Tag Archives: elekter

Kavandatavad muudatused elektrituru regulatsioonis

sandrasillaots's avatar

sandrasillaots

Energiamajanduse korralduse seadusega raiuti kivisse üllas eesmärk – aastaks 2030 peab elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest moodustama taastuvenergia vähemalt 100 protsenti. Uute ja entusiastlike tootjate keerulist olukorda turule sisenemisel on püütud seadusandlikul tasemel järk-järgult leevendada, näiteks võideldes „fantoomliitujate“ vastu ja korraldades taastuvenergia vähempakkumisi. Protsessi käigus on aga ilmnenud, et (põhi)võrguettevõtjal on keeruline kärmelt kasvanud liitumistaotluste arvuga kaasas käia.

Viimast muret püüab lahendada käesoleva aasta mai lõpus Kliimaministeeriumi poolt välja jagatud elektrituruseaduse ja elektrisüsteemi toimimise võrgueeskirja muutmise eelnõu. Eelnõus leidub soodsaid suundumusi ka teistele turuosalistele, sh tootjatele. Muudatused on eelnõu staadiumis, mistõttu ei pruugi kõik siinkirjutatu siiski seaduse tasandi saavutada.

Toomistehnoloogia lisamise võimaldamine

Elektrituruseaduse praeguses regulatsioonis ei ole võimalik liitumistaotluses esitatud tootmistehnoloogiat muuta enne, kui liitumine on kogu võimsuses valmis ehitatud. Selline eranditeta kitsendus on aga osutunud probleemseks, kuna arendajatel on praegu piiratud näiteks salvestusseadmete lisamine sama liitumise juurde enne, kui esialgne tootmisvõimsus on välja ehitatud. Eelnõuga on pakutud välja lahendus, mille raames ei loeta enam tootmistehnoloogia muutmiseks seda, kui liitumislepingus nimetatud tootmisseadmele lisatakse juurde selline tehnoloogia, mis ei suurenda olemasolevat tootmissuunalist võimsust (nt salvestusvõimsus).

Fikseeritud liitumistasu ja hinnakiri

Ilmselt laiahaardelisima muudatusena nähakse eelnõuga ette võrguettevõtja poolt nõutava liitumistasu erisus tootmisvõimsuse ühendamisel olemasolevasse põhivõrku ja rajatavasse põhivõrku.

Esimesel juhul, kui tootja soovib tulla turule olemasolevas põhivõrgus uue tootmisvõimsusega või oma tootmisvõimsust suurendada, hakkab kehtima fikseeritud liitumistasu 44 000 eurot iga lisanduva megavoltampri kohta. Eelnevale lisandub omakorda uus hinnakirjapõhine tasu. Vastavas hinnakirjatabelis on välja toodud võrguettevõtja poolt vajalikud tegevused, eristustega 110 kV ja 330 kV pingeastmetel. Hinnakirja näitlikustamiseks, ühe uue 110 kV liitumispunkti jaoks uue 110 kV alajaama rajamine olemasolevale 110 kV õhuliinile kuni 1 visangu kaugusele (200 m) olemasolevast liinist hakkab maksma liituja jaoks 3 210 000 eurot, millele lisandub siis täiendav tasu 44 000 eurot megavoltampri kohta. 50 MW võimsusega liitumise korral on liitumistasuks seega 3 210 000 + 2 200 000 (44 000×50) ehk 5 410 000 eurot.

Teisel juhul, kui tootja soovib liituda põhivõrguga, kuid tema asukohas põhivõrk puudub, siis nõuab põhivõrguettevõtja liitumistasu lisaks ülaltoodule ka kulupõhiselt. See tähendab, et kui liitumine tooks kaasa vajaduse rajada põhivõrku turuosalise asukohas ning põhivõrguettevõtja ei ole selles asukohas põhivõrgu rajamist oma investeeringute kavas ette näinud, siis saab põhivõrguettevõtja turuosaliselt nõuda lisaks 44 000 eurole iga lisanduva megavoltampri kohta ja fikseeritud hinnakirja põhjal arvestatavatele maksetele ka kulupõhiseid makseid.

Fikseeritud liitumistasu ja hinnakiri toovad turuosalistele iseenesest mõningat ettenähtavust kulutuste osas, mida peab turule sisenedes või tootmisvõimsust laiendades kandma, sest praeguse regulatsiooni kohaselt saab liituda sooviv tootja liitumistasu suuruse teada alles võrguettevõtjalt vastava hinnapakkumise saamisel. Teisalt tekitab regulatsioon küsitavusi sellest, kas 110 kV ja 330 kV õhuliiniga liitumise erinev maksumus pakutud ulatuses on põhjendatud ning kas eelnõus toodud summad katavad realistlikult ära tegelikud kulud, mis on vajalikud nii konkreetse liitumispunkti kui ka üleriigiliste võrgutugevdustööde jaoks.

Võrguettevõtja arendamiskohustus

Eelnõuga laiendatakse võrguettevõtjate kohustust välja arendada turu vajadusi peegeldav elektrivõrk. Võrguettevõtjad (s.t ka jaotusvõrguettevõtjad) peavad eelnõu kohaselt laiemalt arvestama oma teeninduspiirkonnas asuvate ja tulevikus lisanduvate turuosaliste vajadustega oma arenduskohustuse täitmisel, sh tootjate poolt potentsiaalselt lisanduvate elektripaigaldistega. Kui praeguse regulatsiooni kohaselt piisas jaotusvõrguettevõtjal Konkurentsiametile investeeringuprojektide nimekirja ja ajakava esitamisest, siis edaspidi peab Konkurentsiamet eelmainitud dokumendid ka kooskõlastama.

Süsteemihalduri hüvitamiskohustus

Praegu kehtiva elektrituruseaduse regulatsiooni kohaselt puudub Eleringil kohustus hüvitada tootjatele saamata jäänud tulu, kui Elering on andnud tootjatele korralduse tootmist vähendada süsteemi ülekoormuse vähendamiseks. Eelnõuga plaanitakse Eleringi vaba voli kitsendada, kui süsteemi ülekoormus on tingitud Eleringi tegemata töödest. See tähendab, et kui Elering annab tootjatele korralduse tootmist vähendada põhjusel, et Eleringil on jäänud tegemata vajalikud süsteemitugevdustööd, siis on Eleringil kohustus hüvitada tootjale tootmise vähendamisest tingitud saamata jäänud tulu.

Muudatus annaks süsteemihaldurile loodetavasti teatava initsiatiivi võrguarendustööde õigeaegseks valmimiseks, kuivõrd tööde tegemata jätmise korral tuleks Eleringil kanda topeltkulusid (esmalt saamata jäänud tulu hüvitamine ja hiljem võrgutugevdustööde läbiviimine). Kuidas aga sellise saamata jäänud tulu hagemise protsess päriselt välja hakkab nägema ning kui edukas see olema saab, on keeruline spekuleerida. Ühtlasi ei nähtu praeguses vormis eelnõust arvutuskäike selle kohta, milliseks võib tegelikkuses kujuneda Eleringi poolt makstavate hüvitiste suurus.

Tagatise tingimuste lihtsustamine

Alates 2023. aasta kevadest nõutava tagatise regulatsioon liitumistaotluse esitamisel on osutunud praktikas murekohaks, kuna elektrituruseaduse kohaselt peab krediidiasutuse, finantseerimisasutuse või kindlustusandja reiting, kes tagatise on väljastanud, vastama investeerimisjärgu krediidireitingule. Sätestust muudetakse viisil, et tagatise andjaks sobivad ka sellised Eesti filiaalidest finantsasutused, kelle emaettevõte vastab investeerimisjärgu krediidireitingule.

Kasutamata tootmisvõimsuse tasu reguleerimine

Samal ajal eeltoodud tagatise regulatsiooniga lisati seadusesse nn tootmisvõimsuse mittekasutamise tasu. Eelnõuga täpsustatakse selle tasu rakendamise põhimõtteid.

Seaduse kehtivas regulatsioonis saab võrguettevõtja rakendada turuosalise suhtes tasu 38 000 eurot kasutamata megavoltampri kohta, kui turuosaline ei kasuta liitumislepingujärgset tootmisvõimsust kindlaksmääratud tähtaja jooksul esmase kahe aasta möödudes. Regulatsiooni soovitakse muuta tootjate kasuks – võrguettevõtja saab tasu rakendada vaid juhul, kui turuosaline on kasutanud alla 95% tema jaoks broneeritud  liitumislepingujärgsest tootmisvõimsusest. Selle muudatusega kaoks tasu rakendamise võimalus väheolulise tootmisvõimsuse kasutamata jätmise  korral.

Pärast kaheaastase perioodi möödumist rakendatakse tasu iga järgneva aasta eest, kui turuosaline ei kasuta tootmissuunalist võimsust sellele eelnenud aasta jooksul. Võrguettevõtjale hakkab kohaldama kaalutlusruum, kas lükata edasi tootmise alustamise tähtaega või kas üleüldse tasu rakendada, olenevalt sellest, kas võimsuse mittekasutamine on toimunud nt turuosalisest sõltumatutel asjaoludel.

