Tag Archives: taastuvenergia

Kavandatavad muudatused elektrituru regulatsioonis

sandrasillaots's avatar

sandrasillaots

Energiamajanduse korralduse seadusega raiuti kivisse üllas eesmärk – aastaks 2030 peab elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest moodustama taastuvenergia vähemalt 100 protsenti. Uute ja entusiastlike tootjate keerulist olukorda turule sisenemisel on püütud seadusandlikul tasemel järk-järgult leevendada, näiteks võideldes „fantoomliitujate“ vastu ja korraldades taastuvenergia vähempakkumisi. Protsessi käigus on aga ilmnenud, et (põhi)võrguettevõtjal on keeruline kärmelt kasvanud liitumistaotluste arvuga kaasas käia.

Viimast muret püüab lahendada käesoleva aasta mai lõpus Kliimaministeeriumi poolt välja jagatud elektrituruseaduse ja elektrisüsteemi toimimise võrgueeskirja muutmise eelnõu. Eelnõus leidub soodsaid suundumusi ka teistele turuosalistele, sh tootjatele. Muudatused on eelnõu staadiumis, mistõttu ei pruugi kõik siinkirjutatu siiski seaduse tasandi saavutada.

Toomistehnoloogia lisamise võimaldamine

Elektrituruseaduse praeguses regulatsioonis ei ole võimalik liitumistaotluses esitatud tootmistehnoloogiat muuta enne, kui liitumine on kogu võimsuses valmis ehitatud. Selline eranditeta kitsendus on aga osutunud probleemseks, kuna arendajatel on praegu piiratud näiteks salvestusseadmete lisamine sama liitumise juurde enne, kui esialgne tootmisvõimsus on välja ehitatud. Eelnõuga on pakutud välja lahendus, mille raames ei loeta enam tootmistehnoloogia muutmiseks seda, kui liitumislepingus nimetatud tootmisseadmele lisatakse juurde selline tehnoloogia, mis ei suurenda olemasolevat tootmissuunalist võimsust (nt salvestusvõimsus).

Fikseeritud liitumistasu ja hinnakiri

Ilmselt laiahaardelisima muudatusena nähakse eelnõuga ette võrguettevõtja poolt nõutava liitumistasu erisus tootmisvõimsuse ühendamisel olemasolevasse põhivõrku ja rajatavasse põhivõrku.

Esimesel juhul, kui tootja soovib tulla turule olemasolevas põhivõrgus uue tootmisvõimsusega või oma tootmisvõimsust suurendada, hakkab kehtima fikseeritud liitumistasu 44 000 eurot iga lisanduva megavoltampri kohta. Eelnevale lisandub omakorda uus hinnakirjapõhine tasu. Vastavas hinnakirjatabelis on välja toodud võrguettevõtja poolt vajalikud tegevused, eristustega 110 kV ja 330 kV pingeastmetel. Hinnakirja näitlikustamiseks, ühe uue 110 kV liitumispunkti jaoks uue 110 kV alajaama rajamine olemasolevale 110 kV õhuliinile kuni 1 visangu kaugusele (200 m) olemasolevast liinist hakkab maksma liituja jaoks 3 210 000 eurot, millele lisandub siis täiendav tasu 44 000 eurot megavoltampri kohta. 50 MW võimsusega liitumise korral on liitumistasuks seega 3 210 000 + 2 200 000 (44 000×50) ehk 5 410 000 eurot.

Teisel juhul, kui tootja soovib liituda põhivõrguga, kuid tema asukohas põhivõrk puudub, siis nõuab põhivõrguettevõtja liitumistasu lisaks ülaltoodule ka kulupõhiselt. See tähendab, et kui liitumine tooks kaasa vajaduse rajada põhivõrku turuosalise asukohas ning põhivõrguettevõtja ei ole selles asukohas põhivõrgu rajamist oma investeeringute kavas ette näinud, siis saab põhivõrguettevõtja turuosaliselt nõuda lisaks 44 000 eurole iga lisanduva megavoltampri kohta ja fikseeritud hinnakirja põhjal arvestatavatele maksetele ka kulupõhiseid makseid.

Fikseeritud liitumistasu ja hinnakiri toovad turuosalistele iseenesest mõningat ettenähtavust kulutuste osas, mida peab turule sisenedes või tootmisvõimsust laiendades kandma, sest praeguse regulatsiooni kohaselt saab liituda sooviv tootja liitumistasu suuruse teada alles võrguettevõtjalt vastava hinnapakkumise saamisel. Teisalt tekitab regulatsioon küsitavusi sellest, kas 110 kV ja 330 kV õhuliiniga liitumise erinev maksumus pakutud ulatuses on põhjendatud ning kas eelnõus toodud summad katavad realistlikult ära tegelikud kulud, mis on vajalikud nii konkreetse liitumispunkti kui ka üleriigiliste võrgutugevdustööde jaoks.

Võrguettevõtja arendamiskohustus

Eelnõuga laiendatakse võrguettevõtjate kohustust välja arendada turu vajadusi peegeldav elektrivõrk. Võrguettevõtjad (s.t ka jaotusvõrguettevõtjad) peavad eelnõu kohaselt laiemalt arvestama oma teeninduspiirkonnas asuvate ja tulevikus lisanduvate turuosaliste vajadustega oma arenduskohustuse täitmisel, sh tootjate poolt potentsiaalselt lisanduvate elektripaigaldistega. Kui praeguse regulatsiooni kohaselt piisas jaotusvõrguettevõtjal Konkurentsiametile investeeringuprojektide nimekirja ja ajakava esitamisest, siis edaspidi peab Konkurentsiamet eelmainitud dokumendid ka kooskõlastama.

Süsteemihalduri hüvitamiskohustus

Praegu kehtiva elektrituruseaduse regulatsiooni kohaselt puudub Eleringil kohustus hüvitada tootjatele saamata jäänud tulu, kui Elering on andnud tootjatele korralduse tootmist vähendada süsteemi ülekoormuse vähendamiseks. Eelnõuga plaanitakse Eleringi vaba voli kitsendada, kui süsteemi ülekoormus on tingitud Eleringi tegemata töödest. See tähendab, et kui Elering annab tootjatele korralduse tootmist vähendada põhjusel, et Eleringil on jäänud tegemata vajalikud süsteemitugevdustööd, siis on Eleringil kohustus hüvitada tootjale tootmise vähendamisest tingitud saamata jäänud tulu.

Muudatus annaks süsteemihaldurile loodetavasti teatava initsiatiivi võrguarendustööde õigeaegseks valmimiseks, kuivõrd tööde tegemata jätmise korral tuleks Eleringil kanda topeltkulusid (esmalt saamata jäänud tulu hüvitamine ja hiljem võrgutugevdustööde läbiviimine). Kuidas aga sellise saamata jäänud tulu hagemise protsess päriselt välja hakkab nägema ning kui edukas see olema saab, on keeruline spekuleerida. Ühtlasi ei nähtu praeguses vormis eelnõust arvutuskäike selle kohta, milliseks võib tegelikkuses kujuneda Eleringi poolt makstavate hüvitiste suurus.

Tagatise tingimuste lihtsustamine

Alates 2023. aasta kevadest nõutava tagatise regulatsioon liitumistaotluse esitamisel on osutunud praktikas murekohaks, kuna elektrituruseaduse kohaselt peab krediidiasutuse, finantseerimisasutuse või kindlustusandja reiting, kes tagatise on väljastanud, vastama investeerimisjärgu krediidireitingule. Sätestust muudetakse viisil, et tagatise andjaks sobivad ka sellised Eesti filiaalidest finantsasutused, kelle emaettevõte vastab investeerimisjärgu krediidireitingule.

Kasutamata tootmisvõimsuse tasu reguleerimine

Samal ajal eeltoodud tagatise regulatsiooniga lisati seadusesse nn tootmisvõimsuse mittekasutamise tasu. Eelnõuga täpsustatakse selle tasu rakendamise põhimõtteid.

Seaduse kehtivas regulatsioonis saab võrguettevõtja rakendada turuosalise suhtes tasu 38 000 eurot kasutamata megavoltampri kohta, kui turuosaline ei kasuta liitumislepingujärgset tootmisvõimsust kindlaksmääratud tähtaja jooksul esmase kahe aasta möödudes. Regulatsiooni soovitakse muuta tootjate kasuks – võrguettevõtja saab tasu rakendada vaid juhul, kui turuosaline on kasutanud alla 95% tema jaoks broneeritud  liitumislepingujärgsest tootmisvõimsusest. Selle muudatusega kaoks tasu rakendamise võimalus väheolulise tootmisvõimsuse kasutamata jätmise  korral.

Pärast kaheaastase perioodi möödumist rakendatakse tasu iga järgneva aasta eest, kui turuosaline ei kasuta tootmissuunalist võimsust sellele eelnenud aasta jooksul. Võrguettevõtjale hakkab kohaldama kaalutlusruum, kas lükata edasi tootmise alustamise tähtaega või kas üleüldse tasu rakendada, olenevalt sellest, kas võimsuse mittekasutamine on toimunud nt turuosalisest sõltumatutel asjaoludel.

Kokkuvõttes on tervitatav, et elektrituru regulatsiooni täiendatakse ja täpsustatakse, siiski on praeguses sõnastuses eelnõu üpris üldine ning jääb mulje, et kõiki võimalikke (negatiivseid) mõjusid ei ole põhjalikult analüüsitud. Seda ilmestab ka asjaolu, et Justiitsministeerium on kritiseerinud eelnõud muuhulgas väljatöötamiskava koostamata jätmise tõttu. On lootust, et turuosalistega läbiviidavate konsultatsioonide tulemusel jõutakse selgema ja täpsema regulatsioonini.

Postitus valmis koos kolleegi Tom Suistega.

, , ,

Uus direktiiv suunab Euroopa hooned uuenduskuuri

Euroopa Liit on kliimamuutuste ennetamisel sihtmärgiks võtnud muuhulgas hooned ja nende kasutamiseks kuluva energia. Euroopa Komisjoni kohaselt moodustab hoonete energiatarve ligi 40% kogu Euroopas tarbitavast energiast ning kuigi hoonete energiatõhususe reguleerimiseks võeti esimene direktiiv vastu juba 2002. aastal, tarbivad 75% hoonetest energiat siiski ebatõhusalt. Senise, uute hoonete ehitamisele suunatud regulatsiooni kasutegurit vähendab ka asjaolu, et 85% Euroopa hoonetest valmisid juba enne aastat 2000. Liidu visioon olukorra parandamiseks väljendub uuendatud hoonete energiatõhususe direktiivis, mille teksti kiitis esmalt heaks Euroopa Parlamendi täiskogu (12. märtsil) ning mis möödunud reedel (12. aprillil) sai ka liikmesriikide viimase ametliku heakskiidu.

Renoveerimislaine

Olemasolevate hoonete energiatõhususe tõstmiseks näeb direktiiv lähiaastateks ette ambitsioonika renoveerimislaine, võttes sihiks kõige vähem tõhusad hooned. Hoonete, sh nende energiatõhususe hindamine käib riigipõhiselt. See tähendab, et Eestis kuuluvad renoveerimisele need hooned, mis on teiste Eesti hoonetega võrreldes ebatõhusad (vastavalt järgnevalt kirjeldatud reeglitele).

