Tag Archives: meretuulepargid

Kliimaministeerium avalikustas taastuvenergia kasutusele võtmise kiirendamiseks mõeldud eelnõu

Septembri esimesel päeval avalikustas kliimaministeerium ehitusseadustiku, keskkonnamõju hindamise seaduse jt seaduste muutmise eelnõu. Muudatuste eesmärgiks on kiirendada taastuvenergia kasutuselevõttu, mis on koalitsioonileppe kohaselt valitsuse oluliseks eesmärgiks (viimase kohta saad lähemalt lugeda meie varasemast postitusest). Täpsemalt on eelnõu eesmärk anda edaspidi meretuuleparkide rajamiseks üks luba senise kolme asemel ning kiirendada keskkonnamõju hindamise menetlust. Viimased muudatused puudutavad ka muid mõju hindamise kohustusega tegevusi (nt maavarade kaevandamist, teede-raudteede-sadamate ehitamist jms). Muudatuste ajendiks oli 2022. a Riigikantselei eestvedamisel läbi viidud audit taastuvenergia kasutusele võtmise takistustest ning nende ületamise võimalustest. Auditi põhjal koostatud eelnõu põhialuseid tutvustati 2023. a märtsis.

Meretuuleparkide „kolm-ühes“ hoonestusluba

Põhimõttelise muudatusena näeb eelnõu ette, et edaspidi asendaks meretuuleparkide puhul hoonestusluba ka ehitusloa ja keskkonnaloa vee erikasutuseks (mis on vajalik tuulikute vundamendiks vajaliku materjali merre uputamiseks). Uuendus ei tähendaks samas sisuliste nõuete leevendamist, tegu on korraldusliku muudatusega, vältimaks paralleelsete või teineteisele järgnevate menetluste pidamist ning sellest tulenevat ajakulu. Uue ja „laiema“ sisuga hoonestusloa menetluse käigus kontrollitaks samu asjaolusid, mida varasemalt ehitus- ja keskkonnaloa menetlustes. Samuti on eelnõus ette nähtud vastavate kõrvaltingimuste seadmise võimalus ning loa andmisest keeldumise, loa kehtivuse peatamise jms alused. Uue ühendloa menetlus hakkaks toimuma ehitisregistri vahendusel.

Suurem muudatus puudutaks seda, et kui varasemalt andis ühe kolmest loast (hoonestusluba, ehitusluba, keskkonnaluba vee erikasutuseks) Keskkonnaamet, siis nüüd oleks kogu otsustuspädevus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil (TTJA). Samas oleks Keskkonnaametil kõrgendatud tähtsus hoonestusloa menetluses, mh tuleks vee erikasutust puudutav osa ametiga kooskõlastada. Keskkonnaamet jääks tegema ka järelevalvet vee erikasutust puudutavas osas.

Barrow meretuulepark Suurbritannias. Autor: Andy Dingley. Autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons litsentsile.

Meretuuleparkide hoonestusloa menetlusele ja kehtivusele seataks ka mõned uued tähtajad. Pärast KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamist tuleks arendajal 180 päeva jooksul esitada TTJA-le täiendavad andmed, mis on vajalikud hoonestusloa andmiseks. TTJA-l oleks vajalike andmete saamise järel omakorda 90 päeva aega lõppotsuse tegemiseks. Hoonestusloa andmise järel võidaks see kehtetuks tunnistada, kui selles ette nähtud ehitisi ei ehitata valmis ning ei saada neile kasutusluba 5 aasta jooksul (kehtivate reeglite järgi on oluline, et hoonestus- ja ehitusloa vahele ei jääks pikemat perioodi kui 5 aastat).

Ühendloa menetlust võiks eelnõu järgi kohaldada ka juba algatatudhoonestusloa menetlustele, eeldusel, et arendaja seda taotleb, maksab riigilõivu ning tagab, et KMH käigus selgitatakse välja ka vee erikasutuse mõjud. Kui taotlus on esitatud, aga menetlus veel algatamata, piisaks arendaja taotlusest.

Uuendustega nähtaks ette ka riigilõivu maksmine hoonestuslubade menetluses. Lõivu suuruseks oleks meretuuleparkide hoonestuslubade puhul 7900 eurot + 250 eurot iga kavandatava tuuliku eest; muude hoonestuslubade puhul 2800 eurot. Riigilõiv tuleks uute hoonestusloa menetluste puhul tasuda 30 päeva jooksul pärast menetluse algatamist, ehk kui samale merealale konkureerib mitu arendajat, siis tasuks riigilõivu vaid see, kelle taotluse suhtes menetlus algatatakse.