Kokkuvõttes on tervitatav, et elektrituru regulatsiooni täiendatakse ja täpsustatakse, siiski on praeguses sõnastuses eelnõu üpris üldine ning jääb mulje, et kõiki võimalikke (negatiivseid) mõjusid ei ole põhjalikult analüüsitud. Seda ilmestab ka asjaolu, et Justiitsministeerium on kritiseerinud eelnõud muuhulgas väljatöötamiskava koostamata jätmise tõttu. On lootust, et turuosalistega läbiviidavate konsultatsioonide tulemusel jõutakse selgema ja täpsema regulatsioonini.

Postitus valmis koos kolleegi Tom Suistega.

, , ,

Valitsus soovib muuta kohtumenetluse taastuvenergia projektide osas kiiremaks ja lihtsamaks

Valitsus on seadnud energiakriisi olukorras eesmärgiks tõsta taastuvenergia osakaalu ja kiirendada sellega seonduvat asjaajamist.Nende täitmiseks viidi 2022. aasta sügisel Riigikantselei juhtimisel läbi planeeringute, keskkonnamõjude hindamise, lubade protsessi ja kohtumenetluse auditeerimine, mille käigus kaardistati nende menetluste peamisi kitsaskohti. Justiitsministeeriumi poolt augustis avalikustatud HKMS-i muudatuste väljatöötamiskavatsus haakub ka taastuvenergia direktiivi muudatustega, milles rõhutatakse vajadust lihtsustada ja kiirendada taastuvenergiaprojektidega seonduvate vaidluste lahendamist (loe lähemalt siit).

Probleemi olemus

Taastuvenergia projektide käivitamiseks on vaja läbida mitmeid haldusmenetlusi (planeerimise, hoonestusloa, ehitus- ja kasutusloaga ning keskkonnalubadega seonduvalt). Nende menetluse käigus väljaantavaid lubasid ja kooskõlastusi on menetlusosalistel ning puudutatud isikutel võimalik vaidlustada, mis ühelt poolt toob kaasa koormuse kohtutele ja haldusorganitele ning teisalt pikendab märkimisväärselt projektide käivitamiseks kuluvat aega. Kohtuvaidluste korral on seejuures tavapärane, et vaidlus ei lõppe jõustunud kohtulahendiga – kuna kohtud haldusorganite asemel kaalutlusõigust ei saa ega peagi teostama, võib ette tulla olukordi, kus konkreetne haldusakt (nt ehitusluba) küll tühistatakse, haldusorgan uuendab menetluse ning jõuab lõppastmes ikkagi samale järeldusele ning otsustab ehitusloa väljastada (mida saab siis taaskord vaidlustada).

Väljatöötamiskavatsuses on märgitud ühe puudusena ka seda, et asja lahendamist puudutavad põhimõttelised seisukohad Riigikohtult tulevad liiga hilja, st kui kaebus on läbinud juba mitu kohtuastet ja menetlusele on kulunud pikk aeg. Tihti on takistuseks ka poolte ajamahukas kompromisside otsimine, mis toob kaasa menetluse venimise. Kõigi nende probleemide lahendamiseks, taastuvenergia projektide kiirendamiseks ning halduskohtumenetluse üleüldiseks tõhustamiseks, töötati välja võimalikud lahendused.

  1. Mitteregulatiivsed võimalikud lahendused

Väljatöötamiskavatsuses pakuti välja kolm mitteregulatiivset lahendust:

  1. Kohtute rahastuse suurendamine

Menetluste aeg sõltub kohtunike hulgast ja pädevusest. Rahastuse suurendamisel oleks võimalik suurendada kohtunike ning kohtuametnike hulka ning pakkuda neile täiendavaid koolitusvõimalusi valdkondlike teadmiste arendamiseks.

  • Kohtute spetsialiseerumine keskkonna- ja planeerimisasjadele

Kohtunike tööjaotusplaani lisataks klausel, mis lubaks juhuslikkuse põhimõttest kõrvale kalduda keskkonnaasjades, suunates need kohtunikule, kes on kohtusse saabunud uue asjaga seonduvat asja varem  lahendanud.

  • Töökoormusmetoodika

Töökoormusmetoodika alusel antakse erinevate kategooriate kohtuasjadele vastavalt läbivaatamise ajakulule vastav töökoormuspunktide arv. Kuna kohtute seadus nõuab, et kohtunike tööjaotus oleks võrdne, siis oleks üks lahendus määrata rohkem punkte asjadele, mis on seotud taastuvenergia planeeringute ja loamenetluse asjadega. See aitaks tagada, et spetsialiseerunud kohtunikel ei tekiks ülekoormust.

Mitteregulatiivsete lahenduste osas jõuti  järeldusele, et need võivad küll aidata kaasa menetluse kiirusele ja tõhususele, kuid nende jaoks rahastuse leidmine ei pruugi olla võimalik ning need pole probleemi tervikuna lahendamiseks piisavad.

  • Võimalikud regulatiivsed lahendused

Väljatöötamiskavatsuses pakuti välja neli võimalikku regulatiivset lahendust, mille osas võeti eeskuju Hollandi ja Prantsuse regulatsioonidest.

  1. Vaheotsuse tegemine haldusotsuse puuduste kõrvaldamiseks kohtumenetluse ajal

Lahenduse mõte on anda kohtule võimalus teha vaheotsus, millega vaidlustatud haldusotsuses ilmnenud vead tuvastada ja anda haldusorganile võimalus need puudused (nt ebapiisav avalikkuse kaasamine) kõrvaldada. Haldusmenetluses tehtud vigade kõrvaldamise järel kohtumenetlus jätkuks sealt, kus see pooleli jäi. See aitaks vältida olukordi, kus haldusorgan on teinud menetluse käigus vea, kuid hiljem selle parandamisel lõppotsuse sisu ei muutu. Uue regulatsiooni kohaselt ei saaks menetlusvigade kõrvaldamise järel haldusorgani poolt tehtud uut otsust enam eraldi vaidlustada, vaid selle õiguspärasust hinnataks juba sama kohtumenetluse käigus pärast vigade parandamist haldusorgani poolt.

Näiteks võib tuua olukorra, kus haldusorgan on jätnud tuulepargi ehituslubade menetlusse puudutatud isiku nõuetekohaselt kaasamata. Kui praeguse regulatsiooni puhul võiks see tähendada ehituslubade tühistamist, kogu haldusmenetluse uuendamist ning uue haldusakti väljastamist (mida taaskord on võimalik eraldiseisvalt vaidlustada), siis uue regulatsiooni kohaselt saaks puudutatud isiku pärast vaheotsuse tegemist ära kuulata, tema seisukohti arvestada ning seejärel vajadusel haldusakti muuta või täiendada. Kui haldusorgan leiab, et puudutatud isiku seisukohad ei anna alust ehituslubade tühistamiseks, kuid on tema seisukohti nõuetekohaselt kaalunud ja arvestanud, saab kohus teha lõpliku lahendi, hinnates ehituslubade sisulist õiguspärasust.

  • Kompromissiläbirääkimiste tõhustamine

Idee on suurendada kohtu rolli kompromissiläbirääkimistes ja läbirääkimisteks maksimaalse tähtaja seadmine. Selleks on vajalik suurendada kohtuniku aktiivset rolli läbirääkimistes ning arendada nende kompetentsi läbirääkimiste juhtimiseks. Lisaks kohtunike rolli suurendamisele pakuti välja, et tuleks määrata tähtajad kompromissläbirääkimistele, et pooled ei saaks selle sõlmimisega pahatahtlikult venitada.

  • Esialgse õiguskaitse puhul erandkorras määruskaebeõiguse andmine ringkonnakohtu loal

Üldreeglina ei ole ringkonnakohtu poolt tehtav esialgse õiguskaitse määrus edasikaevatav. Väljatöötamiskavatsuses tuuakse ühe võimaliku lahendusena erandkorras Riigikohtule määruskaebuse esitamise õiguse andmine. Põhjenduste kohaselt peaks seda kaaluma eelkõige olukorras, kus oleks vaja Riigikohtu seisukohta õigusnormi tõlgendamise kohta, sest varasem praktika puudub. See annaks Riigikohtule võimaluse esitada oma suunis juba menetluse varasemas faasis ning seekaudu kiirendada lõpptulemuseni jõudmist kohtumenetluses.

Praktikas võib muudatus kohalduda näiteks tuulikute kasutuslubade vaidlustele, kui kasutusluba on esialgse õiguskaitse raames peatatud ning nende töötamine seeläbi takistatud – Riigikohtu tasandil lahendus, mis annaks selguse, kas tuulikud võivad kohtumenetluse ajal töötamist jätkata või mitte, aitab ühelt poolt kaitsta paremini osapoolte õigusi ning teisalt võib anda olulisi suuniseid selle kohta, kas ja millised on tuulikutele väljastatud kasutuslubadega seonduvad õiguslikud probleemid.

Kuigi esialgse õiguskaitse raames võivad tõusetuda olulised õigusküsimused ning selline lahendus võiks anda väärtusliku sisendit põhivaidluse lahendamiseks, tuleb silmas pidada, et esialgse õiguskaitse raames otsustatavate küsimuste ring on äärmiselt piiratud ning kõikides vaidlustes esialgse õiguskaitse küsimusi ei tõusetugi.