Eluhoonete osas peab riik 2030. aastaks tagama kogu hoonefondi arvestades vähemalt 16%-se energiatarbimise vähenemise võrreldes 2020. aastaga. Aastaks 2030 peab energiakasutuse vähenemine tõusma 20-22%-ni. Seejuures peab vähemalt 55% energiasäästust tulema 43% kõige vähem tõhusate hoonete renoveerimise arvelt. Lisaks peab riik 2026. aasta lõpuks koostama renoveerimiskava, mis sisaldab muuhulgas elamute energiatarbimise vähendamise numbrilisi eesmärke aastateks 2030 ja 2035 ning seda, kui mitu hoonet või m2 iga-aastaselt renoveeritakse.

Mitte-elamutele seab direktiiv mõnevõrra konkreetsemad eesmärgid. 2020. aasta hoonefondi põhjal peab riik paika panema energiatõhususe miinimustandardid, millele kõik mitte-elamud vastama peavad. Standardite eesmärk on tagada direktiivis sätestatud nõue, et 2030. aastaks ei tarbi ükski mitte-elamu rohkem energiat kui 16% kõige vähem energiatõhusatest hoonetest aastal 2020. Aastaks 2033 ei tohi ükski mitte-elamu tarbida rohkem energiat kui 26% kõige vähem tõhusatest hoonetest aastal 2020. Edasised sihtväärtused aastateks 2040 ja 2050 peab riik täpsustama riiklikus renoveerimiskavas viisil, mis tagab hoonefondi süsinikuneutraalsuse aastaks 2050. 

Segakasutatavaid hooneid, kus on samaaegselt eluruume ja äripindu, võivad liikmesriigid jätkuvalt käsitleda emma-kummana.

Liikmesriik võib uute renoveerimisnõuete kohaldamisest erandina loobuda teatud põllumajanduslike hoonete, ajutiste hoonete, suvilate usuhoonete ja kultuurimälestiste, riigikaitseliste ehitiste jms eriehitiste suhtes.

Maja soojustamine. Foto autorid: Brett and Sue Coulstock.
Autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons litsentsile.

Uued hooned süsinikuneutraalseks

Direktiiv ei keskendu aga üksnes vanadele hoonetele. Alates 2028. aastast peavad uued avalikud hooned ning alates 2030. aastast kõik uued hooned olema ’nullheitega’ hooned. Selle ajani jääb jõusse kehtiv nõue, et uute hoonete energiatõhusus peab vastama praeguse A klassi nõuetele. Rõhutatud on sõna ’praegune’, kuna direktiivi jõustumisest kahe aasta möödudes nihkub ka hoonete energiaklasside skaala ning A klassi hakkavad kuuluma nimelt nullheitega hooned.

Nullheitega hoone vastab järgmistele tunnustele:

  • See ei tekita kohapeal fossiilkütuste kasutamisest kasvuhoonegaase;
  • Selle kasutamisaegne kasvuhoonegaaside heide on null või väga madal;
  • Selle kasutatav energia tuleb ainult taastuvatest allikatest samal kinnistul, lähiümbruses, taastuvenergia kogukonnast, tõhusast kaugkütte või -jahutussüsteemist või muudest süsinikuvabadest allikatest;
  • See võimaldab energia tootmise, tarbimise ja salvestamise juhtimist hoonesiseselt;
  • Selle energiatarbimine on 10% madalam kui senine A-klass.

Koguelutsükli globaalse soojenemise potentsiaal

Uutel hoonetel tuleb arvutada hoone kogu elutsükli globaalse soojenemise potentsiaal (ingl. Lifecycle Global warming potential – LC GWP) järgmise ajakava kohaselt:

  • Alates 2028 hoonetele, mille kasulik pind on enam kui 1000m2;
  • Alates 2030 kõigile uutele hoonetele.

GWP väljendub numbrilise näitajana (CO2 aastaheide kilogrammides ruutmeetri kohta). Selle eesmärk on mõõta hoone potentsiaalset mõju kliima soojenemisele [C1] kogu elutsükli vältel, alustades ehitusmaterjalide tootmisest ning lõpetades lammutamise ja materjalide ringlussevõtuga. GWP tuleb avalikustada ka hoone energiamärgisel. Täpsemaid reegleid GWP arvutamise osas on Euroopa Komisjonilt oodata 2025. aasta lõpuks. Samuti peavad riigid 2027. aasta alguseks välja töötama nn ’teekaardi’, milles nähakse muuhulgas ette kõigi uute hoonete GWP piirmäärad alates 2030. aastast

Kestliku mobiilsuse taristu

Hoonete juurde kuuluvatesse parklatesse tuleb luua ulatuslikum elektrilaadimise võimalus. Kehtiva ehitusseadustiku § 651 lg 4 kohaselt tuleb mitte-elamu püstitamisel või olulisel renoveerimisel paigaldada hoone parklasse vähemalt üks laadimispunkt, kui parklas on vähemalt 11 parkimiskoha. Uus direktiiv nõuab laadimiskohtade paigaldamist juba alates kuuendast parkimiskohast. Samuti ei piisa ainult ühest laadimispunktist, vaid laadijaid peab olema üks iga viie parkimiskoha kohta. Lisaks tuleb paigaldada elektrikaablid poolte parkimiskohtade jaoks ning juhtmetaristu (kaablitorud) ülejäänud kohtade jaoks. Uutel kontorihoonetel peab olema laadimispunkte poolte parkimiskohtade jaoks. Paigaldatud laadijad peaks lisaks võimaldama laadida ka kahe- ja kolmerattalisi sõidukeid, sh elektrijalgrattaid.

Olemasolevate mitte-elamute parklatele kohaldub rohkemate laadimispunktide nõue alates 2027. aastast. Kehtiva seaduse kohaselt on olemasoleva mitte-elamu parklas üks laadimispunkt nõutav alates kahekümne esimest parkimiskohast (EhS § 651 lg 7). Direktiivi kohaselt on alates 2027. aastast vajalik üks laadimispunkt iga 10 parkimiskoha kohta, st 21 kohaga parklasse tuleks paigaldada ka teine laadija. Alternatiivselt tuleb sellistesse parklatesse paigaldada juhtmetaristu vähemalt poolte parkimiskohtade jaoks.

Uute ja oluliselt renoveeritud elamute parklatesse, milles on vähemalt neli parkimiskohta, tuleb direktiivi kohaselt tulevikus paigaldada vähemalt üks laadimispunkt. Samuti tuleb paigaldada elektrikaablid vähemalt poolte parkimiskohtade jaoks ning juhtmetaristu ülejäänud kohtadele.

Muud olulised uuendused

Uued hooned tuleb projekteerida selliselt, et neile on võimalik kulutõhusalt paigaldada päikesepaneelid. Kui tehniliselt ja majanduslikult vastuvõetav, tuleb paneele hoonetele järgmise ajakava järgi ka järk-järgult paigaldama asuda:

  • Alates 2026. aasta lõpust uutele enam kui 250 m2 kasuliku pinnaga mitte-elamutele ja avalikele hoonetele;
  • Alates 2027 aasta lõpust olemasolevatele enam kui 2000 m2 kasuliku pinnaga avalikele hoonetele. Kui avaliku hoone kasulik pind ületab 750 m2, on paneelid kohustuslikud 2028. aastast ning 2030. aastast, kui selle kasulik pind ületab 250 m2;
  • Alates 2027. aasta lõpust oluliselt renoveeritud üle 500 m2 kasuliku pinnaga mitte-elamutele;
  • Alates 2029. aasta lõpust kõigile uutele eluhoonetele ja katustega parklatele.

Siseriiklikud renoveerimiskavad peavad ette nägema meetmed fossiilkütustel töötavatest kateldest järk-järguliseks loobumiseks aastaks 2040. Alates 2025. aastast ei tohi riigid selliste katelde paigaldamist avaliku sektori poolt rahaliselt toetada.

Kui tehniliselt ja majanduslikult võimalik, tuleb 2024. aasta lõpuks mitte-elamutesse, mille kliima- ja ventilatsioonisüsteemide koguvõimsus ületab 290 kW, tekitada süsteemide automaatse juhtimise ja seire võimekus. 2027. aasta lõpust peab selliste hoonete valgustus olema automaatselt juhitav. Samad süsteemid tuleb lisada 2029. aasta lõpuks mitte-elamutesse, mille kliima- ja õhutussüsteemide võimsus ületab 70 kW.

Uute reeglite jõustumine

Vastuvõetud direktiiv avaldatakse lähiajal Euroopa Liidu Teatajas ning see jõustub 20 päeva möödudes. Peale seda on riikidel kaks aastat aega, et sätted kohalikku õigusesse üle võtta ning neid kohaldama hakata. Väljakutseid saab olema mitmeid. Muuhulgas tuleb Eesti riigil olemasolevate hoonete renoveerimiskohustuse täitmiseks välja selgitada hoonefondi energiatõhusus 2020. a alguse seisuga ning mõelda välja, kuidas (milliste toetuste jm skeemidega) innustada just elamute omanikke vähem tõhusaid maju renoveerima. Samuti vajab lahendamist energiamärgistega seonduv, sh kuidas tulevikus vältida praktikas sagedasti esinevat olukorda, kus hoone projekteerimisel väljastatav energiamärgis ja kasutusaegne energiamärgis oluliselt erinevad (st hoone tegelik energiatarve osutub oluliselt suuremaks kui projekteerimisel arvutatu).

Artikli kirjutas Siim Vahtrus koos meie kolleegi Siim Jürgensiga

, , , , ,

Eelnõu taastuvenergia arendamise kiirendamiseks (või pigem mitte)

Eelmise aastal kirjutasime sellest, et EL võttis vastu uue määruse, millega kehtestati ajutised meetmed taastuvenergia tootmise hoogustamiseks. Määrusega nähti ette jõulised sammud, et vähendada liikmesriikide energiatootmise sõltuvust gaasist, naftast ja kivisöest. Nõnda näeb määrus ette taastuvenergiaprojektidele (mitte küll absoluutse) prioriteedi andmise muude projektide ees, keskkonnamõjude hindamisest loobumise võimaluse, kiiremad menetlused päikeseenegiaprojektidele ja muid vajalikke abinõusid.

Kuigi tegemist on EL määrusega, mis tavapäraselt on liikmesriikidele otsekohalduv, siis nimetatud määruse puhul anti liikmesriikidele lai otsustusruum teatavate regulatsioonide kohaldamiseks. Septembris valmis energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärgiks on hõlbustada ja toetada viidatud määruse kohaldamist. Eelnõu on tänaseks läbinud kooskõlastusringi ning esitatud Vabariigi Valitsusele.

Eelnõuga soovitakse lahendada järgnevad küsimused:

  • Mis on ülekaaluka avaliku huviga taastuvenergia projekt?
  • Millal võib jätta keskkonnamõjude hindamine kohaldamata?
  • Millal ja milliseid leevendusmeetmeid peab arendaja kohaldama?
  • Millal peab arendaja hüvitusmeetmeid käsile võtma?

„Ülekaaluka avaliku huviga“ taastuvenergia projekt 

Nagu varasemalt kirjutasime, soovitakse anda „ülekaaluka avaliku huviga“ projektidele võimalus kaaluda kõrvale rangetest keskkonnanõuetest, sh seoses Natura 2000 alade ning lindude pesitsusperioodiga.

Kuna liikmesriikidele jäeti määrusega võimalus täpsustada „ülekaaluka avaliku huviga“ taastuvenergiaprojekte, ongi eelnõus defineeritud „ülekaaluka avaliku huviga“ taastuvenergia projekt kui järgnevate taastuvenergia tehnoloogiate jaoks vajalike ehitiste ning nendega seotud võrguühenduste ja salvestusseadmete planeerimise ja tegevuslubade menetlused:

  • tuule- ja päikeseenergia tootmine maismaal;
  • tuuleenergia tootmine merel;
  • ümbritsevast keskkonnast loodusliku soojusenergia tootmine;
  • biometaani tootmine.