Keskkonnamõjude hindamise kiirendamine

Keskkonnamõjude hindamise (KMH) menetlust puudutavate muudatuste eesmärk on menetlusi kiirendada, eelnõu seletuskirja kohaselt lausa 4 kuu võrra (seletuskirja kohaselt on seni KMH keskmine kestus ca 2 aastat). See eesmärk saavutataks ennekõike selle arvelt, et vähendataks asjaomaste asutustega (st nende riigiasutustega, kelle tegevusvaldkonnaga hinnatav arendustegevus seotud on) eraldiseisva konsulteerimise kohustust.

Hetkel kehtiva regulatsiooni kohaselt tuleb nii KMH programmi (mis on hindamise lähteülesandeks) kui mõjusid kirjeldavat aruannet esmalt tutvustada asutustele ja alles seejärel avalikkusele. Eelnõu kohaselt toimuks need tegevused samaaegselt, säästes seeläbi aega. Samal ajal pikendataks KMH programmi avaliku väljapaneku/seisukohtade esitamise minimaalset tähtaega 14 päevalt 21 päevale. Eelnõu kohaselt ei peaks otsustaja avaliku väljapaneku ja arutelu tulemusel täiendatud KMH aruannet asutustega enne aruande nõuetele vastavaks tunnistamist enam kooskõlastama Viimane paneb otsustajatele senisest suurema vastutuse. Praktikas võivad ennekõike just kohalikud omavalitsused siiski vajada Keskkonnaameti jt ametkondade sisulist nõu. Seletuskirja kohaselt võivad nad jätkuvalt asutustega „konsulteerida“, ent kas ja kui palju on Keskkonnaamet, Terviseamet jt asutused valmis nt õhusaaste või müra vähendamise küsimustes kaasa mõtlema ilma konkreetse kohustuseta seda teha, on praktikas lahtine.

Otsustaja rolli suurendaks ka muudatus, mille kohaselt peab ta pärast KMH programmi ja aruande avalikustamist vastavate dokumentide kohta laekunud seisukohtade ja arvamuste põhjal kujundama oma arvamuse programmi või aruande asjakohasuse ja piisavuse kohta ning selle arendajale-ekspertidele teatavaks tegema. Samas annaks see arendajatele ja ekspertidele selgema suunise ja arusaama, kuidas peab KMH programmi või aruannet täiendama, et see otsustaja poolt heaks kiidetaks.

Eelnõus ettenähtud menetluskorda kohaldataks pooleliolevatele menetlustele alates seaduse jõustumise ajal kehtinud menetlustoimingule järgnevast toimingust. Näiteks kui seaduse jõustumise ajal on parasjagu pooleli KMH programmi avalikustamine, siis see viidaks lõpule täna kehtiva seaduse kohaselt. Avalikustamise tulemustega arvestamisele ja kõigile järgmistele toimingutele kohaldataks aga juba uusi reegleid.

Lisaks eeltoodule välistaks eelnõu mõningate menetlustähtaegade pikendamise (nt otsustajale KMH programmi ja aruande avalikustamise eelseks kontrolliks ette nähtud tähtaja pikendamise) ning täpsustaks, millistel juhtudel võib otsustaja ära jätta KMH eelhindamise.

Eraldi paketi muudatusi, mis võimaldaks KMH menetluse läbi viimist veel kiiremini, näeks eelnõu ette taastuvelektrijaamade ajakohastamisele. Vastavate muudatuste eesmärgiks on võimaldada täita EL määruses 2022/257 ette nähtud nõuet, et sellisel puhul tuleks mõjude hindamine läbi viia 6 kuu jooksul.

Edasised sammud

Eelnõu on esitatud Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks tähtajaga 8. september 2023, mille järel suundub eelnõu esmalt valitsusse ja seejärel Riigikokku. Eelnõu kohaselt loodetakse seadus jõustada juba järgmise aasta algusest.

, , , , ,

Tuulikute talumistasu lubab omavalitsustele märkimisväärset sissetulekut

sandrasillaots's avatar

sandrasillaots

Juba talvel vastu võetud ning 01.07.2023 jõustunud keskkonnatasude seaduse redaktsioon näeb tuulenergiast elektri tootmisele ette keskkonna kasutamise eest tasu (nn talumistasu). Tasu makstakse alates tuuleelektrijaama ehitamise alustamise teatise registreerimisest kuni tuuleelektrijaama tema asukohast eemaldamiseni. Kusjuures, ehitusperioodil (alates tuuleelektrijaama ehitamise alustamise teatise esitamisele järgnevast päevast kuni elektrienergia tootmise alustamise päevani) makstakse tasu kümme protsenti tavapärasest tasu määrast. Selline vahetegu on tingitud asjaolust, et ka ehitustegevuse perioodil on märgatav keskkonnahäiring, kuid see on oluliselt väiksem tuuleenergia tootmisega kaasnevast keskkonnahäiringust. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu rakendatakse vaid uute tuuleelektrijaamade puhul, mille ehitustegevust või elektritootmist alustatakse pärast muudatuse jõustumist (01.07.2023). Juba rajatud ja tootmist alustanud jaamade eest hüvitist maksma ei pea.