  • võimaldada taotleda Riigikohtult õiguslikku arvamust

Viimase lahendusena pakuti välja, et halduskohus ja ringkonnakohus saavad õiguse taotleda oma menetluses olevas haldusasjas Riigikohtul arvamust õiguse tõlgendamise või kohaldamisega seotud põhimõttelises küsimuses, mis esineb esmakordselt kohtupraktikas, on õiguslikult keeruline või puudutab arvukalt samasisulisi vaidlusi. Kohtud saaksid seda tööriista kasutada kohtupraktika ühtlustamiseks vajaliku Riigikohtu suunise saamiseks tavapärasest kiiremini ja varasemas staadiumis. Regulatsioon sarnaneks Euroopa Kohtu eelotsusetaotlusele, kus küsida saaks ainult seaduse tõlgendust ning Riigikohus ei saaks veel konkreetset kohtuasja nii osaliselt kui ka tervikuna sisuliselt ära otsustada. Arvamuse küsimist saaksid ka menetlusosalised kohtult taotleda. Selleks, et vältida mehhanismi liigset kasutamist, sätestataks ranged kriteeriumid taotluste menetlusse võtmiseks Riigikohtus.

Lahenduse efektiivsus sõltub suuresti sellest, milliste kriteeriumite alusel selliseid taotlusi Riigikohtus menetlusse võetakse ning milline on Riigikohtu suutlikkus sellistele taotlustele kiiresti vastata. Juhul, kui selline võimalus praktikas edukalt rakendub, võib see oluliselt aidata kaasa kohtupraktika ühtlustamisele ning alamate astmete lahendite sisulise kvaliteedi tõstmisele.

Kokkuvõte

Kuigi probleemi lahendamise ajendiks oli taastuvenergia arendamisprotsesside kiirendamine, siis on ministeeriumi poolt välja pakutud lahendused suunatud siiski ka teistele olukordadele, sest lahendused avaldaksid mõju kogu halduskohtumenetlusele tervikuna.

Mitmed pakutud lahendused on uuenduslikud ning nende rakendamine praktikas võtab ilmselt omajagu aega – siiski on tegemist pragmaatiliste lahendustega, mis võivad omada olulist positiivset mõju taastuvenergia projektidega seonduvatele kohtuvaidlustele. Rohereeglid jälgivad huviga muudetusettepanekute edasist käekäiku – hetkeseisuga on väljatöötamiskavatsusele tugineva seaduseelnõu kooskõlastamine kavas 2023. aasta IV kvartalis.

, , ,

EL soovib direktiivi muudatustega kahekordistada taastuvenergia osakaalu

12. septembril võttis Euroopa Parlamendi täiskogu vastu EL taastuvenergia direktiivi muudatused, mille kohaselt peaks aastaks 2030 taastuvenergia moodustama 42,5% kogu ühenduse energia lõpptarbimisest. Seni kehtiv eesmärk on oluliselt madalam – 32%. Kuivõrd hetkel moodustab taastuvenergia tarbitavast energiast 22,1%, siis tuleb vaid seitsme aasta jooksul taastuvenergia osakaalu suurendada ligi kahekordseks. Lisaks ambitsioonikale üldeesmärgile sisaldab vastuvõetud eelnõu ulatuslikke muudatusi ka konkreetsetes valdkondades (hooned, elektritootmisvõimsuste rajamine, tööstus, transport, küte ja jahutus).

Taastuvenergia suurem kasutus hoonetes

Uute reeglite kohaselt tuleks igal liikmesriigil seada siseriiklik eesmärk taastuvenergia kasutamisele hoonetes ning kajastada nii eesmärk kui selle saavutamise meetmed (sh ehitusalaste reeglite muutmine (nt viisil, mis hõlbustaks hoonetele päikesepaneelide paigutamist) ja rahalised toetused) oma riiklikes energia- ja kliimakavades. Nimetatud eesmärgid peavad olema kooskõlas üle-euroopalise eesmärgiga katta taastuvatest allikatest pärineva energiaga vähemalt 49% hoonete energiatarbimisest.

Tuule- ja päikeseprojektide loamenetluste kiirendamine

Taastuvenergia direktiivi on kavas lisada kohustus kaardistada igas liikmesriigis taastuvenergia tootmiseks ja transportimiseks vajalikud alad ning seda mahus, mis tagaks riikidele seatud taastuvenergia tootmise eesmärkide saavutamise. Nende alade sees tuleks omakorda välja selgitada taastuvenergia eelisarendusalad, kus vastavate arenduste elluviimine ei omaks olulist keskkonnamõju (eelistades nt juba hoonete ja taristuga kaetud alasid ja vältides Natura 2000 võrgustikku kuuluvaid alasid). Eelisarendusalade valikult tuleks panna paika ka üldisemad uute tootmis- ja ülekanderajatiste mõjude leevendamise meetmed. Mõjude väljaselgitamiseks ja leevendamiseks tuleb alade valikul läbi viia keskkonnamõjude strateegiline hindamine. Samuti võib eelisarendusaladeks nimetada alasid, mida on juba varasemalt taastuvenergia tootmiseks kavandatud ning kus nõutav mõju hindamine on läbi viidud ning leevendusmeetmed kavandatud. Analoogsed eelisarendusalad võib määrata ka taastuvenergia salvestus- ja ülekandetaristu jaoks.

Eelisarendusalade valiku mõte on vajalike loamenetluste kiirendamine neil aladel. Nii tuleks liikmesriikidel eelisarendusalale esitatud taastuvenergia tootmisüksuse loataotluse piisavust kontrollida 30 päeva jooksul taotluse esitamisest (mujal oleks selleks 45 päeva), kogu loamenetlus ei tohiks aga maismaal kesta üle 12 kuu ning merel kahe aasta (muudel aladel vastavalt kaks ja kolm aastat). Samuti ei oleks üldjuhul selliste projektide puhul vajalik läbi viia täiendavat keskkonnamõju hindamist. Loamenetluse tähtajad oleksid veelgi lühemad olemasolevate taastuvenergiajaamade tootmisseadmete väljavahetamisel, alla 150 kW võimsusega uute tootmisseadmete, taastuvenergia tootmisseadmetega koos rajatavate salvestusseadmete ning nendega seotud taristu, samuti soojuspumpade rajamisel. Erakorralistel juhtudel võiksid otsustajad neid tähtaegu uute reeglite kohaselt piiratud ulatuses pikendada. Suures osas muudaks direktiivi eelnõu püsivaks juba varem erakorralisena ja ajutisena vastu võetud reeglid taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks, millest kirjutasime jaanuaris, neid kohati täpsustades.

Eelnõus on eraldi rõhutatud, et taastuvenergia projektidega seotud vaidluste lahendamine peaks olema võimalikult lihtne ja kiire. Meil Eestiski on sarnasest ideest kantuna käesolevas augustis avalikustatud halduskohtumenetluse seadustiku väljatöötamise kavatsus, mis peaks taastuvenergia projektidega seotud vaidluste lahendamist kiirendama.

Uued eesmärgid tööstusele ning kütte- ja jahutussektorile

Direktiivi uuendused näeksid ette ka taastuvenergia osakaalu suurendamise indikatiivsed eesmärgid tööstusele ning soojus- ning jahutusenergia tootmisele. Tööstuses polnud taastuvenergia kasutamisele seni eesmärke seatud – muudatuste kohaselt tuleks taastuvenergia osakaalu selles majandussektoris suurendada iga-aastaselt 1,6% võrra.

Kütte- ja jahutussektoris näeks direktiiv erandina ette küll ühelt poolt leebemad eesmärgid kui seni kehtestatud – 1,3% iga-aastase kasvu asemel peaks eelnõu kohaselt taastuvenergia osakaal iga-aastaselt suurenema 0,8% võrra aastatel 2021-2024 ja 1,1% 2026-2030. Samas oli taastuvenergia osakaalu kasvu number seni ette nähtud indikatiivse eesmärgina; uue regulatsiooni kohaselt oleks vastava kasvu saavutamine liikmesriikidele siduvaks kohustuseks. Seejuures peaks kaugkütte- ja jahutussektoris taastuvenergia osakaalu iga-aastaseks kasvuks (indikatiivselt) olema 2,2%. Eraldi on käsitletud vesinikutootmist, mille osas on ette nähtud, et tööstuses kasutatava vesinikust peaks mitte-bioloogilist päritolu taastuvenergia abil olema toodetud vähemalt 42% aastaks 2030 ning vähemalt 60% aastaks 2035.

Transpordisektorit puudutavad muudatused

Transpordikütuste osas peavad riigid seadma kütusemüüjatele kohustuse tagada, et transpordisektoris kas (a) tarbitaks aastaks 2030 taastuvenergiat 29% ulatuses lõppenergiatarbimisest või (b) kasvuhoonegaaside heide sektoris väheneks võrreldes seni prognoosituga 2030. aastaks 14,5% võrra. Tegemist on varasemaga võrreldes oluliselt kõrgema ambitsiooniga, kuna seniste reeglite kohaselt pidid liikmesriigid nõudma kütusemüüjatelt, et need tagaksid taastuvenergia tarbimise 14% ulatuses lõpptarbimisest. Uue lähenemise plussina nähakse suuremat paindlikkust (mis on ennekõike abiks riikidele, kus taastuvenergia kasutus transpordisektoris on madal).

