest olulise ruumilise mõjuga ehitiseks. Tagajärge nimetatud kohustuse rikkumise puhuks seadus otsesõnu ei sätesta.

Ehitus- ja planeerimisõigust puudutavad muudatused

  • Riigi eriplaneeringu ja maismaa tuuleparki kavandava KOV eriplaneeringu menetlus võidakse edaspidi lõpetada planeeringu kehtestamisega ka asukoha eelvaliku etapi järel, kui puuduvad ehitise edasist kavandamist välistavad tegurid. Sellisel juhul on ehitusprojekti koostamiseks ja ehitusloa andmiseks vaja projekteerimistingimusi, merealal hoonestusluba, mille raamistik tuleks panna paika eriplaneeringu kehtestamisel. NB! Neid reegleid võib kohaldada ka pooleliolevatele eriplaneeringu menetlustele, kus pole veel tehtud asukoha eelvaliku otsust.
  • Hoonestuslubade taotluse meretuulepargi jaoks võib edaspidi esitada mitte vähem kui 75 km2 suurusele alale.
  • Meretuulepargi rajamiseks mõeldud riigi eriplaneeringu algatamisel korraldatakse konkureerivate taotluste esitamisel TTJA poolt enampakkumine. Enampakkumise võitja saab riigi eriplaneeringu koostamise õiguse ning planeeringu kehtestamisel eksklusiivse õiguse hoonestusloa taotlemiseks planeeringus ettenähtud piirides ning 5 aasta jooksul arvates planeeringu kehtestamisest. Teisisõnu: sellisel juhul otsustatakse teatud mereala kasutamisõigus mitte hoonestusloa, vaid riigi eriplaneeringu menetluse algatamisel. Erandiks on riigi enda esitatud eriplaneeringu taotlused, mille puhul konkurssi ei korraldata.
  • Seaduse tasandil määrati kindlaks hoonestusloa enampakkumise alghind, milleks meretuulepargi puhul on 15 000 eurot km2 kohta.
  • Maismaa tuulepargi jaoks koostatava KOV eriplaneeringuga võib muuta ka varem kehtestatud üldplaneeringu põhilahendust.
  • Taastuvenergia ehitisi on selgesõnaliselt lubatud rajada ka maardlatele, seades selle samas siiski sõltuvusse KeM või selle volitatud asutuse (praktikas Maa-ameti) loast ja selles toodud tingimustest (milleks võib mh olla ehitiste lammutamise tähtaeg). Muudatusega seoses sätestatakse ka selgemad reeglid ehitiste lammutamise tähtaegade seadmiseks projekteerimistingimustes, ehituslubades ja kasutuslubades ning lammutamise tähtaja jõustamise reeglites.

Keskkonnamõju hindamist puudutavad muudatused

  • Mõnevõrra lihtsustati KMH juhteksperdi litsentsi saamise tingimusi ning pikendati selle kehtivust viielt aastalt seitsmele.
  • Maismaa tuuleparkide keskkonnamõju hindamise kiirendamiseks koostab KMH koostamise aluseks oleva programmi edaspidi otsustaja (üldjuhul kohalik omavalitsus) ning programm on juba osaks mõju hindamise algatamise otsusest.
, , , , , ,

EL uue määrusega loodetakse anda hoogu taastuvenergia tootmisele

Vahetult enne jõule (22.12.2022) võtsid EL riikide energeetika-ministrid ametlikult vastu uue EL määruse, millega kehtestatakse ajutised meetmed, mis peaksid hoogustama taastuvenergia tootmist juba lähiaastatel. Määrus avalikustati EL Teatajas 29.12.2022 ning jõustus järgmisel päeval. Järgnevalt kirjeldatud otsekohalduvad nõuded kehtivad esialgu poolteist aastat (ehk 2024. a keskpaigani), ent Euroopa Komisjon hindab selle rakendamise käiku alanud aasta lõpus ning võib seejärel teha ettepaneku regulatsiooni kehtivuse pikendamiseks.