Seadus eristab ka maismaal ja meres paiknevaid tuuleelektrijaamasid ning nende puhul on tasu ja tasumise mehhanism erinevalt reguleeritud.

Maismaal asuvad tuulepargid

Maismaal asuva tuuleelektrijaama puhul peab tuuleelektrijaama omanik või seda kasutama õigustatud isik maksma tasu kohaliku omavalitsuse üksusele, mille territooriumil tuulepark asub. Tasu määratakse vahemikus 0,7 kuni 1 protsenti (täpse protsendi selles vahemikus määrab KOV volikogu määrusega) järgmiste näitajate korrutisest:

1) tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 750-ga;

2) vastava kvartali Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetiline keskmine börsihind.

Tasu kantakse KOV üksuse eelarvesse kord kvartalis. KOV üksusele laekunud tasust maksab KOV 50% tuulepargi mõjualas asuvate eluruumide omanikele toetuseks. Toetust makstakse kord aastas, kui omanik on füüsiline isik, kelle jaoks on eluruum rahvastikuregistrijärgseks elukohaks. Kuni 250 meetri kõrguse tuuliku puhul arvestatakse mõjualaks kaks kilomeetrit ja sellest kõrgema tuuliku puhul kolm kilomeetrit. Tasu maksimaalne suurus eluruumi kohta on kalendriaastas vastava aasta kuue kuu Eesti töötasu alammäär. Kui eluruumide omanikele maksmisele kuuluv tasu ületaks 50% KOV üksusele laekunud tasust, siis jaotatakse KOV-ile laekunud tasust 50% eluruumide omanike vahel proportsionaalselt. Kui makstav tasu jääb aga alla 50% KOV üksusele laekunud tasust, siis jääb väljamakstud summat ületav osa KOV üksusele.

Võrreldes esialgse redaktsiooniga lisati jõustunud KeTSi redaktsiooni regulatsioon, mille kohaselt rakendatakse juhul, kui KOV ei ole jõudnud talumistasu rakendumise hetkeks vastavat määrust kehtestada, madalaimat võimalikku määra. Käesoleva blogipostituse avaldamise seisuga ei ole meile teadaolevalt veel ükski omavalitsus tasu määra kehtestanud.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt avaldatud arvutuste kohaselt tähendab oleks tasu suuruseks näiteks 100 MW võimsusega tuulepargi ja 50 €/MWh elektrihinna puhul ning 1% tasumäära korral 150 000 eurot aastas, mis jaotatakse vastavalt elanike ning kohaliku omavalitsuse üksuse vahel.

Meres paiknevad tuulepargid

Meres paikneva tuuleelektrijaama puhul peab jaama omanik või kasutama õigustatud isik maksma tasu meretuulepargi mõjualas asuvale kohaliku omavalitsuse üksusele ja tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemisel kalandusettevõtjale. Meretuulepargi mõjuala on piirkond, mis ulatub meres paiknevast lähima tuuleelektrijaama torni keskpunktist kuni 20 kilomeetri kaugusele. KOV üksusele maksmisele kuuluv tasu määr on 0,5% järgmiste näitajate korrutisest:

1) tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 1000-ga;

2) vastava kvartali Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetiline keskmine börsihind.

Meres paikneva tuuleelektrijaama tasu kantakse KOV üksuse eelarvesse kord aastas. Kui meretuulepargi mõjualas on mitu KOV üksust, jagatakse tasu KOV üksuste vahel vastavalt iga KOV üksuse kohta arvutatud kauguspunktide osakaalule. Kui tuulepargi mõjualas ei asu KOV üksust, tasub tuuleelektrijaama valdaja vaid kalandusettevõtja hüvitist.

Kalandusettevõtjal on tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemise korral õigus saada hüvitist riigile laekunud meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu arvelt. Kalandusettevõtja hüvitise tasumise kohustus tekib, kui kalandusettevõtja on kalasaagi vähenemise hüvitamist taotlenud ja tema taotlus on rahuldatud. Kalandusettevõtja hüvitis ei ole rohkem kui 10% KOV üksusele maksmisele kuuluvast tasust. Kui aga hüvitis ületab 10% KOV üksusele makstavast tasust, siis vähendatakse kalandusettevõtjate hüvitise suurust proportsionaalselt. Sealjuures sisaldab KeTS volitusnormi anda kalandusettevõtja hüvitise taotluse menetlemiseks, hüvitise suuruse määramiseks, kalasaagi vähenemise tõendamiseks ja tasu väljamaksmise korraldamiseks ülesanded üle Kliimaministeeriumi haldusalasse kuuluvale sihtasutusele.