Peamiseks viisiks, kuidas eesmärke saavutada, nähakse direktiivi reeglites transpordisektori elektrifitseerimise kõrval ennekõike teise põlvkonna biokütuseid (nt toidujäätmetest, metsatööstuse jäätmetest, kasutatud toiduõlist toodetavad kütused) ja mittebioloogilisi taastuvkütuseid (nt nn rohelist vesinikku). Vältimaks seda, et biokütuste kasutusele võtmise eesmärgid toovad kaasa ebasoovitavaid kõrvalmõjusid, täpsustatakse ja muudetakse rangemaks biokütuste jätkusuutlikkuse kriteeriumeid.

Puidu kui biomassi kasutamise piirangud

EL taastuvenergia poliitika üheks vastuoluliseks valdkonnaks on olnud puidu kui biomassi kasutamine. Parlamendi vastuvõetud eelnõu ei näe selles osas ette lausalisi piiranguid, vaid liikmesriikidele on üldisemalt seatud kohustus võtta meetmeid, et minimeerida biomassi kasutuse keskkonna- ja kliimamõjusid. Toetusmeetmeid välja töötades peaksid liikmesriigid vältima muudeks eesmärkideks sobiva puitmassi kasutamist energiatootmiseks (nn kaskaad-kasutuse põhimõte). Samas näeb eelnõu sellest põhimõttest ette mitmeid erandeid (mille kohaldamisest tuleb Euroopa Komisjoni teavitada), nt energiajulgeoleku tagamise vajaduse korral või loodusõnnetuste tagajärjel koristatud puidu osas. Vaid üksikutel erandjuhtudel on lubatav toetuste maksmine puitmaterjali elektrijaamades põletamise eest. Eelnõu kohaselt tuleks puidu kui biomassi energia tootmise toetusmeetmeid lähemalt analüüsida hiljemalt aastaks 2027 ning seejärel peab Komisjon hindama, kas ja kuidas neid veelgi piirata.

Edasised sammud

Parlamendi heakskiidetud eelnõu vastab põhiolemuselt EL liikmesriikide esindajatega juba käesoleva aasta märtsis sõlmitud kokkuleppele, mistõttu võib eeldada, et eelnõu kinnitatakse juba peagi ilma suuremate muutusteta ka EL nõukogu poolt. Direktiivi ülevõtmine eeldab ka Eestis suure tõenäosusega täiendavaid muudatusi õigusaktides. Arvestades direktiivis kavandatud muudatuste laia ulatust, ei pruugi piisata vaid käesoleva aasta märtsis avalikustatud õigusmuudatustest, millega seotud eelnõust kirjutasime blogis septembri alguses.

, , , , , , ,

Uue valitsuse teod ja plaanid energeetika valdkonnas – rohereeglite ülevaade, 2. osa

Varasemas, kevadel avalikustatud blogipostituses tutvustasime uue valitsuse plaane erinevates keskkonnaga seotud valdkondades, jättes aga lähemalt tutvustamata plaanid energeetika alal. Kuivõrd vahepeal on valitsus ja Riigikogu lõpetanud juba oma esimese, pooliku kevadhooaja, siis tutvustame alljärgnevalt nii seda, mida juba algatatud või tehtud kui seda, mis veel koalitsioonileppe järgi energeetika valdkonnas oodata võib. Kuivõrd vastav leppe peatükk on pikk, siis järgnev kujutab endast valikut suurematest-olulisematest teemadest, mitte kõikehõlmavat ülevaadet.

Taastuvenergia tootmisvõimsuste kasvatamine nii suures kui väikeses mahus on prioriteet

Taastuvenergia edendamine on koalitsioonileppe energeetika peatüki läbiv prioriteet. Katuseesmärgiks on, et Eestist saaks taastuvenergiat eksportiv riik.

Selle eesmärgi täitmisel on kõige suurem potentsiaal avameretuuleparkidel, mille puhul on kitsaskohaks võrguühendused. Huvitavaks arenguks selles vallas on Saksa põhivõrguettevõtja 50 Hertz kevadel üles näidatud huvi rajada merekaabel, mis toimetaks Eesti merealal toodetud energia Saksamaa tarbijateni. Viimane haakuks ka kenasti koalitsioonileppe lubadusega rajada Eesti energiakindluse kasvatamiseks uusi välisühendusi ning rajada Läänemere meretuuleparkide elektrivõrk.

Meretuuleparkide planeerimise ja vajalike lubade kiirendamiseks on välja töötatud ka ehitusseadustiku ja teiste seaduste muudatusi sisaldav eelnõu, mille kohaselt oleks meretuuleparkide rajamiseks tulevikus vaja vaid üht luba senise hoonestusloa, keskkonnaloa (vee erikasutusloa) ja ehitusloa asemel. Koalitsioonileping sisaldab ka lubadust korraldada hinnalae ja -põrandaga vähempakkumisi, mis peaksid aitama meretuuleparke kiiremini rajada. Septembris lõppev vähempakkumine meretuuleparke siiski eelduslikult ei mõjuta, kuna selles osaleda soovivad ettevõtjad peavad elektritootmist alustama hiljemalt 01.07.2027.

Meretuuleparkide arendamisse ja ettevõtjate vahelisse konkurentsi peaks selgust tooma ka maikuus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) avalikustatud juhend selle kohta, kuidas tulla toime konkureerivate (st vähemalt osaliselt sama ala hõlmavate) hoonestusloa taotlustega ning märtsis vastu võetud määrus hoonestusloa menetluse konkursi korras algatamise korra kohta. Juuni lõpus avalikustas TTJA viimaks kahe meretuulepargi ala (Utilitase Liivi 1 ja Liivi 2) hoonestusloa taotluse, mille osas on kuni augusti lõpuni võimalik kõigil teistel võimalikel arendajatel esitada konkureerivaid taotluseid.

Lisaks suurprojektidele soovitakse taastuvenergia tootmist edendada ka tarbijate tasandil. Seni vaid koalitsioonileppes kajastuvate põhimõtete ja lubadustena mainitakse päikeseenergia tootmisvõimsuste rajamisel „fookuse nihutamist“ maismaale rajatud parkidelt hoonetele ja rajatistele paigaldavatele paneelidele,  kogukondade, maaomanike ja ettevõtete hajutatud energiatootmisprojektide toetamist, sh energiaühistute arengut, samuti lubatakse tulevikus kodutarbijatele ja korteriühistutele elektritootjana fikseeritud hinnaga liitumise võimalust 30 kW ulatuses.

Tuumaenergia osas äraootav positsioon

Kui taastuvenergia osas on koalitsiooni toetus ilmselge, siis tuumaenergia osas ollakse äraootavad ning lubatakse otsust vastava töörühma raporti alusel. Vastavat raportit tutvustatakse ajakirjanduse andmetel valitsusele 2023. aasta lõpuks.

Salvestamine ja tarbimise juhtimine peaksid aitama taastuvenergia kasutuselevõttu

Koalitsioonilepingus lubatut kajastades plaanib riik juba sel aastal välja töötada seadusemuudatused, mis annaks võimaluse luua elektritarbimise juhtimist soodustav mudel. Eesmärk on suunata tarbijaid kasutama rohkem elektri ajal, mil turul on rohkem ja odavamat elektrit ning võimalik, et tarbijatel teenida ka selle pealt, kui nad teadlikult oma elektritarbimist defitsiitsematel tundidel vähendavad.

Plaanis on „pöörata tähelepanu“ ka taastuvenergeetika tootmisvõimsuste kõikumist kompenseerivatele salvestusvõimsustele. Kas ja kuidas saab riik siin panustada erasektori kõrval, mis plaanib nt Paldiskisse suurt pump-hüdroelektrijaama, on hetkel veel lahtine.

Elektrivõrkudesse tehakse täiendavaid investeeringuid

Elektrivõrkude arendamist lubatakse koalitsioonilepingus mitte ainult taastuvenergia turule pääsemise eesmärgil, vaid välja tuuakse ka ilmastikukindluse suurendamise vajadust ning saartega ühenduste tugevdamist. Konkreetsete sammudena on Elektrilevi käesoleval suvel andnud teada võrguarendustöödest mitmetes maakondades ning Elering plaanib Saaremaale, Leisi ja Sikassaare vahele olemasoleva õhuliini laiendust.

Varasemalt tekitasid elektrivõrkude arendamisel peavalu ka nn fantoomliitumised, st liitumislepingud, millega seotud tootmisvõimsusi pikka aega välja ei ehitatud. Sellise tegevuse vastu mõeldud elektrituruseaduse muudatused, mis näevad nüüd ette tootmisseadmete kiiret valmimist motiveeriva tagatise maksmise, on ajakirjanduse andmetel mõju avaldanud ning vabastanud võrkudes samuti täiendavat liitumisvõimsust.

Eesti Energiat ootab ees põhjalik ümberkujundamine

Riigile kuuluvast Eesti Energiast tuleks koalitsioonilepingu kohaselt eraldada Elektrilevi kui jaotusvõrguettevõte ning põlevkivi kaevandamine. Elektrilevi kui võrguettevõtja lahutamisel kontsernist, mille teised ettevõtted tegelevad ka elektritootmise ja elektri müügiga, on nii pikaajalisi poolehoidjaid (sh tänane peaminister) kui raevukaid vastaseid.  Veel eelmise valitsuse ametiaja jooksul avalikustatud analüüs tõi välja kolm võimalikku viisi ettevõtete eraldamise elluviimiseks, ent senini on teadmata, millist neist uus valitsus kasutada kavatseb. Samuti ei ole avalikult teada ka konkreetsemaid plaane põlevkivikaevandamise eraldamise osas.