Eelnõus selgitatakse, et seonduvad tegevusload on hoonestusluba, ehitusluba, ehitusteatis, kasutusteatis ja muud projektiks vajalikud load.

Huvitaval kombel on eelnõus välja toodud, et selleks, et projekt oleks ülekaaluka avaliku huviga, peab vastav tootmisehitis või salvestusseade asuma väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala ning projektil peab olema välistatud ebasoodne mõju Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidele, samuti peab olema tootmisehitis või salvestusseade väljaspool kaitsealuse liigi püsielupaika ja kaitsealal või hoiualal asuva kaitsealuse liigi Eesti looduse infosüsteemis registreeritud elupaika.

Üheks määruse ideeks oli justnimelt leevendada keskkonnalaseid meetmeid olukorras, kus avalik huvi taastuvenergia projekti arendamiseks kaalub teatud juhtudel üles negatiivse mõju Natura 2000 alade terviklikkusele. Eelnõus on valitud määruses sätestatust konservatiivsem lähenemine.

Keskkonnamõjude hindamise kohaldamata jätmine

Varasemas artiklis tõime välja, et liikmesriikidel on määruse kohaselt võimalus jätta teatud juhtudel keskkonnamõjude hindamine (KMH) kohaldamata menetluste kiirendamiseks. Eelnõu kohaselt peavad taastuvenergia tehnoloogia jaoks vajaliku ehitise ning sellega seotud võrguühenduse ja salvestusseadme tegevusloa menetluses KMH kohaldamata jätmiseks olema täidetud järgmised tingimused:

  1. tegevus asub alal, mis on kehtiva planeeringu kohaselt sobiv vastava taastuvenergialiigi tootmiseks ja kehtestatud peab olema detailplaneering või kui on koostatud eriplaneering, siis peab menetluses olema läbitud detailse lahenduse etapp;
  2. tegevuse mõju Natura 2000 võrgustiku alale ning kaitsealustele taime- ja seeneliikidele peab olema välistatud;
  3. mõju linnu- ja kaitsealustele loomaliikidele ei halvenda liigi seisundit ega takista soodsa seisundi saavutamist;
  4. kavandataval tegevusel puudub oluline piiriülene keskkonnamõju.

Täiendavalt on oluline märkida, et seadusandja on välistanud KMH kohaldamata jätmise meretuuleparkidele.

Leevendusmeetmete rakendamine

Tasakaalustamaks keskkonnakaitsele tehtavaid erandeid peab arendaja eelnõu kohaselt võtma käsile asjakohaseid ja piisavaid leevendusmeetmeid kogu tegevusloa kehtivuse vältel. Leevendusmeetmed eelnõu mõttes on tegevuse asukohas liikidele avalduva ebasoodsa mõju vältimiseks võetavad meetmed.

Selleks, et tegevusluba saada, peab taotlusele lisama vastavad leevendusmeetmed ning järelseire tingimused. Tegevusloa andja kooskõlastab tegevusloa eelnõus olevad leevendusmeetmed ja järelseire tingimused Keskkonnaametiga. Leevendusmeetmete sobivust ja piisavust tuleb seirata kogu tegevuse ajal ning järelseire või riikliku järelevalve käigus võib Keskkonnaameti ettepanekul tegevusloa andja algatada menetluse tegevusloa tingimuste muutmiseks.

Hüvitusmeetmete rakendamine

Leevendusmeetmed ei pruugi täies ulatuses ebasoodsat keskkonnamõju välistada. Sellisel juhul, kui ebasoodne mõju kaitsealusele liigile või looduslikult esinevale linnuliigile ei ole võimalik täielikult leevendada, määratakse sellise n-ö alles jääva mõju osas hüvitusmeetmed.

Hüvitusmeetmete rakendamise puhul võib tegevusloakohase tegevusega alustada alles pärast seda, kui hüvitusmeetmed on ellu viidud. Samamoodi nagu leevendusmeetmete puhul, kooskõlastab hüvitusmeetmete järelseire ja aruandluse tingimused Keskkonnaamet, kes lähtub kooskõlastuse andmisel järgnevatest asjaoludest:

  1. hüvitusmeetmete elluviimise piirkonna sobivus;
  2. mil määral ja kuidas hüvitusmeede aitab kaasa liigi soodsa seisundi säilimisele või parandamisele;
  3. meetmete rakendamise edukuse tõenäosus;
  4. hüvitusmeetmete elluviimiseks kuluv aeg;
  5. meetmetega kaasnevate kulude suurus ja proportsionaalsus.

Juhul, kui Keskkonnaamet leiab järelseire või riikliku järelevalve käigus, et hüvitusmeetmed ei ole sobivad või piisavad, saab Keskkonnaamet anda ettepaneku tegevusloa andjale, et rakendada täiendavaid hüvitusmeetmeid. Samas ei saa olla täiendavad hüvitusmeetmed asjakohatud ning need ei tohi põhjustada arendajale ülemäärast koormust.

Tuuleenergia prioriteetsete arendusalade määramine

Täiendavalt nähakse eelnõuga ette Vabariigi Valitsusele volitus määrata tuuleenergia prioriteetsed arendusalad 2024. aasta III kvartaliks. Keskkonnaagentuuri poolt tehtava kaardistuse tulemusel tehakse alade eelvalik ning selgitatakse välja ca 1000 m2 ulatuses alasid, mille kohta on vaja teha täpsemad analüüsid ja/või seired. Seejärel peaks Vabariigi Valitsus otsustama, milliste valitud alade potentsiaal arenduseni jõuda on suurim ning määratletakse need alad tuuleenergia prioriteetseteks arendusaladeks, otsustades vajadusel ka maatoimingute ja planeeringute algatamise vajadus. Erinevalt direktiiviga 2023/213 tutvustatud eelisarendusaladest, mis võivad hõlmata juba arenduses olevaid projekte, määratakse prioriteetsete arendusaladena just riigimaadel asuvad uued alad. Prioriteetsete arendusalade hulgast on välja arvatud merealad, sest merealade kasutus on reguleeritud merealade planeeringuga.

Kokkuvõte

Eelnõu seletuskirja kohaselt on tagada määrusega ette nähtud meetmete rakendamist praktikas, et kiirendada taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu. Samas on eelnõu kohaldamisala praktikas pigem kitsas – maismaa tuuleparkide puhul on üle 7,5 MW ja viiest tuulikust koosneva tuulepargi puhul kohustuslik viia läbi KMH eelhinnang, KMH on kohustuslik harvematel juhtudel. Juhul kui aga juba on peetud vajalikuks KMH läbiviimine, ei vasta arendusprojekt tõenäoliselt eelnõuga seatud kriteeriumitele, mis lubaks KMH läbiviimisest erandit teha.

Ka olukordades, kus erandeid KMH läbiviimiseks saab kohaldada, ei pruugi leevendus- ja hüvitismeetmeid ning nende seadmise protsesse arvestades olla tulemuseks kiirem taastuvenergia kasutuselevõtt. Loomulikult on praegu eelnõu mõjusid keeruline ennustada ning tegelik tõde selgub selle rakendamisel praktikas.

Käesoleva postituse autorid on Sandra ja kolleeg Tom Suiste

, , , , ,

Eesti otsib kliimaseadust

26. septembril avalikustas kliimaministeerium kliimaseaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse (VTK). Kokkuvõttes on tegu justkui uue superstaari otsinguga teleshows – huvigruppide ootused on kõrged, aga samas äärmiselt erinevad ning see, milline saab olema väljavalitu, ei ole teekonna alguses veel sugugi selge. Kliimaminister Kristen Michali sõnul peab kliimaseaduse täpsem sisu selguma edaspidi huvigruppidega koostöös. Seetõttu on käesoleval hetkel võimalik anda ennekõike ülevaade vaid sellest, milliseid küsimusi kavatsetakse seadusega lahendada, ent mitte veel konkreetsete lahenduste kohta.

Mida seadusega saavutada tahetakse?

VTK kohaselt ajendab seaduse koostamist praegune olukord, kus ühiskonnal (sh otsustajatel ja ettevõtjatel) puudub selge arusaam, kui kiiresti ja otsustavalt erinevad majandussektorid heitkoguste vähendamisel tegutsema peavad. Hetkel on kliimaeesmärke käsitlev regulatsioon killustunud – eesmärgid ja nõuded peituvad arvukates arengudokumentides ja eriseadustes. Arengudokumentide ja seaduste vahel leidub senini vastuolusid (näiteks on põlevkivi ja turba kaevandamise osas omavahel vastuolus „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050“ ja maapõueseadus). Lisaks hõljuvad nende kohal Euroopa Liidu õigusaktid ning Eesti sõlmitud välislepingud. Seadusega soovib kliimaministeerium haldusasutustele, seadusest puudutatud ettevõtjatele ja ka ühiskonnale tervikuna luua õiguskindluse ja -selguse selle kohta kes, mida ja millal tegema peab, et Eesti kliimaeesmärgid saavutada.

Eesmärk on seega kahtlemata ambitsioonikas. Milliseid konkreetseid valdkondi ja küsimusi seadus aga VTK kohaselt käsitleks?

Kasvuhoonegaaside heite pika– ja lühiajalised eesmärgid

Seaduses kavatsetakse VTK kohaselt sätestada kasvuhoonegaaside (KHG) heite pikaajalised eesmärgid, näiteks juba olemasolev kavatsus saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus. Lisaks sätestatakse seaduses ka KHG vahe-eesmärgid (vähemalt kümnendi täpsusega) ja/või KHG heite eelarved. Täpsemad vahe-eesmärgid töötatakse välja koostöös partneritega ning kehtestatakse nii sektoripõhiselt (transport, põllumajandus, jäätmekäitlus, tööstuslikud protsessid (sh fluoritud kasvuhoonegaaside kasutamine), väikesemahuline energiatootmine, metsandus, turbatööstus, põllumajandus, suurtööstused ning energiasektor) kui ka üldise eesmärgina. Regulatsiooni eesmärk on anda turuosalistele selgem siht just lähitulevikuks, kuivõrd 2050. aasta on enamike ettevõtjate jaoks pigem kauge tulevikumuusika, millest täna investeerimisotsuseid tehes alati ei lähtuta. Sektoripõhiselt lubatud KHG heitekoguse piirmäära seadmine peaks muuhulgas tagama läbipaistvuse, võimaldades ka avalikkusel jälgida, kas ja kui hästi eesmärkide poole püüeldakse.

Samas on ette ennustada, et just vahe-eesmärkide, eriti lähemate eesmärkide üle, saab edasine arutelu olema keeruline ja valulik. Seatavad eesmärgid võivad osade valdkondade puhul tähendada sisuliselt edasiste investeeringute peatamist (avalikkuses on räägitud nt turba kaevandamisest) või tootmismahtude koomale tõmbamist juba lähiaastatel (näiteks metsanduses). Jõulised eesmärgid võivad avaldada ka majanduslikku mõju – EL tasandil ennustatakse, et kui aastaks 2040 seatakse kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgiks 90% (mis näib olevat üks realistlikumaid stsenaariume), toob see perioodi lõpuks kaasa CO2 kvoodi hinna tõusmise 400 euroni tonni kohta (tänases vääringus). Eestis otsustatav ei mõjuta küll oluliselt CO2 kvoodi hinda, ent võib muuta teatud investeeringuteks kapitali kaasamise kalliks kui mitte võimatuks.