Talumistasu võimalikud mõjud tulevikus

Talumistasu suurust arvestades võiks uuel regulatsioonil tõepoolest olla tuuleenergiat soodustav mõju – praktikas on paljud omavalitsused kõhkleval seisukohal, kas võtta ette pikk ja keeruline eriplaneeringu protsess ning lepitada ja tasakaalustada kohalike elanike ja arendajate huvisid. Talumistasu võiks olla kaalukeeleks nii omavalitsustele kui ka kohalikele elanikele.

Samal ajal ei tasu ära unustada lähinaabrite kogemusi sellest, et liiga suured talumistasud võivad omada pärssivat mõju kauaoodatud tuuleparkide arendustele ning seda eelkõige merel, kus tuuleenergia arendamine on maismaatuulega võrreldes märkimisväärselt kallim.

Ühtlasi on märkimisväärne, et praegu on otsustatud minna just võimalike keskkonnahäiringute maksustamise teed, erinevalt näiteks naabritest Soomes, kes maksustavad (küll diferentseeritult) energiatootmiseks kasutatavat kinnisvara. See tähendab, et väiksemate keskkonnamõjudega päikesepargid ning salvestusjaamad ei pea enda taskust talumistasu maksma. See võib pikemas perspektiivis tekitada teatava eelise, mille lõplikud tagajärjed selguvad aga alles siis, kui tuuleenergia tootjad on asunud uue regulatsiooni alusel keskkonnatasusid maksma.

Artikli kirjutasid koos Sandra ja meie kolleeg Chris-Oliver Rahumägi, täiendavalt abistas praktikant Hendrik Viimsalu

, , ,

Uue valitsuse teod ja plaanid energeetika valdkonnas – rohereeglite ülevaade, 2. osa

Varasemas, kevadel avalikustatud blogipostituses tutvustasime uue valitsuse plaane erinevates keskkonnaga seotud valdkondades, jättes aga lähemalt tutvustamata plaanid energeetika alal. Kuivõrd vahepeal on valitsus ja Riigikogu lõpetanud juba oma esimese, pooliku kevadhooaja, siis tutvustame alljärgnevalt nii seda, mida juba algatatud või tehtud kui seda, mis veel koalitsioonileppe järgi energeetika valdkonnas oodata võib. Kuivõrd vastav leppe peatükk on pikk, siis järgnev kujutab endast valikut suurematest-olulisematest teemadest, mitte kõikehõlmavat ülevaadet.

Taastuvenergia tootmisvõimsuste kasvatamine nii suures kui väikeses mahus on prioriteet

Taastuvenergia edendamine on koalitsioonileppe energeetika peatüki läbiv prioriteet. Katuseesmärgiks on, et Eestist saaks taastuvenergiat eksportiv riik.

Selle eesmärgi täitmisel on kõige suurem potentsiaal avameretuuleparkidel, mille puhul on kitsaskohaks võrguühendused. Huvitavaks arenguks selles vallas on Saksa põhivõrguettevõtja 50 Hertz kevadel üles näidatud huvi rajada merekaabel, mis toimetaks Eesti merealal toodetud energia Saksamaa tarbijateni. Viimane haakuks ka kenasti koalitsioonileppe lubadusega rajada Eesti energiakindluse kasvatamiseks uusi välisühendusi ning rajada Läänemere meretuuleparkide elektrivõrk.

Meretuuleparkide planeerimise ja vajalike lubade kiirendamiseks on välja töötatud ka ehitusseadustiku ja teiste seaduste muudatusi sisaldav eelnõu, mille kohaselt oleks meretuuleparkide rajamiseks tulevikus vaja vaid üht luba senise hoonestusloa, keskkonnaloa (vee erikasutusloa) ja ehitusloa asemel. Koalitsioonileping sisaldab ka lubadust korraldada hinnalae ja -põrandaga vähempakkumisi, mis peaksid aitama meretuuleparke kiiremini rajada. Septembris lõppev vähempakkumine meretuuleparke siiski eelduslikult ei mõjuta, kuna selles osaleda soovivad ettevõtjad peavad elektritootmist alustama hiljemalt 01.07.2027.

Meretuuleparkide arendamisse ja ettevõtjate vahelisse konkurentsi peaks selgust tooma ka maikuus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) avalikustatud juhend selle kohta, kuidas tulla toime konkureerivate (st vähemalt osaliselt sama ala hõlmavate) hoonestusloa taotlustega ning märtsis vastu võetud määrus hoonestusloa menetluse konkursi korras algatamise korra kohta. Juuni lõpus avalikustas TTJA viimaks kahe meretuulepargi ala (Utilitase Liivi 1 ja Liivi 2) hoonestusloa taotluse, mille osas on kuni augusti lõpuni võimalik kõigil teistel võimalikel arendajatel esitada konkureerivaid taotluseid.