Puidu põletamist soovitakse piirata

Oluliseks muudatuseks senises energiapoliitikas võib pidada ka lubadust lõpetada puidu põletamine tööstuslikus elektritootmises (mis taaskord mõjutab enim Eesti Energiat). Koalitsioonilepingu kohaselt võiks biomassi kasutada ennekõike kohalikes koostootmisjaamades (kus hakkepuit on viimastel aastatel jõuliselt asunud asendama nii maagaasi kui põlevkiviõli). Lisaks soovib valitsus toetada puidu „kaskaadkasutust ja kasutamist kõrgema lisandväärtuse loomiseks, mitte energeetilise puidu ekspordiks“. Milliseid konkreetseid sekkumisi on riigil võimalik ja plaanis teha erasektoris tegutsevate graanulitootjate ja teiste puidule konkureerivate ettevõtete suhtes, on veel teadmata. Seejuures näiteks VKG plaanitava biotoodete tehase rajamine sõltub kõige otsesemalt Lüganuse vallast, kes peab otsustama vastava planeeringu kehtestamise.

, , , , , , , ,

Riigikogu võttis vastu taastuvenergia tootmist mõjutava kobareelnõu

Eile, 15. veebruaril 2023, võttis ametist lahkuv Riigikogu vastu kobareelnõu SE 696, mis toob olulisi muudatusi nii energia, ehituse kui ka ruumilise planeerimise valdkonnas. All oleme toonud valiku (meie hinnangul) olulisematest muudatustest.

Elektrituruseaduse muudatused

Lisaks mitmetele muudatustele aruandlus- ja auditeerimiskohustustes, on väärt välja toomist järgmised muudatused:

  • Taastuvast energiaallikast elektrienergia tootmiseks korraldatavate vähempakkumiste regulatsiooni juures nähti ette, et hiljemalt 2023 aasta 1. oktoobriks tuleb teha ettepanek Vabariigi Valitsusele korraldada vähempakkumine meretuuleenergia tootmisvõimsuse turule toomiseks.
  • Taastuvenergia vähemapakkumiste puhul ei ole enam alla 1 MW elektrilise võimsusega tootmisseadmega osaleja vabastatud vähempakkumise tagatise esitamisest ning edaspidi tuleb tagatis esitada kõikidel vähempakkumisel osalejatel. 
  • ELTS § 65 on lisatud uus lõik, mis näeb ette kohustuse avaldada tootja liitumistaotluses, kehtivas liitumislepingu pakkumises ja liitumislepingus toodud turuosalise ärinimi, pakkumise väljastamise ja kehtivuse aeg, liitumislepingu sõlmimise kuupäev ja täitmise tähtaeg, liitumispunkti asukoht ja liitumispinge, elektrijaama nimi ja tüüp, liitumisvõimsus ning aeg, millal tootmis- ja salvestusseade võrku lülitati. Sealjuures on võrguettevõtjal kohustus kõik need andmed avaldada enda veebilehel.
  • Elektrituruseadusesse lisatakse § 871, millega nähakse ette tootmissuunalise liitumise lepingutingimused. Üle 15 kW seadme liitumiseks tuleb liitumistaotluse esitamise ajaks tasuda võrguettevõtjale tagatist 38 000 eurot megavoltampri kohta, välja arvatud kui selleks hetkeks on tasutud vähemalt 70 % liitumistasust või tegemist on korterelamule rajatava tootmisseadega. Juhul, kui liitumistaotlust ei võeta menetlusse või kui tootmist alustatakse päikesepaneelide puhul ühe aasta jooksul, avameretuuleparkide puhul kolme aasta ning tuuleparkide puhul kahe aasta jooksul alates liitumislepingu täitmise lõpptähtajast, makstud tagatis tagastatakse või arvestatakse liitumistasu katteks. Kui tootmist nimetatud ajaperioodi jooksul ei alustata, tagatis tagastamisele ei kuulu. Täiendavalt kohustub tootja tootmise mittealustamisel tasuma mittekasutatava võrguühenduse võimsuse eest tasu 38 000 eurot megavoltampri kohta aastas, välja arvatud kui tootmist ei alustatud tootjast mittesõltuvatel põhjustel. Erand on ette nähtud üle 100 MW netovõimsusega tootmisseadme puhul, misjuhul peab maksma võrguühenduse kasutamata jätmise tasu esimesel aastal 30% ning teisel aastal 60% ulatuses tingimusel, et esimesel aastal on kasutusse võetud vähemalt 50% taotletud liitumisvõimsusest. Nimetatud tasude maksmata jätmisel ei taga võrguettevõtja tootjale enam tootmissuunalist võimsust ning tootja peab esitama eraldi liitumistaotluse. Regulatsiooni rakendatakse ka juba sõlmitud liitumislepingutele kahe aasta möödumisel rakendussätte jõustumisest arvates. Riikliku julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud piirangute piirkonnas tuulest elektrienergia tootmiseks sõlmitud võrgu- või liitumislepingu suhtes kohaldatakse regulatsiooni mitte varem kui alates 2025. a 1. jaanuarist tingimusel, et piirangud on kõrvaldatud.
  • ELTS § 871 kohaselt on lisaks keelatud liitumistaotluses toodud elektrienergia tootmise tehnoloogiat muuta, sealjuures loetakse muutuseks ka olukorda, kus liitumislepingus toodud võrguga ühendatav tootmisseade muudetakse ebaolulise ruumilise mõjuga ehitisest olulise ruumilise mõjuga ehitiseks. Tagajärge nimetatud kohustuse rikkumise puhuks seadus otsesõnu ei sätesta.

Ehitus- ja planeerimisõigust puudutavad muudatused

  • Riigi eriplaneeringu ja maismaa tuuleparki kavandava KOV eriplaneeringu menetlus võidakse edaspidi lõpetada planeeringu kehtestamisega ka asukoha eelvaliku etapi järel, kui puuduvad ehitise edasist kavandamist välistavad tegurid. Sellisel juhul on ehitusprojekti koostamiseks ja ehitusloa andmiseks vaja projekteerimistingimusi, merealal hoonestusluba, mille raamistik tuleks panna paika eriplaneeringu kehtestamisel. NB! Neid reegleid võib kohaldada ka pooleliolevatele eriplaneeringu menetlustele, kus pole veel tehtud asukoha eelvaliku otsust.
  • Hoonestuslubade taotluse meretuulepargi jaoks võib edaspidi esitada mitte vähem kui 75 km2 suurusele alale.
  • Meretuulepargi rajamiseks mõeldud riigi eriplaneeringu algatamisel korraldatakse konkureerivate taotluste esitamisel TTJA poolt enampakkumine. Enampakkumise võitja saab riigi eriplaneeringu koostamise õiguse ning planeeringu kehtestamisel eksklusiivse õiguse hoonestusloa taotlemiseks planeeringus ettenähtud piirides ning 5 aasta jooksul arvates planeeringu kehtestamisest. Teisisõnu: sellisel juhul otsustatakse teatud mereala kasutamisõigus mitte hoonestusloa, vaid riigi eriplaneeringu menetluse algatamisel. Erandiks on riigi enda esitatud eriplaneeringu taotlused, mille puhul konkurssi ei korraldata.
  • Seaduse tasandil määrati kindlaks hoonestusloa enampakkumise alghind, milleks meretuulepargi puhul on 15 000 eurot km2 kohta.
  • Maismaa tuulepargi jaoks koostatava KOV eriplaneeringuga võib muuta ka varem kehtestatud üldplaneeringu põhilahendust.
  • Taastuvenergia ehitisi on selgesõnaliselt lubatud rajada ka maardlatele, seades selle samas siiski sõltuvusse KeM või selle volitatud asutuse (praktikas Maa-ameti) loast ja selles toodud tingimustest (milleks võib mh olla ehitiste lammutamise tähtaeg). Muudatusega seoses sätestatakse ka selgemad reeglid ehitiste lammutamise tähtaegade seadmiseks projekteerimistingimustes, ehituslubades ja kasutuslubades ning lammutamise tähtaja jõustamise reeglites.

Keskkonnamõju hindamist puudutavad muudatused

  • Mõnevõrra lihtsustati KMH juhteksperdi litsentsi saamise tingimusi ning pikendati selle kehtivust viielt aastalt seitsmele.
  • Maismaa tuuleparkide keskkonnamõju hindamise kiirendamiseks koostab KMH koostamise aluseks oleva programmi edaspidi otsustaja (üldjuhul kohalik omavalitsus) ning programm on juba osaks mõju hindamise algatamise otsusest.
, , , , , ,

Meretuuleparkide suuremad väljakutsed

Jätkuna eelmisele blogipostitusele teen ka mina (Sandra) väikese ülevaate novembri lõpus Äripäeva ja COBALTi poolt korraldatud Energia aastakonverentsist.

Minul oli suur rõõm rääkida ühest südamelähedasest teemast – meretuuleparkide arendusest ja sellest, kuidas nende arendamise protsessi võiks kiirendada. Päeva jooksul tehtud ettekannetest jäi kõlama, et mitmed minu välja toodud mured on hingel ka teistel asjaosalistel.