Uus määrus kujutab endast mitmeski küsimuses harjumatult jõulist sekkumist liikmesriikide ametiasutuste otsustuspädevusse. Omapäraseks muudab määruse ka asjaolu, et selle näol on tegemist ajutise meetmega, mille sisuliseks põhjenduseks ei ole soov ja vajadus tegeleda kasvuhoonegaaside vähendamisega, vaid vähendada Venemaa poolt vallandatud sõjaga kaasnenud energiakriisi mõjusid. Selliste kriisimeetmete võtmiseks annab aluse EL toimimise lepingu säte, mis võimaldab EL nõukogul (liikmesriikidel) võtta meetmeid teatud toodete ja teenuste (eriti energia) varustuskindluse tagamiseks. Tulenevalt kriisi iseloomust ja sellele kiirelt reageerimise vajadusest, ei käsitle määrus kõikvõimalikke taastuvenergia tootmise võimalusi, vaid valitud on tehnoloogiad ja meetmed, mis võiksid kõige kiiremini tuua kaasa täiendavaid tootmisvõimsusi ja vähendada sõltuvust (seni mh Venemaalt imporditud) gaasist, naftast ja kivisöest.

Sissejuhatavalt on veel oluline mainida, et määrus kohaldub vaid neile projektidele, mille lubade menetlemine algab määruse kehtivuse ajal. Liikmesriigid võivad siiski kohaldada määruse reegleid ka neile menetlustele, mis on juba käimas, kui see kiirendab otsusetegemist ja ei kahjusta samas kolmandate osapoolte juba tekkinud õiguseid.

Taastuvenergiaprojektidele prioriteedi andmine

Uue määruse kohaselt eeldatakse, et taastuvenergia tootmisseadmed, nende ühendused võrguga, vastav elektrivõrgu osa ning salvestusseadmed on projektideks, mille osas esineb „ülekaalukas avalik huvi“. Nimetatud mõistet on kasutatud mitmes EL keskkonna-alases õigusaktis (sh EL loodusdirektiivis, vee raamdirektiivis ja EL linnudirektiivis) rangetest keskkonnakaitsenõuetest erandi tegemise alusena. Muuhulgas võimaldab projekti liigitamine avalikes huvides olevana:

  • lubada selle elluviimist hoolimata Natura 2000 alade terviklikkuse kahjustamisest;
  • häirida linde pesitsusperioodil või kahjustada/eemaldada nende pesasid;
  • erandkorras jätta saavutamata veekogude hea seisundi.

Samas ei tähenda eeltoodu absoluutse prioriteedi andmist ükskõik millistele taastuvenergia tootmise või ülekandega seotud arendustele. Esiteks on projekti liigitamine avalikus huvides olevaks projektiks vaid eeldus, mis ei pruugi igal juhul tõele vastata. Liikmesriigid võivad piirata erandite tegemist konkreetsete projektitüüpidega või aladega. Lisaks eeltoodule tuleb erandite tegemisel (sh liigikaitsenõuete osas) võtta asjakohaseid leevendusmeetmeid, mis võimaldaks hoolimata erandite tegemisest saavutada liikide soodsa kaitsestaatuse.

Keskkonnamõjude hindamisest loobumine eelisarendusaladel

Teise tehnoloogianeutraalse meetmena näeb määrus erisused taastuvenergia tootmisele ja sellega seotud elektrivõrgu rajamisele eelisarendusaladel, ehk aladel, mis on liikmesriikides selleks otstarbeks ette nähtud. Projektid (sh salvestusseadmetega seotud), mis asuvad sellistel aladel, on vabastatud keskkonnamõjude hindamisest (KMH-st) ning liigikaitsega seotud mõju hindamistest eeldusel, et vastavaid mõjusid on juba eelisarendusalade valimisel (nt vastavas planeeringus) keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) raames käsitletud. Lisaks tuleb kohaldada kas kohapõhiseid meetmeid mõjude leevendamiseks või kui neid ei ole olemasoleva teabe põhjal võimalik kindlaks määrata, peavad arendajad maksma rahalist hüvitist liigikaitsekavade rakendamiseks, et tagada mõjutatud liikide seisundi säilimine vähemalt senisel tasandil.

Foto autor: Dennis Schroeder. Autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons litsentsile.