Põhimõtted, õigused-kohustused, kohanemine

VTK kohaselt sätestataks ja sisustataks uues seaduses ka kliimaeesmärkide saavutamise üldised põhimõtted, mis peaksid aitama nii eesmärke kui nende saavutamise meetmeid sisustada. Väljatöötamiskavatsuses on viidatud printsiipidele nagu ’kliimakindluse tagamine’, ’ei kahjusta oluliselt’ (põhimõte, mille kohaselt ei tohiks kliimamuutustega tegelemine kahjustada muid keskkonna-aspekte) ja ’saastaja maksab’. Kuigi tegu ei ole ammendava loeteluga, on märkimist väärt, et VTK-s ei ole sõnaselgelt mainitud teiste riikide kliimaseadustes sätestatud põhimõtteid nagu ’teaduspõhisus’ ja ’ambitsiooni vähendamise keeld’.

Seaduses soovitakse sõnastada ja sisustada ka isikute kliimaalased õigused ja kohustused, mis tänases õigusruumis veel puudu on. Samuti viidatakse vajadusele juba toimunud kliimamuutustega kohaneda ja kaitsta looduslikke ökosüsteeme. Täpsem sisu nendes küsimuste selgub, nagu eelpool viidatud, edaspidi koostöös huvirühmadega.

Tormid on Eestis üks drastilisemaid kliimamuutuste tagajärgi, millega tuleb kohaneda. Foto autor: Vicky Frock. Autoriõigused kaitstud vastavalt Wikimedia Commons litsentsile.

Kontroll ja ajakohastamine

Eesmärkide saavutamise jälgimiseks loodaks püsiv järelevalvemehhanism. Järelevalve ja kontrolli ülesanded ja vastutus jagataks nii riigi kui kohalike omavalitsuste vahel. Muuhulgas teostaks VTK järgi seiret 16‑liikmeline teadlastest ja ekspertidest koosnev kliimanõukogu – sõltumatu, liikmete kompetentsidel põhinev nõuandev kogu, mille liikmelisus on isikupõhine. Kliimanõukogu ülesannete hulka kuuluks ka Vabariigi Valitsusele kliimaeesmärkide täitmiseks soovituste andmine ning Valitsusele ja Riigikogule regulaarsete iga-aastaste ülevaadete koostamine kliimaeesmärkide täitmise hetkeseisu kohta. Sätestataks kliima-alase aruandluse kord ning nõuded seire jaoks vajalike andmete kättesaadavuse kohta.

VTK järgi sätestataks ka vajalik raamistik kliimaseaduse ja sellega kaasnevate tegevuste ajakohastamiseks, kui selline vajadus peaks tekkima. Selgus on samas veel puudu küsimuses, millised on konkreetsed seaduses sätestatud eesmärkide saavutamata jäämise õiguslikud tagajärjed, et tagada eesmärkide saavutamine edaspidi.

Samuti sätestataks vastutus kliima-alaste kohustuste täitmata jätmise või rikkumise eest. 

Muutused maavarade väärindamise põhimõtetes

VTK-ga kavatsetakse sõnastada maavarade väärindamise põhimõtted selliselt, et need annaks suuna väiksemale kasvuhoonegaaside heitele ja suuremale lisandväärtusele. Kliimaseadusega kavatsetakse anda selgus nii põlevkivi kui ka turba (energeetiliste maavarade) kasutamise perspektiivide osas. Samuti tuuakse eelnõus esile kliimasäästliku majanduse toimimiseks vajalike kriitiliste ressursside uurimise, kaevandamise, väärindamise ja rakendamise põhimõtted. Eelkõige on eesmärgiks, et teatud maavarade kaevandamise ja kasutamise piiramisel ei hakataks kasutama materjale või tooret, mis kahjustavad keskkonda veelgi enam.

Rahastus ja tasud

Väljatöötamiskavatsuses on toodud välja eesmärk kooskõlastada kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalik rahaliste vahendite ühtne juhtimine ning riigieelarve kujundamine, pidades silmas riigi kliimapoliitika eesmärke. Eraldi on toodud oluliste rahastusallikatena välja kliimameetmete sotsiaalfond, heitkoguse ühikutega kauplemise tulud ja süsiniku piirimeede. Euroopa Liidu kliimameetmete sotsiaalfond luuakse 2026. aastal ning fondist toetatakse liikmesriike nende kliimameetmete sotsiaalkavades sisalduvate meetmete ja investeeringute rahastamisel. Fond on mõeldud haavatavate leibkondade, mikroettevõtjate ja transpordikasutajate jaoks, keda kallinev energia ja liikuvusvaesus eriti puudutab. Süsiniku piirimeetmega seatakse süsinikurohke tootmisprotsessiga kaupade Euroopa Liitu importimisele tasu (sisuliselt imporditoll), mis on proportsionaalne kaupade tootmise käigus tekkinud CO2-ga.

Seaduse väljatöötamise ajakava

  • 2023. aasta oktoobrist 2024. aasta aprillini toimuvad töörühmade põhiselt kliimaseaduse eelnõu konsultatsioonid.
  • Avalikkuse kaasamiseks viiakse 2024. aasta jaanuaris ja veebruaris välja arvamusrännaku kujul laiemad avalikud arutelud. Samuti külastab 2024. aasta kevadel kliimaminister Eesti erinevaid piirkondi, et kliimaseadust tutvustada ja tagasisidet koguda.
  • Eelnõu esmase versiooni valmimine ja eelnõude infosüsteemis kooskõlastamine on kavandatud 2024. aasta aprilli, juunis soovitakse eelnõu Vabariigi Valitsusele esitada.
  • Ajakava järgne Riigikogu menetlus toimub 2024. aasta septembris, eeldatav jõustumine on ette nähtud 2025. aasta esimesel jaanuaril.

Artikli kirjutasid koos Siim (Vahtrus) ja meie uus kolleeg Siim Jürgens.

, , , ,

Valitsus soovib muuta kohtumenetluse taastuvenergia projektide osas kiiremaks ja lihtsamaks

Valitsus on seadnud energiakriisi olukorras eesmärgiks tõsta taastuvenergia osakaalu ja kiirendada sellega seonduvat asjaajamist.Nende täitmiseks viidi 2022. aasta sügisel Riigikantselei juhtimisel läbi planeeringute, keskkonnamõjude hindamise, lubade protsessi ja kohtumenetluse auditeerimine, mille käigus kaardistati nende menetluste peamisi kitsaskohti. Justiitsministeeriumi poolt augustis avalikustatud HKMS-i muudatuste väljatöötamiskavatsus haakub ka taastuvenergia direktiivi muudatustega, milles rõhutatakse vajadust lihtsustada ja kiirendada taastuvenergiaprojektidega seonduvate vaidluste lahendamist (loe lähemalt siit).

Probleemi olemus

Taastuvenergia projektide käivitamiseks on vaja läbida mitmeid haldusmenetlusi (planeerimise, hoonestusloa, ehitus- ja kasutusloaga ning keskkonnalubadega seonduvalt). Nende menetluse käigus väljaantavaid lubasid ja kooskõlastusi on menetlusosalistel ning puudutatud isikutel võimalik vaidlustada, mis ühelt poolt toob kaasa koormuse kohtutele ja haldusorganitele ning teisalt pikendab märkimisväärselt projektide käivitamiseks kuluvat aega. Kohtuvaidluste korral on seejuures tavapärane, et vaidlus ei lõppe jõustunud kohtulahendiga – kuna kohtud haldusorganite asemel kaalutlusõigust ei saa ega peagi teostama, võib ette tulla olukordi, kus konkreetne haldusakt (nt ehitusluba) küll tühistatakse, haldusorgan uuendab menetluse ning jõuab lõppastmes ikkagi samale järeldusele ning otsustab ehitusloa väljastada (mida saab siis taaskord vaidlustada).

Väljatöötamiskavatsuses on märgitud ühe puudusena ka seda, et asja lahendamist puudutavad põhimõttelised seisukohad Riigikohtult tulevad liiga hilja, st kui kaebus on läbinud juba mitu kohtuastet ja menetlusele on kulunud pikk aeg. Tihti on takistuseks ka poolte ajamahukas kompromisside otsimine, mis toob kaasa menetluse venimise. Kõigi nende probleemide lahendamiseks, taastuvenergia projektide kiirendamiseks ning halduskohtumenetluse üleüldiseks tõhustamiseks, töötati välja võimalikud lahendused.

  1. Mitteregulatiivsed võimalikud lahendused

Väljatöötamiskavatsuses pakuti välja kolm mitteregulatiivset lahendust:

  1. Kohtute rahastuse suurendamine

Menetluste aeg sõltub kohtunike hulgast ja pädevusest. Rahastuse suurendamisel oleks võimalik suurendada kohtunike ning kohtuametnike hulka ning pakkuda neile täiendavaid koolitusvõimalusi valdkondlike teadmiste arendamiseks.

  • Kohtute spetsialiseerumine keskkonna- ja planeerimisasjadele

Kohtunike tööjaotusplaani lisataks klausel, mis lubaks juhuslikkuse põhimõttest kõrvale kalduda keskkonnaasjades, suunates need kohtunikule, kes on kohtusse saabunud uue asjaga seonduvat asja varem  lahendanud.

  • Töökoormusmetoodika

Töökoormusmetoodika alusel antakse erinevate kategooriate kohtuasjadele vastavalt läbivaatamise ajakulule vastav töökoormuspunktide arv. Kuna kohtute seadus nõuab, et kohtunike tööjaotus oleks võrdne, siis oleks üks lahendus määrata rohkem punkte asjadele, mis on seotud taastuvenergia planeeringute ja loamenetluse asjadega. See aitaks tagada, et spetsialiseerunud kohtunikel ei tekiks ülekoormust.

Mitteregulatiivsete lahenduste osas jõuti  järeldusele, et need võivad küll aidata kaasa menetluse kiirusele ja tõhususele, kuid nende jaoks rahastuse leidmine ei pruugi olla võimalik ning need pole probleemi tervikuna lahendamiseks piisavad.

  • Võimalikud regulatiivsed lahendused

Väljatöötamiskavatsuses pakuti välja neli võimalikku regulatiivset lahendust, mille osas võeti eeskuju Hollandi ja Prantsuse regulatsioonidest.

  1. Vaheotsuse tegemine haldusotsuse puuduste kõrvaldamiseks kohtumenetluse ajal

Lahenduse mõte on anda kohtule võimalus teha vaheotsus, millega vaidlustatud haldusotsuses ilmnenud vead tuvastada ja anda haldusorganile võimalus need puudused (nt ebapiisav avalikkuse kaasamine) kõrvaldada. Haldusmenetluses tehtud vigade kõrvaldamise järel kohtumenetlus jätkuks sealt, kus see pooleli jäi. See aitaks vältida olukordi, kus haldusorgan on teinud menetluse käigus vea, kuid hiljem selle parandamisel lõppotsuse sisu ei muutu. Uue regulatsiooni kohaselt ei saaks menetlusvigade kõrvaldamise järel haldusorgani poolt tehtud uut otsust enam eraldi vaidlustada, vaid selle õiguspärasust hinnataks juba sama kohtumenetluse käigus pärast vigade parandamist haldusorgani poolt.