Meretuuleparkide rajamine – planeeringust liitumispunktini

Meretuuleparkide rajamise saab tingimuslikult jagada neljaks – mereala planeerimisega seonduvad tegevused, lubadega (hoonestusloa, ehitus- ja kasutusloaga) seonduvad tegevused, tegevused maismaal ning võrguga liitumine.

Pärnu maakonnaga piirneva merealade planeeringu kehtestamisega 2017 ning Eesti merealade planeeringu kehtestamisega aastal 2022 jääb veel üksnes lahtiseks Hiiu merealade planeerimise küsimus – kuna Riigikohus tühistas Hiiu maakonnaplaneeringu tuuleenergeetika osas, pole tänaseni selgust kas ja kuidas Hiiumaad ümbritsevatel merealadel tuuleenergiat arendada. See küsimus saab peagi siiski lahenduse, kuna Rahandusministeeriumi tellimusel on valmimas analüüs, mis teeb ettepanekud edasiste tegutsemisvõimaluste osas ning selgitab olemasoleva teadmise põhjal välja soodsaimad alad tuuleenergeetika arendamiseks.

Teine suur valdkond on hoonestuslubade menetlusega seonduv. Kehtiva regulatsiooni alusel peab riik konkureerivaid hoonestusloa taotlusi hindama ning samaväärsete (sh täpselt sama ala hõlmavate) taotluste korral korraldama enampakkumise. Probleem on aga selles, et mitme hoonestusloa taotluse puhul nende alad kattuvad vaid osaliselt ning tänaseni pole päris selge, kuidas toimub enampakkumine selliste alade osas. Siiani pole ka kehtestatud määrust, mis sätestaks enampakkumise korra täpsemad tingimused. Omajagu küsimusi tekitab ka regulatsioon, mis võimaldab riigil teatud tingimustel enda jaoks eelisjärjekorras hoonestusloa menetluse algatada – nimelt on Elwindi projekti raames tänaseks esitatud riigi poolt hoonestusloa taotlus, seda aga alale, mis kattub juba varasemalt esitatud hoonestusloa taotluse aladega.

Meretuuleparkide rajamine eeldab tegevusi ka maismaal – tuulepargid on vaja ühendada põhivõrku ning selleks tuleb leida sobiv liitumispunkt. Seejärel tuleb lahendada küsimus tuuleparki liitumispunktiga ühendavate kaablite paiknemisest ning kaablite aluse maa kasutusõigustest. Just selles küsimuses on tänaseni ehk kõige enam määramatust. Arvestades meretuuleparkide arendamisele kuluvat aega, ei ole tegelikkuses praegu põhivõrguettevõtjal (Eleringil) võimalik öelda, milline oleks kõige optimaalsem viis tuulepargid põhivõrguga liita. Ühelt poolt on riik andnud suunise Eleringile hakata planeerima Saaremaale 330-kilovoldist elektriliini, mis võimaldaks ka ümbruskaudsed meretuulepargid liita Saaremaal. Teisalt väljendas Eleringi juht Taavi Veskimägi Energiakonverentsil arvamust, et Eesti meretuuleparkide liitmine maismaaga ei pruugi üldse olla kõige optimaalsem lahendus. Selline määramatus paneb arendajad ebamugavasse positsiooni, sest ka kaablite rajamiseks nii meres kui maismaal võib olla vajadus riigi eriplaneeringu järele, mis omakorda võib võtta aastaid. Arendajate vaatest oleks kindlasti soosivam lahendus see, kui vaated põhivõrgu arendamise osaks nii riigil kui hoonestuslubade (aga ka sisuliselt ehitus- ja kasutuslubade) menetleja kui Eleringil kui põhivõrguettevõtjal kattuks.

Peamised väljakutsed

Esimeseks ja vahest kõige suuremaks väljakutseks on riigi, arendajate ja põhivõrguettvõtja omavahelise koostöö parandamine. Ühelt poolt on arendajad kimbatuses sellega, et erinevate haldusorganitega suhtlemisel ei ole alati lähenemine ühtne. Nagu konverentsil üks arendaja välja tõi – ta sooviks suhelda riigiga, aga suhtleb selle asemel kuue erineva ametnikuga, kellel vaated ühele arendusprojektile võivad olla vägagi erinevad. Teisalt on näha, et ka riik ja põhivõrguettevõtja ei ole alati üksmeelel selle osas, millises suunas peaks liikuma põhivõrgu arendamine tagamaks meretuuleparkidele vajalik liitumisvõimsus.

Teiseks oluliseks väljakutseks on õigusraamistiku parandamine.

Kindlasti vajab ülevaatamist varem esitatud hoonestuslubade taotlustele kohalduv reeglistik. Üldreegli kohaselt tuleb hoonestusloa taotlusi menetleda hoonestusloa taotluse esitamise ajal kehtiva õiguse kohaselt. Hoonestusloa menetluse algatamise taotlusi on aga esitatud juba aastast 2005 ning vahepealsel ajal on hoonestuslubade menetlusega seonduvat regulatsiooni korduvalt muudetud ning rakendussätted näevad ette tänaseks kehtetuks tunnistatud veeseaduse sätete kohaldamise.

Veelgi suurem väljakutse on varasemalt mainitud küsimus, kuidas lahendada olukord, kus taotlusi hoonestusloa menetluse algatamiseks on esitatud aladele, mis kattuvad osaliselt. Selle küsimuse lahendus on kuuldavasti töös ning tulemusi on oodata juba lähikuudel. Selge on aga praeguseks see, et kõikide osapoolte huve võrdselt arvestavat lahendust ei ole.

Vaade tulevikku

Kuigi meretuuleparkide arendamisel on omajagu üpris suuri väljakutseid, oli konverentsil kõlama jäänud toon pigem positiivne. Välja hõigatud lootus toota meretuuleparkides tuule abi energiat hiljemalt 2030. aastal ei tundu enam kauge utoopia, kuigi väljakutseid veel jagub. Praegu on menetluses ka elektrituruseaduse ja teiste seaduste (sh ehitusseadustiku) muutmise eelnõu SE 696, mis nii mõnegi käesolevas postituses tõstatatud väljakutse üritab lahendada. Sellest kirjutame aga peagi pikemalt.

Teadmised tuuleenergia mõjudest loodusele kasvavad, lubade saamist see tingimata ei kiirenda

22. novembril toimus järjekordne Energia aastakonverents, mida korraldavad juba pikemat aega koostöös COBALT ja Äripäev. Sel aastal oli mul (Siimul) rõõm intervjueerida Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialisti, kelle üheks ülesandeks on juhtida ameti tööd taastuvenergiaprojektide kooskõlastamisel looduskaitse aspektist. Intervjuu teemaks oli, kuidas lepitada looduskaitset ja taastuvenergia arendamise vajadust ning publiku küsimuste järgi otsustades on konflikt suhteliselt terav ja lepitamise vajadus suur. Tublimad, kes üritusel kohal olid, said juba seal kuulda, kas ja millised lahendused on olemas. Neile, kes sel aastal konverentsil ei jõudnud, mõned mõtted alljärgnevalt.

Esiteks on just tuuleenergia puhul üheks suureks murekohaks see, et juba pea kümnendi pole ühtegi uut tuuleparki püsti pandud. Kuna puudub praktiline kogemus, on ametkondadel ka nii keskkonnamõjudest kui nende vähendamise võimalustest vähe teadmisi. Üht-teist saab muidugi naabritelt õppida. Samas on ka tuuleparkide arendamise trendid muutunud, tuues kaasa üleüldisema teadmiste lünga. Näiteks võib tuua asjaolu, et kui varem rajati tuuleparke pigem avamaastikele (põllud, heinamaad), siis nüüd kavandatakse neid üha rohkem metsamaastikule. Erinevad ökosüsteemid ja tundlikud liigid tähendavad, et varasemast kogemusest ei saa üks-ühele lähtuda.

Positiivsema poole pealt on riik tellinud just hiljuti Eesti ornitoloogiaühingult põhjaliku töö tuuleparkide mõjust linnustikule ning sellest, kuidas seda võimalikult palju vähendada. Vastava analüüs saab loodetavasti kättesaadavaks juba lähinädalatel (töö ootab Keskkonnaministeeriumi heakskiitu).

Rääkides konfliktide ennetamisest ja lahendamisest, on kõige tähtsam nii päikese- kui tuuleparkidele sobiva asukoha valimine. Samas võib olla väga keeruline leida asukohta, kus mõjud täiesti puuduks. Näiteks Eestis kõrge kaitseprioriteediga kotkad ja must-toonekurg kasutavad väga ulatuslikke alasid oma pesakoha ümber toitumiseks – kui kuulutada kogu vastav ala tuulikute rajamise keelualaks, ei pruugi taastuvenergia eesmärkide saavutamine võimalikuks osutuda.

Lisaks asukohavalikule oodatakse suurt abi tehnoloogia arengust. Ka haruldaste lindude puhul võiks radari ning tehisintellekti koostöös olla võimalik välja töötada lahendusi, kus linnu lähenedes tuulepargile viimane end kokkupõrke vältimiseks välja lülitab.

Küsimuse peale, kas täna on rohkemate teadmiste valguses lihtsam tuulepargi mõjusid hinnata ning selle ehitust lubada, selgus huvitav paradoks. Nimelt on suurem teadlikkus mõjudest pigem vastupidise mõjuga – on ilmsiks tulnud uusi riske, mida varem ei osatud kahtlustadagi. See tähendab pigem täiendavate uuringute-leevendusmeetmete vajadust, mis ei tee menetlust tingimata lühemaks või lihtsamaks.