Lisaks suurprojektidele soovitakse taastuvenergia tootmist edendada ka tarbijate tasandil. Seni vaid koalitsioonileppes kajastuvate põhimõtete ja lubadustena mainitakse päikeseenergia tootmisvõimsuste rajamisel „fookuse nihutamist“ maismaale rajatud parkidelt hoonetele ja rajatistele paigaldavatele paneelidele,  kogukondade, maaomanike ja ettevõtete hajutatud energiatootmisprojektide toetamist, sh energiaühistute arengut, samuti lubatakse tulevikus kodutarbijatele ja korteriühistutele elektritootjana fikseeritud hinnaga liitumise võimalust 30 kW ulatuses.

Tuumaenergia osas äraootav positsioon

Kui taastuvenergia osas on koalitsiooni toetus ilmselge, siis tuumaenergia osas ollakse äraootavad ning lubatakse otsust vastava töörühma raporti alusel. Vastavat raportit tutvustatakse ajakirjanduse andmetel valitsusele 2023. aasta lõpuks.

Salvestamine ja tarbimise juhtimine peaksid aitama taastuvenergia kasutuselevõttu

Koalitsioonilepingus lubatut kajastades plaanib riik juba sel aastal välja töötada seadusemuudatused, mis annaks võimaluse luua elektritarbimise juhtimist soodustav mudel. Eesmärk on suunata tarbijaid kasutama rohkem elektri ajal, mil turul on rohkem ja odavamat elektrit ning võimalik, et tarbijatel teenida ka selle pealt, kui nad teadlikult oma elektritarbimist defitsiitsematel tundidel vähendavad.

Plaanis on „pöörata tähelepanu“ ka taastuvenergeetika tootmisvõimsuste kõikumist kompenseerivatele salvestusvõimsustele. Kas ja kuidas saab riik siin panustada erasektori kõrval, mis plaanib nt Paldiskisse suurt pump-hüdroelektrijaama, on hetkel veel lahtine.

Elektrivõrkudesse tehakse täiendavaid investeeringuid

Elektrivõrkude arendamist lubatakse koalitsioonilepingus mitte ainult taastuvenergia turule pääsemise eesmärgil, vaid välja tuuakse ka ilmastikukindluse suurendamise vajadust ning saartega ühenduste tugevdamist. Konkreetsete sammudena on Elektrilevi käesoleval suvel andnud teada võrguarendustöödest mitmetes maakondades ning Elering plaanib Saaremaale, Leisi ja Sikassaare vahele olemasoleva õhuliini laiendust.

Varasemalt tekitasid elektrivõrkude arendamisel peavalu ka nn fantoomliitumised, st liitumislepingud, millega seotud tootmisvõimsusi pikka aega välja ei ehitatud. Sellise tegevuse vastu mõeldud elektrituruseaduse muudatused, mis näevad nüüd ette tootmisseadmete kiiret valmimist motiveeriva tagatise maksmise, on ajakirjanduse andmetel mõju avaldanud ning vabastanud võrkudes samuti täiendavat liitumisvõimsust.

Eesti Energiat ootab ees põhjalik ümberkujundamine

Riigile kuuluvast Eesti Energiast tuleks koalitsioonilepingu kohaselt eraldada Elektrilevi kui jaotusvõrguettevõte ning põlevkivi kaevandamine. Elektrilevi kui võrguettevõtja lahutamisel kontsernist, mille teised ettevõtted tegelevad ka elektritootmise ja elektri müügiga, on nii pikaajalisi poolehoidjaid (sh tänane peaminister) kui raevukaid vastaseid.  Veel eelmise valitsuse ametiaja jooksul avalikustatud analüüs tõi välja kolm võimalikku viisi ettevõtete eraldamise elluviimiseks, ent senini on teadmata, millist neist uus valitsus kasutada kavatseb. Samuti ei ole avalikult teada ka konkreetsemaid plaane põlevkivikaevandamise eraldamise osas.

Puidu põletamist soovitakse piirata

Oluliseks muudatuseks senises energiapoliitikas võib pidada ka lubadust lõpetada puidu põletamine tööstuslikus elektritootmises (mis taaskord mõjutab enim Eesti Energiat). Koalitsioonilepingu kohaselt võiks biomassi kasutada ennekõike kohalikes koostootmisjaamades (kus hakkepuit on viimastel aastatel jõuliselt asunud asendama nii maagaasi kui põlevkiviõli). Lisaks soovib valitsus toetada puidu „kaskaadkasutust ja kasutamist kõrgema lisandväärtuse loomiseks, mitte energeetilise puidu ekspordiks“. Milliseid konkreetseid sekkumisi on riigil võimalik ja plaanis teha erasektoris tegutsevate graanulitootjate ja teiste puidule konkureerivate ettevõtete suhtes, on veel teadmata. Seejuures näiteks VKG plaanitava biotoodete tehase rajamine sõltub kõige otsesemalt Lüganuse vallast, kes peab otsustama vastava planeeringu kehtestamise.