Näiteks võib tuua olukorra, kus haldusorgan on jätnud tuulepargi ehituslubade menetlusse puudutatud isiku nõuetekohaselt kaasamata. Kui praeguse regulatsiooni puhul võiks see tähendada ehituslubade tühistamist, kogu haldusmenetluse uuendamist ning uue haldusakti väljastamist (mida taaskord on võimalik eraldiseisvalt vaidlustada), siis uue regulatsiooni kohaselt saaks puudutatud isiku pärast vaheotsuse tegemist ära kuulata, tema seisukohti arvestada ning seejärel vajadusel haldusakti muuta või täiendada. Kui haldusorgan leiab, et puudutatud isiku seisukohad ei anna alust ehituslubade tühistamiseks, kuid on tema seisukohti nõuetekohaselt kaalunud ja arvestanud, saab kohus teha lõpliku lahendi, hinnates ehituslubade sisulist õiguspärasust.

  • Kompromissiläbirääkimiste tõhustamine

Idee on suurendada kohtu rolli kompromissiläbirääkimistes ja läbirääkimisteks maksimaalse tähtaja seadmine. Selleks on vajalik suurendada kohtuniku aktiivset rolli läbirääkimistes ning arendada nende kompetentsi läbirääkimiste juhtimiseks. Lisaks kohtunike rolli suurendamisele pakuti välja, et tuleks määrata tähtajad kompromissläbirääkimistele, et pooled ei saaks selle sõlmimisega pahatahtlikult venitada.

  • Esialgse õiguskaitse puhul erandkorras määruskaebeõiguse andmine ringkonnakohtu loal

Üldreeglina ei ole ringkonnakohtu poolt tehtav esialgse õiguskaitse määrus edasikaevatav. Väljatöötamiskavatsuses tuuakse ühe võimaliku lahendusena erandkorras Riigikohtule määruskaebuse esitamise õiguse andmine. Põhjenduste kohaselt peaks seda kaaluma eelkõige olukorras, kus oleks vaja Riigikohtu seisukohta õigusnormi tõlgendamise kohta, sest varasem praktika puudub. See annaks Riigikohtule võimaluse esitada oma suunis juba menetluse varasemas faasis ning seekaudu kiirendada lõpptulemuseni jõudmist kohtumenetluses.

Praktikas võib muudatus kohalduda näiteks tuulikute kasutuslubade vaidlustele, kui kasutusluba on esialgse õiguskaitse raames peatatud ning nende töötamine seeläbi takistatud – Riigikohtu tasandil lahendus, mis annaks selguse, kas tuulikud võivad kohtumenetluse ajal töötamist jätkata või mitte, aitab ühelt poolt kaitsta paremini osapoolte õigusi ning teisalt võib anda olulisi suuniseid selle kohta, kas ja millised on tuulikutele väljastatud kasutuslubadega seonduvad õiguslikud probleemid.

Kuigi esialgse õiguskaitse raames võivad tõusetuda olulised õigusküsimused ning selline lahendus võiks anda väärtusliku sisendit põhivaidluse lahendamiseks, tuleb silmas pidada, et esialgse õiguskaitse raames otsustatavate küsimuste ring on äärmiselt piiratud ning kõikides vaidlustes esialgse õiguskaitse küsimusi ei tõusetugi.

  • võimaldada taotleda Riigikohtult õiguslikku arvamust

Viimase lahendusena pakuti välja, et halduskohus ja ringkonnakohus saavad õiguse taotleda oma menetluses olevas haldusasjas Riigikohtul arvamust õiguse tõlgendamise või kohaldamisega seotud põhimõttelises küsimuses, mis esineb esmakordselt kohtupraktikas, on õiguslikult keeruline või puudutab arvukalt samasisulisi vaidlusi. Kohtud saaksid seda tööriista kasutada kohtupraktika ühtlustamiseks vajaliku Riigikohtu suunise saamiseks tavapärasest kiiremini ja varasemas staadiumis. Regulatsioon sarnaneks Euroopa Kohtu eelotsusetaotlusele, kus küsida saaks ainult seaduse tõlgendust ning Riigikohus ei saaks veel konkreetset kohtuasja nii osaliselt kui ka tervikuna sisuliselt ära otsustada. Arvamuse küsimist saaksid ka menetlusosalised kohtult taotleda. Selleks, et vältida mehhanismi liigset kasutamist, sätestataks ranged kriteeriumid taotluste menetlusse võtmiseks Riigikohtus.

Lahenduse efektiivsus sõltub suuresti sellest, milliste kriteeriumite alusel selliseid taotlusi Riigikohtus menetlusse võetakse ning milline on Riigikohtu suutlikkus sellistele taotlustele kiiresti vastata. Juhul, kui selline võimalus praktikas edukalt rakendub, võib see oluliselt aidata kaasa kohtupraktika ühtlustamisele ning alamate astmete lahendite sisulise kvaliteedi tõstmisele.

Kokkuvõte

Kuigi probleemi lahendamise ajendiks oli taastuvenergia arendamisprotsesside kiirendamine, siis on ministeeriumi poolt välja pakutud lahendused suunatud siiski ka teistele olukordadele, sest lahendused avaldaksid mõju kogu halduskohtumenetlusele tervikuna.

Mitmed pakutud lahendused on uuenduslikud ning nende rakendamine praktikas võtab ilmselt omajagu aega – siiski on tegemist pragmaatiliste lahendustega, mis võivad omada olulist positiivset mõju taastuvenergia projektidega seonduvatele kohtuvaidlustele. Rohereeglid jälgivad huviga muudetusettepanekute edasist käekäiku – hetkeseisuga on väljatöötamiskavatsusele tugineva seaduseelnõu kooskõlastamine kavas 2023. aasta IV kvartalis.

, , ,

EL soovib direktiivi muudatustega kahekordistada taastuvenergia osakaalu

12. septembril võttis Euroopa Parlamendi täiskogu vastu EL taastuvenergia direktiivi muudatused, mille kohaselt peaks aastaks 2030 taastuvenergia moodustama 42,5% kogu ühenduse energia lõpptarbimisest. Seni kehtiv eesmärk on oluliselt madalam – 32%. Kuivõrd hetkel moodustab taastuvenergia tarbitavast energiast 22,1%, siis tuleb vaid seitsme aasta jooksul taastuvenergia osakaalu suurendada ligi kahekordseks. Lisaks ambitsioonikale üldeesmärgile sisaldab vastuvõetud eelnõu ulatuslikke muudatusi ka konkreetsetes valdkondades (hooned, elektritootmisvõimsuste rajamine, tööstus, transport, küte ja jahutus).

Taastuvenergia suurem kasutus hoonetes

Uute reeglite kohaselt tuleks igal liikmesriigil seada siseriiklik eesmärk taastuvenergia kasutamisele hoonetes ning kajastada nii eesmärk kui selle saavutamise meetmed (sh ehitusalaste reeglite muutmine (nt viisil, mis hõlbustaks hoonetele päikesepaneelide paigutamist) ja rahalised toetused) oma riiklikes energia- ja kliimakavades. Nimetatud eesmärgid peavad olema kooskõlas üle-euroopalise eesmärgiga katta taastuvatest allikatest pärineva energiaga vähemalt 49% hoonete energiatarbimisest.

Tuule- ja päikeseprojektide loamenetluste kiirendamine

Taastuvenergia direktiivi on kavas lisada kohustus kaardistada igas liikmesriigis taastuvenergia tootmiseks ja transportimiseks vajalikud alad ning seda mahus, mis tagaks riikidele seatud taastuvenergia tootmise eesmärkide saavutamise. Nende alade sees tuleks omakorda välja selgitada taastuvenergia eelisarendusalad, kus vastavate arenduste elluviimine ei omaks olulist keskkonnamõju (eelistades nt juba hoonete ja taristuga kaetud alasid ja vältides Natura 2000 võrgustikku kuuluvaid alasid). Eelisarendusalade valikult tuleks panna paika ka üldisemad uute tootmis- ja ülekanderajatiste mõjude leevendamise meetmed. Mõjude väljaselgitamiseks ja leevendamiseks tuleb alade valikul läbi viia keskkonnamõjude strateegiline hindamine. Samuti võib eelisarendusaladeks nimetada alasid, mida on juba varasemalt taastuvenergia tootmiseks kavandatud ning kus nõutav mõju hindamine on läbi viidud ning leevendusmeetmed kavandatud. Analoogsed eelisarendusalad võib määrata ka taastuvenergia salvestus- ja ülekandetaristu jaoks.

Eelisarendusalade valiku mõte on vajalike loamenetluste kiirendamine neil aladel. Nii tuleks liikmesriikidel eelisarendusalale esitatud taastuvenergia tootmisüksuse loataotluse piisavust kontrollida 30 päeva jooksul taotluse esitamisest (mujal oleks selleks 45 päeva), kogu loamenetlus ei tohiks aga maismaal kesta üle 12 kuu ning merel kahe aasta (muudel aladel vastavalt kaks ja kolm aastat). Samuti ei oleks üldjuhul selliste projektide puhul vajalik läbi viia täiendavat keskkonnamõju hindamist. Loamenetluse tähtajad oleksid veelgi lühemad olemasolevate taastuvenergiajaamade tootmisseadmete väljavahetamisel, alla 150 kW võimsusega uute tootmisseadmete, taastuvenergia tootmisseadmetega koos rajatavate salvestusseadmete ning nendega seotud taristu, samuti soojuspumpade rajamisel. Erakorralistel juhtudel võiksid otsustajad neid tähtaegu uute reeglite kohaselt piiratud ulatuses pikendada. Suures osas muudaks direktiivi eelnõu püsivaks juba varem erakorralisena ja ajutisena vastu võetud reeglid taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks, millest kirjutasime jaanuaris, neid kohati täpsustades.

Eelnõus on eraldi rõhutatud, et taastuvenergia projektidega seotud vaidluste lahendamine peaks olema võimalikult lihtne ja kiire. Meil Eestiski on sarnasest ideest kantuna käesolevas augustis avalikustatud halduskohtumenetluse seadustiku väljatöötamise kavatsus, mis peaks taastuvenergia projektidega seotud vaidluste lahendamist kiirendama.

Uued eesmärgid tööstusele ning kütte- ja jahutussektorile

Direktiivi uuendused näeksid ette ka taastuvenergia osakaalu suurendamise indikatiivsed eesmärgid tööstusele ning soojus- ning jahutusenergia tootmisele. Tööstuses polnud taastuvenergia kasutamisele seni eesmärke seatud – muudatuste kohaselt tuleks taastuvenergia osakaalu selles majandussektoris suurendada iga-aastaselt 1,6% võrra.

Kütte- ja jahutussektoris näeks direktiiv erandina ette küll ühelt poolt leebemad eesmärgid kui seni kehtestatud – 1,3% iga-aastase kasvu asemel peaks eelnõu kohaselt taastuvenergia osakaal iga-aastaselt suurenema 0,8% võrra aastatel 2021-2024 ja 1,1% 2026-2030. Samas oli taastuvenergia osakaalu kasvu number seni ette nähtud indikatiivse eesmärgina; uue regulatsiooni kohaselt oleks vastava kasvu saavutamine liikmesriikidele siduvaks kohustuseks. Seejuures peaks kaugkütte- ja jahutussektoris taastuvenergia osakaalu iga-aastaseks kasvuks (indikatiivselt) olema 2,2%. Eraldi on käsitletud vesinikutootmist, mille osas on ette nähtud, et tööstuses kasutatava vesinikust peaks mitte-bioloogilist päritolu taastuvenergia abil olema toodetud vähemalt 42% aastaks 2030 ning vähemalt 60% aastaks 2035.