, , , ,

Augud agregeerimisteenuse regulatsioonis

Märtsis jõustusid elektrituruseaduse muudatused, mille eesmärk oli üle võtta uus elektrienergia siseturu eeskirjade direktiiv (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/944). Üheks märkimisväärseks uuenduseks oli agregaatori regulatsiooni tutvustamine. Teemegi siinkohal lühikese ülevaate agregeerimisteenusest, sellega seonduvast regulatsioonist ning väljakutsetest.

Agregaatori olemusest üldiselt

Agregaator on teenusepakkuja, kes koondab erinevaid elektritarbijaid, ning nendega sõlmitud kokkuleppe alusel reguleerib vastavalt turusignaalile tarbijate tarbimist, st vastavalt vajadusele suurendab või vähendab eseda. Mitmete tarbijate koondamisel on agregaatoril võimalik kokku hoitud mahtu turule (üldjuhul reguleerimisturule) pakkuda. Agegraatori olemus seisnebki selles, et kui üksikute tarbijate poolt nn juhitud tarbimine ehk tipuhetkedel kokku hoitud tarbimine oleks liiga väike, et seda turule pakkuda saaks, siis erinevaid tarbijaid kokku koondades on saavutada reguleerimisturul pakkumise tegemiseks vajalik miinimumkogus.

Reguleerimisturult ostab süsteemis puuduoleva koguse süsteemihaldur, kelle ülesandeks on tagada, et igal hetkel oleks elektrisüsteemis tasakaal – st elektri tootmine ja tarbimine oleksid võrdsed. Kui mingil hetkel selgub, et süsteemis ületab nõudlus pakkumist, on süsteemihalduril vajalik tasakaalu säilitamiseks midagi teha – näiteks käivitada reservelektrijaam, mis toodaks puuduoleva elektri ise või osta reguleerimisturult agregaatori poolt koondatud ning tarbimise juhtimise tulemusena nö üle jäänud elektrit.

Agregaatoril on seega ühelt poolt kokkulepped tarbijaga, teiselt poolt osaleb ta reguleerimisturul, sõlmides kokkuleppe süsteemihalduriga.

Suures pildis on tarbimise juhtimine ning selle julgustamine regulatsioonide abil igati tervitatav, sest võimaldab paindlikkuse kõige optimaalsemat kasutamist, mis aitab kaasa nii võrguprobleemide lahendamisele kui ressursside kõige optimaalsemale kasutamisele. Regulatsiooni väljakutseks on aga see, kuidas tagada seejuures kõikide turuosaliste võrdsed õigused.

Bilansihaldurite roll

Süsteemihalduri abilisteks elektriturul tarbimise ja tootmise tasakaalu hoidmisel on bilansihaldurid, ehk avatud tarnijad, kes müüvad puuduoleva elektrienergia ning ostavad turult ülejääva elektrienergia. Bilansihaldurite bilansiportfelli aitab omakorda tagada süsteemihaldur. Eestis on bilansihaldureid 12, kellest igaüks haldab enda bilansiportfelli.

Agregaator võib tegutseda ühe bilansihalduri portfelli siseselt või portfellide üleselt. Kui agregaator tegutseb portfellisiseselt, muudetakse tarbija koormust vastavalt elektrimüüja/bilansihalduri nõudmisele. Kuna sellisel juhul on bilansihaldur teadlik agregeerimisest ning saab seda enda portfelli haldamisel arvestada, ei teki sellest täiendavaid kulutusi. Väga lihtsustatult – kui ühe bilansihalduri portfellis olev tootja toodab 10 ühikut ning eeldatav tarbimine on 12 ühikut, on agregaatoril võimalik ühtede tarbijate tarbimise vähendamise kaudu suunata vaba tarbimisvõimsus teistele tarbijatele ning tagada seega tootmise ja tarbimise tasakaal.

Olukord on aga keerulisem, kui agregaator tegutseb bilansihaldurite portfellide üleselt, st koondab tarbijaid, kes on erinevate bilansihaldurite portfellides.

Vastavalt direktiivile 2019/944, võivad tarbijad agregeerimist osta ja müüja sõltumata nende elektrivarustuslepingust ja elektriettevõtjast, sealjuures on lõpptarbijal õigus sõlmida agregeerimisleping ilma elektriettevõtja nõusolekuta. See tähendab, et bilansihalduritel puudub ülevaade sellest, kes ja millistel tingimustel nende bilansiportfellist on sõlminud agregaatoriga kokkuleppe agregeerimise osutamiseks. Samuti puudub bilansihalduril sellisel juhul ülevaade agregaatori tegevusest, st pole võimalik ette ennustada, kuidas agregaator ühe või teise tarbija tarbimist bilansihalduri portfellis juhib.

Probleemi tuum seisneb selles, et nö agregeeritud ehk (reeglina) kokku hoitud ning reguleerimisturule pakutav energia märgitakse tarnena tarbija elektrimüüja bilansihalduri ja agregaatori bilansihalduri vahel, mistõttu tekib tarbija elektrimüüja bilansihalduril ebabilanss, millega kaasneb kulu. Taaskord väga lihtsustatult öeldes – kui tarbijad ühe bilansiportfelli raames tarbivad 10 ühikut elektrit ning hoiavad tarbimise juhtimise abil kokku 2 (mis jõuab agregaatori vahendusel reguleerimisturule), siis bilansihalduri vaatest on ta saanud raha 10 ühiku eest, kuid tema bilansis on kulunud 12 ühikut elektrit.

Puuduolev hüvitismehhanism

Direktiivi artikkel 13 lg 4 sätestab eraldi, et liikmesriigid võivad kehtestada rahalise hüvitamise nõude tarbimise juhtimise pakkujatele bilansihaldurite ees, kui tarbimise juhtimine neid vahetult mõjutab. Samas rahaline hüvitis ei tohi olla takistuseks agregeerimisega tegelevate turuosaliste turule sisenemisele ega paindlikkusele. Sellistel juhtudel peab rahaline hüvitis piirduma üksnes tarbimiskaja aktiveerimise tõttu tekkinud kulude hüvitamiseks. Hüvitise arvutusmeetodis võib arvesse võtta tarbimise juhtimise tegevusest teistele turuosalistele tekkivat tulu, ning kui tulu on tekkinud, võib energiavahendajatelt või osalevatelt tarbijatelt nõuda hüvitisse panustamist üksnes juhul kui, ja sellises ulatuses, milles kõikidele tarnijatele, tarbijatele ja nende tasakaaluhalduritele tekkinud tulu ei ületa nende kantud kulusid. Arvutusmeetodi peab heaks kiitma reguleeriv asutus või muu pädev riigiasutus.

Sisuliselt on seega vajalik välja töötada mudel, mis eeltoodut silmas pidades võimaldaks ühelt poolt kompenseerida bilansihaldurile tekkinud kahju ning teisalt jätaks alles rahalise motivatsiooni nii tarbijale kui agregaatorile tarbimise juhtimisega tegelemiseks.

Elektrituruseaduse § 214 lg 3 kohaselt töötab Konkurentsiamet välja tarbimiskajas (st tarbimise juhtimises) osalemise tingimused, viib läbi avaliku konsultatsiooni turuosalistega ja avalikustab nimetatud tingimused oma veebilehel. Tingimuste väljatöötamisel võetakse arvesse ka agregeeritud koormusi. Seletuskirja kohaselt peab tarbimise juhtimise turumudel olema kompensatsiooniga, mis katab bilansihaldurile tekkiva otsese kulu ning agregaator katab antud kulust referentshinna osa.

Problemaatiline on aga see, et käesolevaks hetkeks nimetatud tingimusi välja töötatud ei ole, kuigi teadaolevalt on need töös. Samas on Eestis Eleringi kodulehe andmetel tänase seisuga neli agregaatorit kelle tegevuse tulemusena tekib bilansihalduritele igakuiselt kahju.

Tänased lahendused

Millised on bilansihaldurite/elektrimüüjate võimalused seni, kuni nende kulusid kompenseerivat regulatsiooni kehtestatud ei ole?

Bilansihalduril on võimalik teha kokkulepe kulude jaotamiseks agregaatoriga või nõuda agregeerimisega tekitatud kahju sisse tarbijalt, kes mõlemad agregeerimisega märkimisväärselt võidavad. Samal ajal on regulatsioonis laiutava augu ära kasutamine tarbijate ja agregaatori huvides ning erilist motivatsiooni mõistliku kokkuleppe saavutamiseks ilma vastava kohustuseta neil ilmselt pole. Bilansihalduritel/elektrimüüjatel tasub aga üle vaadata sõlmitud elektrilepingute tingimused ning uute lepingute sõlmimisel tarbijatega enda õigusi silmas pidada – näiteks võiks elektrimüüja enda elektrilepingus sätestada, et tarbija peab agregeerimises osalemisega kaasneva kulu ja kahju hüvitama. Näiteks näeb ühe elektrimüüja tüüptingimuste regulatsioon ette tarbija kohustuse teavitada müüjat elektritarbimise optimeerimisest ning hüvitama Müüjale tarbimise optimeerimisest tekitatud kahju. Tänases turuolukorras ei ole ei Konkurentsiamet, Majandus-ja kommunikatsiooniministeerium ega Elering viidatud lahendust selgesõnaliselt ebaõigeks pidanud.