, , , , , , , ,

Riigikogu võttis vastu taastuvenergia tootmist mõjutava kobareelnõu

Eile, 15. veebruaril 2023, võttis ametist lahkuv Riigikogu vastu kobareelnõu SE 696, mis toob olulisi muudatusi nii energia, ehituse kui ka ruumilise planeerimise valdkonnas. All oleme toonud valiku (meie hinnangul) olulisematest muudatustest.

Elektrituruseaduse muudatused

Lisaks mitmetele muudatustele aruandlus- ja auditeerimiskohustustes, on väärt välja toomist järgmised muudatused:

  • Taastuvast energiaallikast elektrienergia tootmiseks korraldatavate vähempakkumiste regulatsiooni juures nähti ette, et hiljemalt 2023 aasta 1. oktoobriks tuleb teha ettepanek Vabariigi Valitsusele korraldada vähempakkumine meretuuleenergia tootmisvõimsuse turule toomiseks.
  • Taastuvenergia vähemapakkumiste puhul ei ole enam alla 1 MW elektrilise võimsusega tootmisseadmega osaleja vabastatud vähempakkumise tagatise esitamisest ning edaspidi tuleb tagatis esitada kõikidel vähempakkumisel osalejatel. 
  • ELTS § 65 on lisatud uus lõik, mis näeb ette kohustuse avaldada tootja liitumistaotluses, kehtivas liitumislepingu pakkumises ja liitumislepingus toodud turuosalise ärinimi, pakkumise väljastamise ja kehtivuse aeg, liitumislepingu sõlmimise kuupäev ja täitmise tähtaeg, liitumispunkti asukoht ja liitumispinge, elektrijaama nimi ja tüüp, liitumisvõimsus ning aeg, millal tootmis- ja salvestusseade võrku lülitati. Sealjuures on võrguettevõtjal kohustus kõik need andmed avaldada enda veebilehel.
  • Elektrituruseadusesse lisatakse § 871, millega nähakse ette tootmissuunalise liitumise lepingutingimused. Üle 15 kW seadme liitumiseks tuleb liitumistaotluse esitamise ajaks tasuda võrguettevõtjale tagatist 38 000 eurot megavoltampri kohta, välja arvatud kui selleks hetkeks on tasutud vähemalt 70 % liitumistasust või tegemist on korterelamule rajatava tootmisseadega. Juhul, kui liitumistaotlust ei võeta menetlusse või kui tootmist alustatakse päikesepaneelide puhul ühe aasta jooksul, avameretuuleparkide puhul kolme aasta ning tuuleparkide puhul kahe aasta jooksul alates liitumislepingu täitmise lõpptähtajast, makstud tagatis tagastatakse või arvestatakse liitumistasu katteks. Kui tootmist nimetatud ajaperioodi jooksul ei alustata, tagatis tagastamisele ei kuulu. Täiendavalt kohustub tootja tootmise mittealustamisel tasuma mittekasutatava võrguühenduse võimsuse eest tasu 38 000 eurot megavoltampri kohta aastas, välja arvatud kui tootmist ei alustatud tootjast mittesõltuvatel põhjustel. Erand on ette nähtud üle 100 MW netovõimsusega tootmisseadme puhul, misjuhul peab maksma võrguühenduse kasutamata jätmise tasu esimesel aastal 30% ning teisel aastal 60% ulatuses tingimusel, et esimesel aastal on kasutusse võetud vähemalt 50% taotletud liitumisvõimsusest. Nimetatud tasude maksmata jätmisel ei taga võrguettevõtja tootjale enam tootmissuunalist võimsust ning tootja peab esitama eraldi liitumistaotluse. Regulatsiooni rakendatakse ka juba sõlmitud liitumislepingutele kahe aasta möödumisel rakendussätte jõustumisest arvates. Riikliku julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud piirangute piirkonnas tuulest elektrienergia tootmiseks sõlmitud võrgu- või liitumislepingu suhtes kohaldatakse regulatsiooni mitte varem kui alates 2025. a 1. jaanuarist tingimusel, et piirangud on kõrvaldatud.
  • ELTS § 871 kohaselt on lisaks keelatud liitumistaotluses toodud elektrienergia tootmise tehnoloogiat muuta, sealjuures loetakse muutuseks ka olukorda, kus liitumislepingus toodud võrguga ühendatav tootmisseade muudetakse ebaolulise ruumilise mõjuga ehitisest olulise ruumilise mõjuga ehitiseks. Tagajärge nimetatud kohustuse rikkumise puhuks seadus otsesõnu ei sätesta.