Transpordisektorit puudutavad muudatused

Transpordikütuste osas peavad riigid seadma kütusemüüjatele kohustuse tagada, et transpordisektoris kas (a) tarbitaks aastaks 2030 taastuvenergiat 29% ulatuses lõppenergiatarbimisest või (b) kasvuhoonegaaside heide sektoris väheneks võrreldes seni prognoosituga 2030. aastaks 14,5% võrra. Tegemist on varasemaga võrreldes oluliselt kõrgema ambitsiooniga, kuna seniste reeglite kohaselt pidid liikmesriigid nõudma kütusemüüjatelt, et need tagaksid taastuvenergia tarbimise 14% ulatuses lõpptarbimisest. Uue lähenemise plussina nähakse suuremat paindlikkust (mis on ennekõike abiks riikidele, kus taastuvenergia kasutus transpordisektoris on madal).

Peamiseks viisiks, kuidas eesmärke saavutada, nähakse direktiivi reeglites transpordisektori elektrifitseerimise kõrval ennekõike teise põlvkonna biokütuseid (nt toidujäätmetest, metsatööstuse jäätmetest, kasutatud toiduõlist toodetavad kütused) ja mittebioloogilisi taastuvkütuseid (nt nn rohelist vesinikku). Vältimaks seda, et biokütuste kasutusele võtmise eesmärgid toovad kaasa ebasoovitavaid kõrvalmõjusid, täpsustatakse ja muudetakse rangemaks biokütuste jätkusuutlikkuse kriteeriumeid.

Puidu kui biomassi kasutamise piirangud

EL taastuvenergia poliitika üheks vastuoluliseks valdkonnaks on olnud puidu kui biomassi kasutamine. Parlamendi vastuvõetud eelnõu ei näe selles osas ette lausalisi piiranguid, vaid liikmesriikidele on üldisemalt seatud kohustus võtta meetmeid, et minimeerida biomassi kasutuse keskkonna- ja kliimamõjusid. Toetusmeetmeid välja töötades peaksid liikmesriigid vältima muudeks eesmärkideks sobiva puitmassi kasutamist energiatootmiseks (nn kaskaad-kasutuse põhimõte). Samas näeb eelnõu sellest põhimõttest ette mitmeid erandeid (mille kohaldamisest tuleb Euroopa Komisjoni teavitada), nt energiajulgeoleku tagamise vajaduse korral või loodusõnnetuste tagajärjel koristatud puidu osas. Vaid üksikutel erandjuhtudel on lubatav toetuste maksmine puitmaterjali elektrijaamades põletamise eest. Eelnõu kohaselt tuleks puidu kui biomassi energia tootmise toetusmeetmeid lähemalt analüüsida hiljemalt aastaks 2027 ning seejärel peab Komisjon hindama, kas ja kuidas neid veelgi piirata.

Edasised sammud

Parlamendi heakskiidetud eelnõu vastab põhiolemuselt EL liikmesriikide esindajatega juba käesoleva aasta märtsis sõlmitud kokkuleppele, mistõttu võib eeldada, et eelnõu kinnitatakse juba peagi ilma suuremate muutusteta ka EL nõukogu poolt. Direktiivi ülevõtmine eeldab ka Eestis suure tõenäosusega täiendavaid muudatusi õigusaktides. Arvestades direktiivis kavandatud muudatuste laia ulatust, ei pruugi piisata vaid käesoleva aasta märtsis avalikustatud õigusmuudatustest, millega seotud eelnõust kirjutasime blogis septembri alguses.

, , , , , , ,

Kliimaministeerium avalikustas taastuvenergia kasutusele võtmise kiirendamiseks mõeldud eelnõu

Septembri esimesel päeval avalikustas kliimaministeerium ehitusseadustiku, keskkonnamõju hindamise seaduse jt seaduste muutmise eelnõu. Muudatuste eesmärgiks on kiirendada taastuvenergia kasutuselevõttu, mis on koalitsioonileppe kohaselt valitsuse oluliseks eesmärgiks (viimase kohta saad lähemalt lugeda meie varasemast postitusest). Täpsemalt on eelnõu eesmärk anda edaspidi meretuuleparkide rajamiseks üks luba senise kolme asemel ning kiirendada keskkonnamõju hindamise menetlust. Viimased muudatused puudutavad ka muid mõju hindamise kohustusega tegevusi (nt maavarade kaevandamist, teede-raudteede-sadamate ehitamist jms). Muudatuste ajendiks oli 2022. a Riigikantselei eestvedamisel läbi viidud audit taastuvenergia kasutusele võtmise takistustest ning nende ületamise võimalustest. Auditi põhjal koostatud eelnõu põhialuseid tutvustati 2023. a märtsis.

Meretuuleparkide „kolm-ühes“ hoonestusluba

Põhimõttelise muudatusena näeb eelnõu ette, et edaspidi asendaks meretuuleparkide puhul hoonestusluba ka ehitusloa ja keskkonnaloa vee erikasutuseks (mis on vajalik tuulikute vundamendiks vajaliku materjali merre uputamiseks). Uuendus ei tähendaks samas sisuliste nõuete leevendamist, tegu on korraldusliku muudatusega, vältimaks paralleelsete või teineteisele järgnevate menetluste pidamist ning sellest tulenevat ajakulu. Uue ja „laiema“ sisuga hoonestusloa menetluse käigus kontrollitaks samu asjaolusid, mida varasemalt ehitus- ja keskkonnaloa menetlustes. Samuti on eelnõus ette nähtud vastavate kõrvaltingimuste seadmise võimalus ning loa andmisest keeldumise, loa kehtivuse peatamise jms alused. Uue ühendloa menetlus hakkaks toimuma ehitisregistri vahendusel.

Suurem muudatus puudutaks seda, et kui varasemalt andis ühe kolmest loast (hoonestusluba, ehitusluba, keskkonnaluba vee erikasutuseks) Keskkonnaamet, siis nüüd oleks kogu otsustuspädevus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil (TTJA). Samas oleks Keskkonnaametil kõrgendatud tähtsus hoonestusloa menetluses, mh tuleks vee erikasutust puudutav osa ametiga kooskõlastada. Keskkonnaamet jääks tegema ka järelevalvet vee erikasutust puudutavas osas.

Barrow meretuulepark Suurbritannias. Autor: Andy Dingley. Autoriõigused kaitstud vastavalt Creative Commons litsentsile.

Meretuuleparkide hoonestusloa menetlusele ja kehtivusele seataks ka mõned uued tähtajad. Pärast KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamist tuleks arendajal 180 päeva jooksul esitada TTJA-le täiendavad andmed, mis on vajalikud hoonestusloa andmiseks. TTJA-l oleks vajalike andmete saamise järel omakorda 90 päeva aega lõppotsuse tegemiseks. Hoonestusloa andmise järel võidaks see kehtetuks tunnistada, kui selles ette nähtud ehitisi ei ehitata valmis ning ei saada neile kasutusluba 5 aasta jooksul (kehtivate reeglite järgi on oluline, et hoonestus- ja ehitusloa vahele ei jääks pikemat perioodi kui 5 aastat).

Ühendloa menetlust võiks eelnõu järgi kohaldada ka juba algatatudhoonestusloa menetlustele, eeldusel, et arendaja seda taotleb, maksab riigilõivu ning tagab, et KMH käigus selgitatakse välja ka vee erikasutuse mõjud. Kui taotlus on esitatud, aga menetlus veel algatamata, piisaks arendaja taotlusest.

Uuendustega nähtaks ette ka riigilõivu maksmine hoonestuslubade menetluses. Lõivu suuruseks oleks meretuuleparkide hoonestuslubade puhul 7900 eurot + 250 eurot iga kavandatava tuuliku eest; muude hoonestuslubade puhul 2800 eurot. Riigilõiv tuleks uute hoonestusloa menetluste puhul tasuda 30 päeva jooksul pärast menetluse algatamist, ehk kui samale merealale konkureerib mitu arendajat, siis tasuks riigilõivu vaid see, kelle taotluse suhtes menetlus algatatakse.

Keskkonnamõjude hindamise kiirendamine

Keskkonnamõjude hindamise (KMH) menetlust puudutavate muudatuste eesmärk on menetlusi kiirendada, eelnõu seletuskirja kohaselt lausa 4 kuu võrra (seletuskirja kohaselt on seni KMH keskmine kestus ca 2 aastat). See eesmärk saavutataks ennekõike selle arvelt, et vähendataks asjaomaste asutustega (st nende riigiasutustega, kelle tegevusvaldkonnaga hinnatav arendustegevus seotud on) eraldiseisva konsulteerimise kohustust.

Hetkel kehtiva regulatsiooni kohaselt tuleb nii KMH programmi (mis on hindamise lähteülesandeks) kui mõjusid kirjeldavat aruannet esmalt tutvustada asutustele ja alles seejärel avalikkusele. Eelnõu kohaselt toimuks need tegevused samaaegselt, säästes seeläbi aega. Samal ajal pikendataks KMH programmi avaliku väljapaneku/seisukohtade esitamise minimaalset tähtaega 14 päevalt 21 päevale. Eelnõu kohaselt ei peaks otsustaja avaliku väljapaneku ja arutelu tulemusel täiendatud KMH aruannet asutustega enne aruande nõuetele vastavaks tunnistamist enam kooskõlastama Viimane paneb otsustajatele senisest suurema vastutuse. Praktikas võivad ennekõike just kohalikud omavalitsused siiski vajada Keskkonnaameti jt ametkondade sisulist nõu. Seletuskirja kohaselt võivad nad jätkuvalt asutustega „konsulteerida“, ent kas ja kui palju on Keskkonnaamet, Terviseamet jt asutused valmis nt õhusaaste või müra vähendamise küsimustes kaasa mõtlema ilma konkreetse kohustuseta seda teha, on praktikas lahtine.

Otsustaja rolli suurendaks ka muudatus, mille kohaselt peab ta pärast KMH programmi ja aruande avalikustamist vastavate dokumentide kohta laekunud seisukohtade ja arvamuste põhjal kujundama oma arvamuse programmi või aruande asjakohasuse ja piisavuse kohta ning selle arendajale-ekspertidele teatavaks tegema. Samas annaks see arendajatele ja ekspertidele selgema suunise ja arusaama, kuidas peab KMH programmi või aruannet täiendama, et see otsustaja poolt heaks kiidetaks.

Eelnõus ettenähtud menetluskorda kohaldataks pooleliolevatele menetlustele alates seaduse jõustumise ajal kehtinud menetlustoimingule järgnevast toimingust. Näiteks kui seaduse jõustumise ajal on parasjagu pooleli KMH programmi avalikustamine, siis see viidaks lõpule täna kehtiva seaduse kohaselt. Avalikustamise tulemustega arvestamisele ja kõigile järgmistele toimingutele kohaldataks aga juba uusi reegleid.

Lisaks eeltoodule välistaks eelnõu mõningate menetlustähtaegade pikendamise (nt otsustajale KMH programmi ja aruande avalikustamise eelseks kontrolliks ette nähtud tähtaja pikendamise) ning täpsustaks, millistel juhtudel võib otsustaja ära jätta KMH eelhindamise.

Eraldi paketi muudatusi, mis võimaldaks KMH menetluse läbi viimist veel kiiremini, näeks eelnõu ette taastuvelektrijaamade ajakohastamisele. Vastavate muudatuste eesmärgiks on võimaldada täita EL määruses 2022/257 ette nähtud nõuet, et sellisel puhul tuleks mõjude hindamine läbi viia 6 kuu jooksul.