Päikeseenergiale kiiremad loamenetlused ja vabastus mõjude hindamisest

Päikeseenergiat nähakse määruse kohaselt ühe kiireima võimalusena energiakriisi lahendamiseks, mistõttu selle osas on ette nähtud rida meetmeid:

  • ehitistele rajatavate päikeseenergia seadmete ning samas asukohas paiknevate salvestusseadmete ehitamiseks ning võrku ühendamiseks vajalikud load ja nõusolekud tuleb anda kolme kuu jooksul, samuti on sellised seadmed vabastatud keskkonnamõju hindamise kohustusest (andma ei pea isegi keskkonnamõju eelhinnangut). Sellest nõudest võivad liikmesriigid siiski teha erandeid muinsuskaitse, ohutuse ja riigikaitse huvides;
  • lisaks eeltoodule loetakse kuni 50 kW võimsusega tootmisseadmete puhul vastavad load „vaikimisi“ antuks, kui taotlusele ei vastata kuu jooksul selle esitamisest. Luba ei loeta vaikimisi antuks juhul, kui tootmisseadmete võimsus ületab võrguühenduse võimsust. Liikmesriikidel on suure halduskoormuse või võrgu tegevuse tagamise huvides õigus piirata eeltoodud nõuete kohaldamist selliselt, et need kohalduvad vaid kuni 10,8 kW võimsusega tootmisseadmetele.

Leevendused olemasolevate taastuvelektrijaamade uuendamisele

Määrus seab menetlustähtajad ka olemasolevate taastuvelektrijaamade uuendamisele:

  • olukorras, kus uuendamine toob kaasa elektrijaama võimsuse kasvu, tuleb kõik vajalikud load ja nõusolekud (sh seoses võrguühendusega) anda kuue kuu jooksul. Sellesse perioodi peab vajadusel mahtuma ka keskkonnamõjude hindamine;
  • kui võimsuse kasv jääb alla 15%, tuleks load ja nõusolekud anda veelgi kiiremini – kolme kuu jooksul. Erandiks on juhud, mil tegevusega kaasnevad ohutus-alased riskid või tehnilised ühilduvusprobleemid;
  • päikeseelektrijaamade uuendamisel, kui sellega ei kaasne täiendava ala hõivamist ning rakendatakse varasemalt kehtestatud leevendusmeetmeid, on tegevus vabastatud keskkonnamõju eelhindamisest (ja seeläbi ka KMH kohustusest).

Soojuspumpade kasutuselevõtu kiirendamine

Soojuspumpasid nähakse määruse kohaselt hea lahendusena just gaasi ja kütteõli kasutavate kütteseadmete (nii väikeste katelde kui ka keskkütte-katlamajade) asendamiseks. Seetõttu on ka soojuspumpade lubade ja nõusolekute andmisele ette nähtud lühikesed tähtajad:

  • Soojuspumpadele võimsusega kuni 50 MW tuleb vajalikud load ja nõusolekud anda 1 kuu jooksul, maasoojust kasutavatele seadmetele hiljemalt 3 kuu jooksul;
  • Seejuures väikseima võimsusega soojuspumpade (kuni 12 kW) ühendamine võrku on lubatud soojuspumba omaniku teavituse põhjal (eraldi nõusolekut vaja ei ole), välja arvatud juhul, kui esinevad põhjendatud kahtlused seadmete ohutuse suhtes, võrguühenduse suhtes on vaja teha täiendavaid töid või esineb tehnilisi ühilduvusprobleeme. Sama kehtib kuni 50 kW võimsusega soojuspumpade suhtes, kui neid toidetakse mh koha peal toodetava taastuvenergiaga ning taastuvenergia tootmisseade katab vähemalt 60% soojuspumba võimsusest.

Kokkuvõtteks

Eelkirjeldatud nõuded on küll otsekohalduvad, kuna tegemist on EL määrusega. Samas on mitmes küsimuses jäetud liikmesriikidele otsustusruumi ning regulatsiooni praktilisel rakendamisel on oodata küsimusi, millele määrus vastust ei anna. Näiteks on küsitav uute tootmisseadmete võrguga ühendamise võimalused olukorras, kus vabu ühendusvõimsusi ei ole saada, samuti see, milliseid alasid peetakse Eestis taastuvenergeetika eelisarendusaladeks. Neile küsimustele loodame anda juba varsti vastuse siinsamas blogis.

, , , , ,