Ehitus- ja planeerimisõigust puudutavad muudatused

  • Riigi eriplaneeringu ja maismaa tuuleparki kavandava KOV eriplaneeringu menetlus võidakse edaspidi lõpetada planeeringu kehtestamisega ka asukoha eelvaliku etapi järel, kui puuduvad ehitise edasist kavandamist välistavad tegurid. Sellisel juhul on ehitusprojekti koostamiseks ja ehitusloa andmiseks vaja projekteerimistingimusi, merealal hoonestusluba, mille raamistik tuleks panna paika eriplaneeringu kehtestamisel. NB! Neid reegleid võib kohaldada ka pooleliolevatele eriplaneeringu menetlustele, kus pole veel tehtud asukoha eelvaliku otsust.
  • Hoonestuslubade taotluse meretuulepargi jaoks võib edaspidi esitada mitte vähem kui 75 km2 suurusele alale.
  • Meretuulepargi rajamiseks mõeldud riigi eriplaneeringu algatamisel korraldatakse konkureerivate taotluste esitamisel TTJA poolt enampakkumine. Enampakkumise võitja saab riigi eriplaneeringu koostamise õiguse ning planeeringu kehtestamisel eksklusiivse õiguse hoonestusloa taotlemiseks planeeringus ettenähtud piirides ning 5 aasta jooksul arvates planeeringu kehtestamisest. Teisisõnu: sellisel juhul otsustatakse teatud mereala kasutamisõigus mitte hoonestusloa, vaid riigi eriplaneeringu menetluse algatamisel. Erandiks on riigi enda esitatud eriplaneeringu taotlused, mille puhul konkurssi ei korraldata.
  • Seaduse tasandil määrati kindlaks hoonestusloa enampakkumise alghind, milleks meretuulepargi puhul on 15 000 eurot km2 kohta.
  • Maismaa tuulepargi jaoks koostatava KOV eriplaneeringuga võib muuta ka varem kehtestatud üldplaneeringu põhilahendust.
  • Taastuvenergia ehitisi on selgesõnaliselt lubatud rajada ka maardlatele, seades selle samas siiski sõltuvusse KeM või selle volitatud asutuse (praktikas Maa-ameti) loast ja selles toodud tingimustest (milleks võib mh olla ehitiste lammutamise tähtaeg). Muudatusega seoses sätestatakse ka selgemad reeglid ehitiste lammutamise tähtaegade seadmiseks projekteerimistingimustes, ehituslubades ja kasutuslubades ning lammutamise tähtaja jõustamise reeglites.

Keskkonnamõju hindamist puudutavad muudatused

  • Mõnevõrra lihtsustati KMH juhteksperdi litsentsi saamise tingimusi ning pikendati selle kehtivust viielt aastalt seitsmele.
  • Maismaa tuuleparkide keskkonnamõju hindamise kiirendamiseks koostab KMH koostamise aluseks oleva programmi edaspidi otsustaja (üldjuhul kohalik omavalitsus) ning programm on juba osaks mõju hindamise algatamise otsusest.
, , , , , ,

Meretuuleparkide suuremad väljakutsed

Jätkuna eelmisele blogipostitusele teen ka mina (Sandra) väikese ülevaate novembri lõpus Äripäeva ja COBALTi poolt korraldatud Energia aastakonverentsist.

Minul oli suur rõõm rääkida ühest südamelähedasest teemast – meretuuleparkide arendusest ja sellest, kuidas nende arendamise protsessi võiks kiirendada. Päeva jooksul tehtud ettekannetest jäi kõlama, et mitmed minu välja toodud mured on hingel ka teistel asjaosalistel.

Meretuuleparkide rajamine – planeeringust liitumispunktini

Meretuuleparkide rajamise saab tingimuslikult jagada neljaks – mereala planeerimisega seonduvad tegevused, lubadega (hoonestusloa, ehitus- ja kasutusloaga) seonduvad tegevused, tegevused maismaal ning võrguga liitumine.

Pärnu maakonnaga piirneva merealade planeeringu kehtestamisega 2017 ning Eesti merealade planeeringu kehtestamisega aastal 2022 jääb veel üksnes lahtiseks Hiiu merealade planeerimise küsimus – kuna Riigikohus tühistas Hiiu maakonnaplaneeringu tuuleenergeetika osas, pole tänaseni selgust kas ja kuidas Hiiumaad ümbritsevatel merealadel tuuleenergiat arendada. See küsimus saab peagi siiski lahenduse, kuna Rahandusministeeriumi tellimusel on valmimas analüüs, mis teeb ettepanekud edasiste tegutsemisvõimaluste osas ning selgitab olemasoleva teadmise põhjal välja soodsaimad alad tuuleenergeetika arendamiseks.