Edasised sammud

Eelnõu on esitatud Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks tähtajaga 8. september 2023, mille järel suundub eelnõu esmalt valitsusse ja seejärel Riigikokku. Eelnõu kohaselt loodetakse seadus jõustada juba järgmise aasta algusest.

, , , , ,

Tuulikute talumistasu lubab omavalitsustele märkimisväärset sissetulekut

sandrasillaots's avatar

sandrasillaots

Juba talvel vastu võetud ning 01.07.2023 jõustunud keskkonnatasude seaduse redaktsioon näeb tuulenergiast elektri tootmisele ette keskkonna kasutamise eest tasu (nn talumistasu). Tasu makstakse alates tuuleelektrijaama ehitamise alustamise teatise registreerimisest kuni tuuleelektrijaama tema asukohast eemaldamiseni. Kusjuures, ehitusperioodil (alates tuuleelektrijaama ehitamise alustamise teatise esitamisele järgnevast päevast kuni elektrienergia tootmise alustamise päevani) makstakse tasu kümme protsenti tavapärasest tasu määrast. Selline vahetegu on tingitud asjaolust, et ka ehitustegevuse perioodil on märgatav keskkonnahäiring, kuid see on oluliselt väiksem tuuleenergia tootmisega kaasnevast keskkonnahäiringust. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu rakendatakse vaid uute tuuleelektrijaamade puhul, mille ehitustegevust või elektritootmist alustatakse pärast muudatuse jõustumist (01.07.2023). Juba rajatud ja tootmist alustanud jaamade eest hüvitist maksma ei pea.

Seadus eristab ka maismaal ja meres paiknevaid tuuleelektrijaamasid ning nende puhul on tasu ja tasumise mehhanism erinevalt reguleeritud.

Maismaal asuvad tuulepargid

Maismaal asuva tuuleelektrijaama puhul peab tuuleelektrijaama omanik või seda kasutama õigustatud isik maksma tasu kohaliku omavalitsuse üksusele, mille territooriumil tuulepark asub. Tasu määratakse vahemikus 0,7 kuni 1 protsenti (täpse protsendi selles vahemikus määrab KOV volikogu määrusega) järgmiste näitajate korrutisest:

1) tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 750-ga;

2) vastava kvartali Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetiline keskmine börsihind.

Tasu kantakse KOV üksuse eelarvesse kord kvartalis. KOV üksusele laekunud tasust maksab KOV 50% tuulepargi mõjualas asuvate eluruumide omanikele toetuseks. Toetust makstakse kord aastas, kui omanik on füüsiline isik, kelle jaoks on eluruum rahvastikuregistrijärgseks elukohaks. Kuni 250 meetri kõrguse tuuliku puhul arvestatakse mõjualaks kaks kilomeetrit ja sellest kõrgema tuuliku puhul kolm kilomeetrit. Tasu maksimaalne suurus eluruumi kohta on kalendriaastas vastava aasta kuue kuu Eesti töötasu alammäär. Kui eluruumide omanikele maksmisele kuuluv tasu ületaks 50% KOV üksusele laekunud tasust, siis jaotatakse KOV-ile laekunud tasust 50% eluruumide omanike vahel proportsionaalselt. Kui makstav tasu jääb aga alla 50% KOV üksusele laekunud tasust, siis jääb väljamakstud summat ületav osa KOV üksusele.

Võrreldes esialgse redaktsiooniga lisati jõustunud KeTSi redaktsiooni regulatsioon, mille kohaselt rakendatakse juhul, kui KOV ei ole jõudnud talumistasu rakendumise hetkeks vastavat määrust kehtestada, madalaimat võimalikku määra. Käesoleva blogipostituse avaldamise seisuga ei ole meile teadaolevalt veel ükski omavalitsus tasu määra kehtestanud.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt avaldatud arvutuste kohaselt tähendab oleks tasu suuruseks näiteks 100 MW võimsusega tuulepargi ja 50 €/MWh elektrihinna puhul ning 1% tasumäära korral 150 000 eurot aastas, mis jaotatakse vastavalt elanike ning kohaliku omavalitsuse üksuse vahel.

Meres paiknevad tuulepargid

Meres paikneva tuuleelektrijaama puhul peab jaama omanik või kasutama õigustatud isik maksma tasu meretuulepargi mõjualas asuvale kohaliku omavalitsuse üksusele ja tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemisel kalandusettevõtjale. Meretuulepargi mõjuala on piirkond, mis ulatub meres paiknevast lähima tuuleelektrijaama torni keskpunktist kuni 20 kilomeetri kaugusele. KOV üksusele maksmisele kuuluv tasu määr on 0,5% järgmiste näitajate korrutisest:

1) tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 1000-ga;

2) vastava kvartali Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetiline keskmine börsihind.

Meres paikneva tuuleelektrijaama tasu kantakse KOV üksuse eelarvesse kord aastas. Kui meretuulepargi mõjualas on mitu KOV üksust, jagatakse tasu KOV üksuste vahel vastavalt iga KOV üksuse kohta arvutatud kauguspunktide osakaalule. Kui tuulepargi mõjualas ei asu KOV üksust, tasub tuuleelektrijaama valdaja vaid kalandusettevõtja hüvitist.

Kalandusettevõtjal on tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemise korral õigus saada hüvitist riigile laekunud meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu arvelt. Kalandusettevõtja hüvitise tasumise kohustus tekib, kui kalandusettevõtja on kalasaagi vähenemise hüvitamist taotlenud ja tema taotlus on rahuldatud. Kalandusettevõtja hüvitis ei ole rohkem kui 10% KOV üksusele maksmisele kuuluvast tasust. Kui aga hüvitis ületab 10% KOV üksusele makstavast tasust, siis vähendatakse kalandusettevõtjate hüvitise suurust proportsionaalselt. Sealjuures sisaldab KeTS volitusnormi anda kalandusettevõtja hüvitise taotluse menetlemiseks, hüvitise suuruse määramiseks, kalasaagi vähenemise tõendamiseks ja tasu väljamaksmise korraldamiseks ülesanded üle Kliimaministeeriumi haldusalasse kuuluvale sihtasutusele.

Talumistasu võimalikud mõjud tulevikus

Talumistasu suurust arvestades võiks uuel regulatsioonil tõepoolest olla tuuleenergiat soodustav mõju – praktikas on paljud omavalitsused kõhkleval seisukohal, kas võtta ette pikk ja keeruline eriplaneeringu protsess ning lepitada ja tasakaalustada kohalike elanike ja arendajate huvisid. Talumistasu võiks olla kaalukeeleks nii omavalitsustele kui ka kohalikele elanikele.

Samal ajal ei tasu ära unustada lähinaabrite kogemusi sellest, et liiga suured talumistasud võivad omada pärssivat mõju kauaoodatud tuuleparkide arendustele ning seda eelkõige merel, kus tuuleenergia arendamine on maismaatuulega võrreldes märkimisväärselt kallim.

Ühtlasi on märkimisväärne, et praegu on otsustatud minna just võimalike keskkonnahäiringute maksustamise teed, erinevalt näiteks naabritest Soomes, kes maksustavad (küll diferentseeritult) energiatootmiseks kasutatavat kinnisvara. See tähendab, et väiksemate keskkonnamõjudega päikesepargid ning salvestusjaamad ei pea enda taskust talumistasu maksma. See võib pikemas perspektiivis tekitada teatava eelise, mille lõplikud tagajärjed selguvad aga alles siis, kui tuuleenergia tootjad on asunud uue regulatsiooni alusel keskkonnatasusid maksma.

Artikli kirjutasid koos Sandra ja meie kolleeg Chris-Oliver Rahumägi, täiendavalt abistas praktikant Hendrik Viimsalu

, , ,

Uue valitsuse teod ja plaanid energeetika valdkonnas – rohereeglite ülevaade, 2. osa

Varasemas, kevadel avalikustatud blogipostituses tutvustasime uue valitsuse plaane erinevates keskkonnaga seotud valdkondades, jättes aga lähemalt tutvustamata plaanid energeetika alal. Kuivõrd vahepeal on valitsus ja Riigikogu lõpetanud juba oma esimese, pooliku kevadhooaja, siis tutvustame alljärgnevalt nii seda, mida juba algatatud või tehtud kui seda, mis veel koalitsioonileppe järgi energeetika valdkonnas oodata võib. Kuivõrd vastav leppe peatükk on pikk, siis järgnev kujutab endast valikut suurematest-olulisematest teemadest, mitte kõikehõlmavat ülevaadet.

Taastuvenergia tootmisvõimsuste kasvatamine nii suures kui väikeses mahus on prioriteet

Taastuvenergia edendamine on koalitsioonileppe energeetika peatüki läbiv prioriteet. Katuseesmärgiks on, et Eestist saaks taastuvenergiat eksportiv riik.

Selle eesmärgi täitmisel on kõige suurem potentsiaal avameretuuleparkidel, mille puhul on kitsaskohaks võrguühendused. Huvitavaks arenguks selles vallas on Saksa põhivõrguettevõtja 50 Hertz kevadel üles näidatud huvi rajada merekaabel, mis toimetaks Eesti merealal toodetud energia Saksamaa tarbijateni. Viimane haakuks ka kenasti koalitsioonileppe lubadusega rajada Eesti energiakindluse kasvatamiseks uusi välisühendusi ning rajada Läänemere meretuuleparkide elektrivõrk.

Meretuuleparkide planeerimise ja vajalike lubade kiirendamiseks on välja töötatud ka ehitusseadustiku ja teiste seaduste muudatusi sisaldav eelnõu, mille kohaselt oleks meretuuleparkide rajamiseks tulevikus vaja vaid üht luba senise hoonestusloa, keskkonnaloa (vee erikasutusloa) ja ehitusloa asemel. Koalitsioonileping sisaldab ka lubadust korraldada hinnalae ja -põrandaga vähempakkumisi, mis peaksid aitama meretuuleparke kiiremini rajada. Septembris lõppev vähempakkumine meretuuleparke siiski eelduslikult ei mõjuta, kuna selles osaleda soovivad ettevõtjad peavad elektritootmist alustama hiljemalt 01.07.2027.

Meretuuleparkide arendamisse ja ettevõtjate vahelisse konkurentsi peaks selgust tooma ka maikuus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) avalikustatud juhend selle kohta, kuidas tulla toime konkureerivate (st vähemalt osaliselt sama ala hõlmavate) hoonestusloa taotlustega ning märtsis vastu võetud määrus hoonestusloa menetluse konkursi korras algatamise korra kohta. Juuni lõpus avalikustas TTJA viimaks kahe meretuulepargi ala (Utilitase Liivi 1 ja Liivi 2) hoonestusloa taotluse, mille osas on kuni augusti lõpuni võimalik kõigil teistel võimalikel arendajatel esitada konkureerivaid taotluseid.

Lisaks suurprojektidele soovitakse taastuvenergia tootmist edendada ka tarbijate tasandil. Seni vaid koalitsioonileppes kajastuvate põhimõtete ja lubadustena mainitakse päikeseenergia tootmisvõimsuste rajamisel „fookuse nihutamist“ maismaale rajatud parkidelt hoonetele ja rajatistele paigaldavatele paneelidele,  kogukondade, maaomanike ja ettevõtete hajutatud energiatootmisprojektide toetamist, sh energiaühistute arengut, samuti lubatakse tulevikus kodutarbijatele ja korteriühistutele elektritootjana fikseeritud hinnaga liitumise võimalust 30 kW ulatuses.