Selge on see, et tarbimise juhtimine on kliimaeesmärke silmas pidades igati tervitatav. Siiski on praegune olukord ebaõiglane, võimaldades tarbijale ja agregaatoril tarbimise juhtimisest võita kuid jättes samal ajal bilansihaldurid/elektrimüüjad nendele tekkivate kahjudega üksi.

Universaalteenuse väljakutsed

15. septembril 2022 võeti Riigikogus vastu elektrituruseaduse ja konkurentsiseaduse muutmise seadus, mis toob elektriturule uue paketi – universaalteenuse. Seaduseelnõu seletuskirja järgi on universaalteenuse eesmärk energiakandjate hinnatõusu leevendamine ja seeläbi Eesti perede parema toimetuleku tagamine.

Universaalteenuse tagamiseks kohustatakse üle 150 MW võimsusega tootmisseadet omava isikuga ühes kontsernis olevat müüjat või Nord Pooli Eesti hinnapiirkonnas üle 50% turuosa omavat elektrimüüjat müüma toodetud elektrit universaalteenuse korras tarbijatele. Tegelikkuses on asi lihtne – Eestis kohustub universaalteenust pakkuma Eesti Energia AS. Ka teised elektrimüüjad võivad iseenesest universaalteenust osutada, kuid see ei ole neile kohustuslik. Konkurentsiameti juhi sõnul soovivad universaalteenust hakata pakkuma Alexela, Elektrum ning Eesti Gaas. Millised elektrimüüjad reaalselt universaalteenusega pakkumisega liituvad, selgub ilmselt lähiajal.

Kellele on universaalteenus mõeldud?

Eelnõu seletuskirjas on eraldi välja toodud, et universaalteenuse sihtgrupiks ei ole (väike)ettevõtted – põhjuseks on eelkõige asjaolu, et kodutarbijatele keskendumine võimaldab meetme kasutusele võtta võimalikult kiiresti – ootus teenuse kasutamiseks on juba alates 01.10.2022. Valitsuskoalitsiooni eelarvenõupidamisel otsustati laiendada elektri universaalteenust ka mikro- ja väikeettevõtetele, aga ettevõtjatele mõeldud meetme tingimused ja rakendamine praktikas on veel lahtised.

Seadusemuudatusega jõustunud universaalteenuse sihtgrupp on seega kodutarbijad – inimesed, kes ei kasuta elektrit enda majapidamises majandus-ja kutsetegevuse eesmärgil. Sellest tulenevalt ongi sätestatud, et universaalteenus on mõeldud kodutarbijale, aga ka kodutarbijat teenindavale äriühingule, korteriühistule ning mittetulundusühingutele, kes müüvad ja edastavad elektrienergiat oma kodutarbijatest liikmetele.

Siiski jätab regulatsioon kohaldumise osas mõned lahtised otsad.

On ebaselge, kas „kodutarbijat teenindava äriühinguna“ on käsitletav ka äriühing, kes enda majandus- ja kutsetegevuse raames omab ja üürib välja kinnisvara. Eelnõu seletuskirja kohaselt on „kodutarbijat teenindava äriühinguna“ eelkõige silmas peetud haldusfirmasid, aiandusühistuid ja sotsiaalkortereid haldavaid kohalikke omavalitsusi. Samas on selge, et üürikinnisvara puhul tasub kommunaalteenuste, sh elektrienergia eest lõppastmes üürnik, mistõttu oleks seadusmuudatuse mõttega kooskõlas laiendada universaalteenuse kasutamise võimalust ka eluruume välja üürivatele äriühingutele.

Eesmärgiga vältida ettevõtete toetamist on korteriühistutel kohustus eristada raamatupidamislikult kodutarbijaid ja äritarbijaid (nt kortermajade all tegutsevaid väikeseid keldripoode jms). Selline lahendus paneb korteriühistutele täiendava halduskoormuse ning regulatsiooni rakendamine praktikas võib osutuda keeruliseks – eelduslikult tuleb väikeettevõtetele universaalteenuse laiendamisel ka regulatsiooni muuta.

Eraldi küsimus on, kas enda korterit külaliskorterina välja üüriv eraisik kvalifitseerub universaalteenuse kasutajaks. Kuigi see pole eelduslikult kooskõlas universaalteenuse mõttega pakkuda soodsat elektrit just väljaspool majandustegevust, on selliste olukordade tuvastamine ja välistamine praktikas keeruline.

Mitte nii universaalne universaalteenuse hind

Meetmega soovitakse kodutarbijatele pakkuda võimalust osta elektrit kontrollitud hinnaga. Tähelepanuväärne on aga asjaolu, et meetmega ei ole otsustatud mitte fikseerida konkreetne elektri hinnalagi, vaid pakutud välja valem, mille kohaselt peab üle 150 MW netovõimsusega tootmisseadmega elektritootja kooskõlastama Konkurentsiametiga toomishinna. Seejärel lisab elektrimüüja kooskõlastatud tootmishinnale mõistliku ärikasumi ning müügikulud.  

Eeltoodust nähtuvalt on Konkurentsiametiga kooskõlastatud ning fikseeritud üksnes elektri tootmise hind ning lõplik hind tarbijale selgub alles siis, kui elektrimüüja on lisanud sinna ärikasumi ja müügikulud. Konkurentsiamet neid hinnakomponente ei kooskõlasta, kuigi tal on õigus vajadusel algatada hinna osas järelevalvemenetlus.  

Asjaolu, et valemis on muutujad, tähendab seda, et erinevate elektrimüüjate universaalteenuse hind saab tõenäoliselt olema erinev, sest elektrimüüjate müügikulud ja kasumiootus võivad olla erinevad. Lõppastmes tähendab see, et universaalsena mõeldud teenuse hind kujuneb elektrimüüjate lõikes erinevaks, pannes samal ajal Konkurentsiametile täiendava halduskoormuse teostada vajaduse ilmnemisel järelevalvet universaalteenust pakkuda soovivate ettevõtjate hinnakujunduse üle.

Arvestades, et tegemist on ajutise meetmega, mida kohustuslikus korras peab pakkuma ainult Eesti Energia, pole täpselt selge, miks on konkreetse hinnalae kehtestamise asemel ette nähtud hoopis keerukam hinnavalemi regulatsioon.

Leppetrahvide regulatsioon

Tähtajaliste elektrilepingute sõlmimisel on praktikas tavapärane, et elektrilepingu ennetähtaegsel lõpetamisel peab klient tasuma lepingus kokku lepitud leppetrahvi – nimetatud õigus sätestati elektrituruseaduses 2022. aasta märtsis.

Sellest tulenevalt tekitas elektrimüüjate seas tekitas palju vastukaja universaalteenusega kaasnev regulatsioon, mille kohaselt peab universaalteenusega liituval tarbijal olema õigus seni sõlmitud elektrileping lõpetada ilma leppetrahvi maksmise kohustuseta. Kui esialgses versioonis nägi eelnõu ette, et leppetrahvi maksmise kohustusest tuleb tarbijad vabastada esmakordsel universaalteenusega liitumisel olenemata sellest, universaalteenusega liitumine toimub (universaalteenust on võimalik osta kuni 2026. aasta aprillini), siis lõplikus versioonis on sätestatud, et universaalteenuse tarbija võib tähtajalise lepingu üles öelda kuni 2023. a 30. septembrini. Võrdluseks – eelnõule laekunud arvamustes pakkusid elektriettevõtjad selliseks tähtajaks 31.12.2022.

Kuigi tuleb nõustuda ettevõtjate kriitikaga, et selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, võib leppetrahvist vabastamist pidada meetme erakorralisust arvestades mõistlikuks. Ka seletuskirja kohaselt kaalub avalik huvi soodsama elektri järele üles elektrimüüjate huvi nõuda leppetrahve Siiski on küsitav, kas niivõrd pikk periood universaalteenusega leppetrahvivabalt liitumiseks on põhjendatud, sest elektrimüüjad vajavad hinna ja teenuse kujundamisel eelduslikult kindlust selle osas, palju kliente universaalteenusega soovivad liituda. Aastase leppetrahvivaba perioodi kohaldamine tähendab, et kindlus ei saabu nii pea.

Mis edasi?

Kahtlemata on universaalteenuse näol tegemist ülla ideega säästa kodumajapidamisi meeletutest elektriarvetest ning seadusandjat tuleb kiita kiire ja operatiivse tegutsemise eest eelnõu väljatöötamisel ja vastuvõtmisel, eriti arvestades lähenevat pimedust ja külma.

Samas paistab, et ees ootab mitmeid praktilisi väljakutseid universaalteenuse rakendamisel, samuti ei ole kõige paremini tasakaalustatud elektrimüüjate huvid ja õigused.

Nagu Siim varasemalt kirjutas, näeb Euroopa Komisjoni määrus ette võimaluse laiendada ilma keeruka riigiabi loa menetluseta universaalteenust ka väiksese  ja keskmise suurusega ettevõtetele ning viimaste päevade uudiste pinnalt paistab, et seda võimalust ka kasutatakse. Ettevõtjatele kohaldatavatest meetmetest kirjutame pikemalt siis, kui need on saanud konkreetsema kuju.

sandrasillaots's avatar

sandrasillaots