Teine suur valdkond on hoonestuslubade menetlusega seonduv. Kehtiva regulatsiooni alusel peab riik konkureerivaid hoonestusloa taotlusi hindama ning samaväärsete (sh täpselt sama ala hõlmavate) taotluste korral korraldama enampakkumise. Probleem on aga selles, et mitme hoonestusloa taotluse puhul nende alad kattuvad vaid osaliselt ning tänaseni pole päris selge, kuidas toimub enampakkumine selliste alade osas. Siiani pole ka kehtestatud määrust, mis sätestaks enampakkumise korra täpsemad tingimused. Omajagu küsimusi tekitab ka regulatsioon, mis võimaldab riigil teatud tingimustel enda jaoks eelisjärjekorras hoonestusloa menetluse algatada – nimelt on Elwindi projekti raames tänaseks esitatud riigi poolt hoonestusloa taotlus, seda aga alale, mis kattub juba varasemalt esitatud hoonestusloa taotluse aladega.

Meretuuleparkide rajamine eeldab tegevusi ka maismaal – tuulepargid on vaja ühendada põhivõrku ning selleks tuleb leida sobiv liitumispunkt. Seejärel tuleb lahendada küsimus tuuleparki liitumispunktiga ühendavate kaablite paiknemisest ning kaablite aluse maa kasutusõigustest. Just selles küsimuses on tänaseni ehk kõige enam määramatust. Arvestades meretuuleparkide arendamisele kuluvat aega, ei ole tegelikkuses praegu põhivõrguettevõtjal (Eleringil) võimalik öelda, milline oleks kõige optimaalsem viis tuulepargid põhivõrguga liita. Ühelt poolt on riik andnud suunise Eleringile hakata planeerima Saaremaale 330-kilovoldist elektriliini, mis võimaldaks ka ümbruskaudsed meretuulepargid liita Saaremaal. Teisalt väljendas Eleringi juht Taavi Veskimägi Energiakonverentsil arvamust, et Eesti meretuuleparkide liitmine maismaaga ei pruugi üldse olla kõige optimaalsem lahendus. Selline määramatus paneb arendajad ebamugavasse positsiooni, sest ka kaablite rajamiseks nii meres kui maismaal võib olla vajadus riigi eriplaneeringu järele, mis omakorda võib võtta aastaid. Arendajate vaatest oleks kindlasti soosivam lahendus see, kui vaated põhivõrgu arendamise osaks nii riigil kui hoonestuslubade (aga ka sisuliselt ehitus- ja kasutuslubade) menetleja kui Eleringil kui põhivõrguettevõtjal kattuks.

Peamised väljakutsed

Esimeseks ja vahest kõige suuremaks väljakutseks on riigi, arendajate ja põhivõrguettvõtja omavahelise koostöö parandamine. Ühelt poolt on arendajad kimbatuses sellega, et erinevate haldusorganitega suhtlemisel ei ole alati lähenemine ühtne. Nagu konverentsil üks arendaja välja tõi – ta sooviks suhelda riigiga, aga suhtleb selle asemel kuue erineva ametnikuga, kellel vaated ühele arendusprojektile võivad olla vägagi erinevad. Teisalt on näha, et ka riik ja põhivõrguettevõtja ei ole alati üksmeelel selle osas, millises suunas peaks liikuma põhivõrgu arendamine tagamaks meretuuleparkidele vajalik liitumisvõimsus.

Teiseks oluliseks väljakutseks on õigusraamistiku parandamine.

Kindlasti vajab ülevaatamist varem esitatud hoonestuslubade taotlustele kohalduv reeglistik. Üldreegli kohaselt tuleb hoonestusloa taotlusi menetleda hoonestusloa taotluse esitamise ajal kehtiva õiguse kohaselt. Hoonestusloa menetluse algatamise taotlusi on aga esitatud juba aastast 2005 ning vahepealsel ajal on hoonestuslubade menetlusega seonduvat regulatsiooni korduvalt muudetud ning rakendussätted näevad ette tänaseks kehtetuks tunnistatud veeseaduse sätete kohaldamise.

Veelgi suurem väljakutse on varasemalt mainitud küsimus, kuidas lahendada olukord, kus taotlusi hoonestusloa menetluse algatamiseks on esitatud aladele, mis kattuvad osaliselt. Selle küsimuse lahendus on kuuldavasti töös ning tulemusi on oodata juba lähikuudel. Selge on aga praeguseks see, et kõikide osapoolte huve võrdselt arvestavat lahendust ei ole.

Vaade tulevikku

Kuigi meretuuleparkide arendamisel on omajagu üpris suuri väljakutseid, oli konverentsil kõlama jäänud toon pigem positiivne. Välja hõigatud lootus toota meretuuleparkides tuule abi energiat hiljemalt 2030. aastal ei tundu enam kauge utoopia, kuigi väljakutseid veel jagub. Praegu on menetluses ka elektrituruseaduse ja teiste seaduste (sh ehitusseadustiku) muutmise eelnõu SE 696, mis nii mõnegi käesolevas postituses tõstatatud väljakutse üritab lahendada. Sellest kirjutame aga peagi pikemalt.