Tuumaenergia osas äraootav positsioon

Kui taastuvenergia osas on koalitsiooni toetus ilmselge, siis tuumaenergia osas ollakse äraootavad ning lubatakse otsust vastava töörühma raporti alusel. Vastavat raportit tutvustatakse ajakirjanduse andmetel valitsusele 2023. aasta lõpuks.

Salvestamine ja tarbimise juhtimine peaksid aitama taastuvenergia kasutuselevõttu

Koalitsioonilepingus lubatut kajastades plaanib riik juba sel aastal välja töötada seadusemuudatused, mis annaks võimaluse luua elektritarbimise juhtimist soodustav mudel. Eesmärk on suunata tarbijaid kasutama rohkem elektri ajal, mil turul on rohkem ja odavamat elektrit ning võimalik, et tarbijatel teenida ka selle pealt, kui nad teadlikult oma elektritarbimist defitsiitsematel tundidel vähendavad.

Plaanis on „pöörata tähelepanu“ ka taastuvenergeetika tootmisvõimsuste kõikumist kompenseerivatele salvestusvõimsustele. Kas ja kuidas saab riik siin panustada erasektori kõrval, mis plaanib nt Paldiskisse suurt pump-hüdroelektrijaama, on hetkel veel lahtine.

Elektrivõrkudesse tehakse täiendavaid investeeringuid

Elektrivõrkude arendamist lubatakse koalitsioonilepingus mitte ainult taastuvenergia turule pääsemise eesmärgil, vaid välja tuuakse ka ilmastikukindluse suurendamise vajadust ning saartega ühenduste tugevdamist. Konkreetsete sammudena on Elektrilevi käesoleval suvel andnud teada võrguarendustöödest mitmetes maakondades ning Elering plaanib Saaremaale, Leisi ja Sikassaare vahele olemasoleva õhuliini laiendust.

Varasemalt tekitasid elektrivõrkude arendamisel peavalu ka nn fantoomliitumised, st liitumislepingud, millega seotud tootmisvõimsusi pikka aega välja ei ehitatud. Sellise tegevuse vastu mõeldud elektrituruseaduse muudatused, mis näevad nüüd ette tootmisseadmete kiiret valmimist motiveeriva tagatise maksmise, on ajakirjanduse andmetel mõju avaldanud ning vabastanud võrkudes samuti täiendavat liitumisvõimsust.

Eesti Energiat ootab ees põhjalik ümberkujundamine

Riigile kuuluvast Eesti Energiast tuleks koalitsioonilepingu kohaselt eraldada Elektrilevi kui jaotusvõrguettevõte ning põlevkivi kaevandamine. Elektrilevi kui võrguettevõtja lahutamisel kontsernist, mille teised ettevõtted tegelevad ka elektritootmise ja elektri müügiga, on nii pikaajalisi poolehoidjaid (sh tänane peaminister) kui raevukaid vastaseid.  Veel eelmise valitsuse ametiaja jooksul avalikustatud analüüs tõi välja kolm võimalikku viisi ettevõtete eraldamise elluviimiseks, ent senini on teadmata, millist neist uus valitsus kasutada kavatseb. Samuti ei ole avalikult teada ka konkreetsemaid plaane põlevkivikaevandamise eraldamise osas.

Puidu põletamist soovitakse piirata

Oluliseks muudatuseks senises energiapoliitikas võib pidada ka lubadust lõpetada puidu põletamine tööstuslikus elektritootmises (mis taaskord mõjutab enim Eesti Energiat). Koalitsioonilepingu kohaselt võiks biomassi kasutada ennekõike kohalikes koostootmisjaamades (kus hakkepuit on viimastel aastatel jõuliselt asunud asendama nii maagaasi kui põlevkiviõli). Lisaks soovib valitsus toetada puidu „kaskaadkasutust ja kasutamist kõrgema lisandväärtuse loomiseks, mitte energeetilise puidu ekspordiks“. Milliseid konkreetseid sekkumisi on riigil võimalik ja plaanis teha erasektoris tegutsevate graanulitootjate ja teiste puidule konkureerivate ettevõtete suhtes, on veel teadmata. Seejuures näiteks VKG plaanitava biotoodete tehase rajamine sõltub kõige otsesemalt Lüganuse vallast, kes peab otsustama vastava planeeringu kehtestamise.

, , , , , , , ,

Riigikogu võttis vastu taastuvenergia tootmist mõjutava kobareelnõu

Eile, 15. veebruaril 2023, võttis ametist lahkuv Riigikogu vastu kobareelnõu SE 696, mis toob olulisi muudatusi nii energia, ehituse kui ka ruumilise planeerimise valdkonnas. All oleme toonud valiku (meie hinnangul) olulisematest muudatustest.

Elektrituruseaduse muudatused

Lisaks mitmetele muudatustele aruandlus- ja auditeerimiskohustustes, on väärt välja toomist järgmised muudatused:

  • Taastuvast energiaallikast elektrienergia tootmiseks korraldatavate vähempakkumiste regulatsiooni juures nähti ette, et hiljemalt 2023 aasta 1. oktoobriks tuleb teha ettepanek Vabariigi Valitsusele korraldada vähempakkumine meretuuleenergia tootmisvõimsuse turule toomiseks.
  • Taastuvenergia vähemapakkumiste puhul ei ole enam alla 1 MW elektrilise võimsusega tootmisseadmega osaleja vabastatud vähempakkumise tagatise esitamisest ning edaspidi tuleb tagatis esitada kõikidel vähempakkumisel osalejatel. 
  • ELTS § 65 on lisatud uus lõik, mis näeb ette kohustuse avaldada tootja liitumistaotluses, kehtivas liitumislepingu pakkumises ja liitumislepingus toodud turuosalise ärinimi, pakkumise väljastamise ja kehtivuse aeg, liitumislepingu sõlmimise kuupäev ja täitmise tähtaeg, liitumispunkti asukoht ja liitumispinge, elektrijaama nimi ja tüüp, liitumisvõimsus ning aeg, millal tootmis- ja salvestusseade võrku lülitati. Sealjuures on võrguettevõtjal kohustus kõik need andmed avaldada enda veebilehel.
  • Elektrituruseadusesse lisatakse § 871, millega nähakse ette tootmissuunalise liitumise lepingutingimused. Üle 15 kW seadme liitumiseks tuleb liitumistaotluse esitamise ajaks tasuda võrguettevõtjale tagatist 38 000 eurot megavoltampri kohta, välja arvatud kui selleks hetkeks on tasutud vähemalt 70 % liitumistasust või tegemist on korterelamule rajatava tootmisseadega. Juhul, kui liitumistaotlust ei võeta menetlusse või kui tootmist alustatakse päikesepaneelide puhul ühe aasta jooksul, avameretuuleparkide puhul kolme aasta ning tuuleparkide puhul kahe aasta jooksul alates liitumislepingu täitmise lõpptähtajast, makstud tagatis tagastatakse või arvestatakse liitumistasu katteks. Kui tootmist nimetatud ajaperioodi jooksul ei alustata, tagatis tagastamisele ei kuulu. Täiendavalt kohustub tootja tootmise mittealustamisel tasuma mittekasutatava võrguühenduse võimsuse eest tasu 38 000 eurot megavoltampri kohta aastas, välja arvatud kui tootmist ei alustatud tootjast mittesõltuvatel põhjustel. Erand on ette nähtud üle 100 MW netovõimsusega tootmisseadme puhul, misjuhul peab maksma võrguühenduse kasutamata jätmise tasu esimesel aastal 30% ning teisel aastal 60% ulatuses tingimusel, et esimesel aastal on kasutusse võetud vähemalt 50% taotletud liitumisvõimsusest. Nimetatud tasude maksmata jätmisel ei taga võrguettevõtja tootjale enam tootmissuunalist võimsust ning tootja peab esitama eraldi liitumistaotluse. Regulatsiooni rakendatakse ka juba sõlmitud liitumislepingutele kahe aasta möödumisel rakendussätte jõustumisest arvates. Riikliku julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud piirangute piirkonnas tuulest elektrienergia tootmiseks sõlmitud võrgu- või liitumislepingu suhtes kohaldatakse regulatsiooni mitte varem kui alates 2025. a 1. jaanuarist tingimusel, et piirangud on kõrvaldatud.
  • ELTS § 871 kohaselt on lisaks keelatud liitumistaotluses toodud elektrienergia tootmise tehnoloogiat muuta, sealjuures loetakse muutuseks ka olukorda, kus liitumislepingus toodud võrguga ühendatav tootmisseade muudetakse ebaolulise ruumilise mõjuga ehitisest olulise ruumilise mõjuga ehitiseks. Tagajärge nimetatud kohustuse rikkumise puhuks seadus otsesõnu ei sätesta.

Ehitus- ja planeerimisõigust puudutavad muudatused

  • Riigi eriplaneeringu ja maismaa tuuleparki kavandava KOV eriplaneeringu menetlus võidakse edaspidi lõpetada planeeringu kehtestamisega ka asukoha eelvaliku etapi järel, kui puuduvad ehitise edasist kavandamist välistavad tegurid. Sellisel juhul on ehitusprojekti koostamiseks ja ehitusloa andmiseks vaja projekteerimistingimusi, merealal hoonestusluba, mille raamistik tuleks panna paika eriplaneeringu kehtestamisel. NB! Neid reegleid võib kohaldada ka pooleliolevatele eriplaneeringu menetlustele, kus pole veel tehtud asukoha eelvaliku otsust.
  • Hoonestuslubade taotluse meretuulepargi jaoks võib edaspidi esitada mitte vähem kui 75 km2 suurusele alale.
  • Meretuulepargi rajamiseks mõeldud riigi eriplaneeringu algatamisel korraldatakse konkureerivate taotluste esitamisel TTJA poolt enampakkumine. Enampakkumise võitja saab riigi eriplaneeringu koostamise õiguse ning planeeringu kehtestamisel eksklusiivse õiguse hoonestusloa taotlemiseks planeeringus ettenähtud piirides ning 5 aasta jooksul arvates planeeringu kehtestamisest. Teisisõnu: sellisel juhul otsustatakse teatud mereala kasutamisõigus mitte hoonestusloa, vaid riigi eriplaneeringu menetluse algatamisel. Erandiks on riigi enda esitatud eriplaneeringu taotlused, mille puhul konkurssi ei korraldata.
  • Seaduse tasandil määrati kindlaks hoonestusloa enampakkumise alghind, milleks meretuulepargi puhul on 15 000 eurot km2 kohta.
  • Maismaa tuulepargi jaoks koostatava KOV eriplaneeringuga võib muuta ka varem kehtestatud üldplaneeringu põhilahendust.
  • Taastuvenergia ehitisi on selgesõnaliselt lubatud rajada ka maardlatele, seades selle samas siiski sõltuvusse KeM või selle volitatud asutuse (praktikas Maa-ameti) loast ja selles toodud tingimustest (milleks võib mh olla ehitiste lammutamise tähtaeg). Muudatusega seoses sätestatakse ka selgemad reeglid ehitiste lammutamise tähtaegade seadmiseks projekteerimistingimustes, ehituslubades ja kasutuslubades ning lammutamise tähtaja jõustamise reeglites.

Keskkonnamõju hindamist puudutavad muudatused

  • Mõnevõrra lihtsustati KMH juhteksperdi litsentsi saamise tingimusi ning pikendati selle kehtivust viielt aastalt seitsmele.
  • Maismaa tuuleparkide keskkonnamõju hindamise kiirendamiseks koostab KMH koostamise aluseks oleva programmi edaspidi otsustaja (üldjuhul kohalik omavalitsus) ning programm on juba osaks mõju hindamise algatamise otsusest.
, , , , , ,